Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(5)

selle, et E. Kurm ei ole toimepandut kahetsenud. Õigesti on tuvastatud ka asjaolu, et E. Kurmile oli süüdistus esitatud korduvas narkokuriteo toimepanemises.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(5)

kuritegusid toime pannud ja vanglakaristust kandnud isikule korduva narkokuriteo toimepanemise eest vangistuse mõistmine KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammääras ei ole põhjendatud. 5.4 KarS § 58 p 1 alt-s 1 sätestatud omakasu motiivi all mõeldakse soovi saada mistahes ainelist kasu raha, asja, vara, varalisest kohustusest vabanemise vms näol. Tegelikul kasusaamisel ei ole tähtsust, piisab kui on tuvastatud isiku vastava kavatsuse olemasolu. E. Kurmi suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse käigus on tema juurest leitud esemeid, milliseid praktikas kasutatavad just narkodiilerid, mitte aga narkomaanid. Nii puudub narkootikume tarvitaval isikul vajadus omada tühjasid minigrip kilekotte, elektroonilisi kaalusid jm kaalumis- ja pakendamisvahendeid. Maakohus on tulenevalt kogutud asitõenditest asunud kohtukolleegiumi hinnangul õigesti seisukohale, et need viitavad omakasu motiivile E. Kurmi kuriteos. Asjaolu, et E. Kurmile ei ole inkrimineeritud narkootilise aine edasiandmist, ei välista tema karistamisel omakasu motiivi arvestamist. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides sisalduva väitega, et maakohus on arvestanud põhjendamatult karistust raskendava asjaoluna omakasu motiivi. 5.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitel, et maakohus ei ole karistust kergendavate asjaoludena piisavalt arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 1996. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-96 on märgitud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 väljendatud seisukoha kohaselt peab KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Riigikohus on rõhutanud, et karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mistõttu kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Apelleeritud kohtuotsuses on märgitud, et maakohus käsitleb E. Kurmi karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Millist KarS § 57 lg 1 p-s 3 loetletud karistust kergendavat asjaolu selle all mõeldakse ja millel selline järeldus põhineb, seda kohtuotsuses ei selgitata. Puudub ka viide KarS § 57 lg-le 2, sest kohus võib karistuse kohaldamisel arvestada ka KarS § 57 lg-s 1 loetlemata asjaolusid. Kohtukolleegium võib vaid oletada, et maakohus on ilmselt silmas pidanud KarS § 57 lg 1 p 3 alt-s 2 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust, sest süü ülestunnistamisele ilmumisest ja süüteo avastamisele aktiivsest kaasaaitamisest E. Kurmi puhul rääkida ei saa. On ju Riigikohtu kriminaalkolleegium 3. detsembri 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-112-04 märkinud, et süü ülestunnistamisele ilmumine tähendab süüteo toime pannud isiku vabatahtlikku, st enda algatusel pöördumist kohtueelse uurimise asutusse, prokuratuuri või kohtusse ning kõigi talle teadaolevate süüteo asjaolude täielikku avaldamist. Kui aga süüteo toimepannud isik ise küll vabatahtlikult süü ülestunnistamisele ei ilmunud, kuid kriminaalmenetluse käigus andis ütlusi, milles tunnistas puhtsüdamlikult oma tegu ja vabandas kannatanute ees, on tegemist puhtsüdamliku kahetsusega, kuid mitte süü ülestunnistamisele ilmumisega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kogu menetluse kestel ja ka viimase sõna esitamise ajal oli süüdistatav oma kuriteo toimepanemise osas eitaval positsioonil ning pidas läbiviidavat menetlust enda mõnitamiseks. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus rääkida tema teos süü tunnistamisest ja kahetsusest ning uurimisele kaasaaitamisest kui karistust kergendava asjaolu esinemisest. Kuna aga prokurör karistust kergendava asjaolu tuvastamise osas maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, siis puudub kohtukolleegiumil alus süüdistatava olukorra raskendamiseks.

4(5)

5.6 Viimasena peatub kohtukollegium kaitsja apellatsiooni taotlusel jätta osa menetluskulusid riigi kanda. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Tõsi, et sama paragrahvi 3. lõikest tulenevalt võib kohus, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Kohus võib ka määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega kaitsja apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et E. Kurmil kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Asjaolu, et isik põhjustab ise enda kuritegeliku käitumisega menetluskulude tekkimise ja peab kandma vanglakaristust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kohtukolleegium osundab, et KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 417 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates 1 kuu jooksul kohtu arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile. Seega kehtib ülalnimetatud tähtaeg kõikidele rahalistele nõuetele, see kord tuleneb seadusest. Vaidlustatud otsuses on kohus andnud E. Kurmile menetluskulude vabatahtlikuks tasumiseks aega 12 kuud, so olulisel määral enam kui seadus sätestab. Teisalt osundab kohtukolleegium KrMS §-le 424, milles sätestatu kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. 5.7 Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras E. Kurmi kaitsjale välja maksta 76,80 eurot. Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatav E. Kurm ja kaitsja. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahendi, millega jättis maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.