Kohtulahend

Seega olid süüdistatav ja kaitsja igakülgselt informeeritud KrMS § 319 lg-s 1 sätestatust selle kohta, et enda apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest arvates. Lisaks selgitas maakohus veel täiendavalt 16.02.2012 kohtuistungil, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult ja suusõnalisest teavitusest ei piisa. Nimetatud selgituse andis kohus täiendavalt pärast seda, kui kohus oli ära selgitanud apellatsiooniõigusest loobumise võimaluse, mille peale süüdistatav ja tema kaitsja avaldasid, et nad soovivad kasutada apellatsiooniõigust. Seega juba kohtuotsuse kuulutamisel said nii kaitsja kui ka süüdistatav igakülgselt informeeritud sellest, et nende poolt kohtuistungil avaldatud suusõnaline teavitus apellatsiooniõiguse kasutamise kohta ei oma õiguslikku tähendust KrMS § 319 lg 1 mõttes, s.t nende suuliselt kohtule avaldatu ei ole käsitletav KrMS § 319 lg-s 1 kajastatud apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatega. Eeltoodud asjaoludel puudus maakohtu arvates vähimgi põhjendatud alus selleks, et võrdsustada kaitsja 16.02.2012 kohtuistungil suuliselt avaldatu apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta kirjaliku teatamisega KrMS § 319 lg 1 tähenduses. Maakohus selgitas senise tööpraktika põhjal, miks on seaduses kajastatud 7-päevane kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise nõue. Nimelt on praktikas täheldatav, et vahetult pärast kohtuotsusest teadasaamist on emotsioonid otsusest teadasaanutel tugevad. Sageli need, kes kohtuotsusest teadasaamise järgselt teatavad kohtule, et ei soovi kasutada apellatsiooniõigusest loobumise võimalust ja kaebavad otsuse kindlasti edasi, seda siiski ei tee. Maakohtu hinnangul on KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud 7-päevane tähtaeg igati küllaldane ja piisav selleks, et selle aja vältel kaalutletult võtta vastu otsus, kas kaevata kohtu otsustust edasi või mitte. Maakohtu hinnangul on ka KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud teine nõue, et enda apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult, igati põhjendatult seadusesse kirja pandud. Apellatsiooniteatise kirjalikult koostamise korral on kohtuotsusest teadasaanu sunnitud veelkordselt kaaluma apellatsiooniõigusest loobumist ning sellisel viisil toimides on läbikaalumata ja ainult esialgsete emotsioonide ajel esitatud apellatsiooniteatisi vähem. Maakohtu jaoks tähendab iga põhjendamatult, s.o ainult otsusest teadasaamise järgselt esialgsete emotsioonide ajel esitatud apellatsiooniteatis, millele hiljem apellatsiooni ei järgne, suurt hulka tööd, mille olemata jäämisel oleks saanud menetleda teisi kohtuasju. Ehk teisisõnu – kaalutlemata apellatsiooniteatiste esitamise tõttu teiste kohtuasjade menetlemise kiirus langeb, kuna teiste asjade menetlemise asemel tuleb koostada põhistatud ja motiveeritud kohtulahendeid. Maakohtu hinnangul ei esine vähimatki vastuolu KrMS § 319 lg-s 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 11 sätestatu vahel. Maakohus leidis, et KrMS § 319 lg-s 1 sätestatu võrdsustamisega kohtuistungil suuliselt kohtule avaldatud apellatsiooniõiguse kasutamise sooviga taotleb kaitsja sisuliselt seaduse kohaldamata jätmist, s.o KrMS § 319 lg-s 1 sätestatu eiramist ja KrMS § 319 lg-s 1 sätestatu täitmata jätmist. Seaduse, s.o KrMS § 319 lg-s 1 sätestatu, kohaldamata jätmiseks ei ole maakohtu hinnangul mitte ühtegi põhjendatud ja seaduslikku alust. Sisuliselt taotleb kaitsja maakohtu hinnangul seda, et teda koheldaks ülejäänud isikutest teistmoodi. PS §-s 12 on kajastatud põhimõte, et kõik on seaduse ees võrdsed. Nimetatud põhimõtte alusel tuleb A. Laansalut P.J. kaitsjana kohelda võrdselt teistega – vähimatki alust KrMS § 319 lg-s 1 sätestatu kohaldamata jätmiseks seonduvalt A. Laansalu tegevusega P.J. kaitsjana ei ole. KrMS § 319 lg-s 1 sätestatu kehtib võrdselt kõigile, sealhulgas ka A. Laansalule. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdistatava P.J. kaitsja, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega lugeda apellatsiooniteade esitatuks kohtuotsuse kuulutamisel protokollitud avaldusega, ning tunnistada KrMS § 315 lg 5 p 3 ja § 319 lg 1 redaktsioon osas, mis ei omista õiguslikku tähendust kohtuistungil avaldatud ja protokollitud apellatsiooniteatele, põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Määruskaebuses esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

Kaitsja leiab, et KrMS §-s 15 sätestatud kriminaalmenetluse suulisuse ja vahendituse printsiip väljendub reeglina selles, et kohtu otsustused põhinevad kohtuistungil kogetul. Käesoleval juhul väljendas nii P.J. kui ka kaitsja kohtuistungil, mille osaks on ka kohtuotsuse kuulutamine, selgelt, et soovivad esitada apellatsiooni. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab üksnes erandlikud juhud, milles menetlusstaadiumi olemusest või avalduse sisust lähtuvalt tuleb teha menetlusavaldusi kirjalikult. Palju kaalukamaid menetlusavaldusi võib menetlusosaline teha suuliselt ning nendel on palju olulisemad tagajärjed kui soovil, et lisaks kohtu lakoonilisele otsusele selguksid ka kohtu motiivid KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud 14 asjaolu kohta. Kaitsja on veendunud, et apellatsiooniteate eesmärgiks on menetlusökonoomia – hoida kokku kohtu ressurssi motiveeritud kohtuotsuse koostamisel – ning sisuks teade kohtule, et viimane saaks „vormistada“ motiveeritud kohtuotsuse. Kaitsja viitab, et Riigikohus on korduvalt osundanud, et õigusriigis kehtiva proportsionaalsuse printsiibi kohaselt peavad rakendatavad abinõud vastama soovitavale eesmärgile. Riigikohus on veel osundanud, et PS §-st 11 tuleneb aga nõue, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja. Kaitsja möönab, et isiku PS §-s 24 sätestatud kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides edasikaebeõiguse piirid ja korra, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Selle õiguse legitiimne korraldamine saab toimuda üksnes arvestades samasse suurusjärku kuuluvaid õigusväärtusi. Kaitsja leiab, et suuline protokollitud avaldus omab identset materiaalset sisu, kui ühelauseline kirjalik teade. Apellatsiooniteade ei pea olema motiveeritud. Seega ei näe kaitsja põhjust, miks ei täida ülalosundatud apellatsiooniteate esitamise eesmärki suuliselt kohtuistungil tehtud avaldus. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt peaks apellatsiooni esitamise soov olema kaalutletud, võiks kaitsja hinnangul olla ideaalis õige, kuid vastuolus kriminaalmenetluse olemuse ning praktikaga. Teoreetiliselt on võimalik, et apellatsiooniteade on valmiskirjutatud juba enne kohtuotsuse kuulutamist ehk seaduse sõnastusest ei tulene nn mõistlikku mõtteaega. Menetlusosalise teadmine kohtumenetluse ning kohtumenetluse tulemuse ebaõigsusest võib olla ilmne juba enne menetluse algust kohtus (nt kohus menetleb aegunud tegu). Juhul, kui apellatsiooni esitamise soovist teatamine peaks toimuma ainult kirjalikult, siis ei ole seaduse sõnastuses vahet, kas isik teeb seda esimesel minutil pärast kohtuotsuse kuulutamist või hiljem. Kaitsja võib enda praktikale tuginedes väita, et isik, kes valib üldmenetluse, ei loobu soovist teada, miks kohus sellise lahendi tegi. Seega on kaitsja veendunud, et KrMS § 315 lg 5 p 3 ja § 319 lg 1 redaktsioon, mis ei võimalda avaldada kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel õiguslikku tähendust omavat soovi apellatsiooni esitamiseks, on ebaproportsionaalne ning vastuolus põhiseadusega. Tartu Maakohtu kohtuniku seisukoht PS §-s 12 sätestatud isikute võrdsuse printsiibi osas on kaitsja arvates huvitav, kuid äärmuslikus vastuolus nii põhiseaduse enda mõtte kui ka formaalloogika reeglitega. Kohtu seisukohta ümber sõnastades tähendaks kohtu tõlgendus seda, et mitte ühtegi õigusnormi ei saa põhiseadusevastaseks tunnistada ega kohaldamata jätta, kuna see toovat kaasa põhiseadusevastasele normile allunud isikute ebavõrdse kohtlemise võrreldes isikutega, kelle suhtes põhiseadusevastast normi ei kohaldata. Prokuröri seisukoht määruskaebuse osas 19.03.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus ringkonnaprokurör Aro Siinmaa vastus maakohtu määruse peale esitatud kaebusele. Prokuröri seisukohad on järgmised.

Prokurör peab vältimatuks märkida, et objektiivselt on mitmekülgsetest juriidilistest abstraktsioonidest läbi põimunud ja rohkete viidetega rikastatud kaebus konstrueeritud pelgalt silmapetteks, juhtimaks tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et kaitsja jättis apellatsiooniteate tähtaegselt esitamata. Asjaolu, et kaitsja on vastava kirjaliku teate pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist de facto esitanud, osundab ilmekalt, et kaitsja sai tegelikult väga hästi aru edasikaebe korrast ning vastava kirjaliku apellatsiooniteate obligatoorsusest, ega käsitlenud ka ise kohtuotsuse kuulutamisel suuliselt märgitut protokollilise tahteavalduse ega millegi võrdväärselt „innovaatilisena“, kuni seaduses ettenähtud tähtaja lihtlabane möödalaskmine kutsus esile vajaduse laialdasteks ajaloolisteks ja teleoloogilisteks tõlgendusteks. Prokurör on veendunud, et analoogia kohaldamine saab päevakorda kerkida üksnes sellistes õiguse rakendamisel kerkivates küsimustes, mis ei ole seaduses piisavalt selgesõnaliselt reguleeritud. Edasikaebamise kord sellisesse valdkonda ei kuulu, sest KrMS §-de 315 ja 319 regulatsioon on selge, konkreetne ja üksikasjalik. KrMS § 315 lg 5 p 2 kohaselt teatab kohtunik kohtuotsuse resolutiivosa kuulutades edasikaebamise tähtaja ning selgitab nii edasikaebamise korda kui apellatsiooniõigusest loobumise võimalust. Antud sõnastusest nähtub, et edasikaebamine ja apellatsiooniõigusest loobumine on eksimatult käsitletavad eraldiseisvate instituutidena ning vastavad taheavaldused ei ole ei sisult ega vormilt samastatavad. KrMS § 315 lg 5 p 3 kohaselt selgitab kohtunik, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb maakohtule kirjalikult teatada kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest alates seitsme päeva jooksul. Prokurörile jääb arusaamatuks, kuidas selline sõnastus saaks anda ajaloolise või teleoloogilise tõlgendamise tulemusena grammatilisest tõlgendusest ehk üheselt mõistetavast kirjalikust reeglist erineva tulemuse või kutsuda esile vajaduse mingit laadi analoogia kohaldamiseks. Vähetähtis ei ole siinkohal ka asjaolu, et sama reegel kuulub kohaldamisele sõltumata sellest, kas kohus kuulutab otsuse tervikuna või üksnes selle resolutiivosa. Nimetatud regulatsioonile vastu vaidlemine seab sisuliselt kahtluse alla seadusandja õiguse kehtestada igasuguseid menetlustähtaegu ning sellise arutluskäiguga on võimalik jõuda õigusliku absurdini, mis sisuliselt tähendaks, et kriminaalmenetlus ei peakski tuginema menetlusõiguse allikatele, vaid menetlusosaliste või kohtu suvale. Samuti ei oleks sellise tõlgenduse korral mingit põhjust piirduda apellatsiooniõiguse kasutamisest teatamise tähtaja eiramisega, vaid võiks nentida, et ka apellatsiooni tähtaeg on põhiõigusi ja protsessiosaliste vabadusi pärssiv ning tegelikult võiks apellatsiooni soovi korral esitada juba enne kohtuotsuse kuulutamist või näiteks paar aastat pärast seda. Prokurör ei pea võimalikuks, et menetluspooled või kohus saaksid ignoreerida seadusandja õigust kehtestada menetlustähtaegu ja/või vormireegleid ning leiab, et seadus on kõigile menetluses osalejatele täitmiseks võrdväärselt kohustuslik. KrMS § 315 lg 6 näeb ette, et apellatsiooniõigusest loobumine kantakse kohtuistungi protokolli ning et kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Nimetatud normi tekstist järeldub väljaspool igasugust kahtlust, et seadusandja on eristanud apellatsiooniõigusest loobumise apelleerimist reguleerivast üldisest normistikust ning sättinud sellele selgepiirilised iseseisvad reeglid ühes konkreetsete täpsustustega, milliste asjaolude kinnitamiseks piisab protokollilistest kannetest ja millisel juhul on vältimatu tahteavalduse kirjalik vorm. KrMS § 315 lg 8 täpsustab, et kui pooled ei ole loobunud apellatsiooniõigusest, tuleb kohtuotsus tervikuna koostada maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates 15 päeva jooksul. Seega on erinevad apellatsiooniõigusega seonduvad tähtajad ka omavahel loogiliselt seostatud, nende järgimine mõjutab vahetult kohtu tegevust ning kohtul peab olema võimalik töö planeerimisel nendega arvestada. Et eeltoodu näol ei ole tegemist mingi õigusloome anomaaliaga ega võimaliku seadusandja eksitusega, nähtub asjaolust, et ka KrMS §-s 319 lg 1 on veelkordselt rõhutatud, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest ning et sellise teate võib esitada ka faksi teel. Seega ei ole seadusandja pelgalt kehtestanud käsitletavale toimingule kirjalikku vormi, vaid teinud ka täpsustuse, millisel viisil edastatuna on kirjalik teade aktsepteeritav. KrMS § 319 lg 2 sätib vormiliselt identse regulatsiooni apellatsioonile. Kui nüüd jällegi järgida kaitsja „innovaatilist“ tõlgendamismeetodit, peaks kohtuotsuse

kuulutamisel (vähemalt juhtudel, kui otsus on kuulutamisega üheaegselt kirjalikult kättesaadav) olema protokolliliselt esitatav ka apellatsioon. Kui see nii ei ole, ning selles osas tuleb menetlusnormi nõudeid siiski reaalselt järgida, ei ole süsteemse tõlgendamise seisukohalt võimalik apellatsiooniteate osas kuidagi erinevale tulemusele jõuda. Prokurör märgib, et lähtudes seadusandja tegelikust mõttest, on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikul teatamisel kindel eesmärk – tagada sellise otsustuse läbimõeldus ja tahteavalduse kindlus. Maakohus on oma äärmiselt põhjalikus, igakülgselt motiveeritud ning ka eluliselt põhistatud määruses osundanud õigesti kõigile neile asjaoludele, mida seadusega garanteeritud n-ö järelemõtlemise aeg endaga kaasa võib tuua. Kaitsja sellekohased tähelepanekud on sealjuures kõike muud kui elulised ja usaldusväärsed ning viitavad jällegi nihilistlikule ning õigusemõistmise põhialuste suhtes trotslikule maailmapildile. Nii on kindlasti ebaõige väita, justkui oleks apellatsiooni esitamine ja sellega kaasnev vajadus motiveeritud kohtuotsuse järele niivõrd enesestmõistetav, et vastava vormikohase tahteavalduse esitamine võiks olla käsitletav eluliselt ebavajaliku lisakohustusena. Prokurör peab vajalikuks märkida, et kaitsja taotluse rahuldamine, mis sisuliselt tähendaks eelpool viidatud õigusnormide kehtetuks tunnistamist, tooks kaasa menetlusliku kaose. Esiteks näeb seadus ette apellatsiooniõiguse kasutamisest loobumise protokolli kandmist, kuid mitte selle kasutamise teate protokolli kandmist, järelikult talitab kohus täiesti seaduslikult, kui kannab protokolli pelgalt edasikaebamise korra pooltele teavitamise. Kuivõrd seadusega ei ole sätestatud mehhanismi apellatsiooniteate protokollimiseks, kaasneks selle ühekordse meelevaldse aktsepteerimisega automaatselt menetlusosaliste ebavõrdne kohtlemine, vastavalt sellele, mida konkreetse otsuse kuulutamisel koostatud protokoll kajastab. Teiseks ei ole vähimatki seaduslikku alust kujundada olukorda, kus vastava protokollilise avalduse tegemise korral ei võiks pool seitsmepäevase tähtaja jooksul siiski otsustada apellatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, millisel juhul puudub täielikult kord sellest kohtu teavitamiseks. Siit omakorda kerkib küsimus KrMS § 315 lg 8 sätestatud tähtaja järgimisest – kas nimetatud tähtaeg peaks hakkama kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, mille käigus pool väidab, et soovib edasi kaevata, või peaks siiski ootama järgneva seitsme päeva kestel laekuvat tahteavaldust. Kokkuvõtlikult on prokurör seisukohal, et menetlusseadus ei anna võimalust ühekski teist laadi tõlgenduseks, kui et menetluspoole poolt kohtuotsuse kuulutamisel ükskõik millises sõnastuses tehtav avaldus ei tähenda sisuliselt midagi muud, kui pelgalt kohtu teavitamist, et selles etapis apellatsiooniõiguse kasutamisest ei loobuta ning kohtul on õigus eeldada seaduse täitmist ja apellatsiooniõiguse kasutamise reaalse soovi korral seitsme päeva jooksul vastava nõuetekohase teate esitamist. Antud juhul seda tähtaegselt tehtud ei ole ning tähtaja ennistamiseks puudub ka seaduslik alus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

taotluse KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaja ennistamiseks. KrMS § 319 lg 6 kohaselt võib kohus apellatsioonitähtaja apellandi taotlusel ennistada, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Kaitsja on apellatsioonitähtaja ennistamise taotlust põhjendanud asjaoluga, et 21.02.2012 ei õnnestunud tal apellatsiooniteadet tehniliste probleemide tõttu digitaalallkirjastada. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole sellise põhjusega, mis annaks aluse kaitsja taotluse rahuldamiseks ja teate esitamise tähtaja ennistamiseks. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et apellatsiooniteate esitamise viimaseks päevaks oli 23.02.2012, mitte 21.02.2012, mil kaitsjal tekkisid tõrked teate digitaalallkirjastamisega. Seega ei ilmnenud apellatsiooniteate esitamise takistus n-ö viimasel minutil ning kaitsjal oli piisavalt aega probleemi kõrvaldamiseks või leidmaks muud viisi teate kohtule tähtaegseks edastamiseks. Nii oli kaitsjal võimalik esitada apellatsiooniteade kohtusse posti teel, tuua see isiklikult kohtu kantseleisse või edastada faksi teel. Kaitsja ei ole tähtaja ennistamise taotluses eeltoodud võimaluste kasutamata jätmist põhjendanud. Kuivõrd apellatsiooniteate mittetähtaegset esitamist ei tinginud takistus, mida kaitsjal ei oleks olnud võimalik mõistlike pingutustega kõrvaldada, leiab ringkonnakohus, et puudub mõjuv põhjus teate esitamise tähtaja ennistamiseks. Eeltoodule vastupidiseks arvamuseks ei anna alust ka kaitsja selgitus, mille kohaselt märkis ta apellatsiooniteatesse kohtuotsuse kuulutamise päevaks ekslikult 17.02.2012, milline eksimus kandus kaitsja poolt edasisse tähtaja arvestamisesse ning millest lähtudes luges kaitsja apellatsiooniteate esitamise viimaseks päevaks 27.02.2012. Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli eksimusega, millist kaitsja kui kaitsealuse huve esindama kohustatud isik endale lubada ei tohi. Kaitsja peab kaitseülesannete täitmisel tegutsema vajaliku hoolsusega ning selle nõude täitmata jätmine ei ole mingil juhul aktsepteeritav käitumine ega arvestatav tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Seetõttu ei anna see ka alust apellatsiooniteate esitamise tähtaja ennistamiseks.

Ringkonnakohus eelnevate seisukohtadega ei nõustu, leides, et maakohus ja prokurör on KrMS § 319 lg-st 1 tulenevasse kirjaliku teate esitamise nõudesse suhtunud liialt formalistlikult ning jätnud tähelepanuta nimetatud sätte eesmärgi.

põhjendatud käsitleda neid eraldiseisvate instituutidena, kuivõrd olemuslikult täidavad edasikaebamise soovi avaldamine ja apellatsiooniõigusest loobumine sama funktsiooni. Seejuures on oluline, et ka kohtuistungil apellatsiooniõigusest loobumine, mis kantakse küll kohtuistungi protokolli, ei võta kohtumenetluse poolelt ära võimalust KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud 7 päeva jooksul avaldada vastupidist soovi. Nimetatud seisukoht tuleneb nii Tartu Ringkonnakohtu varasemast praktikast (18.08.2011 määrus kriminaalasjas nr 1-08-10100) kui ka Riigikohtu määruse nr 3-1-1-60-05 punktist 6, mille kohaselt tuleb vaatamata sellele, et algul on apellatsiooniõigusest loobutud, arvestada, kas isik hiljem teatas tähtaegselt apellatsiooniõiguse kasutamise soovist.

seda, peab ringkonnakohus ilmseteks liialdusteks. Kohtumenetluse poolele võimaluse andmisega avaldada apellatsiooniõiguse kasutamise soovi vahetult pärast kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamist kohtuistungil, ei väljuta KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise tähtaja piiridest, kuivõrd see toimub vahetult pärast otsuse kuulutamist ning seega 7 päeva jooksul. Seega ei sea ringkonnakohus antud juhul mingil määral kahtluse alla seadusandja õigust kehtestada menetlustähtaegu ning kohtumenetluse poolte kohustust sätestatud tähtaegadest kinni pidada.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.