Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

APELLATSIOONIDE SISU

Protokollist on ka näha, et aine ei olnud autosse peidetud, vaid oli pandud väga ligipääsetavatesse kohtadesse, kuhu oleks saanud selle sokutada kes iganes. Kohtuotsuses viidatakse veel mingile jälitusteabele. Kui oleks jälitusteave, siis oleks ju ka teada nii koht kui isik, kus ja kellelt ta aine sai. Seoses menetluses tehtud vigade ja ilma kindlate tõenditeta taotleb A. Susik enda õigeksmõistmist. Teda mõisteti süüdi episoodis, kus ta olevat Iale üle andnud 30 g narkootilist ainet. Seda kinnitab ainult D. Ia ise, kes on huvitatud süü tema kaela ajamisest, ta kaitseb oma tõelist varustajat, kelleks võib olla Ia elukaaslane K A, kellele süüdistuse esitamisest loobuti. Tähelepanuta on jäetud, et Ia ütles kohtus, et ei saa kindlalt väita, et aine Susikult pärineb. See aga välistab tema kindla osaluse. Veel on Ia öelnud, et leppis kokku telefoni teel, kuhu raha panna, kuid üheski salvestatud kõnest seda fakti ei leia. Kohtuotsuses on tõendina muuhulgas välja toodud lause telefonikõnest „panin kõik teised ootele, sina oled eelisjärjekorras“, tõendamaks, nagu tema oleks aktiivselt keelatud ainete müügiga tegelenud. See väide toetub ainult oletustele. Kõnedest võib välja lugeda mida iganes. Tegelikult pole kohtulikul uurimisel üldse tõestatud, kellega D-L. Ia telefonis vestleb. Ia on oma tunnistustes öelnud, et lahjendas müüdavat ainet – üks osa amfetamiini ja 3-4 osa glükoosi ja kui võtta aluseks tema kliendilt J Plt kinnipidamisel ära võetud aine amfetamiini sisaldus, mis oli üle 10%, saame amfetamiini sisalduseks vähemalt 35-45 %, mis viitab tema varustatuse tõelisele tasemele, millest ka soov juhtida tähelepanu tõeliselt varustajalt kõrvale. Arvestades kõiki ebatäpsusi D-L. Ia jutu ja teiste tõendite vahel, on apellandile arusaamatu, kuidas kohus võis teha järelduse, et D-L. Ia ütlused on usaldusväärsed. Kohtuotsus peaks tuginema kindlatel ja korrektsetel tõenditel, mitte mingil tõendite kogumil, mille on kokku pannud prokurör. Pealegi ei ole apellandil kohustust oma süütust tõendada. Arvi Susik vaidlustab ka temalt konfiskeerimise asendamise korras 1022.59 euro väljamõistmise ning leiab, et temalt juba konfiskeeriti 982 eurot autos olnud raha, samuti sõiduauto XXXX, kuigi ta on tõendanud vara soetamist legaalsel teel. Viitab laenulepingule ja BTA kindlustuse väljamakse dokumentidele, mis tõendab, et tal oli enne auto ostu vajalik summa olemas. Kohus jättis need tõendite hulka võtmata ja A S tunnistused arvestamata. Prokuratuur lükkas tagasi ka tema taotluse nõuda ARK-st välja auto ostu-müügileping. Tähelepanuta on jäetud ka Krediidipanga laenuleping, mille tagatiseks on talle kuuluv kinnisvara, samuti korteri ostulepingu vaheline summa 130 000 krooni, millest ta sel ajal elas. Samuti jäeti vastu võtmata tema poolt esitatud tõendid, et ta on teeninud tulu töötades otse inimestele suulise lepingu alusel. Teda on otsuses märgitud töötuks, kuigi ta on toimiva ehitusfirma omanik ja juhatuse liige, mis kattis ka tema kasutuses olnud autode remondi ja kasutuskulud. Paljus on süüdi kaitsja, kes jättis tõendid õigeaegselt esitamata. Ka prokurör on viidanud ebapiisavale kaitsja tööle. Seega on õiglane kohtumõistmine kahjustatud olnud. Apellant taotleb veel otsuse läbivaatamist osas, milles kohus põhjendab karistust. A. Susik märgib, et eelmine karistus on jäänud aastate taha, tal on perekond, kolm last ja hoolealune ema, millele mõeldes tuleks mõista märksa leebem karistus.

11.11.2010.a episoodis on kohus käsitlenud kaitse vastuväidet, milles seati sõiduauto läbiotsimisprotokoll kahtluse alla (kinnipidamine toimus 11.11.2010.a kl 19.15 Pärnu-Ikla mnt 96. kilomeetril, kuid läbiotsimine kl 19.45 Savi tn 17 Pärnus. Toimingute vahele jääb 30 minutit ja 30 km. Pole teada, kes käitles autot selle pooletunnise aja jooksul ja mis autoga toimus, kas midagi võeti ära või pandi juurde. Selle asjaolu probleemsust on tunnistanud ka kohus, kuid siiski leidnud, et läbiotsimisprotokolliga kogutud tõenduslik teave on usaldusväärne ning tõend arvestatav. Kohus on läinud mööda kaitsja poolt tõstatatud süüdistust puudutavast probleemist seoses kogustega. Nimelt on läbiotsimisprotokolli lehel nr 2 punktis 1) märgitud, et leiti sõiduki juhiistme alt läbipaistev, helesinist värvi kokkusõlmitud kilekott pulbrilise ainega kogukaaluga ca 211 g. Ekspertiisiakti nr AN-1272-10/4250 ekspertiisiks esitatud ainete loetelus lk 1 nimetatud esimesena koguseks 172,2 g viitega pakendile nr 1. Vahe on seega 38,8 g. Kaitsja juhtis 26.09.2011.a. kohtuistungil korduvalt kohtu tähelepanu, kuid prokurör tõdes, et aine võis „kokku kuivada„. Et aga esitatud väide ei saa olla tõsiseltvõetav, siis on jäänud vastuseta küsimus 38,8 g’st 14 %’st AMF’st. Ka see asjaolu tõstatab küsimuse läbiotsimisprotokolli tõendina arvestamisest. Kolmanda kaitsja poolt püstitatud küsimusena käsitletavas episoodis on narkoekspertiisiaktist tulenev probleem ekspertiisitud ainete puhta aine sisaldustest. Ekspertiisiaktiga nr AN-1272-10/4250 tuvastati, et 172 g sisaldanud pakendis oli 14 %-lise amfetamiinsulfaadisisaldusega aine, kuid D.-L. Iilt võetud ainete ekspertiisimisel olid näidud vastavalt 13 % ja 17 %, mis kinnitab A. Susiku väidet selle kohta, et narkoainet tema D.-L. Iile andnud pole. Samas kinnitab ka tunnistajalt J Plt äravõetud narkokoguse ekspertiisimine, mille käigus tuvastati amfetamiinsulfaadi sisalduse protsendiks 12, seda, et kui uskuda J. P juttu aine saamisest D.-L. Iilt, siis ei lange omakorda konsentratsioonid kokku isegi mitte D.-L. Iilt võetud ainetega, rääkimata võrdlusest väidetavalt A. Susiku autost võetuga. Kaitsja rõhutab veel, et üheltki autost leitud narkoaine pakendilt ega mujalt, pole leitud või vähemalt tuvastatud A. Susiku DNA’d, samuti pakenditelt, mis võeti D.-L.Iilt, sest eeldatavalt pidanuks ju neilgi leiduma süüdistuse paikapidavuse korral A. Susiku DNA’d. Episoodis oktoober kuni 11.11.2010.a. on kohus lugenud ebausaldusväärseteks A. Susiku süüdistust eitava tunnistuse. Seevastu D.-L. Ii ütlusi on kohus eelistanud ja nendega arvestanud. Ning seejuures on kohtu poolt tehtud A. Susiku varasemale karistatusele reaalse vangistusega nartkokuritegude eest, mis nagu seletaks D.-L. Ii ja A. Susiku suhtlemisel kasutatud erilisi ettevaatus-abinõusid – aine jätmine kokkulepitud kohta (Otsuse lk 13 alumine lõik). Viitega kõnedele jälitusprotokollist, on kohus leidnud, et aine tähendab kindlasti narkootilist ainet ning kui D.-L. Ii poolt oli soovitud suurt, siis tähendas see 10 g amfetamiini ja sõna väike 5 g amfetamiini. Erinevas Riigikohtu praktikas on korduvalt viidatud põhimõttele, et kohtu arvamuse kujunemine peab olema otsuses sedavõrd selgelt väljendatud, et see oleks loogiliselt mõistetav ja arusaadav. Kohus märgib otsuse lehel 14, nagu kinnitaks asjaolud, et nii D-L. Iilt kui J. Plt saadud ainete osutumine amfetamiiniks kinnitaks A. Susiku osalust narkokäitluses. Tegelikult pole otsusest näha, kuidas jõudis kohus selleni, et –

aine pealtkuulatud kõnedes tähendas alati narkootilist ainet, ning just amfetamiini, kusjuures sõna suur tähendas 10 g ja väike 5 g. Samas ei saa jätta arvestamata, et D-L. Ii ütluste eelistamisel pole kohus seda põhjen-danud enamaga kui A. Susiku varasema karistatusega, mis sisuliselt tähendab seda, et ühe süüdistatava ütluste eelistamine teise omadele kohtus on jäänud motiveerimata, nagu seegi, kuidas tuleks suhtuda nö kohtu poolt tõsiseltvõetava süüdistatava ehk D-L. Ii väidetesse selle kohta, et ta ei tea, m i s ainet ta olevat A. Susikult saanud. Eriliselt ebausutavaks peaks D-L. Ii tunnistuse tegema selles esinev väide, et ta ei saavat kinnitada misiganes aine käest-kätte saamist A. Susikult. Kui A. Susiku ütlused nii kohtueelsel kui kohtulikul menetlusel on olnud sarnased, milline asjaolu peaks kindlasti rääkima nende võimaliku usutavuse kasuks, siis vastukaaluks on D-L. I andnud selgelt kas kallutatud või lihtsalt valeütlusi. Ja nimelt on ist. prot. lk 9 ta kinnitanud aine hinnaks 1000.- kr, mille eest sai 5 g, mis teeb 80 g hinnaks 16 000.- kr. Viimatimärgitud rahast olevat D.-L. I saanud 5000.- kr elukaaslaselt ning kui juurde arvestada tema enda lasteraha 4180.- kr, jääb ikkagi puudu ~ 6000.- kr, mis aga samas tähendaks, et elukaaslastel + laps tulnuks nälgida ~ kaks kuud, olla söömata ja muid kulusid tekitamata. See on aga ebareaalne ja selge vale. Ning viimatimärgitust ennast häirida laskmata on kohus A. Susiku ütlustele ikkagi eelistanud D-L. Ii omi. II Konfiskeerimine Arvi Susikult konfiskeeriti KarS § 832 lg 1 alusel sõiduauto + sellest leitud sularaha = kokku 6 734,05.- kr. Kaitsja märgib, et vara laindatud konfiskeerimise läbi KarS § 832 lg 1 esineb kohtupraktikas suhtelist harva ning selle kohaldamine on välistatud varale, mis on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Ning just viimatinimetatud asjaolu tõendamiseks on andnud ütlusi A Susik. Ta kinnitas, et kooselu A. Sga oli neil alanud 2009.a. algusest ja sealt samuti ühine raha. Neil olid autod XXX ja XXX, milledest XXX on alles siiani, kuid XXX-ga oli avarii, millest tulenevalt saadi kindlustuselt 32 000.- kr. Kusjuures XXX asemele sai muretsetud 2010.a. XXX (arestitud) kindlustusrahade ja T Klt saadud laenuraha 1750 $ eest. Kaitsja esitab ringkonnakohtule KrMS § 321 lg 6 alusel (tõendid esitati maakohtule, kuid kohus ei võtnud neid vastu) taotluse lisada tõendite juurde laenuleping, mille kohaselt laenas Arvi Susik 29.01.2010.a. T Kelt 1 785 $. BTA Kindlustuse otsus kahju kohta nr C01092328, mille kohaselt kuulus Arvi Susikule vähemalt 26.11.2009.a. XXX Reg.nr. XXX, millega märgitud päeval toimus avarii ning millisest liiklusõnnetusest tulenevalt sai A. Susik hüvitusi 25 000.- kr + 7 000.- krooni. Ülalmärgitud rahad on võetavad üksnes nö legaalsete ehk õiguspäraste rahadena ning nii Arvi kui A S on kinnitanud nende rahade kulutamist XXX ostuks, mis A. Susiku sõnul maksis 56 – 57 000.- kr. Veel esitas apellant kohtule koos ülalmärgitud tõenditega kaks õiendit selle kohta, et 2010.a. augustist – novembrini töötas A. Susik nii E L kui H H juures, teenides kokku 38 500.- kr. Kuid et need tõendid jäeti kohtu poolt vastu võtmata, esitab apellant need koos apellatsiooniga ja palub neid arvestada. Viimatimärgitud tõendid kinnitavad A. Susiku õiguspäraseid sissetulekuid.

Samas kummutavad eelkõige laenuleping ja kindlustusmakse suures osas kohtu väited, nagu oleks ülalmärgitud XXX näol tegemist nö fantoomautoga või oleks laenuleping T Kelt viirastus (otsuse lk 19). Viimase fakti vastupidiseks tõenduseks esitab apellant õiendi T Kelt selle kohta, et vähemalt 28.08.2011.a. seisuga ei ole nö sentigi laenust tagastatud. Seegi õiend oli esitatud kohtule samaaegselt teiste Lisas esitatutega, kuid jäetud kohtu poolt vastu võtmata. A Susiku tunnistuse kohaselt tuli perekonda läbi tema igakuiselt 600+1500+2500 = 4 600.- kr ning loomulikult on see nö legaalne raha. Seega, kokkuvõttes võimaliku konfiskeerimise iseloomustamiseks annab väita, et auto konfiskeerimine on ebaõige, kuivõrd see oli muretsetud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

kogumis, ühetaoliselt ja vastuoludeta. Kohtu järeldusteni jõudmine ja veendumuse kujunemine on kohtuotsust lugedes jälgitav. Maakohtu otsust ei sea kuidagi kahtluse alla nii süüdistatava kui tema kaitsja apellatsioonis esitatud väited A. Susiku 11.11.2010.a kl 19.15 kinnipidamise ja tema kasutuses olnud sõiduauto läbiotsimise kohta kl 19.45. Kahtlus, et keegi võis narkootilised ained autosse „sokutada“, on alusetu. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et ringkonnakohtu istungil kinnitas A. Susik, et oli oma sõidukist väljas üksnes aja, mil tal politseitöötajad käed raudu panid, seejärel pandi ta istuma XXX tagaistmele ja koos politseitöötajatega sõideti Pärnusse Savi tn 17, kus toimus A. Susiku juuresolekul sõiduki läbiotsimine. Seega on põhjendamatu väita, nagu poleks teada, kes pooletunnise aja jooksul autot käitles ja mis selles toimus. Nagu öeldud, viibis A. Susik sõiduauto läbiotsimise juures, menetlustoimingu käigus leiti juhiistme alt kilekott pulbrilise ainega kogukaaluga 211 g, keskkonsoolil asuvast käetoest minigripp kilekott pulbrilise ainega 5 g ja minigripp kilekotid pulbrilise aine jääkidega, rahakott, milles minigripp kilekott roheliste tablettidega ja kotike roosa pulbrilise ainega, sularaha 15 365 krooni /tl 38-39/. A. Susik on protokolliga tutvunud, sellele alla kirjutanud, pretensioone esitanud ei ole. Seega on väide, et politseitöötajad või keegi kolmas isik narkootilised ained autosse A. Susiku teadmata pannud, paljasõnaline, selline versioon ei ole eluliselt usutav. Lisaks eelnevale tuleb rõhutada, et maakohus on põhjendatult kummutanud A. Susiku väited ka selle kohta, nagu oleks olnud kõnealune sõiduauto välja renditud või et oleks see sõiduk olnud rohkem süüdistatava abikaasa käsutuses. Neid väiteid ei kinnitanud ka A Susik maakohtu istungil. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et läbiotsimisprotokolliga kogutud tõenduslik teave on usaldusväärne ja tõendina arvestatav. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu tekitaks tõsiseid kahtlusi A. Susiku süüküsimuse lahendamisel asjaolu, et läbiotsimisprotokolli kohaselt tuvastati kilekott pulbrilise ainega kogukaaluga 211 grammi, narkootilise aine ekspertiisiaktist aga tuleneb, et kilekotis oli pulber massiga 172,2 grammi. Kohtukolleegium osundab, et läbiotsimisprotokollile lisatud fototabelitest nähtub üheselt, et sõidukist leitud aine kaaluti koos pakenditega, kõige suurem kogus ainet oli pakitud mahukasse, nutsakuks keeratud kilekotti /tl 40-44/. Narkootilise aine ekspertiisi käigus /akt tl 87-88/ kaaluti pakendites leiduv aine. Kui võrrelda läbiotsimise käigus pakendatud ainete kaalumistulemusi ekspertiisi käigus teostatud pulbriliste ainete kaalumistulemustega, on jälgitav, et väiksemate koguste ja pakendite puhul on kaaluerinevus väiksem ja suure koguse puhul suurem ning kui arvestada suure koguse pakendit, siis on kaaluerinevused täiesti mõistetavad ega sea kahtluse alla ei läbiotsimise käiku ega narkootilise aine ekspertiisi tulemusi. Mingeid kahtlusi ei esine ka selles, et narkootilise aine ekspertiis viidi läbi just A. Susiku autost leitud ainete suhtes. Tähele tuleb veel panna, et A. Susikule esitatud süüdistuses on võetud aluseks ekspertiisi käigus kindlaks tehtud ainete kogused. Kaitsja märgib apellatsioonis, et ekspertiisis tuvastati 172 g sisaldanud aine puhul 14%-line amfetamiinsulfaat, kuid D-L. Iilt võetud ainete ekspertiisimisel olid näidud vastavalt 13% ja 17%, mis kinnitab A. Susiku väidet, et tema ei ole D-L. Iile narkoainet andnud. Omakorda ei lange kokku ka J. Plt äravõetud aine amfetamiinsulfaadi sisaldus ainetega, mis võeti ära D-L. Iilt. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja argumendid asjakohased ega tõsiseltvõetavad. Tuvastatud ju on, et A. Susiku autost võeti suur kogus narkootilist ainet ära pärast tema kinnipidamist. Seega ei saanudki sellest ainekogusest olla pärit aine, mis leiti kaassüüdistatava kodust läbiotsimise käigus. Aine päritolu kohta on D-L. I andnud ütlusi, maakohus on tema ütlused motiveeritult usaldusväärseiks tunnistanud.

Mis puudutab apellantide väidet A. Susiku DNA puudumise kohta autost leitud narkootiliste ainete pakenditel ja ainete pakenditel, mis võeti ära D-L. Iilt, siis märgib kohtukolleegium, et maakohtule ei ole esitatud tõendit, mille pinnalt võiks sellisele järeldusele jõuda. Arvi Susikule süüks arvatud kuriteoepisood seoses D-L. Iiga on maakohtu poolt samuti üksikasjalikult analüüsitud. Kaitsja, vaidlustades kohtuotsuse kõne all olevat osa, tugineb samadele tõenditele nagu maakohuski, kuid ei viita, milles seisnevad maakohtu vead tõendite hindamisel. Maakohtule tehtud etteheited jälitusprotokolli sisu kohta ei ole põhjendatud ning kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, nagu ei oleks kohtu arvamuse kujunemine arusaadav. Kohtukolleegium osundab, et maakohtu istungil on jälitusprotokolli uuritud /tl 152-153/, maakohus on selle sisu võrrelnud ja hinnanud koos teiste tõenditega, muuhulgas D-L. Ii ütlustega. Viimane on andnud üksikasjalikke ütlusi ja selgitusi telefonikõnede sisu kohta /tl 153-154/, neis ütlustes alust kahelda ei ole. Tuleb märkida sedagi, et kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärselt teiste tõenditega (sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus, vt nt otsused nr 3-1-1-94-04; 3-1-1-109-10; 3-1-1-87-11; 3-1-1-96-11). Sealjuures on Riigikohus osutanud, et selleks üheks tõendiks võib olla ka näiteks kaassüüdistatava ütlus. Kaitsja viited D-L. Ii rahaliste vahendite kohta ei sea samuti tema ütlusi kahtluse alla. Muuhulgas on ta tunnistanud, et müüs narkootilisi aineid edasi mitmetele isikutele ja palju kordi, lisades annustesse glükoosi ning teenides nii vaheltkasu. A. Susiku arusaam, nagu poleks üldse tuvastatud, kellega D-L. I telefonitsi rääkis, on paljasõnaline, kuivõrd puuduvad igasugused andmed, et A. Susiku telefoni oleks kasutanud peale tema keegi teine. D-L. I on kinnitanud ka seda, et narkootilise aine üleandmine A. Susiku poolt ei toimunud käest kätte, kasutati kokkulepitud kohti. Maakohus on neid asjaolusid käsitlenud, märkides kokkuvõtvalt, et tegevus toimus kuriteo võimalikku ilmsikstulekut ja vastutust igati minimaliseerides. Siinjuures soostub kohtukolleegium A. Susiku apellatsiooniga osas, mis puudutab tema varasemat karistatust narkokuriteo toimepanemise eest. Maakohus on seda fakti vast tõepoolest liialt rõhutanud, kuid see ei too iseenesest kaasa otsuse tühistamist. Kohtukolleegium aga osundab, et ka Riigikohtu praktika kohaselt on narkokuritegude puhul tegemist raskete peitkuritegudega, mistõttu varjatakse oma tegevust eriti, ka telefonikõnedes, kasutades kokkuleppelisi väljendeid. A. Susik oleks oma tegevust nii ehk teisiti hoolsalt varjanud, see ei tulenenud otse sellest, et teda analoogsete tegude tõttu varem karistatud oli. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Susik on põhjendatult KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistatud.

teel saadud tulu laiendatud konfiskeerimise, kandes endas kriminaalpoliitilist sõnumit, et süütegude toimepanemine ei tohi ära tasuda ning eesmärgiks on takistada kriminaaltulu kasutamist uute kuritegude ettevalmistamiseks ja toimepanemiseks. Selleks on kohtule antud volitus konfiskeerida süüdimõistvat kohtuotsust tehes eeldatavalt varasemate kuritegude toimepanemise tulemusena saadud vara, v.a see vara, mille osas süüdimõistetu tõendab, et ta on selle omandanud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Seega on konfiskeerimise objektiks mitte konkreetse kuriteoga saadad vara, vaid teatud tunnustele vastava kurjategija vara ning sellest tulenevalt pole vaja ka tõendada otsest seost vara ja süüdistuse sisuks oleva kuriteo vahel. Rõhutada tuleb, et KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib võtta seega aluseks isiku kuritegeliku eluviisi ning et nimetatud sätte tõendamiskoormis on pööratud ja süüdistataval tuleb endal tõendada oma vara legaalset päritolu (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-73-10). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud A. Susiku kuritegeliku eluviisi ja lugenud tõendatuks, et sõiduauto XXXX keskmise turuväärtusega 5752.05 eurot ning sõidukist leitud sularaha 982 eurot on saadud kuritegelikul teel ning see kuulub konfiskeerimisele, põhjendades veenvalt oma seisukohti (otsuse lk 19-22). Väga põhjalikult on maakohus käsitanud sealjuures vaidlust, mis tekkis sõiduki XXXX üle – kas selle sõiduki näol on tegemist kuritegelikul teel saadud varaga või mitte, analüüsides üksikasjalikult süüdistatava ja tema kaitsja poolt esitatut, võrreldes vastuväidete aluseks olevaid tõendeid kriminaaltoimikus olevate tõenditega. Maakohtu põhjendused on veenvad, kohtukolleegium nõustub nendega ega hakka kordama kohtuotsuses esitatud asjaolusid. Mis puudutab kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud taotlust võtta KrMS § 321 lg 6 alusel tõenditena vastu A. Susiku ja T. Ke vahel sõlmitud laenuleping, BTA Kindlustuse otsus ning T. Ke, E. L ja H. H poolt koostatud õiendid, siis esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on need tõendid põhjendatult tagasi lükanud /tl 10-11/. Teiseks märgib kohtukolleegium, et need kaitsja poolt esitatud materjalid ei kummuta ega sea kahtluse alla maakohtu otsuses sedastatut. Kohtukolleegium osundab, et E. L, H. H ja T. Ke poolt koostatud õiendite näol ei ole tegemist dokumentaalsete tõenditega, tegemist on isikute kirjalikult antud ütlustega, mida tõendina arvestada ei saa. Nende isikute tunnistajana ülekuulamist ei ole taotletud. BTA Kindlustuse otsus nr C01092328 kannab 26.11.2009.a ning laenuleping 29.01.2010.a kuupäeva. Samas ei ole kaitsja ei KrMS § 225 ega ka § 227 alusel esitanud neid tõenditena kohtuliku uurimise käigus, vaid soovinud need esitada KrMS § 297 alusel. Kaitsja on jätnud aga põhjendamata, miks pole taotlust täiendavate tõendite kogumiseks varem esitatud. Mis puudutab BTA Kindlustuse otsust, siis selles märgitud sõiduki omanik ei haaku kohtulikul uurimisel kontrollitud Lääne Regionaalse Maanteeameti õiendiga Arvi Susikule kuuluvate sõidukite kohta /tl 62-66/ ning A. Susiku sissetulekute ja väljaminekute võrdlusest on näha, et BTA-lt on laekunud kokku üksnes 7480 krooni /tl 50-54/. Laenulepingu koopia ei tähenda aga sugugi seda, et selles nimetatud summa eest on kõne all olev sõiduauto ostetud. Eelnevat arvestades on kohtukolleegiumi hinnangul apellatsioonid ka konfiskeerimist puudutavas osas põhjendamatud ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Arvi Susikule mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti

tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. A. Susikule mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 26.10.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.