Kohtulahend

Tartu Maakohtu 06.12.2011 määrusega kuulutati KrMS § 140 alusel kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoiduv süüdimõistetu E.F tagaotsitavaks. KrMS § 130 lg 1,5 ja § 429 alusel kohaldati E.F-i suhtes süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks tema tabamisel viivitamatult tõkendit vahistamine. Sama maakohtu määrusega pöörati KrMS § 432 lg 31 ja KarS § 69 alusel E.F-ile Tartu Maakohtu 15.04.2011 kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa 6 kuud 14 päeva vangistust täitmisele. Nimetatud maakohtu määrusele esitas määruskaebuse E.F-i kaitsja Aivar Kello, taotledes maakohtu määruse osalist tühistamist osas, millega kohaldati E.F-i suhtes vahistamist, E.F, taotledes maakohtu määruse tühistamist tervikuna ning E.F-i elukaaslane K.U. Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2011 määrusega jäeti Tartu Maakohtu 06.12.2011 määrus vahistamise osas muutmata ja süüdimõistetu E.F-i ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg-st 1, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 384 lg-st 1 jäeti K. U määruskaebus läbi vaatamata ja tagastati esitatud määruskaebus K. U. 03.01.2012 esitas ringkonnakohtule määruskaebuse E.F-i kaitsja vandeadvokaat R. Varul. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu E.F-i kaitsja taotleb Tartu Maakohtu 06.12.2011 määruse tühistamist E.F-i vahistamise ja vangistuse täitmisele pööramise kohta. Kaitsja märgib, et on teadlik, et KrMS-is ei ole ette nähtud võimalust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega on lahendatud vangistuse täitmisele pööramine. Käsitledes isiku õigust kaitsta oma õigusi kohtumenetluses ka neil juhtudel, kui menetlusseaduses otsene alus kaebuse esitamiseks puudub, on Riigikohus asjas nr 3-4-2-17-06 leidnud, et PS § 15 tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu üldkogu, tuginedes PS §-le 13, 14 ja 15 ning Konventsiooni kohaldamispraktikale, on korduvalt märkinud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu otsused asjades nr 3-1-3-10-02, p 17, nr 3-1-1-13-03, p 32, nr 3-3-2-1-04, p 26). PS §-s 13,14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule, kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-4-03, p 16). Kaitsja leiab, et maakohtu 06.12.2011 määrus rikub E.F-i põhiõigusi, sest temalt soovitakse võtta alusetult vabadus. Samas puuduvad menetlusseadustes ette nähtud võimalused nimetatud määruse vaidlustamiseks. Kuna E.F ei ole võimalik enda õigusi kaitsta muul tõhusal viisil, kui määruskaebuse esitamine ringkonnakohtule, palub kaitsja võtta kaebus menetlusse ja see lahendada. Kaitsja hinnangul on Tartu Ringkonnakohus menetlenud sarnaseid määruskaebusi ka varasemalt (nt kriminaalasja nr 1-08-7412). Kaitsja on seisukohal, et menetlusseadustiku kohaselt oleks kohus saanud E.F-i tagaotsitavaks kuulutamise, vahistamise ja vangistuse täitmisele pööramise küsimusi otsustada vaid tema isiklikul osavõtul (KrMS § 432) ning esitab vastavasisulised põhjendused. Lisaks esitab kaitsja argumendid põhistamaks arvamust, et maakohtu määrus on ebaõige ka sisuliselt, st E.F-i suhtes karistuse täitmisele pööramise osas.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et E.F-i kaitsja esitatud määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata ning tagastada E.F-i kaitsja R. Varulile ning põhjendab toodud seisukohta alljärgnevalt.

09, 3-4-1-10-08) järjepidevalt asutud seisukohale, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev määratlema edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. Sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates kaitsja väited KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastasuse kohta põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et kohtul puudub pädevus menetleda maakohtu määrusele esitatud määruskaebust, millele seadusandja tahte kohaselt määruskaebust esitada ei ole võimalik. 1.2 Kaitsja on määruskaebuses leidnud, et ringkonnakohus on sarnaseid määruskaebusi varasemalt menetlenud. Ringkonnakohus kaitsja sellesisulise arvamusega ei nõustu ning märgib, et kaitsja poolt osundatud kriminaalasja lahendamiseks ei tulenenud ringkonnakohtule piirangut KrMS § 385 p-st 26, kuivõrd kaitsja poolt viidatud kriminaalasjas oli süüdimõistetu talle mõistetud vangistuse kandmisest KarS § 74 alusel tingimuslikult vabastatud ning talle mõistetud karistuse täitmisele pööramine oli tingitud kriminaalhooldusosakonna poolt erakorralise ettekande esitamisest põhjusel, et süüdimõistetu ei allunud talle kohtu poolt KarS § 75 lg 2 alusel määratud kohustusele.

Seega leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb lugeda kaitsja R. Varuli 03.01.2012 esitatud määruskaebus esitatuks tähtaega rikkudes ning sellest tulenevalt esineb KrMS § 390 lg 1, § 326 lg 2, § 323 lg 2 p 1, § 387 lg 1 alus määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja kaitsjale tagastamiseks.

Maarika Kuusk kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.