Kohtulahend

XXXX ja XXXX. Veel avaldab U. D.Z, et tema tervislik seisund vahi all olles on halvenenud, vabanedes saab asuda tööle AS-i B ja elama hakkaks XXXX korteris (tl 113). 16.01.2012 esitas süüdistatav U. D.Z taotluse tema suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega (tl 118). U. D.Z-i taotluse kohaselt on tal võimalus asuda elama endise XXXX juurde Harjumaale, kes on valmis teda toetama. Veel avaldab U. D.Z, et tema tervislik seisund vahi all olles on halvenenud, vabanedes saab asuda tööle AS-i B ja elama hakkaks seaduskuulekalt. 24.01.2012 esitas süüdistatav U. D.Z taotluse suhtlemispiirangute osaliseks tühistamiseks ning luba suhelda ja võimaldada lühiajalisi kokkusaamisi XXXX R.M. , kuna nimetatul diagnoositi XXXX kevadel XXXX XXXX ning U. D.Z soovib olla XXXX ale toeks, et tema tervis ei halveneks (tl 182). Esimese astme kohtu määruste sisu Tartu Maakohtu 18.01.2012 määrusega jäeti süüdistatav U. D.Z-i kautsjonitaotlus rahuldamata, kuna U. D.Z-i senisest elukäigust ja talle käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuste rohkusest nähtuvalt ei ole kautsjon piisav ja küllaldane meede selleks, et välistada kuritegelikult aktiivsest U. D.Z-ist lähtuvat reaalset uute kuritegude toimepanemise ohtu. Käesolevas kriminaalasjas U. D.Z-ile esitatud süüdistusest nähtuvalt on vaid KarS § 121 järgi U. D.Z-ile inkrimineeritu toime pandud enne U. D.Z-i suhtes tehtud Tartu Maakohtu 06.08.2010 süüdimõistvat kohtuotsust. U. D.Z-ile esitatud süüdistusest nähtuvalt on U. D.Z pärast 06.08.2010 süüdimõistvat kohtuotsust toime pannud uued KarS § 120 ja § 121 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Lisaks mõisteti U. D.Z 06.08.2010 kohtuotsusega süüdi ka KarS § 323 järgi, mis on õigusemõistmise vastu suunatud kuritegu. Käesolevas kriminaalasjas U. D.Z-ile esitatud süüdistusest nähtuvalt hakkas U. D.Z, kui sai teada, et kannatanu H.N. on KarS § 215 lg 1 kahtlustusega politseisse pöördunud, kannatanut tapmisega ähvardama. U. D.Z-i iseloomustavatest andmetest ja talle käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistustest nähtuvalt ei ole senini tema suhtes tehtud süüdimõistvad kohtuotsused, sealhulgas viimase kohtuotsusega KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 1 alusel kohaldatud üldkasulik töö ja kontrollnõuded, pannud teda uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Vahistamisest leebemate meetmete kohaldamine ei ole U. D.Z-i suhtes enda eesmärki, hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, täitnud. Viimase süüdimõistva kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-5319 kohaldatud üldkasulikust tööst on U. D.Z erakorralise ettekande andmetel valdav osa tegemata. Ühtlasi on Tartu Maakohtu menetluses U. D.Z-i suhtes erakorraline ettekanne Tartu Maakohtu 06.08.2010 kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks. Asjaolud, et U. D.Z on eelvangistuses viibimise ajal esinenud tervisehäireid ja vangla on U. D.Z-ile tema vangistuses viibimise ajal osutanud ja osutab igakülgset ja asjakohast ning tõhusat ravi (tl 56-58,61,128), ei ole samuti küllaldaseks aluseks U. D.Z-i suhtes tõkendi vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Vangla teatistest (tl 61,128) nähtuvalt on U. D.Z-i tervislik olukord vanglas igakülgselt tervishoiutöötajate järelevalve all ning U. D.Z saab talle vajalikku ning asjakohast ja tulemuslikku arstiabi (tl 61,128). Väited, et U. D.Z on vabaduses olemas reaalne võimalus töötamiseks (AS-is B XXXX XXXX), ei anna samuti eelnimetatud asjaoludel küllaldast ja põhjendatud alust süüdistatav U. D.Z-i suhtes tõkendi vahistamine asendamiseks kautsjoniga, kuna asjaolul, kas U. D.Z töötab ametlikult või ei tööta, ei ole süüdistuste olemusest nähtuvalt otsest seost süüdistustes kirjeldatud kuritegeliku käitumisega. Seonduvalt U. D.Z-i avaldatuga, et vabaduses asub ta elama enda XXXX R.M. juurde, pidas kohus vajalikuks täheldada, et U. D.Z-i ja R.M. 18.01.2012 korraldaval istungil avaldatust nähtuvalt puutusid nad omavahel tihedamalt kokku ka kevadel 2011, mil nad olevat koos

tegelenud ettevõtlusega-töötamisega, kuid nimetatud ajaperioodi jääb süüdistuses märgitu kohaselt mitmeid kuritegusid – kuriteod süüdistuses KarS § 215 lg 1, § 120, § 266 lg 1 järgi. Neil asjaoludel XXXX R.M. juurde elamaasumine ei ole küllaldaseks ja piisavaks garantiiks selleks, et U. D.Z vabaduses viibides ei jätkaks uute kuritegude toimepanemist. Tartu Maakohtu 24.01.2012 määrusega jäeti süüdistatav U. D.Z-i taotlus tõkendi vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei ole elektrooniline valve käesoleval juhul piisav ja küllaldane meede uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks. Kohus käsitles määruses juba eelviidatud põhjendusi ning märkis täiendavalt järgmist. Kohus leidis, et arvestades U. D.Z-i käesolevas kriminaalasjas ähvardavat võimalikku liitkaristust ning eelvangistuses viibitud ja kohtuistungini jäänud aega, ei ole U. D.Z kohtuistungi ajaks eelvangistuses viibinud ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult kaua. Kohus leidis, et U. D.Z-i eelvangistuses viibimise ajal esinenud tervisehäired ei ole samuti küllaldaseks aluseks U. D.Z-i suhtes tõkendi vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega. Kohus märkis muuhulgas, et vanglate haiglas on võimalik teostada vajaduse korral terviseuuringuid ning ka väljaspool kinnipidamisasutusi ja vanglate haiglat on võimalik tervishoiuasutustes uuringutel olla, kuid selleks peavad olema vastavad meditsiinilised näidustused. Tartu Vangla teatistest (tl 56-58,61,128) nähtuvalt U. D.Z sellisteks uuringuteks vältimatuid, edasilükkamatuid ja kiireloomulisi näidustusi ei ole, kuna U. D.Z viibib kinnipidamiskohas meditsiinitöötajate pideva järelevalve all ja U. D.Z saab seal talle vajalikku meditsiinilist abi. Ühtlasi ei anna kohtu hinnangul väited, et U. D.Z on vabaduses olemas reaalne võimalus töötamiseks, küllaldast ja põhjendatud alust süüdistatav U. D.Z-i suhtes tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega, kuna asjaolul, kas U. D.Z töötab ametlikult või ei tööta, ei ole süüdistuste olemusest nähtuvalt otsest seost süüdistustes kirjeldatud kuritegeliku käitumisega. Ka kaitsja poolt istungil väidetu selle kohta, et U. D.Z on vabaduses lisaks R.M. le (XXXX) olemas sugulaste-lähedaste (isa, kauge sugulane ja lapsed) toetus, ei anna küllaldast ja põhjendatud alust süüdistatav U. D.Z-i suhtes tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega, kuna nimetatud isikud ja nende toetus oli U. D.Z olemas ka siis, kui U. D.Z viibis vabaduses, kuid sellele vaatamata on U. D.Z-i senisest elukäigust nähtuvalt kriminaalkorras karistatud ning on käesolevas kriminaalasjas olemas põhjendatud kuriteokahtlused U. D.Z-i suhtes mitmete kuritegude toimepanemises. Lähedaste toetus ei ole U. D.Z-i vabaduses viibimise ajal osutunud küllaldaselt tõhusaks meetmeks U. D.Z-i poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks. Tartu Maakohtu 27.01.2012 määrusega jäeti muuhulgas rahuldamata U. D.Z-i taotlus suhtlemispiirangute osaliseks tühistamiseks. Kuna süüdistusaktist nähtuvalt on valdavalt tõenditeks isikulised tõendid – kannatanute ja tunnistajate ning kaassüüdistatava ütlused ning kuna süüdistusest nähtuvalt asus U. D.Z kannatanu H.N. tapmisega ähvardama, kui sai teada sellest, et H.N. oli tema käitumise suhtes KarS § 215 lg 1 kahtlustusega politseisse pöördunud, ja ka prokurörile adresseeritud R.M. kirjadest nähtuvalt on R.M. igakülgselt initsiatiivikas U. D.Z-ilt saadud kriminaalasja käsitleva info alusel kriminaalmenetlusse sekkuma ja selleks suhtlema isikutega, kellest oleneb kriminaalasjas lõpptulemus, ning U. D.Z on isik, kes on viimase süüdimõistva kohtuotsusega muuhulgas süüdi mõistetud ka õigusemõistmisevastase kuriteo toimepanemises (KarS § 323), siis ei ole põhjendatud süüdistatav U. D.Z-i suhtes suhtlemispiiranguid tühistada ning kriminaalmenetluse kahjustusteta läbiviimise tagamiseks on süüdistatav U. D.Z-i suhtes suhtlemispiirangute kohaldamine põhjendatud. R.M. on üks isikutest, kes kaitsja kaitseaktis esitatud taotlusel lülitati kohtuistungile kutsutavate isikute nimekirja. Kuna üldmenetluses formeeruvad isikulistest tõendiallikatest

pärinevad tõendid alles kohtuistungil, kohtulikul uurimisel, siis ei ole käesoleval ajal eeltoodud asjaoludel põhjendatud suhtlemispiiranguid U. D.Z-i suhtes tühistada. Määruskaebustes esitatud taotluste sisu Süüdistatav U. D.Z-i kaitsja määruskaebus Tartu Maakohtu 18.01.2012 määrusele U. D.Z-i kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega asendada KrMS § 135 alusel U. D.Z-i suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – kautsjoniga. Kaitsja ei nõustu maakohtu arvamusega, et U. D.Z võib vabaduses toime panna uusi kuritegusid. Kaitsja leiab, et tegemist on oletusliku põhjendusega. Kaitsja märgib, et U. D.Z on teadlik, et kui ta hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale või paneb toime tahtlikke kuritegusid või rikub elukohast lahkumise keeldu, kantakse kautsjon KrMS § 135 lg 6 kohaselt riigi tuludesse. Seega on sellega viidud uute kuritegude toimepanemise riskid miinimumini ning ei ole usutav, et U. D.Z ei soovi käituda seaduskuulekalt. U. D.Z on kinnitanud kohtuistungil, et käitub seaduskuulekalt ja soovib vabanemisel asuda tööle. Samuti on U. D.Z kinnitanud, et kohustub vahistusest vabanemisel jätkama üldkasuliku töö tegemist ning täitma kriminaalhoolduse nõudeid. Kaitsja märgib, et U. D.Z on kautsjonitaotluses selgitanud oma tervisliku seisundi olulist halvenemist. Kaitsja on kohtuistungil esitanud Tartu Vangla meditsiiniosakonna P.K. 09.01.2012 vastuse päringule, millest nähtub, et alates 25.12.2011 on U. D.Z-i vererõhu väärtused tõusnud, mille tõttu on U. D.Z korduvalt kutsunud valvemeediku ning talle on osutatud erakorralist abi. U. D.Z on kinnitanud, et tema enesetunne pärast 18.01.2012 kohtuistungit oli vererõhu tõttu veelgi halvenenud. Kaitsja leiab, et kohus on asjaolusid ja tõendeid, millest nähtuvad tõsised U. D.Z-i probleemid tervisega, käsitlenud küllaltki pealiskaudselt ning seetõttu on kautsjonitaotlus jäetud põhjendamatult rahuldamata. Kohus ei ole kaitsja arvates piisavalt tähelepanu pööranud R.M. ütlustele selle kohta, et R.M. on avaldanud valmisolekut U. D.Z-ile vabaduses abiks olla ja aidata U. D.Z-i nii moraalselt kui ka materiaalselt. Kaitsja arvates saab R.M. ütlustest järeldada, et U. D.Z-ile lähedase isiku R.M. eeskuju ja toetus saab U. D.Z-i aidata kohaneda eluga ja täita oma kohustusi. Kaitsja leiab, et maakohtu viide kriminaalasjas nr 1-10-5319 menetletavale erakorralisele ettekandele ei ole asjakohane, kuna kohus ei ole märgitud kriminaalasjas teinud veel otsustust karistuse täitmisele pööramiseks. U. D.Z-i ütlustest nähtuvalt soovib ta kautsjoni määramise korral hakata üldkasulikku tööd tegema. Süüdistatav U. D.Z-i kaitsja määruskaebus Tartu Maakohtu 24.01.2012 määrusele U. D.Z-i kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega asendada U. D.Z-i suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – kohustusega alluda elektroonilisele valvele. Kaitsja on seisukohal, et uue võimaliku kuriteo risk U. D.Z-i puhul saab olema minimaalne, lähtudes U. D.Z-i ja kannatanute elukohtade geograafilistest kaugustest. Nimelt asub U. D.Z vabanedes elama Harjumaale, aga kannatanud elavad Tartumaal. Lisaks märgib kaitsja, et U. D.Z on kohtuistungil antud ütlustes võtnud kohustuse käituda üksnes seaduskuulekalt. Käesoleval juhul on olemas tõendid, mis kinnitavad elektroonilise valve võimalikkust U. D.Z-i tulevases elukohas, nagu ka tõend, mis kinnitab U. D.Z-i tööleasumist. Kohus ei ole kaitsja arvates piisavalt tähelepanu pööranud asjaolule, et U. D.Z on lähedaste isikute toetus. Kaitsja viitab U. D.Z-i ütlustele, millest nähtub, et R.M. põeb käesoleval hetkel rasket haigust (XXXX XXXX ). Vahistamise asendamise korral saaks U. D.Z omakorda olla toeks R.M. le. Kohus ei ole seda arvesse võtnud. Ühtlasi ei ole kaitsja hinnangul kohus arvestanud piisavalt U. D.Z-i tervisliku seisundiga seonduvat. Lisaks eelkäsitletud määruskaebuses märgitule, viitab kaitsja U. D.Z-i ütlustele,

millest nähtuvalt vajaks U. D.Z käesoleval ajal põhjalikke terviseuuringuid, selgitamaks välja tervise halvenemise tegelikud põhjused ning neid oleks võimalik läbi viia SA TÜ Kliinikumi Maarjamõisa haiglas. Eelvangistuses ei ole vajalikke tingimusi meditsiiniliste uuringute läbiviimiseks, kuid PS § 28 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele, mis puudutab ka isikuid, keda on vahistatud. Süüdistatav U. D.Z-i kaitsja määruskaebus Tartu Maakohtu 27.01.2012 määrusele Kaitsja on seisukohal, et U. D.Z-ile suhtlemispiirangute kohaldamise vajadus on ära langenud, kuna kriminaalasjas on kohtueelne uurimine ära lõppenud, mistõttu ei saa U. D.Z mõjutada kohtueelse uurimise kulgu. Ühtlasi on U. D.Z teadlik vastutusest, mis kaasneb õigusemõistmisevastaste süütegudega, mistõttu ei ole usutav, et U. D.Z kavatseks toime panna eelnimetatud süütegusid. Seega ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud U. D.Z-ile kohaldatud suhtlemispiirangud lähedaste isikutega. Kaitsja arvates on kohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et U. D.Z soovib R.M. ga suhelda, kuna viimasel diagnoositi XXXX XXXX ning ta soovib olla oma XXXX toeks. Kaitsja leiab, et suure tõenäosusega paraneb ka U. D.Z-i enda tervis, mis on tal pidevalt halvenenud, kui temal võimaldatakse suhelda lähedaste isikutega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

kuna lähtuda tuleb põhimõttest, et olukorras, kus kõik muud tingimused on võrdsed, tuleb alati eelistada põhiõiguste vähemintensiivsemat riivet. Siinkohal on ringkonnakohtu hinnangul oluline esmalt rõhutada, et isiku liikumisvabaduse piiramine, millist eesmärki täidab tõkendi vahistamise asendamine elektroonilise valvega, ei ole efektiivne meede vältimaks kuritegude jätkuvat toimepanemist, kuna elektrooniline valve ei võimalda teostada järelevalvet isiku tegevuste üle, vaid tuvastada, kas isik viibib kindlaksmääratud ajal oma elukohas. Samas on oluline märkida, et U. D.Z-i vahistamist peeti vajalikuks just kuritegude jätkuva toimepanemise takistamiseks ning ka ringkonnakohtu arvates ei ole käesolevaks ajaks nimetatud vahistamisalus ära langenud. Kaitsja hinnangul on U. D.Z-i suhtes uue võimaliku kuriteo toimepanemise risk minimaalne, kuna U. D.Z-i ja kannatanute elukohad on üksteisest kaugel, U. D.Z on lubanud vabaduses käituda seaduskuulekalt, samuti asuda tööle. Ühtlasi on U. D.Z vabaduses lähedaste toetus. Ringkonnakohtu jaoks on väheusutav, et U. D.Z-i kuritegelik aktiivsus oleks minimaalne pelgalt asjaolu tõttu, et U. D.Z-i elukoht on kannatanute elukohast kaugel. Ringkonnakohus märgib, et U. D.Z on korduvalt ja tõepoolest aktiivselt toime pannud uusi kuritegusid. Nii on kuriteod, milles U. D.Z-i käesoleval juhul süüdistatakse toime pandud peamiselt katseajal (v.a üks episood, mis on toime pandud enne U. D.Z-i suhtes tehtud viimast kohtuotsust). Vähetähtis ei ole asjaolu, et teod, milles käesoleval ajal U. D.Z-i süüdistatakse on samalaadsed võrreldes tema poolt varasemalt toime pandud kuritegudega, mis annab alust olla veendunud, et U. D.Z-i suhtes ei ole talle varasemalt mõistetud karistused olnud efektiivsed (tingimuslik vangistus ja vangistuse asendamine üldkasuliku tööga) ega täitnud eesmärki hoiduda edasiselt kuritegude toimepanemisest. Ühtlasi on maakohus põhjendatult tuginenud ka asjaolule, et U. D.Z on varem toime pannud õigusemõistmisevastase süüteo ning käesoleval ajal süüdistatakse U. D.Z-i kannatanu ähvardamises seoses kuriteoteate esitamisega. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates usutav U. D.Z-i lubadus käituda vabaduses sellel korral seaduskuulekalt. U. D.Z-i suhtes esinevat jätkuva kuriteo toimepanemise ohtu ei vähenda ka U. D.Z vabaduses lähedaste toetus ega kindel elukoht. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaitsja arvamusega, et kaitsja poolt nimetatud asjaolude tõttu oleks U. D.Z-i poolt kuritegude jätkuva toimepanemise oht minimaalne, kuna tõkendi vahistamist tinginud eesmärke ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik saavutada tõkendi asendamisel elektroonilise valvega.

tõkendi järgmisele, ei ole sellegipoolest kohtul võimalik tõkendit vahistamine asendada kautsjoniga juhul, kui tõkendi vahistamine tinginud eesmärgid ei ole võrdselt tagatud ning saavutatavad, nagu see oleks isiku vabadusõiguse piiramisega. Ringkonnakohus käsitles juba eelnevalt U. D.Z-i suhtes esinevat kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu, mistõttu ei pea vajalikuks siinkohal korrata märgitut ning peab vajalikuks märkida, et kaitsja määruskaebuses toodud asjaolud, sh U. D.Z-i soov käituda seaduskuulekalt, teha üldkasulikku tööd, U. D.Z-i halvenev tervislik seisund, R.M. valmisolek aidata U. D.Z-i, ei ole sellisteks asjaoludeks, mis tingiksid U. D.Z-i suhtes kohaldatud tõkendi vahistamise asendamise kautsjoniga. Lisaks on ringkonnakohus juba eelnevalt asunud seisukohale, et U. D.Z-i suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine asendamine elektroonilise valvega ei ole põhjendatud, on oluline märkida, et kui elektrooniline valve piirab isiku liikumisvabadust, riivab kautsjon üksnes isiku omandiõigust, jättes isiku ilma igasugusest järelevalvest, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul otstarbekas asendada U. D.Z-i suhtes kohaldatud tõkend vahistamine kautsjoniga.

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.