1-11-11066
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. veebruar 2012. a Tallinn
Kriminaalasja number
1-11-11066
Kohtukoosseis
Eesistuja Meelika Aava, liikmed Malle Preimer ja Pavel Gontšarov Maaria Rei K.L süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi V.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 ja § 199 lg 2 p 9 järgi Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2011. a otsus lühimenetluses
Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör
Süüdistatav
Kaitsjad
K.L ja V.P kaitsja Priit Tartu Agnes Ollema K.L XXX elukohtXXX, ei tööta, varem 6 korda kohtu poolt karistatud, viimati 8. detsembril 2010. a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p ,5,7,9 ja § 200 lg 1 alusel 2 aasta vangistusega, millest KarS § 74 lg 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele 5 kuud vangistust ning 1 aasta 7 kuud vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata 24 kuulise katseajaga, kinni peetud 2. juunil 2011. a V.P XXX elukoht XXX, töötab XXX, varem 8 korda kohtu poolt karistatud, viimati 8. oktoobril 2009. a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 209 lg 2 p 1,2, § 201 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4 ja § 121 järgi 1 aasta 8 kuud 5 päeva Vandeadvokaadid Toomas Bekker ja Priit Tartu
Jätta Pärnu Maakohtu 23. detsembri 2011. a kohtuotsus K.L ja V.P suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Välja mõista K.L-ilt Eesti Vabariigi kasuks 115,20 eurot (ükssada viisteist eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „K.L“, 1-11-11066, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Välja mõista V.P-lt Eesti Vabariigi kasuks 184,20 eurot (ükssada kaheksakümmend neli eurot ja kakskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „V.P“, 1-11-11066, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 15. veebruaril 2012. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
2(6)
3(6)
5.2 Vastuseks K.L apellatsiooni etteheitele, et kohus on tema ütlustesse suhtunud põhjendamatult kriitiliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks kohus K.L ütlused ebausaldusväärseks loeb. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K.L ütlused ei ole kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kaassüüdistatava V.P ja kannatanu R. Ae ütlustega. Lisaks sellele on V.P ütlused kooskõlas E. K ütlustega, mille kohaselt K.L , V.P ja E. K järgnesid baarist väljunud kannatanu R. Aele ja jälitasid teda. Kuna E. K keeldus kannatanut ründamast, siis järgnesid K.L ja V.P kannatanule kahekesi. Kannatanu R. Ae ütlustest nähtubki, et K.L tõukas ta kodu ukse ees rusikahoobiga lumehange pikali, V.P hoidis kätt tugevasti kannatanu suul sel ajal kui K.L tema taskuid läbi otsis. Sündmuskohalt jooksid K.L ja V.P koos minema. Pärast nende lahkumist hakkas kannatanu R. Ae appi karjuma. Karjumist kuulis tema kodus olnud abikaasa T. H, kes välja jooksis ja politsei kutsus. T. H nägi abikaasat lumehangest pusti tõusmas. Tema isiklikud asjad olid lumehanges laiali. Lumest leidis ta abikaasa mobiiltelefoni. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu R. Ae oli sel õhtul küll alkoholi tarvitanud, kuid mitte sellel määral, et see oleks takistanud teda juhtunut tajumast või süüdistatavaid ära tundmast. K.L märgib, et V.P ütlused on teda rõõnavad ja kantud soovist oma olukorda kergendada. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega. Nimelt näeb KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritav röövimise põhikoosseis karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. Seevastu KarS § 200 lg 2 p-s 7 sätestatud isikute grupi poolt toime pandud röövimine näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse, seega märksa rangema karistuse. Kuna V.P ütluste kohaselt pani ta röövimise toime koos K.L-iga , siis on kohtukolleegiumi hinnangul ainetu rääkida sellest, et V.P ütlused on kantud soovist oma olukorda kergendada. Seevastu K.L on kahtlemata põhjus röövimist mitte omaks võtta, sest ta pani selle toime katseajal, vaid mõni kuu pärast vanglast vabanemist, mistõttu süüdimõistmise korral tuleb tal ära kanda ka eelmise kohtuotsusse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. 5.3 KrMS § 233 lg 1 kohaselt süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium 29. novembri 2010. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, so asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja 1. märtsi 2010. a otsus nr 3-1-1-2-10). Seoses sellega kohtukolleegium tagastas V.P kaitsja poolt ringkonnakohtule koos apellatsiooniga saadetud täiendava tõendi kannatanu R. Aele kahju hüvitamise kohta 27. detsembril 2011. a.
4(6)
On ilmne, et kaitsja taotles täiendava tõendi kriminaalasja juurde võtmist eesmärgiga näidata seda asjaolu KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatud karistust kergendava asjaoluna, so kahju vabatahtliku hüvitamisena. Kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et V.P on tema enda sõnade kohaselt hüvitanud kannatanu R. Aele tekitatud kahju 27. detsembril 2011. a, so ligi aasta pärast röövimise toimepanemist ja pärast maakohtu 23. detsembri 2011. a kohtuotsuse kuulutamist, ei ole käsitletav KarS § 57 lg 1 p-s 2 loetletud kahju vabatahtliku hüvitamisena. 66,31 euro näol ei ole tegemist niivõrd suure summaga, mida ei oleks olnud V.P võimalik hüvitada kohe pärast kuriteo toimepanemist või vähemalt enne kohtuistungit. V.P on hüvitanud kahju alles pärast seda, kui sai teada, et talle mõisteti karistuseks vangistus. Seepärast on kohtukolleegium seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist mitte kahju vabatahtliku hüvitamisega, vaid kohtuotsuse täitmisega. Seda vaatamata asjaolule, et kohtuotsus ei ole veel apellatsiooni esitamise tõttu jõustunud. 5.4 V.P kaitsja ei ole rahul sellega, et kohus on mõistnud V.P-le reaalse vangistuse, ehkki prokurör taotles tema suhtes vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata jätta. Seega on kohus mõistetud süüdistatavale rangema karistuse, kui taotles prokurör. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2001. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja 12. veebruari 2008. a otsuses 31-1-91-07 samuti märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei oma tähtsust kaitsja tõdemus, et kohtu poolt mõistetud karistus on prokuröri poolt taotletust rangem. 5.5 Kohtukolleegiumi hinnangul on V.P-le mõistetud kolmeaastane reaalne vangistus, mida lühendati ühe kolmandiku võrra, põhjendatud ega kaldu kõrvale üldisest kohtupraktikast. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.P-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et V.P karistamisel reaalse vangistusega on kohus läinud vastuollu KarS § 56 lg 2 sätetega. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. Samuti seda, et kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus nr 3-1-1-99-06). Vaidlustatud otsus vastab eelmärgitud põhimõtetele ja V.P süü suurust ning isikut silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks.
5(6)
Seega ei nõustu kohtukolleegium kohtule tehtud etteheitega, et ta ei ole V.P-le karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust motiveerinud.
Meelika Aava
Malle Preimer
Pavel Gontšarov
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.