1-11-496/9 - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Harju Maakohtu 10. aprilli 2008. a ja 29. detsembri 2009. a ning Tartu Maakohtu 02. veebruari 2011. a määrustega jäeti Andrei Kozlov mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Andrei Kozlovi karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 28. veebruaril 2014. a. Andrei Kozlovi on varem kriminaalkorras karistatud Ida-Viru Maakohtu 01. märtsi 2001. a otsusega KrK § 195 lg 2, § 15 lg 2 - § 1151 lg 1, § 176 lg 1 ja § 101 p 1, 7 alusel 13 aasta pikkuse vabadusekaotusega. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on Andrei Kozlovi uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 14% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 24%. Seksuaal- ja vägivallakuritegude eest süüditunnistamise tõenäosus on kahe aasta jooksul 41-62%. Tartu Vangla ei toeta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul vabaduses olemas kindel elukoht ja toetavad lähisuhted. Andmed negatiivset mõju avaldavatest isikutest puuduvad. Kuritegude toimepanemisega on seondunud alkoholi tarvitamine ja sellest tingitud agressiivne ja ettearvamatu käitumine. Kohtumenetluse poolte seisukohad Andrei Kozlov soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt ning asuda elama oma elukaaslase juurde. Enda sõnul on ta vangistusest vajalikud järeldused teinud ning soovib edaspidiselt seadusekuulekalt elada. Kuigi süüdimõistetu tunnistab, et on varasemalt pannud vangistuses toime distsiplinaarrikkumisi, siis ei ole käesoleval ajal kehtivad distsiplinaarrikkumised tema sõnul tõeses, lihtsalt ta ei pidanud vajalikuks neid vaidlustama hakata. Prokurör on seisukohal, et Andrei Kozlovi katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks käesoleval ajal ennatlik arvestades nii toimepandud kuriteo raskust, süüdimõistetu poolt ärakandmata karistusaja pikkust kui ka teda iseloomustavaid andmeid. Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on Andrei Kozlov kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus hindab positiivseks, et Andrei Kozlovil on vabaduses olemas kindel elukoht ja lähedaste igakülgne toetus. Samuti on positiivne, et ta on vangistuses osalenud vangla tööhõives, lõpetanud põhikooli, leidnud enda jaoks tuge usust ning läbinud sotsiaalabiprogrammid „12 sammu“, „Sotsiaalsete oskuste treening“, „Igapäevane valik“ ja „Vihajuhtimine“.

Samas aga peab kohus arvestama, et kuigi Andrei Kozlov kannab käesoleval ajal esimest vangistust, siis on see talle mõistetud liitkaristusena omakasu ajendil ja eriti julmal viisil tapmise eest, sugukire ebaloomulikul viisil rahuldamise katse, huligaansuste ja vahistusest põgenemise eest. Kuritegude toimepanemisel on ta kasutanud ka vägivalda. Seega tuleb kohtunikul sellise isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel eriti põhjalikult kaaluda, kas vabastamine on põhjendatud, uue kuriteo riskitegurid piisavalt maandatud ning kas isiku vabastamise puhul ei saaks liigselt riivatud ühiskonna õiglustunne. Käesolevaks ajaks on süüdimõistetul jäänud mõistetud karistusest enam kui 2 aastat veel kandmata. Karistuse kandmise ajal ei ole ta suutnud käituda nõuetekohaselt, mistõttu on tal vangistusest 2 kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega ei ole kohtunikul tekkinud piisavat veendumust, et karistus oleks süüdimõistetu puhul veel oma eesmärgi täitnud ning et tal oleks olemas igakülgne motivatsioon oma käitumise muutmiseks ja edaspidiselt seadusekuulekalt elamiseks. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu kuritegusid toime pannud alkoholijoobes, mis on põhjustanud ka tema käitumise agressiivsust ja vägivaldusele kalduvust. Kuigi süüdimõistetu on vangistuses läbinud sõltuvuskäitumisega tegeleva sotsiaalabiprogrammi ning avaldanud, et ei kavatse vabaduses enam alkoholi tarvitada, siis võib kohtule esitatud materjalide ja kohtuistungil avaldatu põhjal järeldada, et süüdimõistetu ei ole alkoholi tegelikku rolli oma õigusvastase käitumise ajendamisel siiski veel täiesti adekvaatselt tajunud. Samuti on alust arvata, et sotsiaalabiprogrammis on ta osalenud pigem soovist ennast ennetähtaegse vabastamise puhul positiivsemas valguses näidata, kui tegelikust ohuteguriga tegelemise soovist. Seega leiab kohtunik, et võimalikku alkoholi tarvitamist ja selle mõju süüdimõistetule tuleb jätkuvalt lugeda oluliseks uue kuriteo riskiteguriks ning enne vabastamist tuleks süüdimõistetul siiski oma vastavat käitumist ja harjumusi põhjalikumalt analüüsida ja ka endale tunnistada. Arvestades süüdimõistetu vangistuse aegset käitumist ning tema varasemat õiguskaitseorganite eest pakkuminekut, on kohtunikul tekkinud ka kahtlusi sellest, kas süüdimõistetud suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva võrdlemisi pikaajalise katseaja ja kriminaalhooldusega kaasnevaid nõudeid. Samuti nähtub materjalidest, et süüdimõistetu ei pruugi oma tegelike tunnete ja mõtete väljendamisel olla täiesti avameelne ning võib kalduda pigem enesekesksele suhtumisele, mistõttu leiab kohus, et süüdimõistetu poolt kriminaalhooldajaga katseajal igakülgse koostöö tegemine ja avatud suhtlemise läbi kuriteoriskide maandamine võib mõnevõrra raskendatuks kujuneda. Eeltoodu põhjal leiab kohtunik, et Artur Kozlovi katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, arvestades nii tema poolt toimepandud kuritegude asjaolusid, ärakandmata karistusaja pikkust kui ka teda iseloomustavaid andmeid. Kohus leiab, et süüdimõistetul tuleks vangistuses enam analüüsida oma kuritegeliku käitumise põhjuseid ja käitumise võimalikku seost alkoholi tarvitamisega ning näidata, et ta on igati motiveeritud edaspidiselt seadusekuulekalt elama ning suudab kinni pidada tema suhtes kehtestatud korrast.