Kohtulahend

Maakohtus tunnistas L.I ennast temale esitatud süüdistuses süüdi osaliselt, s.o alkoholi hõivamises. Kannatanu lükkamises ega tõukamises ta ennast süüdi ei tunnistanud. Kannatanu V.B. kinnitas kohtus, et kui ta oli jõudnud Kesk tänavalt turuplatsi suunas liikuda umbes 15 meetrit, siis tõugati või lükati teda ootamatult vastu selga, millest kukkus pikali teele ja seetõttu tundis ta põlves valu. Kukkumise ajal tõmmati tema käest ära kilekott koos alkoholiga. Endast eemaldumas nägi vaid ühte oranžika või punase jopega meest, kes tundus L.I-st lühem olevat. Maakohtul ei olnud alust kahelda V.B. i ütluste õigsuses koti hõivamise koha, hõivatu koguse ja väärtuse osas. Ka kinnitab süüdistatava omaksvõtt ning tunnistajate R. ja I. S. kohtus antud ütlused, samuti kannatanu ja süüdistatava ütluste olustikuga seostamise protokollidele lisatud fotod, et sündmuskoht asus Põlvas Oja tänaval ja kannatanu juurde läks vaid L.I ning viimane haaras koti ja jooksis sellega surnuaia juurde. Ka nägid tunnistajad, kui nad jõudsid süüdistatava juurde surnuaias, et äravõetud kilekotis oli pudel õlut ja pudel šampust. Kuna süüdistatava ja tunnistajate R. ja I. S. ütlustes puuduvad olulised vastuolud ning need langevad üldjoontes kokku ka kannatanu ütlustega, siis luges maakohus nendega usaldusväärselt tõendatuks, et L.I hõivas V.B. ilt kilekoti, milles oli 2-liitrine pudel õlut (hinnaga 2,06 eurot) ja pudel šampust (hinnaga 2,10 eurot). Kannatanu ütlused, et tema juurest eemaldus pärast koti hõivamist oranžika või punase jopega mees, kes tundus olevat L.I-st lühem, ei andnud kohtule veenvat alust teistsuguseks järelduseks ega põhjust lugeda süüdistatava ütlusi eneserõõnaks ning tunnistajate R. ja I. S. ütlusi valeütlusteks. Maakohus leidis, et arvestades asjaolu, et V.B. oli ootamatu vara hõivamise tõttu eelkõige emotsionaalselt häiritud, siis on eluliselt usutav ja loomulik, et pikali olles võis talle vara hõivaja tunduda L.I-st lühemana ja sellest tingituna ei suutnud ta ka viimase jope seljaosa värve (oranž või punane) ega värvide kombinatsioone täpselt eristada ega tajuda. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava väidet, et ta kannatanut ei tõuganud ega lükanud, tuleb lugeda mitteusaldusväärseks. Nii on kannatanu, kes erinevalt süüdistatavast ei olnud sel päeval alkoholi tarvitanud, kohtus kinnitanud, et enne kilekoti käest äratõmbamist löödi, lükati või tõugati teda vastu selga, millest tingituna kukkus ta maha ja lõi oma põlve ära. Kannatanu mahakukkumise fakti on kohtus kinnitanud veel tunnistajad R. ja I. S. . I. S. on peale ütluste usaldusvääruse kontrollimist möönnud süüdistatava poolt kannatanu lükkamist. Arvestades asjaolu, et kannatanu tajus selgelt füüsilise jõu kohaldamist vastu selga ning ilma selleta ei oleks ta pikali kukkunud, luges maakohus usaldusväärseks ja eluliselt usutavaks, et just süüdistatava tõukamise või lükkamise tagajärjel kukkus kannatanu pikali ja lõi põlve ära. Ka saab pidada usaldusväärseks kannatanu ütlust selles, et kukkumise järgselt tundis ta põlves valu, kuna kukkumine toimus asfaldile. Kannatanu vara ebaseadusliku omastamise pani L.I toime kavatsetult, sest ta seadis endale sellise eesmärgi ja teadis, et see saabub. Süüdistatava poolt kannatanu liikumise aktiivne füüsiline mõjutamine, s.o jõuga vastu selga lükkamine või tõukamine, mis seondus viimase vara ebaseadusliku hõivamise kavatsuse täideviimisega, kinnitab tema eesmärgipärase tegevuse jätkumist ja selle tahtlikku iseloomu. Arvestades asjaolu, et süüdistatav oli teadlik kannatanu komplitseeritud liikumisvõimest (kasutas käimiseks keppi), siis pidi ta teadma ja möönma, et vastu selga lükkamine või tõukamine põhjustab kannatanu tasakaalukaotuse ja asfaldile kukkumine omakorda põhjustab tervisekahjustuse või vähemalt füüsilist valu. Seega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu vähemalt kaudse tahtlusega. Kannatanu V.B. i ütluste kohaselt oleks ta ennast ründaja vastu kaitsnud kepi abil, kuid kukkumise tõttu polnud see enam võimalik. Kuna kannatanult vara ebaseadusliku hõivamisega kaasnes samaaegselt ka vägivalla tahtlik kasutamine, mis oma laadilt oli vältav – algas kannatanu tõukamise või lükkamisega ning lõppes viimase kukkumisest tingitud füüsilise valuaistinguga, ning mis oma sisult oli lõppastmes suunatud kannatanu vastupanu

vältimisele, siis saab sellest järeldada, et süüdistatava poolt rakendatud vägivald oli kannatanult asjade äravõtmise vahendiks. Eeltoodud asjaoludel luges maakohus tõendatuks, et L.I 26.10.2011 kella 12 paiku Põlvas Oja tänaval võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja vägivalla kasutamisega V.B. ilt ära kilekoti koos 2 pudeli alkoholiga (koguväärtusega 4,16 eurot), pannes sellega toime röövimise. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus ei ole tuvastanud L.I käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti puuduvad tema süüd välistavad asjaolud. L.I on varem korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest. Ta on varem korduvalt toime pannud vara- ja isikuvastaseid kuritegusid ning ta pani toime I astme kuriteo – röövimise - ajal, kui kandis Tartu Maakohtu 22.09.2011 otsusega mõistetud karistust - üldkasulikku tööd. Maakohus luges karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse ja kahju vabatahtliku hüvitamise. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et L.I pani esmakordselt toime I astme kuriteo ning röövimisega ta ei põhjustanud kannatanule tervisekahjustust ega märkimisväärset varalist kahju, leidis maakohus, et L.I on võimalik edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise ja õiguskorra kaitsmise huvides karistada tähtajalise vangistusega sanktsiooni alammääras, s.o 2 aasta pikkuse vangistusega. Mõistetud karistusele liideti L.I-le Tartu Maakohtu 22.09.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuud 16 päeva vangistust (ehk 332 tundi üldkasuliku tööd) ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud ja 16 päeva vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu L.I kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist L.I süüdimõistmises KarS § 200 lg 1 järgi ning teha uue otsuse, millega mõista L.I süüdi kergemas kuriteos, kergendades ka karistust. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei tunnistanud L.I ennast süüdi röövimises. Süüdistatav on väitnud, et tema tahtlus oli suunatud ainult alkoholipudelitega kilekoti äravõtmisele kannatanult käestrebimise teel. L.I ei olnud mingit kavatsust kasutada mingeid täiendavaid jõuvõtteid kannatanu suhtes (kohtuistungi protokoll, lk 13 tagant jooksin järgi, võtsin külje pealt kilekoti ja jooksin minema). Maakohtu järeldus, et süüdistatava poolt rakendatud vägivald oli kannatanult asjade äravõtmise vahendiks, on rajatud kannatanu ütlustele. Apellant leiab, et kannatanu ütlused ei ole järjekindlad temalt kilekoti ebaseadusliku äravõtmise asjaolude osas. Kannatanu andis prokuröri küsimustele vastates ütlusi, mille järgi: ma kõndisin, aga kui hakkasin kukkuma, tõmmati kilekott käest. Kui mind löödi, hakkasin kukkuma ja sel hetkel tõmmati kilekott käest ära. Kohtuniku küsimustele vastates aga andis kannatanu järgmisi ütlusi: palju mul vaja, kas tõugati või löödi, mis vahet. Apellant leiab, et maakohus ei ole tähelepanu pööranud tunnistaja Raimo S. ütlustele kohtuistungil ning kelle sõnade järgi süüdistatav jooksis ja hoo pealt võttis koti. Ta hoidis kotti kinni. Toomas (süüdistatav) tõmbas koti puruks ja jooksis minema. Seega ei löönud ega tõuganud süüdistatav kannatanut ning sellega on asja kohtulikul uurimisel kogutud täiesti

vastuolulised tõendid, kuid maakohus on jätnud põhjendamata, miks üks tõend on jäetud kõrvale. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastuvaidlematult tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanult alkoholipudelitega kilekoti hõivamisel KarS § 200 lg 1 ettenähtud vägivalla kasutamine, kuna kannatanu on väga suurte käimisraskustega isik, mida on ta ka ise kohtuistungil kinnitanud ning seetõttu võis ka kilekoti käesttõmbamise tagajärjel kukkuda ja haiget saada. Seega valuaisting tekkis juba pärast vara hõivamist ja ei saa olla hõivamise või kannatanu vastupanu mahasurumise vahendiks. Seega on maakohus käsitletud ainult süüstavaid tõendeid, süüd välistavad tõendid on aga jäetud käsitlemata, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. L.I esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KarS § 200 lg 1 järgi ning teha uue otsuse, millega mõista ta süüdi KarS § 199 järgi. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei olnud tal kavatsust röövimist toime panne. Ta sai kannatanu käest koti kätte käest haaramise teel. Vägivalda ta selleks ei rakendanud. Kannatanu on väga kehva liikumisega, ta kasutab keppi ning kukkus pikali seetõttu, et koti käest tõmbamisega kaotas tasakaalu. Kannatanu on öelnud, et tundis valu, kui oli pikali maas, aga koti äratõmbamise ajal ta valu ei tundnud. L.I on seisukohal, et toimepandud kuritegu tuleb kvalifitseerida varguseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6.5 Kaitsja apellatsiooni kohaselt pole kannatanu ütlused olnud järjekindlad temalt kilekoti ebaseadusliku äravõtmise asjaolude osas, kuid ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaitsja on viidanud vähetähtsatele asjaoludele kannatanu ütlustes. Kohtuistungi protokolli kohaselt on peetud oluliseks täpsustada kanntanu pika küsitlemise käigus, millal süüdistatav hõivas temalt kilekoti alkoholiga. Kannatanu on vastanud kohtuniku küsimusele maakohtus (tl 97-98) selgelt, et kilekott alkoholiga võeti ära siis, „kui lükati selga, hakkasin kukkuma ja sel hetkel tõmmati kott käest, rebiti.“ Seetõttu on ainetud kaitsja ja süüdistatava vastuväited süüdistusele, mille kohaselt kannatanu komistas ise kepi otsa, samuti, et kannatanu ei vajanudki tõukamist, kuna oli niigi vaevalise liikumisega.

128 eurot. Riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest Põlvast Tartu Vanglasse ja Tartu Ringkonnakohtusse taotleb kaitsja tasu 30 eurot ning sõidukuluna PõlvaTartu- Põlva 26 eurot, millised summad kokku moodustavad koos käibemaksuga 220,80 eurot. Seega kuulub kaitsja P. Järvele hüvitamisele 220,80 eurot.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.