Kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2012.a otsusega tunnistati U.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, KarS § 121 järgi 1 aasta ja 8 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva arvati karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks arvati 02.08.2011.a. KarS § 121 järgi tunnistati U.I süüdi selles, et ta 15.04.2011.a tungis XXX korteris kallale oa vanaemale H Ble, lükkas ta diivanile pikali hakkas padjaga lämmatama, põhjustades füüsilist valu ning selles, et ta 01.08.2011.a Ülemiste trammipeatuses lõi rusikaga näkku V Ble, põhjustades füüsilist valu ning mille tagajärjel kannatanu kukkus. KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi tunnistati U.I süüdi selles, et ta 22.05.2011.a XXX trepikojas rebis vägivalda kasutamata Z S käest kilekoti, milles oli tualettpaber, rahakott koos rahaga, ID-kaart, pangakaart ja kliendikaardid, kokku 24.59 euro väärtuses vara ja jooksis minema; selles, et ta varastas avalikult Majaka XXX korterist oma vanaemale H. Ble kuuluva teleri 100 euro väärtuses ning selles, et ta 01.08.2011.a varastas trammis V. B pükste tagataskust 10 eurot. Maakohus leidis, et U.I-le rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud – teda on varasemalt karistatud, millest järeldusi teinud ei ole, tal puuduvad ka rahalised vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Kohus märkis, et U.I pani toime kolm avalikku vargust eakatelt naisterahvastelt, kelledest üks oli tema vanaema. Kehalise väärkohtlemise eest mõistetava karistuse määramisel arvestas kohus süüd suurendava asjaoluna vägivalla tarvitamist kahe isiku suhtes, neist üks oli tema vanaema, mis teeb U.I teod eriti taunitavaks. Kergendava asjaoluna arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust. Liitkaristuse moodustas maakohus üksikkaristustest raskema suurendamise teel.

APELLATSIOONI SISU

U.I kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist üksnes mõistetud karistuse määra osas, märkides, et tema kaitsealuse arvates ei ole karistuse kestus proportsionaalne toimepandud süütegudega. Kohtul tulnuks ka liitkaristus moodustada karistuste kaetuks lugemise teel. Alternatiivselt leiab kaitsja, et juhul kui ringkonnakohus karistusaja lühendamisega ei nõustu, siis tuleks veel kandmata karistus jätta tingimisi kohaldamata või et järelejäänud vangistus asendataks üldkasuliku tööga, U.I on igati võimeline üldkasulikku tööd tegema. Apellatsiooni põhjenduseks märgitakse apellatsioonis, et U.I on kuriteod toime pannud tingituna narkosõltuvusest, kuid nüüd on tal soov narkootikumide tarvitamisest loobuda ja sel põhjusel oleks efektiivsem kriminaalhooldaja järelevalve.

Apellatsioonile esitas vastulause prokurör N. Lebed, kes leiab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. U.I-le mõistetud karistus on kooskõlas seadusega, karistusmäära on kohus põhjendanud. Apellatsioonis mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus teadnud ei oleks ning mis võiksid mõjutada U.I-le mõistetud karistust, esitatud ei ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioon alust ei anna. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on arvestanud süü suurust, arvestanud nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke, kohtu veendumuse kujunemine karistusmäära valikul on igati arusaadav. Mingeid uusi argumente, mida maakohus karistuse mõistmisel arvestanud ei oleks, apellatsioonis ei esitata, mistõttu puudub alus U.I-le mõistetud karistuse leevendamiseks. KarS § 64 lg 1 alusel U.I-le liitkaristust mõistes on kohus suurendanud mõistetud üksikkaristustest raskemat sedavõrd, kuni see kohtu põhjenduste kohaselt vastab süüdistatava süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Ka selles osas ei ole apellatsioonis esitatud ühtki argumenti, mis annaksid alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on U.I-le mõistetud karistus põhjendatud ja seaduslik. Mis puutub kaitsja taotlusse U.I karistusest tingimisi vabastamisse või mõistetud karistuse asendamisse üldkasuliku tööga, siis kohtukolleegium rõhutab, et kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Kohtupraktikas on üheselt juurdunud seisukoht, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub U.I puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. Teda on varem korduvalt karistatud, viimase karistuse kandmiselt vabanes ta 11.03.2011.a, kuid juba kuu möödudes pani toime uue kuriteo, seega ei teki U.I suhtes veendumust, et ta oleks võimeline seadusekuulekalt elama. Samuti puuduvad U.I suhtes KarS § 69 kohaldamise eeldused. Nimetatud paragrahvi 1. lõikest tuleneb, et kohus võib vangistuse asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul. Sellist nõusolekut U.I andnud ei ole. Teisalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kui ka U.I nõustuks üldkasulikku tööd tegema, puuduvad tema suhtes KarS § 69 kohaldamiseks eeldused, kuivõrd üldkasulik töö ei sobi isikutele, kellel on sõltuvusprobleeme narkootikumide, alkoholi vms suhtes. Apellatsioonis aga kinnitatakse, et U.I on pikemat aega narkosõltlane. Seega on tema puhul KarS § 69 kohaldamine igal juhul välistatud.

Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12.01.2012.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. U.I kaitsja adv Jugans Grossmann esitas koos apellatsiooniga taotluse määrata tema poolt U.I-le apellatsioonimenetluse ettevalmistamises (apellatsiooni koostamine) osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstavaks tasuks 48 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja seega 57.60 euro väljamõistmist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktist 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise.

Malle Preimer

Ivi Kesküla

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.