Kohtulahend

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

pane toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.

APELLATSIOON:

et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui kohus ei vormista nimetatud taotluse lahendamist eraldi (kirjaliku) määrusena, tuleb kannatanu taotlus toimiku prokuratuurile tagastamiseks lahendada kohtuotsuses. Käesoleval juhul on maakohus jätnud lahendamata kannatanu poolt esitatud taotluse teha asjas KrMS § 238 lg 1 p-s 2 ettenähtud lahend. Apellant taotleb, et ringkonnakohus lahendaks tema nimetatud taotluse. Apellant leiab, et kuivõrd süüdistatav lõi teda ilma igasuguse põhjuseta, oli tema käitumine mitteadekvaatne. Samuti esines süüdistataval furia potatorum ehk joobnu raev ning joobest tingitud käitumise pidurdamatus. Apellant leiab, et tunnistaja T T ütlustest (vt tl 17) nähtub, et juuresolijad tunnetasid süüdistatava käitumisest ohtu, et viimane võib rünnata ka neid. Eeltoodust nähtub, et süüdistatava käitumises on tunnuseid, mis viitavad sellele, et tema kuritegu tuleb kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi. Selle tõttu ei ole kriminaaltoimiku materjalid piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Seetõttu tuleb maakohtu otsus menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 338 p 3 alusel tühistada ning kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada. Juhul kui ringkonnakohus ei rahulda kannatanu taotlust toimiku prokuratuurile tagastamiseks, palub apellant tühistada maakohtu otsuse süüdistatavalt kannatanu kasuks menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse kannatanu menetluskulud süüdistatavalt välja täies ulatuses. Kohus on otsuse resolutsioonis (p 9) märkinud, et mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viimase poolt esindajatasuna tasutud 315 eurot, kuid ei mõista välja sellele lisandunud käibemaksu. Kannatanu poolt tasutud käibemaksu suurus oli 63 eurot. Kohtuotsuse põhiosas esitatud põhjenduse kohaselt on kohus aga vähendanud kannatanule hüvitamisele kuuluvat menetluskulude summat 63 euro võrra. Apellant leiab, et eeltoodu tõttu on kohtuotsus sisemiselt vastuoluline. Kuna kannatanu ei ole käibemaksukohuslane, ei saa ta koos esindajatasuga makstud käibemaksu 63 eurot riigilt tagasi. Seetõttu puudus maakohtul õiguslik alus jätta süüdistatavalt kannatanu poolt käibemaksuna tasutud summa välja mõistmata. Apellant leiab, et ka menetluskulude hüvitise vähendamine ei oleks käesoleval juhul olnud põhjendatud. Kannatanu otsis õigusabi selle tõttu, et ei nõustunud kuriteo kvalifitseerimisega KarS § 119 lg 1 järgi, millises süüdistuses küsis prokuratuur temalt 20. detsembril 2011 nõusolekut asja lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Samuti ei nõustunud kannatanu samas kõne all olnud võimalusega, et süüdistatavat karistatakse rahalise karistusega. Lisaks vajas kannatanu õigusabi kriminaaltoimiku materjalide õigeks mõistmiseks. Seega oli õigusabi kannatanule käesolevas asjas vajalik. Samuti ei saa olukorras, kus kriminaalasja menetluses on olnud kuriteo kvalifikatsiooni osas kokku neli erinevat seisukohta, väita, et asi oli õiguslikult triviaalne.

Kohus ei ole otsuses leidnud, et kannatanule osutatud õigusabi maht oleks talle esitatud arvel ülepaisutatud. Sellele vaatamata peab apellant vajalikuks märkida, et kohtuistungi protokolli kohaselt kestis istung kaks tundi, kella 11.00-st kuni 13.00-ni, kuid kannatanule Tuus & Tuus Õigusabi OÜ poolt 13. veebruaril 2012 maksmiseks esitatud arvel oli kohtuistungi kestuseks prognoositud üks tund ning kannatanu on esindajale tasunud enda kohtuistungil esindamise eest vaid ühe tunni tasu. Kokkuvõtvalt apellant palub

PROKURÖRI SEISUKOHT:

menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt ja kannatanu esindaja viidatud KrMS § 288 p 4 kohast alust kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks ei esine. Vastuseks kannatanu esindaja seisukohale, et Meelis Jalakase tegevus peaks olema kvalifitseeritud KarS § 263 p 1 järgi ehk avaliku korra raske rikkumisena, märgib prokurör, et lähtuvalt Riigikohtu praktikast peavad kas konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis olema sellist laadi, et annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Vaid sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt RK lahend 3-1-1-15-07). Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RK lahend nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RK lahend nr 3-1-1-707, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RK lahend nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-11-24-07, p 6.1). Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt RK lahend nr 3-1-1-15-07, p 14). Konkreetse juhtumi asjaoludest nähtub, et süüdistatav Meelis Jalakas ja kannatanu H S on omavahel tuttavad. Tunnistaja T T viibis koos H Sga ööklubis ja teab süüdistatavat kui H S tuttavat. Kriminaalasjas on tuvastatud, et Meelis Jalakasel ei olnud soovi haarata konflikti rohkem isikuid ja tal puudus tahtlus rikkuda avalikku korda. Samuti, hinnates süüdistatava ja kannatanu vahel aset leidnud konflikti toimumise aega, kohta ja kohalviibinud isikute ringi, ei anna konkreetse juhtumi asjaolud alust kvalifitseerida Meelis Jalakase tegevust kuriteona KarS § 263 p 1 järgi.

KAITSJA SEISUKOHT:

Kuna tsiviilhagi oli enne kohtuistungit tasutud, ei olnud mingit vajadust võtta endale esindaja kohtuistungile. Seega polnud tegemist vajalike kulutustega. Jurist Tuus on hinnanud oma töö maksumuseks 70 eurot tunnis, mis on üle kahe korra suurem kui riigiõigusabi osutava advokaadi tasu suurus. Ka tegelikult asja ettevalmistamisele kulunud 3 tundi on ilmselt ülemäärane ning ei ole mõistliku suurusega. Neist asjaoludest tulenevalt ongi kohus rahuldanud tasu osaliselt. Viivitamatult peale kohtuotsuse kuulutamist tasus süüdimõistetu ka kohtu poolt väljamõistetud esindajatasu summas 315 eurot kannatanule (1.märtsil 2012).

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kohtuliku uurimise lõpetamiseni, puudub kannatanul võimalus lühimenetlusest keelduda. Kannatanul ei ole lühimenetluses võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid. Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Kuigi apellant on ekslikult viidanud KarS § 38 lg 9, mis reguleerib kannatanu õigusi kokkuleppemenetluses, nendib kolleegium, et vastavalt KrMS § 237 lg 3 on kannatanul õigus kohtus sõna võtta ning selles väljendada ka oma arvamust süüdistuse osas. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte kohaselt on kannatanul võimalik taotleda lühimenetluses kohtult KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Kuna on aga tegemist menetluspoolega, kelle nõusolekust ei sõltu lühimenetluses asja arutamine pole sellise taotluse esitamine kohtule siduv. Apellandi poolt viidatud KrMS § 237 lg 7 näeb tõepoolest ette, et lühimenetluses asja arutades, kohtuliku uurimist lõpetades, lahendab kohus menetlusosaliste poolt esitatud taotlused järgides § 298 nõudeid. KrMS § 298 reguleerib aga taotluste esitamist ja lahendamist puudutavalt kohtulikku uurimist, selle täiendamist. Antud juhul kannatanu ja tema esindaja poolt esitatud taotlus pole käsitatav kohtuliku uurimise täiendamise taotlusena, kuna taotluse sisuks ei ole kohtuliku uurimise täiendamine vaid üks KrMS §-s 238 ettenähtud kohtu poolt nõupidamistoas tehtavatest võimalikest lahenditest nagu seda on ka muuhulgas õigeksmõistva või süüdimõistva otsuse tegemine, mida siis menetluspooled kohtuistungil taotleda võivad. Seega on kohus menetlusnorme järgides kohtuistungil selgitanud, et kohus lahendab sellise taotluse nõupidamistoas. Kolleegium leiab, et kohtuotsuses on ära toodud kannatanu esindaja poolt esitatud taotluse sisu (otsuse lk 5) ja kohtu põhistus kvalifikatsiooni osas ning seetõttu kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus pole otsuse põhiosas taotlust kajastanud ega seda taotlust lahendanud. Antud juhul on kannatanu esindaja taotlenud KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist seoses sellega, et kannatanu ja esindaja ei nõustu prokuröri poolt süüdistatava tegevusele antud kvalifikatsiooniga. Leiavad, et isikuvastase süüteo ja nimelt tervist kahjustava süüteo asemel oli tegemist avaliku korra vastase süüteoga. Vajalik on üle kuulata isikud, kes sündmuste juures olid. Seega ei puuduta taotlus kannatanu huvide kaitseks täiendavate tõendite esitamist vaid süüdistatava tegevusele antavat juriidilist kvalifikatsiooni muutmist läbi uute asjaolude tuvastamise. Kannatanu huviks on antud juhul süüdistatava süüdi tunnistamine raskemas kuriteos ning võimaliku rangema karistuse mõistmine.

Siinjuures osutab kolleegium KrMS § 5 kehtestatud põhimõttele, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol. Vastavalt KrMS § 226 lg-le 1 koostab prokuratuur süüdistusakti, mille põhiosas on teiste hulgas märgitud kuriteo asjaolud ja lõpposas ka kuriteo kvalifikatsioon. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi ja kohtul puudub õigus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Küll aga järeldub kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega on kohtul tulenevalt KrMS § 268 lg-st 6 õigus, tagades süüdistatavale enne süüdistuse muutmist võimaluse end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, muuta kuriteo kvalifikatsiooni ning selline asjaolu ei too endaga kaasa KrMS § 238 lg 1 p 2 ettenähtud lahendit. Kannatanu poolt viidatud tunnistajate ütlused kuulusid juba kriminaalasja materjalide hulka. Seega oli kohtul tunnistajate, sündmuste juures viibinud isikute poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi võimalik analüüsida, kõrvutada teiste tõenditega, anda nende ütluste usaldusväärsusele hinnang ning võimalus nendele tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel ka toetuda. Maakohus on kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt leidnud, et etteheidetevale teole on süüdistuses antud õige juriidiline hinnang, kvalifikatsioon on kooskõlas tuvastatuga. Kohus on sellist järeldust piisava selgusega ka põhistanud. Otsuses on põhjendatud miks M.Jalakase poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 ja 119 lg 1 järgi ja seega puudus kohtul seaduslik alus anda süüdistatava käitumisele süüdistusest erinev hinnang või tuvastada, et kriminaalasja materjalid pole piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole lühimenetlust reguleerivaid menetlusnorme rikkunud ja apellandi taotlus sellel alusel maakohtu otsuse tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu.

pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et hinnates asjaolu, et tegemist oli omavahel tuttavate isikutega, arvestades konflikti toimumise aega, ja kohalviibivate isikute ringi, ei anna süüdistuses esitatud faktilised asjaolud alust tuvastada M.Jalakase käitumises KarS § 263 p 1 ettenähtud koosseisulisi tunnuseid.

Kriminaalasja arutati lühimenetluses. Kannatanu esindaja, apellant, on osalenud maakohtu istungil. Esindaja poolt on koostatud ka apellatsioon, mis eeldab küll otsuse analüüsi, kuid lühikeses apellatsioonis on esindaja kajastanud samu seisukohti, mida on avaldanud juba maakohtu istungil. Kohtukolleegium, arvestades nii otsuse mahtu, apellatsiooni sisu ja seal tõstatatud probleemide keerukuse astet ning ka õigusabi kvaliteeti, leiab, et apellatsioonikohtuks ettevalmistumise eest on vajalik ja mõistlik hüvitada kannatanu esindajale tasu kokku 2 tunni eest, mis arvestades tunnihinda teeb kokku 140 eurot, millele lisandub 20 % käibemaks, summas 28.00 eurot ja kokku kuulub seega hüvitamisele 168.00 eurot. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi. Seega jäävad õigusabi kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 1, §185 lg 1, §191 lg 1 , §387 lg 1 kuulub kannatanu esindaja taotlus riigilt kannatanule õigusabi kulude hüvitamiseks rahuldamisele summas 168.00 eurot.

IVI KESKÜLA

PAVEL GONTŠAROV

MALLE PREIMER

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.