Kohtulahend

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2012 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-09-21548

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Paavo Randma, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 12. jaanuari 2012 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Igor Žemtšugovi (Žemtšugov) määruskaebus

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Juhindudes KrMS § 390 ringkonnakohus määras: jätta Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu Igor Žemtšugovi määruskaebus rahuldamata. KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud I. Žemtšugov mõisteti süüdi Harju Maakohtu 30.10.2003 otsusega KrK § 101 p 3,5,7 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 15 aastat vangistust, ning KrK § 203 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Žemtšugovile liitkaristuseks 15 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja algus 28.11.2001 ja lõpp 27.11.2016. Tartu Maakohtu 12.01.2012 määrusega jäeti I. Žemtšugov tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Esimese astme kohtu määruse sisu Kohus leidis, et I. Žemtšugovi tingimisi ennetähtaegne karistuse kandmisest vabastamine ei ole põhjendatud.

Kohus leidis, et isiku ennetähtaegsel vabastamisel arvessetulevate asjaolude hulgas esikohal kuriteo toimepanemise asjaolud, mis on käesoleval juhul sedavõrd räiged, et ei võimalda I. Žemtšugovi ennetähtaegset vabastamist praegu. I. Žemtšugov on süüdi tunnistatud KrK § 101 p 3,5,7, so tahtliku tapmise eest raskendavail asjaoludel, kusjuures korraga on olnud olemas 3 raskendavat asjaolu. I. Žemtšugovi käe läbi on elu kaotanud 2 isikut. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et mõistetud 15-aastane vangistus vastab I. Žemtšugovi süüle. Kohtu hinnangul ei ole ka nüüd, kui karistuse kandmise algusest on möödunud veidi rohkem kui 10 aastat, I. Žemtšugovi poolt toimepandud jõhkra kuriteo asjaolud leevenenud. I. Žemtšugov on vangistuses küll käitunud nõuetekohaselt, kuid sellele vaatamata leidis kohus, et hea käitumine vangistuses ei võimalda ümber hinnata süüdimõistetu süüd 2 inimese surmas ja teda vabastada. I. Žemtšugov kannab karistust esmakordselt toimepandud kuriteo eest ja kõik need asjaolud, mida toovad vabastamist toetavatena esile vangla ja kriminaalhooldusametnik – elukoht, töökoht, toetav sotsiaalvõrgustik, kõrged intelligentsed võimed ja hea haridus – olid olemas ka enne kuriteo sooritamist ega ole saavutatud pärast kuriteo toimepanemist paranemise teele asumisega. I. Žemtšugovil on võimalik tõestada, et ta suudab õiguskuulekalt elada, ka siis kui ta vabaneb tähtaegselt või lühemat aega enne tähtaja täitumist. Kohus eeldas, et isik käitub vangistuses õiguskuulekalt ja eeskujulikult ning seda mitte ainult eesmärgil, et saavutada seeläbi ennetähtaegne vabanemine, vaid et õiguskuulekas ja hea käitumine ongi saanud sellele isikule omaseks käitumisviisiks, mida ta jätkab ka vabaduses. Karistuse ärakandmine vangistuses pikemalt kui 2/3 ulatuses mõistetud karistusajast ei ole seetõttu eriline repressioon süüdimõistetu suhtes ja süüdimõistetul tuleb sellega arvestada karistust kandma asudes. I. Žemtšugovi poolt toimepandud kuriteo eriline julmus ja jõhkrus ei võimalda kohtul hinnata tema poolt ärakantud karistusaega piisavaks, et teda ennetähtaegselt karistuse kandmiselt vabastada. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu I. Žemtšugov taotleb maakohtu määruse tühistamist ja tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. I. Žemtšugov märgib, et kuriteo asjaolud ei saagi leeveneda. Sellest tekib küsimus, et mida peab süüdimõistetu tegema, et kohus arvestaks positiivse osaga. Kui tuuakse esile positiivseid asjaolusid (nii vangla kui ka kriminaalhooldusametniku poolt), kas siis see pole usutav, et ta soovib tõestada, et peale vabanemist suudab ta õiguskuulekalt elada. I. Žemtšugov leiab, et kohus ei ole arvestanud kõiki hindamisele kuuluvaid asjaolusid. Kohus on hinnanud üksnes neid asjaolusid, mida Harju Maakohus otsust tehes hindas. Juhul, kui domineeriks seisukoht, et isiku ennetähtaegse vabastamise kriteerium on ennekõike seotud tema karistuseelse käitumisega, mis on aluseks tema suhtes tehtud süüdimõistvale kohtuotsusele, siis kaotaks ennetähtaegse vabastamise instituut oma peamise eesmärgi – mõjutada isikut karistuse kandmise ajal ja vabanemise järel seaduskuulekale käitumisele, kuivõrd sellist käitumist kohus ei arvestaks piisaval määral või üldse. I. Žemtšugov on seisukohal, et kohus, leides, et tema vabastamine 15-aasta vangistuse kandmiselt 10 aasta vangistuse ärakandmisel ei ole põhjendatud, on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kuritegude toimepanemise riski on võimalik hinnata isikuomaduste alusel, kusjuures kuriteoga põhjustatud tagajärgi saab arvestada ainult taustinformatsioonina isikuomadustele, kui iseloomustavat asjaolu, mis võib käesoleval ajal ja tulevikus mõjutada süüdlase võimalikku õiguskuulekat käitumist. Maakohus on jätnud arvestamata positiivsed asjaolud, mis on I. Žemtšugovi hinnangul kaalukamad, kui maakohtu poolt toodu. -2-