Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

06.06.2011.a otsusega mõisteti B.M KarS § 200 lg 2 p 4 järgi õigeks. Talle oli esitatud süüdistus selles, et olles varem toime pannud röövimise, 26.06.2010.a kella 15 paiku Tammsaare tee 131 trepikojas tõmbas T T jõuga kaelast ära kuldketi 575.20 euro väärtuses, mille küljes oli kullast südamekujuline kulon 319.56 euro väärtuses. Kuna B.M rebis kannatanult ketti jõuga, tõmmates seda purunemiseni, tundis kannatanu selle käigus füüsilist valu ning kaelale tekkisid marrastused. Varalist kahju tekitati kannatanule 894.76 eurot. Maakohus leidis, et ei ole tõendamist leidnud, et süüdistuses nimetatud teo pani toime just B.M . Kohus leidis veel, et ei ole välistatud kannatanu eksimisvõimalus kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel. Kannatanu ei ole kohtueelses menetluses röövijat ära tundnud, seetõttu pole usutav, et kannatanu kohtusaalis teda rünnanud isiku ära tundis. Ka leidis kohus, et kuna kannatanu nägi pärast tema suhtes toimepandud röövimist trepikojas B.M tihti, võis talle hakata tunduma, et see isik ongi röövija.

APELLATSIOONI SISU

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja otsusega B.M-i süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ning tema karistamist 4-aastase vangistusega, mille hulka arvata eelvangistuses viibitud 5 kuud ja 1 päev. Prokurör põhjendab apellatsiooni alljärgnevalt. Prokurör on seisukohal, et just B.M-i enda ütlused on vastuolulised, ebausaldusväärsed ja tuleb tervikuna kõrvale jätta. B.M ei suutnud mõistusepäraselt põhjendada, miks ta pidas vajalikuks eeluurimisel tunnistada röövimise toimepanekut kui ei ole seda toime pannud. B.M selgitas, et lootis sel viisil vältida vahistamist. Prokurör märgib, et vahistamise eelduseks on ikkagi piisav kuriteokahtlus. B.M , tunnistades oma süüd, lõi ise olukorra, et tema suhtes esineks piisav kuriteokahtlus ning seeläbi suurendas võimalust, et tema suhtes võidakse kohaldada tõkendina vahistamist. Samuti erinesid tema ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude poolest kannatanu ütlustest, mis samuti välistab selle, et B.M-ile väidetavalt menetleja dikteeris ütlused, kuna pole usutav, et ükski

menetleja sooviks sel viisil saada tõendeid, mis tõenduslikku baasi mingit selgust ei too. B.M-i ütlused pole loogilised. Ühelt poolt selgitas ta, et andis selliseid ütlusi, nagu operatiivtöötaja temalt nõudis, ning teiselt poolt, et andis ütlusi ise fantaseerides, kuidas see kuritegu tema meelest võis välja näha, sealhulgas keti müümise koha ja asjaolud mõtles iseseisvalt välja. Kui B.M-i ütlused kõrvale jätta, jäävad alles kannatanu ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta, kusjuures maakohus leidis, et selles osas on tema ütlused usaldusväärsed ning kahtlust selles, et tema suhtes röövimine toime pandi, ei ole. Prokurör ei nõustu samas maakohtuga, et kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt seonduvalt B.M-i kui kuriteo toimepannud isiku äratundmisega. Prokurör leiab, et kohus ei saa kannatanu ütlustele tugineda valikuliselt, pidades osa neist usaldusväärseiks ja osa ebausaldusväärseiks. Prokurör leiab, et maakohus viis kohtuliku uurimise läbi ühekülgselt ja puudulikult, kuivõrd eelistas süüdistatava selgelt vastuolulisi ütlusi, milles esinevaid vastuolusid ei olnud võimalik kohtus kõrvaldada, kannatanu ütlustele, milles sisuliselt vastuolud puudusid. Kannatanule esitati B.M kohtueelses menetluses äratundmiseks fotode järgi, mis võibki selgitada, miks ta vahetult peale kuriteo toimepanemist B.M ära ei tundnud. Samas on kannatanu nii kohtueelsel kui kohtulikul uurimisel selgitanud, et tundis B.M-i ära järgmisel päeval kui kohtas teda trepikojas ja ka kohtuistungil. Seega on kannatanu isiku siiski ära tundnud vahetult lühikese aja möödudes pärast kuriteo toimepanemist. B.M-i ema elas kannatanuga ühes trepikojas, mis põhjendabki B.M-i seal viibimist röövimisele järgneval päeval. Kannatanu on tema suhtes röövimise toimepannud isikut näinud nii röövimise eelselt trepikojas lifti juures, seejärel läksid koos trepist üles ja veel vestlesid. Kannatanu on öelnud, et isik tundus talle kohe kahtlane, mistõttu loobuski koos ühes liftis sõitmisest. Seega talle ei olnud röövimine päris ootamatu. See asjaolu aga tõendab samuti, et tal oli võimalus jälgida ja meelde jätta teda röövinud isiku välimus, kuna ta spetsiaalselt pööras sellele tähelepanu. Järgmisel päeval nägi ta sama isikut trepikojas, so samasugustes tajumistingimustes, sealjuures ei saanud B.M-i välimus selle ajaga ka oluliselt muutuda.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör toetas apellatsiooni, taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, uue otsusega B.M-i süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistamist 4-aastase vangistusega, mille hulka arvata B.M-i eelvangistuses viibitud aeg 5 kuud ja 1 päev ning 7 päeva apellatsioonimenetluse kestel. Kaitsja leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning taotles apellatsiooni rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja tõendite valikulise hindamise tõttu. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu poolt nii kannatanu kui süüdistatava ütlustele antud hinnanguga.

Süüdistatav B.M kinnitas kohtuistungil, et pole kuritegu toime pannud, ei ole pärast jaanipäeva 2010.a Tammsaare 131 majas viibinud /II kd tl 16/. Prokuröri taotlusel avaldas kohus B.M-i eeluurimisel antud ütlused, milles ta kannatanult kuldketi äratõmbamise omaks võttis /I kd tl 29/. Seega on süüdistatava kohtuistungil antud ütlused eeluurimisel antutega diametraalselt vastuolus. Ütluste vastuolulisust põhjendas B.M sellega, et lootis kuriteo tunnistamisega vältida vahistamist. Selline põhjendus ei ole loogiline ega tõsiseltvõetav. Prokurör märgib oma apellatsioonis põhjendatult, et tunnistades oma süüd, lõi B.M just ise olukorra, kus tema suhtes esineks piisav kuriteokahtlus ning seeläbi suurendas võimalust, et tema suhtes võidakse kohaldada tõkendina vahistamist, seda enam, et süüdistatava näol on tegemist varem korduvalt karistatud isikuga, sealjuures karistatud ka röövimise toimepanemise eest. Teisalt väitis B.M kohtus, et andis kohtueelses menetluses ütlusi menetleja sõnade järgi, et kõik, mis ta rääkis, oli talle suhu pandud /II kd tl 16/. Kohtukolleegiumi hinnangul on see üks tüüpilisemaid süüdistatavate poolt antud selgitusi oma süüd tunnistavatest ütlustest loobumise kohta, mida ei saa käsitada eluliselt usutavana ega ole seetõttu tõsiseltvõetav. Siinjuures tuleb tähele panna, et B.M-i ja kannatanu T. T ütlused eeluurimisel ei olnud kokkulangevad. Seega pole usutav, et ükski menetleja sooviks B.M-i poolt kirjeldatud viisil saada tõendeid, mis tõenduslikku baasi täit selgust ei too. Seega leiab kohtukolleegium, et B.M-i selgitusi oma ütluste vastuolulisuse kohta ei saa tõsiseltvõetavatena arvestada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-3-07; 3-1-1-113-06; 3-1-1-1-07). Järelikult tuleb süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tõendina tervikuna kõrvale jätta ning süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütluste analüüsimiseks ja kõrvutamiseks kannatanu ütlustega puudub käesoleval juhul alus. Maakohus ei ole mingilgi määral seadnud kahtluse alla kannatanu T. T ütlusi osas, mis puudutab tema suhtes toimepandud kuriteo tehiolusid, kuid kohus on oma otsuses märkinud, et kannatanu ütluste järjekindlus kohtuistungil selles, et röövijaks oli B.M, ei välista kannatanu eksimisvõimalust kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel. Kohtukolleegium ei nõustu kohtuotsuses esitatud kannatanu ütluste analüüsiga. Kannatanu poolt ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil on kohus kaitsja taotlusel tema eeluurimisel antud ütlusi osaliselt avaldanud. Nii on kannatanu kohtuistungil kinnitanud, et teab süüdistatavat, tema ema elab kõrvalkorteris ja süüdistatav käib emal külas /II kd tl 14 pöördel/. Esimesel ülekuulamisel, toimunud kuriteoga samal päeval, on T. T öelnud, et see inimene pole varem nende trepikojas olnud, noormees oli tundmatu /I kd tl 3/. Ütlusi, millede kohaselt oli noormees kannatanu jaoks tundmatu ja et 26.06. nägi teda esmakordselt, andis kannatanu ka 01.07.2010.a ülekuulamisel, kuid on samas lisanud, et järgmisel päeval nägi ta röövijaga väga sarnast noormeest taarakotiga Tammsaare 131 trepikojast väljumas. Noormees oli sarnane figuuri ja peakuju poolest /I kd tl 13-14/. Kohtuistungil lisas kannatanu, et on sama noormeest ka ca kuu pärast röövi maja juures näinud oma emale hüüdmas, et viimane ukse lahti teeks. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad kannatanu erinevatel aegadel antud ütlustes vastuolud. Teave röövija isikust on kannatanul lihtsalt täienenud, ta nägi röövijat ka pärast kuritegu oma majas ja maja juures, sai teada, et noormees on tema naabrinaise poeg. Noormees ei muutunud sellest kannatanule tuttavaks ja kahtlust pole selles, et 26.06.2010.a tunduski B.M kannatanule võõrana,

sest tal puudus varem selle isikuga igasugune kokkupuude. Kannatanu ütlused on kohtukolleegiumi hinnangul üksikasjalikud, järjepidevad ja usaldusväärsed. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga, nagu seaks kannatanu ütlused röövija isiku kohta kahtluse alla asjaolu, et äratundmiseks esitamisel ei ole T. T B.M ära tundnud. Kannatanule esitati äratundmiseks isikute portreefotod /I kd tl 52-55/, st kannatanul puudus võimalus hinnata isiku välimust tervikuna, mistõttu oli äratundmine kahtlemata oluliselt raskendatud. Siinjuures tuleb tähele panna, et T. T on oma ütlustes selgitanud, et järgmisel päeval pärast kuritegu tundis ta röövija ära figuuri ja peakuju järgi. Tuleb märkida, et inimeste tähelepanuvõime ja mälu ongi erinev. Mõni pöörab põhitähelepanu isiku näole ja jätab selle meelde, oskamata hiljem kirjeldada näiteks figuuri tervikuna, mõnele sööbib mällu üldpilt isikust, mitte aga täpsed näojooned. Prokurör märgib põhjendatult, et kannatanu nägi röövimise toimepannud isikut enne kuritegu trepikojas päris pikka aega, koos mindi ju trepist üles, järelikult oli tal võimalus isiku välimus päris hästi meelde jätta ning järgmisel päeval nägi ta sama isikut trepikojas samasugustes tajumistingimustes, hiljem veelkord kodumaja juures. Seega jäi talle noormehe välimus meelde ning kahtlusi, et kannatanu on kohtuistungil süüdistatavas ära tundnud isiku, kes temalt kuldketi kaelast tõmbas, kohtukolleegiumi hinnangul ei tõusetu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda keeldu tugineda süüdimõistva otsuse tegemisel isegi üksnes kannatanu ütlustele. KrMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus hindab kõiki tõendeid oma siseveendumuse alusel. St kui kannatanu ütlused selle kohta, et teo pani toime just süüdistatav, on kohtu jaoks usaldusväärsed ja piisavalt veenvad, võib kohus teha süüdimõistva otsuse ka üksnes nende alusel. Sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus oma mitmetes lahendites (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-89-03; 3-1-194-04; 3-1-1-98-07 jt). Teisalt tuleb aga silmas pidada, et situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-94-04). Käesolevas asjas on kohtukolleegiumi hinnangul tuvastatud tehiolud sellised, mis annavad aluse järelduseks, et kuriteo pani toime B.M . Kahtlusi, mida peaks tema kasuks tõlgendama, ei esine. Pole tõenäoline, et täiesti kõrvaline isik, kellel ei olnud mingit puutumust Tammsaare tee 131 elamuga, oleks T. T kuldketi röövinud. Et B.M keti hõivamiseks vägivalda kasutas, on tõendatud kannatanu läbivaatuse protokolli ja sellele lisatud fototabelitega /I kd tl 6-9/. Kannatanul tuvastatud vigastus kaelal annab tunnistust sellest, et kett tõmmati jõudu kasutades ning vigastusi ja valu tekitades. B.M on varem röövimise toimepanemise eest karistatud. Seega tuleb B.M süüdi tunnistada KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. B.M-ile karistust mõistes lähtub ringkonnakohus KarS § 56 sätetest. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Süüdistatava isikuandmetest lähtudes (varem seitsmel korral karistatud, sealhulgas ka röövimiste eest) nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt taotletud karistusega, KarS § 200 lg 2 sanktsiooni minimaalmääras karistamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Kannatanu T. T on esitanud süüdistatava vastu tsiviilhagi 894.76 euro (14 000) suuruses summas, s.o kuldketi ja kuloni väärtus. Kohtukolleegium leiab, et nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab

kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 p 5 kohaselt on B.M-i poolt kannatanule tekitatud kahju õigusvastane. B.M-i süü kahju tekitamises on tõendatud. VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohtukolleegium leiab, et 894.80 euro suurune hüvitis on mõistlik ja vastab kaotsiläinud kuldketi ning kuloni väärtusele. Seega tuleb tsiviilhagi rahuldada ja B.M-ilt 894.76 eurot T. T kasuks välja mõista. KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel tuleb B.M-ilt välja mõista sundraha 2,5 kuupalga alammääras, s.o 725 eurot. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 1; 340 lg 4 p 2 rahuldab ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni, tühistab Harju Maakohtu 06.06.2011.a otsuse B.M-i õigeksmõistmises ja tunnistab uue otsusega ta süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ning mõistab karistuse. B.M-i kaitsja adv Raivo Bergson esitas taotluse määrata tema poolt B.M-ile apellatsioonimenetluse ettevalmistamises ja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Kunila ja KO makstavaks tasuks 95.90 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja seega 115.08 euro väljamõistmist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktist 16 ja 19 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda.

Malle Preimer

Urmas Reinola

Pavel Gontšarov

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.