Kohtulahend

Väljatrükist tagaotsitavate sõidukite andmebaasist Interpolis ja Politsei- ja Piirivalveameti 06.07.2011 teatisest nähtub, et sõiduauto Toyota Land Cruiser XXXXXX , registreerimismärgiga 463 DBL VIN-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXX on varastatud ja rahvusvaheliselt tagaotsitav Hispaania Kuningriigi Valencia Politseiprefektuuri poolt alates 29.11.2007 (Schengen ID E 1284197801001 0000 2). Auto kuulub M.C.F.C. M.C.F.C. on 08.08.2011 pöördunud Eesti Vabariigi Prokuratuuri poole e-kirjaga, milles teatab sõiduki tagastamise soovist. Valencia Ringkonnakohtunik on oma 23.11.2011 kirjas kinnitanud, et M.C.F.C. soovib sõiduauto Toyota Land Cruiser XXXXXX tagastamist oma pojale G.M.F. . Prokuratuur on käsitlenud nimetatut õigusabi taotlusena. Esimese astme kohtu määruse sisu Tartu Maakohtu 20.03.2012 määrusega anti luba sõiduki Toyota Land Cruiser XXXXXX , VIN-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXX , registrimärgiga Eesti Vabariigis XXX XXX ) väljaandmiseks Hispaania Kuningriigile sõiduki tagastamiseks omaniku M.C.F.C. esindajale C.M. F. (kelle kuulub riiklik identifitseerimisdokument numbriga XXXXXXXX-X). Väljatrükk tagaotsitavate sõidukite andmebaasist Interpolis ja Politsei- ja Piirivalveameti 06.07.2011 teatis tõendavad, et sõiduk Toyota Land Cruiser XXXXXX , riikliku numbrimärgiga Hispaania Kuningriigis XXXX XXX, VIN-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXX on 2007 aastal Hispaania Kuningriigis varastatud. Sõiduki kinnipidamise protokoll ja eksperdiarvamus tõendavad, et sellise tehasetähisega (VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX ) sõiduk Toyota Land Cruiser XXXXXX asub käesoleval ajal Eesti Vabariigis ja on olnud viimati P. Karro omandis ja valduses (Eestis registreerimismärgiga XXXXXX ). P. Karro kohtueelse uurimise käigus antud ütlustest ja ka sõiduki 22.12.2010 müügilepingust nähtub, et P. Karro on omandanud sõiduki müügilepingu alusel A.I. . Kohus viitas AÕS § 95 lg-le 1,3 ning leidis, et kuna sõiduk Toyota Land Cruiser XXXXXX on Hispaania Kuningriigis omanikult varastatud, ei ole AÕS § 95 lg-st 3 tulenevalt tegemist heauskse omandamisega P. Karro poolt. Sõiduki vargus on kuriteona karistatav ka Eesti Vabariigis. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 8 lg 1 kohaselt võib taotluse saanud liikmesriik taotluse esitanud liikmesriigi palvel ja bona fide kolmanda isiku õigusi kahjustamata tagastada kuriteoga saadud vara taotluse esitanud liikmesriigile, et see tagastada õigusjärgsele omanikule. Kohus märkis, et esitatud materjalidest nähtuvalt, on Hispaania Kuningriik esitanud taotluse sõiduki Toyota Land Cruiser XXXXXX , VIN-koodiga XXXXXXXXXXXXXXXXX , tagastamiseks selle seaduslikule omanikule. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu P. Karro taotleb maakohtu määruse tühistamist ning sõiduki tagastamata jätmist kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. P. Karro märgib, et kohtul lasub kriminaalasjas vahetu tõendite uurimise kohustus, juhul kui asjas kellelegi süüdistus esitatakse. Siinkohal viitab P. Karro Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-46-10. P. Karro märgib, et tal on kindel soov leida kriminaalasja raames ülalmainitud sõiduki varguses või Eesti Vabariiki võltsitud dokumentidega arvele võtnud isiku, kes omakorda saab olla vastutav tema ees. Selleks, et saaks tuvastada süüdistava süü, peavad olema olemas tõendid, mida vajadusel saaks vahetult uurida. Üksnes ekspertiisiakt ilma asjakohase tõendita võib osutuda nõrgaks ja süüdistusel võib tekkida takistus tõendi vahetul uurimisel. Seda

olukorda tuleks omakorda aga käsitleda süüdistatava kasuks. Siinkohal viitab P. Karro Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-92-11. P. Karro leiab, et prokuratuur ei ole piisavalt põhistanud, miks peaks enne süüdistuse esitamist ja võimalikus kriminaalasja kohtulikus menetluses tõendite uurimist sõiduki Toyota Land Cruiser XXX XXX välja andma selle väidetavale esmasele omanikule. Selline menetluslik käitumine võib tuua kaasa kriminaalasjas süüdistava õiguste võimaliku riive, mida tuleks hiljem käsitleda süüdistava kasuks. Kõik eelnev võib tähendada aga seda, et P. Karrol, kui heausksel auto ostjal ei ole võimalik hiljem kuidagi tõendada temale sõiduki müünud isiku vastutust sõiduki registreerimist võimaldavate andmete võltsimisel. Siinkohal viitab P. Karro Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-117-09. P. Karro märgib, et lahendust ei ole leidnud olukord, kus tema on heauskselt, tuginedes Maanteeameti Autoregistrikeskuse andmetele, ostnud sõiduki, mis oli Eestis varastatud autode nimekirja kandmata. P. Karro hinnangul tõusetub siinkohal siiski küsimus auto omandi kuuluvuse kohta – kas on siiski tegemist heauskse omanikuga. Eirates nimetatud probleemi võib ennatlik sõiduauto Toyota Land Cruiser, registreerimismärgiga XXXXXX , tagastamine Hispaania Kuningriigile muuta P. Karro väljavaated võimalikule auto tagasisaamisele võimatuks. P. Karro märgib, et ta ei ole teadlik, millistel asjaoludel on sõiduauto Toyota Land Cruiser läinud esialgse väidetava omaniku valdusest välja. Kas on tegemist võimaliku kindlustuspettusega või muuga, ei ole senisele Eestis registreeritud omanikule teada. Siinkohal viitab P. Karro Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-117-09. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

ekslikult asunud seisukohale, justkui Eesti Vabariigis läbiviidav kriminaalmenetlus oleks suunatud varguse toimepanemise tuvastamisele. Eesti Vabariigis kehtiva KrMS § 3 lg 1 kohaselt kehtib kriminaalmenetlusõigus Eesti Vabariigi territooriumil, v.a juhul, kui see tuleb välislepingust või kui kriminaalmenetluse esemeks on Eesti kaitseväeteenistuses oleva isiku tegu. Seega ei saa Eesti Vabariigi kriminaalmenetluse läbiviimiseks pädevad ametiasutused ilma sellekohase aluseta menetleda Hispaania Kuningriigis toimepandud vargust. Seega on P. Karro määruskaebuses toodud väited tõendite puudumisest ja süüdistuste esitamisest asjakohatud. Lisaks on ringkonnakohtu arvates oluline rõhutada, et sõiduki vargust selle esialgselt omanikult M.C.F.C. uurivad Hispaania Kuningriigi pädevad asutused, mistõttu on võimalik ja reaalne, et Hispaania Kuningriigis tuvastatakse isik, kes on sõiduki selle esialgselt omanikult varastanud ning võetakse ta vastavalt seadusele ka varguse eest vastutusele. Puutuvalt sellesse, kes on kohustatud P. Karro ees vastutama, osundab ringkonnakohus asjaolule, et lepingu rikkumise eest, sealhulgas omandi üleandmata jätmise eest, vastutab P. Karro ees isik, kellega olid P. Karrol lepingulised suhted, s.o sõiduki müüja. Seega saab P. Karro esitada müüjale tsiviilõiguslikke nõudeid. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus veelkord, et P. Karro poolt sõiduki heauskne omandamine on AÕS § 95 lg 3 alusel välistatud, kuna sõiduk oli omanikult varastatud ning seega omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seega ei ole P. Karrole omand üle läinud ning tal ei ole õigust enam sõiduautot tagasi saada. Siinjuures ei oma tähtsust isegi P. Karro väide sellest, et ta ei olnud teadlik sellest, et sõiduk oli selle omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, kuna isegi sellisel juhul ei ole P. Karrot võimalik käsitleda heauskse omandajana.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.