1-10-13663/18 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Asjaolud R. Kõlvald mõisteti süüdi Viljandi Maakohtu 04.11.2005 otsusega KarS § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 9 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja algus 04.11.2005 ja lõpp 12.10.2013. Tartu Maakohtu 21.12.2011 määrusega jäeti R. Kõlvald tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohus asus seisukohale, et R. Kõlvald tuleb jätta tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Kohus tuvastas süüdimõistvast kohtuotsusest ja karistatuse õiendist, et R. Kõlvaldit on alates 1993 karistatud kriminaalkorras 9-l korral. Varem on teda karistatud põhiliselt varavastaste kuritegude (varguste) toimepanemise eest. Muuhulgas on R. Kõlvald vangistusest vabastatud tingimisi KarS § 74 alusel, kuid vaatamata sellele jätkas ta varguste toimepanemist katseajal. Praegu kannab R. Kõlvald vangistust esimese astme kuriteo, so vägistamise eest grupi poolt. Seega on süüdimõistetu pika aja vältel korduvalt toime pannud kuritegusid. Tal on kalduvus eelkõige varavastaste kuritegude toimepanemisele. Kuritegude toimepanemist ei ole varem ära hoidnud kindla elukoha ega lähedaste olemasolu ning kriminaalhooldusele allutamised. Peale varavastaseid kuritegusid pani R. Kõlvald toime raske seksuaalkuriteo. Järelikult ei ole lähedaste ja elukoha olemasolul ning kriminaalhooldaja järelevalvele allutamisel olnud määravat tähtsust uute kuritegude ärahoidmisel. Nii vangla iseloomustuse kui ka kriminaalhooldusosakonna arvamuse kohaselt eksisteerib endiselt uue kuriteo toimepanemise risk ning see on suhteliselt kõrge. Kohus nõustus eelmärgitud seisukohtadega. Süüdimõistetu õigusvastase käitumise jätkumise võimalikkust ja allumatust kehtestatud korrale kinnitab ka asjaolu, et teda on vangistuse kandmise ajal korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, sealhulgas aastal 2011 2-l korral. Antud karistused näitavad, et süüdimõistetu ei ole suutnud alluda isegi range järelevalve tingimustes kehtestatud korrale. Järelikult on tema õiguskuulekus ja allumisvõime ka kriminaalhooldaja käitumisekontrollile jätkuvalt kaheldav. Seega on kohtu hinnangul tõenäosus uute kuritegude sooritamiseks süüdimõistetu puhul jätkuvalt olemas. Ka on tema allumisvõime kriminaalhooldaja käitumisekontrollile kaheldav vaatamata sotsiaalprogrammi XXXX läbimisele, lähedastele, kindlale elukohale ning töökoha saamise ja elektroonilise seadme paigaldamise võimalusele. Arvestades süüdimõistetu varasemat kuritegelikku käitumist ja viimati sooritatud kuriteo raskust, ei pidanud kohus võimalikuks tema vangistusest vabastamist tingimisi enne tähtaega. Kohus asus seisukohale, et korduvalt varavastaseid kuritegusid ja raske isikuvastase kuriteo toimepannud isikut, kes omab ka vanglas kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ei ole otstarbekas ega õiglane vabastada vangistusest tingimisi enne tähtaega, kui endiselt eksisteerib uue -2-

kuriteo toimepanemise oht ja kui esineb suur tõenäosus, et isik ei ole suuteline alluma nõuetekohasele käitumiskontrollile. Süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei kaalu üles ka asjaolu, et ta on nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega ning tema ema halb tervislik seisund. Süüdimõistetu vennal on võimalik hoolitseda ema eest. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu R. Kõlvaldi kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja R. Kõlvaldi tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla. Kaitsja märgib, et kohus on KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid arvestanud, kuid loetletud asjaoludest on rõhuasetus jäänud R. Kõlvaldit iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele. Kaitsja hinnangul omab erilist tähendust vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel vangla iseloomustus, milles on kajastatud kinnipeetava käitumine karistuse kandmise ajal, individuaalse täitmiskava täitmine, on välja toodud riskid ja resümeerivalt väljendatud ka suhtumine (toetamine või mittetoetamine) võimalikku vangistusest enne tähtaega tingimisi vabastamisse. Kaitsja juhib tähelepanu, et Tartu Vangla toetab R. Kõlvaldi elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest ennetähtaegset tingimisi vabastamist. Kaitsja viitab VangS § 6 lg-le 1 ning märgib, et sellest lähtudes on seadusandja selgelt eristanud kahte vangistuse eesmärki – seaduskuulekusele suunamine (mis on ühtaegu iga karistuse üks eesmärkidest ja asetatud esikohale) ning õiguskorra tagamine. Kaitsja arvates kujutab endast vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamine otsustuslikku murdepunkti, kumma karistuse eesmärgi saavutamisele on mingil ajal vaja rõhuasetus suunata. KarS § 76 regulatsioon ongi ennekõike karistuse eesmärkide efektiivsema saavutamise vahend ja võimalus suunata rõhuasetus mõistuspäraselt vangistuse ühelt eesmärgilt teisele, kui senikasutatud võimalus on end ammendanud. Tartu Vangla ongi leidnud, et aeg on muutusteks R. Kõlvaldi vangistuse täideviimisel. Täpsustuseks märgib kaitsja, et R. Kõlvaldit on tõepoolest KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastatud, kuid tegemist oli karistuse mõistmisega, mitte aga mõistetud ja täitmisel vangistusest tingimisi vabastamisega. Reaalsest vangistusest tingimisi vabanemise võimalus on R. Kõlvaldil esmakordne. Siinkohal märgib kaitsja, et seadusandja ei ole ette näinud piirangut, et isik võib kriminaalhooldusel olla ainult ühe korra. Kaitsja toob välja, et vabanedes on R. Kõlvaldil kindel elukoht, mis on vastav elektroonilise valve kohaldamise nõuetele ja tehnilistele tingimustele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et R. Kõlvaldi ema vajab tervisliku seisundi tõttu hooldamist ja R. Kõlvaldil oleks võimalik teda hooldada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused