Kohtulahend

KrMS § 180 lg 3 alusel jätta isiku kohtuarstliku kordusekspertiisi tasu summas 177.00 (ükssada seitsekümmend seitse ) eurot riigi kanda. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

SÜÜDISTUSE SISU

Sergei Hrjaštšjovi süüdistatakse selles, et tema 05.02.2008.a. kella 19:33 ajal juhtis mootorsõidukit Citroen Berlingo registreerimismärgiga XXX, millega liikus Tallinnas mööda Sõpruse pst-d kesklinna suunas teisel sõidurajal, lähenedes Sõpruse pst 194 läheduses asuvale „Siili” bussipeatuse juures olevale valgusfooriga reguleeritud ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja 544 /ülekäigurada/ ja teemärgisega nr 945 /vöötrada/, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid /märg teekate/, ilmastikuolusid /vihmane ilm, pime aeg, tehisvalgustus/ ning muid liiklusolusid /jalakäijate liikumine/, et ta suudaks oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires peatada teel mistahes takistuse ees /LE § 123/, ei olnud piisavalt tähelepanelik teiste liiklejate suhtes /LE § 64/ ning ei jälginud valgusfoore nii tähelepanelikult nagu LE-s ette nähtud, ei jäänud reguleeritud ülekäiguraja ees seisma kuigi talle põles valgusfooris „keelav” punane tuli /LE § 45 p 5; § 52/, sõites otsa reguleeritud ülekäigurajal lubava „rohelise“ fooritule ajal sõiduteed vasakult paremale ületavale jalakäijale JMA tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused /LE § 44/. Oma käitumisega rikkus Sergei Hrjaštšjov järgmisi liiklusnõudeid: LE § 44 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 45 p 5 /juht peab andma jalakäijale teed tema sõiduteeületamisel foori rohelise tule või reguleerija lubava märguande ajal/; § 52 /kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale, tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees/; § 64 /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Oma tegevusega pani Sergei Hrjaštšjov toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtuistungil avaldas süüdistatav Sergei Hrjaštšjov, et süüdistus on talle arusaadav. Ta tunnistab ennast süüdi selles osas, et ta sõitis otsa ja tekitas tervisekahjustuse, tal on väga kahju,

aga see ei olnud tehtud meelega. Tal polnud kavatsust seda teha ja tunneb ennast väga halvasti nagu iga normaalne inimene selles olukorras. Tal on raske ja ta tunneb ennast süüdi. Enda jaoks nägi rohelist tuld. Palub andestust kannatanute ees. Süüdistatav Sergei Hrjaštšjov andis kohtuistungil ütlusi, et 05.02.2008.a. kell 19:00 õhtul oli tal kokkusaamine JS Magistrali kõrval. Kohtumine oli konsultatsiooniks ja kell oli 19. Arvab, et kokkusaamine kestis pool tundi. Võib-olla natuke vähem. Pärast selle kokkusaamise lõppu sõitis koju Sõpruse pst-l. Sõpruse pst-l sõitis kesklinna suunas sõidukiga Citroën Berlingo. Sõites mööda Sõpruse pst-d, jäi tema teele ka valgusfoor. McDonald’si ristmikul oli valgusfoor, kus ta peatus. Ta teab, et JSsõitis talle järele. Nii kui tuli roheline valgusfoori tuli, sõitis otse. Järgmine valgusfoor oli seal, kus see kõik juhtus, Siili peatuses. Sealne valgusfoor reguleerib ülekäigurada ja autode liiklust kesklinna suunas, samuti ka ühesuunaline autode liikumine Mustamäe poole. Enne seda valgusfoori sõitis JStemast paremalt mööda. JSsõitis mööda esimesena, tema sõitis kohale peale seda. JSületas selle ülekäigu koha enne teda. Kui ta ületas ülekäigurada, ta ei näinud Semjonovit, ta vaatas tee peale. Tema taga Semjonov oli McDonald’si ristmikul, aga hiljem sõitis paremalt poolt temast mööda - kuskil Siili ja McDonald’si vahel. Kui ta sellele ülekäigukoha foorile lähenes, siis oli pime ja ta nägi väga hästi rohelist tuld. Ülekäigurajale lähenedes vaatas tähelepanelikult, et seal ei oleks autosid ega inimesi. Ta ei näinud jalakäijaid, kes tahtsid üle tee minna või ootasid ülekäiguraja juures, ei näinud ka autosid, mis seisaksid ülekäiguraja juures. Arvab, et takistusi otse sõitmisel ei olnud. Enne kokkupõrget kanntanuga mäletab, et ületas ülekäiguraja ja nii kui ta sellest üle sõitis, nägi vasakul pool kiiresti liikuvat varju ja sekundi vältel ta pidurdas ja siis see kõik juhtus. On kindel, et ta ületas ülekäiguraja. Kokkupõrge kannatanuga toimus kohe, kui ta ületas ülekäiguraja. Seda vahemaad saab hinnata ainult hüpoteetiliselt. Keeruline öelda, kui palju pärast ülekäigurada kokkupõrge toimus. Arvab, et kokkupõrget kanntanuga ei olnud võimalik vältida, sest kannatanu jooksis. Oleks kannatanu kõndinud, oleks ta teda tee peal näinud, aga ta nägi praktiliselt jooksvat varju. See polnud isegi pool sekundit, vaid vähem. Vari oli vasakul. Nägi peaaegu tee peal ja see juhtus momentaalselt. Varju nägi ainult sellepärast, et ta liikus kiiresti. Kokkupõrke hetkel oli oma autos üksi. Paiknes vasakus sõidureas. Arvab, et ta sõitis umbes 50 km/h, võib-olla ka natuke aeglasemalt. Mäletab, et tahtis paremasse ritta minna. Üritas kiirust maha võtta, sest paremat kätt oli auto ja ta ei suutnud sinna minna. Teab, et ülekäiguraja vahetus läheduses on ümberreastumine keelatud, tal olid sellised mõtted, aga ta ei läinud paremasse ritta. Arvab, et esimeses reas olnud sõiduk sõitis temast natuke kiiremini. Kohtueelses menetluses politseile kordagi S ei rääkinud sellepärast, et kui järgmisel päeval talle helistas ja küsis, et kas ta nägi midagi, siis JS ütles, et ei näinud midagi ja vaevalt ta saab teda aidata. Konsulteerides advokaadiga tekkisid advokaadil mõtted ja ta soovitas, et Semjonov ütleks kas või seda, mida ta teab. Ta rääkis sellest, et palus anda Semjonovi andmeid polisteile, aga Semjonov ütles, et ta midagi ei näinud. Prokuröri taotlusel avaldas kohus KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel Sergei Hrjastšjovi kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustest toimiku lk. 87 neljanda rea: „Mustamäe McDonald’si ristmikult keerasin ma paremale Sõpruse pst-le ning liikusin kesklinna suunas.“ Süüdistatav Sergei Hrjastšjov seletas antud ütluste kohta, et ta sõitis McDonald’si ristmikust mööda, mitte ei keeranud seal. See ei ole tema käega kirjutatud, ta teab täpselt, kuidas ta sõitis. Võib-olla üks sõna on valesti tõlgitud, aga ta täpselt mäletab, et siis kui kõik juhtus, kirjutas politseis oma käega kõik õiged andmed. Sõitis mööda Sõpruse tänavat, sõitis Sõprusest Sõpruseni sellel ristmikul. Halvasti valdab eesti keelt. Ülekuulamise juures oli tõlk. Siiamaani pole veel tõlki milleski süüdistanud, aga ta on märkinud, et ta teab, et sõitis mööda Sõpruse pstd. Võib-olla tõlk kuulis valesti, võib-olla tõlk tõlkis valesti, võib-olla ta ei saanud aru. See on välistatud, et tema valetab. Kui ta oleks keeranud, siis oleks loogiline öelda, kust poolt ta keeras. Ta lihtsalt täiendas, et ta ületas seda ristmikku. Arvab, et jalakäijal helkurit ei olnud. Prokuröri taotlusel avaldas kohus KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel Sergei Hrjastšjovi kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustest toimiku lk. 29 asuva 12 rea: „Nägin vaid helkuri varju, valgust ei olnud.“

Prokuröri taotlusel avaldas kohus KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel Sergei Hrjastšjovi kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustest toimiku lk. 88 asuva 7 rea: „Ma ei näinud, et sellel poisil riiete küljes oleks helkurit olnud.“ Süüdistatav Sergei Hrjastšjov seletas, et tema sõidukil oli kõik korras. Enne seda juhtumit käis sõidukiga pesulas võib – olla ühe nädala jooksul. Ta ei oska öelda, kas õnnetuse ajal oli tema sõiduk puhas tol ajal ta selle peale ei mõelnud. Hommikul oli ta igatahes piisavalt puhas. Väljanägemine oli normaalne, nagu ka teised autod. Tema auto esiklaas oli puhas, tal töötasid kojamehed ja ta kasutas klaasipuhastusvedelikku. Prokuröri taotlusel avaldas kohus KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel Sergei Hrjastšjovi kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustest toimiku lk. 88 asuva 10 rea: „Esiklaas oli soolaveest must ja isegi kojamehed ei puhastanud klaasi korralikult, seetõttu oli mu nähtavus halvem.“ Süüdistatav Sergei Hrjastšjov seletas antud ütluste kohta, et tol päeval oli ilm vihmane, tee peal oli mustus ja sool, mis kogu aeg sattusid esiklaasile. Pingutas kogu aeg selleks, et hästi teed näha. Arvab, et klaas oli must, aga kojamehed aitasid küllaltki piisavalt vaadata teed, muidugi mitte ideaalselt, kuna oli vihmane ning mustus ja sool sattusid esiklaasile. Ei saa öelda, et nähtavus oli ideaalne. Tal olid kõik dokumendid kaasas. Tal oli ja on juhtimisõigus, dokumentide vahel olid ka juhiload. Ei välista seda, et teda on politsei poolt väärteokorras karistatud punase tulega ristmikule sõitmise eest, aga ta ei ütleks, et see on punane. Võib arvata, et see oli keelatav valgusfoorituli. Autot juhib alates 18 eluaastast. 10 aastat juba, võivad olla ka igasugused rikkumised, aga täpsemalt ei saa praegu öelda. Peale õnnetust tuli sõidukist välja. Kui ta oli autost välja tulnud, ta vaatas sündmuskohta, seda ülekäigurada. Ta ei mäleta mingeid esemeid. Tema autol oli pärast õnnetust parem esimene osa kahjustatud. Tuli autost välja ja valis 112. Vaatas kannatanu peale, seal olid juba inimesed. Samade sekundite jooksul ta vaatas valgusfoori. Nägi, et jalakäijatele on punane, nägi ka valgusfoori autodele, mis sõitsid Mustamäele. Oli roheline. Ta ei käinud nii kaugele, et vaadata, milline foorituli põles temale. Tegi järelduse, et kui jalakäijatele põleb punane, siis tähendab talle roheline. Sõidab seda teed tihti. Pärast sündmust küsis kannatanu tervise seisundi kohta, aga mitte tema vanematelt. Ei soovi vastata, kellelt küsis, et mitte tekitada probleeme inimestele, kes töötavad meditsiini valdkonnas. Tema poole pöörduti ja pakuti võimalust maksta üle 200 000 krooni seoses sellega, et kannatanu perekonna firma töötas seoses selle juhtumiga halvemini. Seal ei olnud põhjalikku informatsiooni kannatanu vajadustest. Kannatanu seisundist informatsiooni ei olnud. Teab, et tema kindlustusfirma maksab ravikulud ja et kannatanu on piisavalt heas seisundis. Teadis, et ta on terve ja jumal tänatud ei ole invaliid. Tema tervis lubab tal käia koolis. Sellest, et kannatanul on mingid konkreetsed vajadused, informatsiooni polnud. Ta teadis, et kindlustusfirma täitis oma kohustused. Ta konsulteeris politseis kannatanuga kohtumise osas ja talle soovitati seda mitte teha, põhjendades seda sellega, et võivad tekkida mingid pahad situatsioonid ja parem kui ta sellest ei mõtle. Seda enam, et kirjas oli öeldud, et nad pakuvad välja võimaluse lahendada kõik kohtuväliselt ainult rahade abil. Politseis öeldi talle, et see ei ole võimalik, kuna seaduse järgi tuleb kohus ja kõik kohtuotsused on ta kohustatud täitma. Kuulas politsei arvamust ja rohkem tal ei olnud kellegagi nõu pidada. Süüdistatav avaldas viimase sõna käigus, et siia kohtusse ta tuli selleks, et leida tõde esmajärjekorras enda jaoks. Ta sõitis peale tööd koju, kuskile ei kiirustanud, ei rikkunud kiiruse režiimi, oli kaine ja tervise juures, sõitis tehniliselt korras autoga ja tema arvates ta sõitis rohelise tulega, seda ta nägi, rahulikult ületas ülekäiguraja. Kõike ülejäänut teatakse. Ta ei usu, et kui see korduks, et ta saaks midagi muuta, peale selle, et lihtsalt mitte istuda rooli, taolistes ilmastikuolukorras. Arvab, et pidurdamise tee oli võimalikult lühike ja kohtuistungi jooksul ta tegi endale õiged järeldused, ta sai aru, et 3 tunnistajat ei näinud avarii momenti ja annavad vastuolus ütlusi. Tahab saada kohtu õiglast otsust. Ta tugevalt kahetseb seda ja kahju on sellest, mis juhtus, aga jääb oma arvamuse juurde. Kui ta on kedagi solvanud, palub vabandust.

Kaitsja Owe Ladva avaldas toimunud kohtuistungil, et kõige olulisemateks ajaoludeks, mis tuleb välja selgitada, on see, milline foorituli kellele põles ja kas otsasõit toimus ülekäigurajal. Ta leiab, et kuni ei ole ühest ja ilma kahtlusteta seisukohta selles, et süüdistatav sõitis punase tulega ja sõitis kannatanule otsa ülekäigurajal, siis niikaua ei saa ka tema asuda seisukohale, et süüdistus oleks põhjendatud. Kaitsja lisas kohtulike vaidluste käigus, et isiku süüdi mõistmise ja karistamise aluseks saab olla siiski ainult süü. Seetõttu keskendub enda arvates kahele kõige olulisemale asjaolule ehk esiteks milline valgusfoori tuli kellelegi põles liiklusõnnetuse toimumise ajal ja teiseks, kus oli selle asetleidnud kokkupõrke toimumise koht, sest tema meelest on need kaks asjaolu, mis tuleb tuvastada, et otsustada Sergei Hrjaštšjovi süü või selle puudumise üle. Kõigepealt valgusfoorituledest. Otseses vastuolus on kannatanu ja süüdistatava ütlused. Mõlemad kinnitavad, et neile põles lubav roheline valgusfoorituli. Juhib kohtu tähelepanu kahele asjaolule kannatanu ütlustes. Esiteks ta kinnitas, et ta ületas teed üksi. Ka prokurör märkis, et sel kellaajal Sõpruse pst-l ja kui on teada, te mõned hetked tagasi oli peatusesse saabunud troll, siis kas on tõenäoline, et sel kellaajal, sellisel hetkel kannatanu ületas seda ülekäigukohta üksinda. Nõustub sellega, et sellises eas laps kindlasti ei tule kohtusse valetama. Hinnates nüüd tema ütlusi, siis ta rääkis enda käitumisest täpselt sellisena nagu ta oleks pidanud käituma. Teiseks tunnistaja MK kinnitas, et jalakäijatele põles valgusfooris roheline tuli. Siin on aga vastuolu tema ja kannatanu ütluste vahel. Kannatanu tunnistas kohtuistungil, et kui roheline tuli süttis, siis ta asus seda teed ületama. Aga MK ütles, et ta tuli trollist ja peale trollist väljumist nägi ta kohe, et valgusfooris on roheline tuli, tema suundus rahulikult ülekäiguraja poole ja tema tunnistusest jäi selline mulje, et ta isegi arvestas sellega, et ta ei jõuagi rohelisega üle ja ta eriliselt ei kiirustanudki. Millal ta siis nägi seda kokkupõrget? Prokurör kinnitas, et tunnistaja K ütlused on tõepärased, seda kinnitab ka joogitops, mis sinna teele jäi ja mis skeemil on fikseeritud. Aga lisaks prokuröri poolt öeldud kaassõitja puudumisele, on tunnistaja K rääkinud veel ka kotist ja mütsist, ühesõnaga rääkinud päris mitmetest asjadest, mida tegelikult ei olnud olemas. Tunnistaja P ütlustest valgusfoori tulede kohta on oluline see, et ta tegelikult kohtus ei andnud ütlusi selle kohta, millist tuld ta sellel õnnetuse hetkel või vahetult pärast seda õnnetust nägi valgusfooris. Tunnistaja T on küll kinnitanud, et pärast õnnetust oli jalakäijatele roheline tuli. Samas mitte ükski tunnistaja ei teadnud ega andnud ütlusi selle kohta, milline valgusfoorituli põles jalakäijatele enne seda õnnetust või õnnetuse toimumise ajal. Tunnistajad P ja T ootasid trolli, neil polnud mingisugust põhjust seda valgusfoori jälgida, nendel oli tarvis jälgida, kas troll saabub, et saaks edasi sõita. On täiesti mõistetav, et nad ei tea ja ei oska anda ütlusi selle kohta, milline tuli valgusfooris jalakäijatele põles. Erinevalt jalakäijatest ütleb tema kogemus seda, et autojuhid on ümbritseva liikluse suhtes tunduvalt tähelepanelikumad, mis on ka mõistetav, sest neil on suurem vastutus suurema ohu allika tõttu. Seetõttu ei leia ta põhjust kahelda tunnistaja Semjonovi ütlustes. Miks ta peaks olema tunnistaja Semjonovil vaja rääkida selliseid asju, mis tegelikult ei toimunud või tegelikult ei toimunud selliselt nagu ta ütlusi andis. Tunnistaja Semjonov rääkis väga konkreetselt sellest, kuidas ta seisis Sõpruse pst ja Tammsaare tee ristmikul punase tule taga Hrjaštšjovi poolt juhitava sõiduki taga, kuidas ta enne Siili ülekäigukoha foorini jõudmist paremalt poolt Hrjaštšjovi autost möödus, ja läbis Siili valgusfoori rohelise tulega. Kaitsja püüdis menetluse käigus tõendada asjaolu, et need valgusfoorid on omavahel sünkroniseeritud ja seal toimub roheline laine. Kui kaks autot hakkavad koos Tammsaare-Sõpruse foori tagant liikuma ja liikudes linnas lubatud kiirusega, siis mõlemad saavad ja jõuavad ületada Siili jalakäijate foori rohelise tulega. Teiseks siis kokkupõrke kohast. Jällegi kannatanu ja süüdistatava ütlused on siin omavahel otseses vastuolus, aga olulise teabe andis tunnistaja M ülekuulamine, kes kinnitas, et kokkupõrge toimus ülekäigurajast linna poole ja ta selgitas, et oskab seda öelda tänu sellele, et tema tähelepanu köitis vahetult enne seda üks jooksev kogu. Tunnistaja Mandel kinnitas, et kannatanu jooksis, kannatanu ja süüdistatava ütlused on siin jälle järjekordselt otseses vastuolus, aga ükski teine tunnistaja enne õnnetust kannatanut ei näinud ja seetõttu ka ei teadnud ega osanud ka mitte mingisuguseid ütlusi selle kannatanu liikumise viisi või kiiruse kohta anda. Tunnistaja P küll väitis, et nägi inimest ohutussaarel, aga tema ütlustest ei tule välja see, et see

oleks olnud kannatanu. Kaitsja meelest on olulised millise foori tulega Sergei Hrjaštšjov sõitis ja kus see kokkupõrge toimus. Sellest esimese asjaolu kohta oskas ja teadis Semjonov anda väga täpseid ütlusi. Tsiviilhagi ja menetluskulude osas - kui kohus Sergei Hrjaštšjovi õigeks mõistab, siis ei ole tsiviilhagi lahendamisel muud võimalust kui see rahuldamata jätta. Aga kuna kohus võib Sergei Hrjaštšjovi ka süüdi mõista, siis - MK sõidukulu ja KA saamatajäänud töötasu nõue tuleb jätta rahuldamata. Mis puudutab transpordikulutuste hüvitamist, siis tuleb kohtul selle rahuldamise otsustamisel hinnata nimetatud transpordikulutuste põhjust ehk siis kannatanu vajadusel toimetamist arsti juurde ja kooli ning siis vaadata lisatud esitatud tõendeid. Mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, siis Hrjaštšjovi süüdi mõistmisel tuleb kohtupraktika kohaselt mingisugune summa Hrjaštšjovilt välja mõista, kuid palub kohtul seda teha mõistlikus ja otstarbekas määras. Mis puudutab menetluskulusid, siis siin tuleb hinnata kas need on kohased ja põhjendatud. Vähemalt ühe arve osas ei ole seda tasunud ei kannatanu ega tema perekonnaliikmed, vaid äriühing MK R . Kuna käesolevas asjas on tõendid vastuolulised, ei ole kõrvaldatud kahtlused selles osas, kas Sergei Hrjaštšjov sõitis just nimelt keelava fooritulega, siis seetõttu tuleb Sergei Hrjaštšjov õigeks mõista. Kannatanu JMA avaldas toimunud kohtuistungil, et ta ei tunne süüdistatavat. Käesoleval ajal on tema tervis üldiselt normaalne, aga vahel on väikesed peavalud. Peamine vigastus õnnetuse tõttu oli ajutrauma. Õnnetus toimus 3 aastat tagasi, veebruaris. Õhtupoole, kuna ta tuli trennist. Ühistransporti ta ei kasutanud, käis rattaga. Õnnetuse päeval viis ratta koju ja siis läks McDonald’s-isse. Kui ta läks McDonald’s-isse, siis tal asju kaasas ei olnud, pani ka trennijope koju. McDonald’sis sõi burgerit ja friikartuleid. Pärast söömist läks koju. McDonald’sist välja astudes võttis kaasa joogitopsi, joogitops oli täis. Seda jooki, mida ta McDonald’s-ist kaasa võttis, kuskile ära ei visanud, see oli tal käes, kui ta ülekäigurada ületas. Tagasi koju tulles tuli mööda kõnniteed ja ülekäigurada. Oli kaks ülekäigurada ja keskel koht, kus inimesed seisid. Esimese ülekäiguraja ületas ja jäi keskele ootama. Läks rohelisega üle. Esimeses reas jäid autod seisma ja siis ta kõndis üle ülekäiguraja ja teisest reast talle sõideti otsa. Ta vaatas ainult esimest rida ja ta nägi, et nad olid peatunud, teist rida ta ei vaadanud. Kui ta teele astus, siis temale põles roheline foorituli. Täpselt ei mäleta, kui kaua ta peale esimese ülekäiguraja ületamist keskel ootama pidi, mitte kaua. On kindel, et ta läks mööda ülekäigurada. Ei mäleta, milline auto esimeses reas seisma jäi. Ei mäleta, kas tema vastas ootas ka inimesi. kui ta seal keskel ootas rohelist tuld. Kui ta teed ületas, siis ta oli üksi. Ta ei mäleta seda, kas tema riietuse juures oli helkur. Tema teada siis, kui tema astus ülekäigurajale, ei olnud seal inimesi peale tema. Tema läks esimesena. Ei märganud üldse seda autot, mis temale otsa sõitis. Ilm oli nähtav. Ümbrust oli näha. Ei mäleta, mis seljas oli. Kokkupõrkest ei mäletate mitte midagi. Esimene asi, mida te mäletab peale õnnetust, on see, kui ta ärkas haiglas. Haiglas külastasid ema, isa ja tuttavad. Süüdistatavat enne kohtuistungit ei ole näinud. Kui haiglast välja sai, siis muutunud oli see, et ta ei saanud trennis käia, tal olid peavalud, oli palju kodus, magas ja muud ei teinud, sõi rohtusid. Silma juures olev arm on seotud liiklusõnnetusega, kuklas on ka arm. Haiglas oli koomas nädal aega. Peale haiglat taastusravi ei ole tehtud. Kooli tagasi läks 1 kuu pärast, aga koolis ta ei käinud siis pikki päevi. Oli tund aega koolis ja läks koju tagasi. Pärast õnnetust ta ei saanud jätkata oma treeningutega, kuna tal oli ajutrauma, pea valutas ja see ei võimaldanud tal trenniga jätkata. Tänaseks tervis on taastunud niipalju, et saab jätkata samasuguste treeningutega. Taastumine võttis 2 aastat. Õnnetus mõjutas ka õpinguid, ta ei saanud samamoodi koolis käia nagu tema eakaaslased. Pidi käima lühikeste päevadega koolis ja algul ta ei käinudki koolis. Kui ta läks hiljem kooli, siis ise läks. Oli ka hirm liigelda. Isa oli Soomes tööl, ta tuli kohe peale õnnetust lennukiga Eestisse, vanematel jäi sel ajal töö pooleli, kui õnnetus juhtus. Ema töötas siis oma firmas, töötab praegu ka. Tema mälu on praegu parem, kui 2008 ja 2009 aastal. Tasapisi tulevad asjad meelde. Kannatanu KA avaldas toimunud kohtuistungil, et ta ei tunne süüdistatavat. Sai teada, et pojaga juhtus õnnetus, kuna kiirabist helistati. Kõne tuli kohe samal õhtul, aga kella on raske meelde tuletada. Peale kõnet läks lastehaiglasse. Pool tundi ei öelnud keegi midagi. Siis sai teada, et ta

oli kiirabihaiglasse viidud peatraumaga, teda elustati ja ta oli üleni verine. Kiirabitöötajad ei osanud midagi öelda, et mis juhtus. Poja isa oli sel ajal Soomes. Tema arust helistas ta ise poja isale Soome. Samal päeval ja öösel ei lastud poja juurde, kästi koju minna. Kui ta oma poega nägi, siis poeg oli koomas, teda hoiti kunstlikus koomas. Arstid ei teadnud, mis seisus ta on ja et aju maha rahuneks, viidi ta kunstlikku koomasse. Ta oli koomas nädal aega. Kokku haiglas oli ta kuskil 3 nädala juures. Raviarsti sõnul oli pojal väga raske peatrauma, arstid ei oodanud nii kiiret paranemist, nii raske traumaga võib see lõppeda surmaga. Kui poeg haiglas teadvusele tuli, siis ta mäletas neid, aga ta ei saanud aru, miks ta on haiglas, mis juhtus, miks ta ei saanud liigutada ja süüa. Teatud hetkedel, kui pojal lubati hakata koolis käima, siis tal hakkas midagi meenuma. Siis, kui pojal olid väga suured peavalud, siis ta ei mäletanud üldse midagi, mäletas vaid McDonald’s-is käimist. Viimati, kui nad kohtus käisid, siis peale seda poeg rääkis palju. Poeg kinnitas, et oli roheline tuli. Oskab täna öelda täpseid lauseid, mida poeg rääkis õnnetuse kohta. Ta küsis, kust poolt poeg tuli. Poeg ütles, et sõi McDonald’s-is ära, tuli koju. Seal kahe suuna vahel ta jäi seisma ja tuli üle. Autod seisid. Toetab esitatud hagi ja jääb selle juurde. Sel ajal ta oli väikese lapsega kodus ja tahtis minna Soome tööle. Veebruari alguses sai lapsehoidja ja sai minna Soome tööle. Soomes töötada jõudis mõned päevad. Raske mäletada, millal tagasi tuli, aga kodus ta õnnetuse ajal igajuhul oli. Pidi lepingu lõpetama ja ta ei saanudki enam sinna tööle naasta, kuna oli niikaua šokis, sest laps oli haiglas, hiljem jäi temaga koju. Psüühilistel põhjustel ta ei saanud tööd teha algul. Psüühilised põhjused seisnesid selles, et kas laps sureb, mis temast saab, kas ta jääb vegetatiivseks jne. Tema töötamine ja elatise teenimine oli häiritud pool aastat. Ta ei olnud võimeline tegema tööd, kuna poja seisund oli väga raske ja nad üritasid saada teda uuesti jalule. Siis, kui nad juba kooliga ja neuroloogiga rääkisid, siis koolis oldi väga vastutulelikud, poeg võis käia paar tundi korraga koolis. Poeg oli väga hea õpilane. Üle poole aasta olid pojal väga rasked peavalu tabletid. Tema teada määrati ka taastusravi. Nemad käisid ise pojaga väga palju spa-des, vaikses ravikeskkonnas, nii nagu neuroloog oli soovitanud. Peavalud on jätkuvalt suurimaid probleemid. Need jätkuvad siiani. On kordi, kus nad ei lasegi poega kooli, kuna ta on väsinud. Ta väsib kiiresti ja kui on pingeline, siis nad ei saada teda kooli. Tema poeg pärast õnnetust liiklemisel sama julge ei ole. Esimesel päeval poeg keeldus kooli minemast bussiga, nad kas viisid teda autoga või ta läks taksoga. MK on tema elukaaslane, nii praegu kui ka siis. JM jaoks on ta kasuisa, kes oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel Soomes. Tal ei olnud plaanis Eestisse tulla, see tulek oli seoses liiklusõnnetusega. MK töötas samas firmas, kuhu tema Soomes tööle läks, aga see polnud põhjus sinna minemiseks. See polnud MK ainuotsus, see polnud nende perefirma. MK on ka osanik selles firmas, aga tema ei tea, mis osalusega. See firma tegeles Soomes ehitustöödega. Tööl käimine oleks olnud kokkuleppe küsimus, lapse kõrvalt. Esialgu oli nii, et nädal seal ja nädal kodus. Lõplik plaan oli sinna kolida. Tunnistaja MK avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistatav ega kannatanud temale tuttavad ei ole. Teab, et see õnnetus oli vastlapäeval 3 aastat tagasi, 2008 vist. Tuli töölt ühistranspordiga, tuli Siili peatuses maha. Suundus kodu poole Sõpruse puiesteel. Selleks, et koju jõuda, pidi ta Sõpruse pst ületama. Seal kohas, kus teed ületada, on kahepoolne foor. Üks pool ja teine pool, tee on kaheks. Lisaks jalakäijate foorile on veel ülekäiguraja tunnuseid, sebra on maas ja märgid ka. Tema ületab seda tänavat tihti. Seal ei ole võimalik teed ületada, nii et ületada korraga mõlemad suunad, saab ületada poole kaupa. Siis peab ootama. Ta läks rahulikult ja teadis, et selle rohelise tulega ta üle ei saa. Bussitasku on sisse ehitatud, võis olla 20 – 30 m tulla. Sellest kohast, kust ta ühistranspordist maha tuleb on jalakäijate foor näha, sealt juba pikalt näeb, kumab ju ka pimedas. Sel õnnetuse päeval, ta maha tulles vaatas foori, roheline põles ja ta teadis, et ta ei jõua sellega. Kui jooksuga minna siis jõuaks, aga ta ei hakanud jooksma. Transpordist välja tulemisest kuni õnnetuseni kulus 10 – 15 sekundit. Peale trollist tulemist pööras tähelepanu sellele, et on roheline tuli, läks rahulikult. Oli umbes 5 m kaugusel vöötrajast, siis oli veel roheline tuli ja ta nägi avariid. Nägi jalakäijate foori rohelist tuld. Ta ei näe mõlemat

foori, nii autode kui jalakäijate oma. Ainult jalakäijate oma nägi. Foori vilkuma hakkamist ei näinud. Tema seisis 5 m enne ülekäigurada, kui see juhtus. Trollipeatusest lähenes ülekäigurajale, oli õnnetuse ajal umbes 5 m kaugusel kõnniteest. Ei mäleta enam, kas ülekäigurajal liikus veel teisi inimesi. Nägi siis, kui kannatanu oli juba õhus kapotil, asjad kukkusid maha ja autod sõitsid neist üle, kilekott ja joogitops, müts vist ka lendas. Need asjad asusid siis sebra peal. Kannatanu liikumist ja seda, kust kannatanu tuli, ta täpselt ei näinud. Jalakäijat, kes auto ette jäi, nägi ta alles kokkupõrke hetkel, õhus nägi teda. Ta ei tea, kummalt poolt jalakäija tuli. Kui ta nägi kannatanut kukkumas kapotile, siis asus see auto, mis talle otsa sõitis, ülekäigurajal. Kannatanu ületas tee rohelise tulega. Tema ise oli suundumas samale ülekäigurajale. Vahetult enne õnnetust ükski auto ülekäigurada ei ületanud, kuna jalakäijatel oli roheline tuli. Esimeses reas seisis auto, kaubik tuli hooga teisest reast. Pidurdamist oli küll. Ta ei mäleta, kas enne või peale otsasõitu, võttis auto hoogu maha. See oli kella 19.30 ajal. Pime oli, lund ei olnud, vihma sadas. Seal kohas on tänavavalgustus, see töötab. Valgustus seal ülekäigurajal oli korda tehtud ja väga hea valgustus. Objektid on selgelt näha. Nähtavus on normaalne. Kui kokkupõrge oli ära, siis see, kes alla aeti, lebas maas ja siis üks tädi jooksis teele ette ja hakkas vehkima, et teised autod kannatanule otsa ei sõidaks veel. Tema ei helistanud kiirabisse, tema olin ehmatanud. Mingid poisid või noormehed helistasid. Tema kõrval olid noormehed. Lisaks temale oli veel inimesi seal kohal, noormehed ja siis see tädi, kes kaitses seda maas lamajat ja palus neil mitte ära minna. Kaubik jäi seisma umbes 10 m kaugusel. See sõiduk ei jäänud seisma vahetult peale ülekäigurada, ikka eemal. Jalakäija lendas mitu meetrit edasi. Kannatanu lamas autost eespool. Autojuht tuli välja, aga nad ei vestelnud. Tema oli ka siis veel kohal, kui kiirabi ja politsei tuli, ta läks politseibussi, aga ta ei olnud võimeline kirjutama. Pärast läks politseisse. Kiirabi tuli väga ruttu, 2 – 3 minutiga. Politsei tuli ühel ajal kiirabiga. Sündmuskohal ta vist palus neil noortel poistel helistada, ta ei hakanud prille otsima. Temal on lugemisprillid, kaugele näeb. Jalakäijal oli punakas – sinine jope vist seljas. Tema kannatanut vaatama ei läinud, ta seisis tee ääres. Liiklus hakkas ju uuesti liikuma, politsei pani suuna kinni. Takistusi eraldusribal ei ole, mingid piirded vist on seal. Sõiduk, mis lapsele otsa sõitis, oli valge kaubik kongiga, mitte sõiduauto. Tema arust oli autos kaks sõitjat. Kaassõitja oli kõrval ja see naisterahvas tuli ka välja sealt. On selles kindel. Tunnistaja LEP avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistatav ega kannatanud ei ole talle tuttavad. Sel päeval tuli kodust, Trummi tänavalt. Läks trolliga Siili peatusesse koos A T . See on Sõpruse pst-l. Õnnetus oli suunaga linna poole. Sõbraga plaanisid minna kesklinna. Siili peatuses tulid maha kuna, tahtsid osta suitsu ja vett. Peale ostmist ootasid järgmist trolli, vaatasid graafikut ja siis see juhtuski. Neil ei olnud kavatsust ise üle tänava minna. Kui nad trolli ootasid, siis näoga olid tee poole, kuna ta vaatas, millal troll tuleb. Seal on ülekäigurada, see oli neist 10 maksimaalselt 15 m kaugusel, seal on reguleeritud ülekäigurada. Nii tähelepanelikult ei jälginud, kindlasti oli ületajaid. Ei oska vastata, kas õnnetuse ajal nägi kedagi teed ületamas. Järsku vaatas, tuli auto. Laps hakkas üle tee tulema, auto sõitis talle pihta. Tema teada küll jalakäijatele põles roheline tuli. Arvatavasti põles. Ütlused ta andis hetk peale õnnetust, seal ta on kirjutanud, et põles roheline tuli ja ta on kindel, et siis põleski, kui ta nii kirjutas. Laps paiskus eemale umbes 5 – 6 m sõiduraja suunas. Ta ei mäleta, kas ta ise helistas politseisse. Ta läks politseibussi, andis oma ütlused. 1,5 a hiljem läks uuesti uurija juurde ütlusi andma ja nüüd on kohtus. Kokkupõrke hetkel, tuginedes tema ütlustele, oli jalakäijatele roheline foorituli. Autode foori ei näinud, võimatu oli seda näha. Kui kokkupõrge oli, siis sel hetkel asus auto ülekäigurajal. Ei mäleta, kas mõni muu sõiduk ka liikus seal ülekäigurajal, tema teada ei olnud. Siis, kui ta oli näoga tee poole, siis enne õnnetust sealt autosid läbi ei sõitnud. Roheline tuli läks põlema, kui poiss teele läks. Kokkupõrge oli vasakul ehk teisel sõidurajal. Kui õnnetus oli, siis laps kukkus eemale ja auto jäi seisma. Pidurdamise heli ei kuulnud. Auto oli heledam. Ülekäiguraja ümbruse valgustus oli normaalne, see oli peatuse lähedal, objektid olid nähtavad. Vihma ei sadanud, rohkem ilmast ei mäleta. Seda poissi, kes auto alla jäi, ta nägi millalgi. Nägi, et oli üks inimene keset ohutussaart, auto ette

astumise hetke ta ei näinud. Seal kindlasti ei olnud rahvamassi. Poiss oli temast üle tee, ta oli keskel ohutussaarel. Poiss seisis ohutussaarel, ta oli ülekäiguraja kohal, ta polnud sõiduteel, ta oli vahekohas, kus peabki olema. Ta ei mäleta, kas ta selle poisi seismise koha kohta andis varem samasuguseid ütlusi, kui täna. Prokuröri taotlusel avaldas kohus KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel toimiku lk 42, 8. realt algava lause ja selle järgneva lause: „Nägin kahe sõidusuuna vahelisel haljasalal ühte väiksemat poissi. See poiss oli seal haljasalal minu arust üksinda.” Tunnistaja selgitas selle kohta, et kahe rea vahel on kõnnitee ala, ta ei tea, mis see õige nimetus on. Ta ei mäleta, kas autos, mis poisile otsa sõitis, oli peale juhi veel keegi aga see peaks tema ütlustes kirjas olema. Väga raske on detaile välja tuua, kaua aega on möödas. Auto sai peale kokkupõrget edasi sõita ülekäigurajast maksimaalselt 4 – 5 m. Ei mäleta, mis poisil seljas oli, Ei mäleta, kas tal oli käes midagi. Tunnistaja A T avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistatavat ega kannatanuid ta ei tunne. Ei mäleta, millal autoõnnetus oli, 2008 aastal oli vist. See toimus Siili peatuses. Hakkasid sõbraga linna minema, LEP . Sinna läksid, kas trolli või bussiga. Ei tea, mis tänava ääres Siili peatus on. Siili peatuse läheduses oli mingi tee. Seal oli ka jalakäijatel võimalik teed ületada. Seal olid märgid ja foor. Sel teel oli kokku 4 rida. Sellest teeületuskohast olid nemad 5 – 7 m kaugusel. Siis juhtus seal autoõnnetus. Täpselt õnnetust ta ei näinud, nägi siis, kui pauk käis ja laps oli õhus. Siis vaatas foori, jalakäijate oma. Seal oli roheline tuli. Ei mäleta, kus siis auto asus, sel hetkel, kui ta nägi last õhus. Auto oli vist vasakus reas, täpselt ei tea. Temast lugedes teises reas. Enne õnnetust ta ei pannud ülekäigurajal inimesi tähele. Ta teab seda avariid sellest hetkest, kui ta oli pauku kuulnud. Auto oli valge. Kui otsasõit oli ära, siis inimesed jooksid selle lapse ümber ja keegi pani ka liikluse kinni. Ta ise sinna juurde ei läinud. Ei oska öelda, kui kaugele see sõiduk seisma jäi. Oskab joonistada skeemi, kus ta oli. Kui ta oli bussipeatuse juures, siis enne seda pauku ei sõitnud tema eest mõnda sõidukit. Pärast õnnetust jalakäija oli tee peal, aga ta ei tea kus. Ta oli autost eespool. Seal peatuses ei viibi tihti, ta oskab seal liigelda. Ise on sellest kohast üle tee läinud. Ta ei mäleta, kas ta on saanud ületada selle 4 rida ühe korraga. Ei mäleta, kas sel hetkel, kui ta ringi pööras, kas esimesel real nägi sõidukit. Ta ei mäleta, kas ei olnud või ei näinud. Selle päeva ilma ei mäleta. Pime oli igal juhul. Ei mäleta, kas tänavavalgustus põles, aga ilmselt oli. Objektid olid eristatavad. Nähtavus oli normaalne, tema nägi. Ta ei mäleta, kas autos, mis lapsele otsa sõitis, oli peale juhi veel inimesi. Siili peatusesse ta tuli koos sõbraga. Ta ei näinud, mis värvi tuli põles õnnetuse ajal autodele. Ta ei näinud, millal hakkas roheline tuli põlema jalakäijatele. Tunnistaja KM avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistatavat ega kannatanuid ei tunne. Liiklusõnnetus Sõpruse pst-l. Siili peatuses toimus talvel, õhtul hämaras. 2008 aastal, aasta alguses. Nemad sõitsid McDonald’s-isse suunaga Mustamäe poole linna poolt. Olid koos elukaaslasega, tema oli ees kõrvalistmel. Juhtis elukaaslane. Liikusid esimeses reas, kui see on haljasala poolne. Olid eraldusriba poolsel real. Temal juhiluba ei ole. Ta ei mäleta kellaaega, millal see juhtus. Õhtune aeg oli. Ei mäleta, milline ilm oli. Väljas oli pime. Tänavavalgustus põles, nähtavuse kohta ei oska öelda. Autosid oli palju, nägusid ei saanud eristada. Nähtavus polnud kõige parem. Kui nad lähenesid Siili ülekäigurajale, oli neil roheline foorituli. Nemad ületasid ülekäiguraja. Vastassuunas nägi ühte kogu liikumas haljasalal üle tee. Nägi autot ja kogu lendas paar meetrit ette poole. See auto, mis lapsele otsa sõitis, liikus neile vastassuunas ja samuti haljasala poolsel real. Seda poissi nägi enne kokkupõrget võib-olla sekundi murdosa jooksul enne liikumist sõiduteele. Kokkupõrge toimus ülekäigurajast linna poole. Seda ta ei mäleta, kui suur oli selle koha vahemaa ülekäigurajast kokkupõrke kohani. Tema mäletamist mööda see kogu jooksis. Ei näinud, milline foorituli põles autodele vastassuunast. Pärast otsasõitu poiss kukkus autost saadud löögist paar meetrit ettepoole. Ta ei mäleta, kas otsa sõitnud auto peatus. Ta ei näinud seda, kas avarii teinud autos oli ainult juht või rohkem inimesi. Helistasid kohe kiirabisse ja sõitsid edasi. Ei näinud, kas avariihetkel oli ülekäigurajal teisi autosid või jalakäijaid seal pool, kus oli avarii. Nägi avarii momenti, edasi ei näinud, kuna nad

liikusid edasi. Ta ei ole kindel 100 %, kas sõidukil, kus nad istusid, kojamehed töötasid. Aga kuna lund ega vihma ei sadanud, siis järeldab, et ei töötanud. Ta ei oska hinnata, kui kiiresti nende sõiduk liikus, olid liiklusvoolus. Nende ees samal rajal liikus sõidukeid. Vahe ees liikuva auto ja nende auto vahel võis olla üks autopikkus. Ta ei mäleta mingit konkreetset autot. Tema ei jälginud teed ja liiklust mitte väga tähelepanelikult. Neil oli veel natuke sõita sebrani, kui nägi kokkupõrget peaaegu nende auto ees, teisel pool teed. Tol hetkel ta oli kindel, et see toimus peale ülekäigu rada. Ta enam ei mäleta, ta saab tugineda vaid enda kirja pandud ütlustele. Tol hetkel tähendab õnnetuse hetkel ja peale õnnetust. Sel ajal, kui ta politseis ülekuulamisel käis, oli ta kindel. Prokuröri taotlusel avaldas kohus KrMS § 293 lg 1 ja § 289 alusel toimiku lk 44, 15. realt algava lause: „Ma võin eksida, kuid minu arust toimus kokkupõrge peale ülekäigurada.” Tunnistaja selgitas, et sellest oli 1,5 a möödas, ta ei mõelnud sellele enam ja ta võib oma peas midagi välja mõelda, kui hakkab oletama. Täna saab olla kindel, et see, mis ta vastas, just nii oli. Nemad olid sõidukis Toyota Camry. Ei ole tegelikult kindel, kuna neil olid sel ajal kasutuses 3 autot ja ta ei mäleta, millega nad sel päeval sõitsid. Veel olid kasutuses Citroën Berlingo ja Citroën C4. Ta ei saa kindlat midagi öelda, kui kaugel nad olid kokkupõrke hetkel sellest ülekäigurajast, mida ületama asusid, kolm, võib – olla neli autopikkust. Seal ülekäigurajal ei ole midagi erilist võrreldes tavapärasega. Seal on haljasalal tõkked, need on hinnanguliselt umbes 1 m kõrgused. Ta ei oska öelda, kummal pool need on tema suunast. Ta täpsustab, et ta ei näinud kedagi seismas haljasalal, ta nägi kogu kiiresti liikumas. Ta ei oska öelda, kas see oli jooksmine, hüppamine vms. Vastassuunas olevaid jalakäijate fooriposte ei näinud. Vastassuuna sebrat ei näinud. Vastassuunast ei liikunud sõidukeid neile vastu. Oma ütluste andmisel ta on öelnud, et seal ei ole piiret. Eeluurimisel seda ütles, kuna tema mäletamist mööda seda polnud seal. Hetkel, kui ta märkas kokkupõrget, siis tema seda piiret ei näinud. Seda ta ei mäleta, kas kõik 4 rida on võimalik jalakäijana korraga ületada ilma peatumata haljasalal. Enne kokkupõrget ta ei jälginud vastassõidusuunda. See hetk, kui ta nägi seda kokkupõrget, tuli temale suhteliselt ootamatult. Hetkest, kui ta märkas kokkupõrget, kuni selle hetkeni, kui nad möödusid sellest kohast kulus 1 sekund. Ei näinud, kas see auto, mis seal osales ka liikus edasi peale kokkupõrget. Nägi, et see kogu, millele auto otsa sõitis, lendas edasi. Kui nad oma suunavööndis olid, siis ta ei näinud, mis foorituli oli jalakäijatel, aga neil autodel põles roheline. Tunnistaja JS avaldas toimunud kohtuistungil, et süüdistatavat tunneb pikka aega, 7 – 8 aastat. Kannatanuid ei tunne. Ta teab, et Sergei sõitis poisile otsa. Tema sai sellest teada järgmisel päeval, kui see toimus. See oli 3 aastat tagasi. Ta sai sellest õnnetusest teada selliselt, et Sergei helistas talle ja ütles, et sõitis lapsele otsa ja küsis, mis nüüd saab. Õnnetuse päeval kohtusid Sergeiga. See oli Magistrali Kaubanduskeskuse lähedal. Kohtusid tööasjus, Sergei pidi paigaldama talle kivialuse köögi jaoks. Kokkusaamine oli kell 19, sest kell 20 pidi koos naisega ehituspoodi minema. Kokkusaamine kestis 20-30 minutit. Nii tema ise, kui ka Sergei lahkusid kohtumiselt autodega, Sergei sõitis ees. Eraldi autodega lahkusid. Sergei oli üksi, tema oli ka üksi. Lahkusid linna poole. Tema elas sel ajal Tehnika tänaval. Läksid mööda Sõpruse pst-d. Tema püüdis Sergeist mööda saada. Nad jäid Tammsaare tee ristmikul seisma, kus oli punane tuli. Tema oli teises reas, Sergei oli ees ja tema Sergei järel. Esimesel võimalusel mööda esimest rida ta sõitis Sergeist mööda. Järgmises fooris Siili ülekäiguraja juures oli puhas roheline tuli. Seal on roheline laine. Sealt sai ilma takistuseta läbi. Seda ta ei näinud, mis Sergeist sai. Ta läks Sergeist mööda ja võttis jälle teise ritta ja läks otse edasi. Liiklusõnnetusest ei tea ta midagi. Sõitis Sergeist mööda esimesel võimalusel. Ei oska öelda, kui kiiresti Sergei juhtis tema ees sõites. Sergei taga sõites oli tema kiirus kuni 50 km/h, mitte väga suur. Kui tema esimesse ritta sõitis, siis suurendas kiirust, tema kiirus võis olla 55 km/h. Algul ei saanud mööda, sest kõrval oli ka auto, mis liikus ka aeglaselt. Sergei tuli sellele kohtumisele valge kaubikuga, Citroën. Sadas lörtsi. Pigem vihma moodi oli. Harjad töötasid. Tal on automaatne režiim. Sergei ütles, et ta läks rohelisega ja ei näinud poissi. Ainult löök ja poiss asfaldil, ta ei saanudki aru, kust ta tuli. Peale möödasõitu võis tagasireastumine olla ka peale ülekäigurada. Ülekäiguraja võis ületada esimeses reas. Sõidab seal väga tihti. Kui ta lähenes ülekäigurajale, siis oli tee täitsa tühi. Nemad

olid esimesed valgusfoori juures. Ta ei oska öelda, kas inimesi oli bussipeatuses. Kui ta Sergeist mööda sõitis, siis eemaldus Sergei autost, tal oli kiirus suurem, kui Sergeil. Ülekäigurada oli kindlasti märgistatud õnnetuse ajal. Ei pannud tähele, kas vastu ka autosid tuli. Kui ta liikus Sergei taga, siis tema taga oli veel autosid, ka teises reas oli veel autosid. Kõik kolm rada olid kõik kinni. Sealt läks üks rida vasakule ja kaks otse. See oli Tammsaare tee ja Sõpruse pst ristmik. Kui ta oli reastunud esimesse ritta, siis vahetult enne teda autosid ei liikunud, tühi rida oli. Kui nad peatusid Sõpruse pst ja Tammsaare tee ristmikul, siis Sergei ees kedagi ei olnud, ta oli esimene.

Kohus uuris kriminaalasjas alljärgnevaid kirjalikke tõendeid: • Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna avariitalituse vanemkonstaabli A Mölli (Möll) poolt 05.02.2008.a. koostatud liiklusõnnetuse akt LÕ 301 koos liiklusõnnetuse skeemiga (tl 5 – 6), millest nähtub, et 05.02.2008.a. kell 19:33 toimus liiklusõnnetus Harju Maakonnas, Tallinna linnas, Sõpruse pst. 194 juures asuvas „Siili“ bussipeatuses, kus Sergei Hrjaštšjovi poolt juhitud sõiduauto Citroën Berlingo registreerimismärgiga XXX sõitis ülekäigurajal otsa jalakäija JMA • 05.02.2008.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl 7 – 13), millest nähtub, et 05.02.2008.a. kell 19:45 – 20:54 vaadeldi Harjumaal, Tallinna linnas, teelõiku „Siili“ ühissõidukite peatuse juures (lähima aadressiga Sõpruse pst. 194) vaadatuna Sõpruse pst. – A. H. Tammsaare tee ristmiku poolt vaatlussuunaga Sõpruse pst. –Linnu tee ristmiku poole. Sündmuskoha vaatlusele on lisatud sündmuskoha skeem ja fotod. Uurimistoimingus kasutati fotoaparaati „Canon“ ja mõõteratast 593 00 Gottlieb Nestle nr. 2005/37 AA070216, taadeldud kuni 22.12.2008.a. • liiklusvahendi vaatlusprotokoll (tl 14), millest nähtub, et 05.02.2008.a. kell 20:55 kuni 21:15 on vaadeldud sõiduautot Citroën Berlingo registreerimismärgiga XXX ning vaatlusega tuvastati, et sõiduautol on vigastatud parempoolne esinurk. Rooliseadme seisukord vastab nõuetele, rooli pööramisel liiguvad rattad rooli liikumise suunas. Jalgpidurile avaldab vajutamisel vastusurvet, läbivajumist ei toimu, vedelik normi piires; käsipidur rakendub 2-s astmes, maksimaalselt rakendub 5-s astmes. Rehvide seisukord vastab kehtestatud nõuetele, kõikidel ratastel suverehvid, survestatud. Parempoolne esituli katki, ülejäänud olemas ja korras. Klaasipuhastajad olemas ning töökorras, peeglid olemas ning terved. Ilmastik vaatluse ajal oli vihmasajune, sõidutee märg, vaatluse ajal põles tänavavalgustus, nähtavus normaalne. • SA Tallinna Lastehaigla 05.02.2008.a. teatis kannatada saanud isiku saabumisest (tl 22), millest nähtub, et 05.02.2008.a. kell 19.30 toimetati Tallinna Kiirabi poolt SA Tallinna Lastehaiglasse JMA, kes oli jalakäijana saanud raskesti vigastada 05.02.2008.a. kell 19:30 Tallinnas, Sõpruse pst. 186 juures toimunud liiklusõnnetuses • KA esindaja vandeadvokaat Raul Otsa poolt 27.09.2009.a. esitatud hagiavaldus koos lisadega (tl 55 – 84), millest nähtub, et kannatanu palub tema kasuks välja mõista õigusvastaselt tekitatud varaline kahju summas 230 409,50 krooni; Sergei Hrjaštšovi poolt JMA ja tema perekonnale õigusvastaselt tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel õiglase hüvitisena; kannatanu lepingulise esindaja kulud summas 12 000,00 krooni ja selgitada kriminaalmenetluse käigus välja Sergei Hrjaštšovile kuuluva vara väärtus ja arestida tsiviilhagi tagamiseks Sergei Hrjaštšovile kuuluv vara. • Sergei Hrjaštšjovi vara kinnitavad dokumendid (tl 107 – 125), millest nähtub, et kriminaalmenetluses on kindlaks tehtud, et Sergei Hrjaštšjov omab nelja kinnisasja ja osalust kolmes äriühingus. Nimelt on Sergei Hrjaštšjov alates 11.04.2002.a. kinnistusraamatusse sisse kantud, kui korteriomandi aadressiga Tallinn, XXX, omanik (registriosa nr XXX, katastritunnus XXX). Korteriomandile on kehtiv hüpoteek summas 2110000,00 krooni. Alates 29.01.2003.a. on Sergei Hrjaštšjov kinnistusraamatusse sisse kantud, kui

korteriomandi aadressiga Tallinn, XXX, omanik (registriosa nr XXX, katastritunnus XXX). Korteriomandile ei ole kehtivaid hüpoteeke. Alates 31.08.2006.a. on Sergei Hrjaštšjov kinnistusraamatusse sisse kantud, kui mitteeluruumi aadressiga Tallinn XXX, omanik (registriosa nr XXX, katastritunnus XXX). Kinnisasjale ei ole seatud kehtivaid hüpoteeke. • Harju Maakohtu 15.12.2009.a. määrus 1 – 09 – 21042 kriminaalasjas 09230113949 (tl 129 – 130), millest nähtub, et kinnistusregistri registriossa nr 15072401 Sergei Hrjaštšjovi (isikukood 37605223719) kuuluvale kinnisasjale asukohaga Harju maakond Tallinn XXXmitteeluruum nr M 49 tuleb kanda tsiviilhagi tagamiseks kohtulik hüpoteek 330409,50 krooni ulatuses kannatanu KA(isikukood XXX) kasuks. • Kinnistusraamatu 06.01.2010.a. väljatrükk (tl 136 – 137), millest nähtub, et kinnistusregistri registriossa nr 15072401 Sergei Hrjaštšjovi (isikukood 37605223719) kuuluvale kinnisasjale asukohaga Harju maakond Tallinn XXX mitteeluruum nr M 49 on Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.12.2009.a. avalduse alusel 05.01.2010.a. kantud tsiviilhagi tagamiseks kohtulik hüpoteek 330409,50 krooni ulatuses kannatanu KA(isikukood XXX) kasuks. • AS Signaal 29.01.2010.a. vastus koos lisadega (tl 141), millest nähtub, et Tallinnas, Sõpruse pst. 194 juures asuva „Siili“ bussipeatuse lähedal asuva valgusfooriga reguleeritud ülekäigurajal (INT 127) töötas 05.02.2008.a. kuni kell 19:30 taktijaotusega TP 13 fooriprogramm ning alates kell 19:30 taktijaotusega TP 11 fooriprogramm. Fooride töös ei ole rikkeid registreeritud. • BTA Kindlustuse poolt 04.02.2010.a. Põhja Ringkonnaprokuratuurile saadetud dokumendid ( lk. 146 – 155), millest nähtub, et BTA Kindlustus on hüvitanud seoses 05.02.2008.a. toimunud liiklusõnnetusega ravikulud summas 116 825,11 krooni, Tallinna Lastehaigla poolt esitatud arve nr. 90 põhjal; kahjustada saanud esemete ning isiklike asjade eest summas 9329,00 krooni ning valu ja vaeva summas 4000,00 krooni. • XXX klassijuhataja KJ 17.02.2010.a. iseloomustus JMA kohta koos digitaalallkirja kinnituslehega (tl 158 - 159). • Maksu- ja Tolliameti 25.03.2010.a. vastus nr. 7.1-4/7505-1 (tl. 163), millest nähtub, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse andmetel on KA saanud 2008.a. veebruaris MK R OÜ-st (registrikood XXX) maksustatavat tulu 17 472,00 krooni, millest on kinni peetud tulumaksu 3123,00 krooni ja kohustuslikku kogumispensionimakset 349,00 krooni. • Soome Vabariigi Keskkriminaalpolitsei vastus õigusabipalvele koos tõlkega (tl. 166 – 168; 172 - 175), millest nähtub, et KA ei ole Soome maksuametile 2008. aasta kohta palgatulusid deklareerinud. A sai 2009. aasta jooksul palka MK R OÜ-lt. OG R OY ei ole 2008. aasta kohta tuludeklaratsiooni esitanud. Ettevõtte tegevusalade hulka kuulus ka nt. tööjõurent. • KA palgatõend koos tõlkega (tl 175 – 178), millest nähtub, et KA on 02.02. – 06.02.2008.a. saanud OG R OY-lt töötasu 351,00 eurot (neto). • Süüdistatav Sergei Hrjaštšjovi 30.03.2010.a. taotlus Põhja Ringkonnaprokuratuurile (tl 179), milles Sergei Hrjaštšjov palub tema kriminaalasi 09230113949 läbi vaadata lühimenetluses. • Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst – eksperdi Anu A poolt 08.12.2011.a. koostatud isiku ekspertiisiakti nr 40 eksperdi arvamus (II kd, tl 66 – 70), millest nähtub, et JMA tuvastati 05.02.2008.a. peaajupõrutus kõvakelmealuse verevalumiga, põrutushaavad pea piirkonnas ning nahaalune verevalum kukla piirkonnas. Peaajutrauma tüsistus ajutursega ning esines sügav teadvusetus ehk kooma. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel toimunud liiklusõnnetuses. JMA tuvastatud tervisekahjustused olid eluohtlikud, sest tegemist oli raske peaajukahjustusega. Tervisekahjustuste kestus üle 4 kuu on tingitud peaajutrauma ulatusest ning vastavalt sellele toimub ka ravi.

Kannatanul tuvastatud tervisekahjustused ei põhjusta töövõime kaotust 40% ulatuses. Käesolevaks ajaks on kannatanu tervisekahjustused hästi paranenud, kuid periooditi esinevad tugevad peavalud on seostatavad lähteandmetes kirjeldatud sündmustega. JMA paremal kulmukaarel paikneva haavaarmi morfoloogilisi iseärasusi arvestades ei ole tegemist ravimatu näovigastusega, sest aja jooksul arm taandub, muutub heledamaks ning vähem märgatavaks. Soovi korral on võimalik teostada kosmeetiline operatsioon. Kooma on eluohtlik haigusseisund, millega kaasneb teadvuse ja reflekside kadu ning mis võib viia elutähtsate funktsioonide häirumisele. Ei saa välistada, et tuvastatud peaajutraumaga kaasnesid mäluhäired, kuid nende täpsemat ulatust ei ole objektiivsete meetoditega võimalik kindlaks teha.

KOHTU SEISUKOHT

Sergei Hrjaštšjovi poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritud.

on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti

KarS § 422 lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumises. Olemuselt on KarS § 422 lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole KarS –i jäävate õigusaktidega. Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: 1) ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt; 2) inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Seega on antud juhul kohtul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid ohutu liiklusvõi käitusnõuete eeskirjade nõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, so. kannatanu JMA tekitatud raske tervisekahjustusega. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 05.02.2008.a. kella 19.33 ajal juhtus liiklusõnnetus mootorsõidukiga, mida juhtis Sergei Hrjaštšjov. Kuigi Sergei Hrjaštšjov on ennast kohtuistungil süüdi tunnistanud osaliselt selles, et sõitis JMA otsa ning tekitas kannatanule tervisekahjustuse, on tema süü KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises leidnud tõendamist kannatanu JMA ütlustega selle kohta, et „Siili“ bussipeatuse juures oli kaks ülekäigurada ja keskel koht, kus inimesed seisid. Ta ületas esimese ülekäiguraja ja jäi keskele ootama. Läks rohelisega üle. Esimeses reas jäid autod seisma ja siis ta kõndis üle ülekäiguraja ja teisest reast talle sõideti otsa. Kui ta teele astus, siis temale põles roheline foorituli. McDonald’s-ist võttis kaasa topsi sees joogi ja see oli tal käes, kui ta ülekäigurada ületas Kohtul pole alust kahelda kannatanu JMAi poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses, kannatanut on hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 alusel ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalkaristust, ka on hoiatatud, et sihilikku vaikimist kannatanule teadaolevatest asjaoludest käsitletakse ütluste andmisest keeldumisena. Kannatanu JMA ütlused haakuvad omakorda tunnistaja MK ütlustega, kes avaldas kohtuistungil, et peale trollist tulemist pööras ta tähelepanu sellele, et on roheline tuli ja ta teadis, et ta ei jõua sellega üle tee. Juhul, kui ta oleks hakanud jooksma, siis ta oleks jõudnud, aga ta ei hakanud jooksma, vaid läks rahulikult. Oli umbes 5 m kaugusel vöötrajast, siis oli veel roheline tuli ja ta nägi avariid. Nägi jalakäijate foori rohelist tuld. Tema seisis 5 m enne ülekäigurada, kui see juhtus. Nägi siis, kui kannatanu oli juba õhus kapotil, asjad kukkusid maha ja autod sõitsid neist üle, kilekott ja joogitops, müts vist ka lendas. Need asjad siis asusid sebra peal. Kannatanu ületas tee rohelise tulega. Vahetult enne õnnetust, ükski auto ülekäigurada ei ületanud, kuna jalakäijatel oli roheline tuli. Esimeses reas seisis auto, kaubik tuli hooga teisest reast ja oli kuulda

pidurdamist. See sõiduk ei jäänud seisma vahetult peale ülekäigurada, umbes 10 m kaugusel. Autojuht tuli välja ja kõrvalistuja tuli ka välja. Ta on selles kindel, et autos oli kaks sõitjat. Sel hetkel, kui tunnistaja nägi kannatanut kukkumas kapotile, siis asus see auto, mis kannatanule otsa sõitis, ülekäigurajal. Kohtul pole alust kahelda MK poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses, kannatanut on hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 alusel ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalkaristust, ka on hoiatatud, et sihilikku vaikimist kannatanule teadaolevatest asjaoludest käsitletakse ütluste andmisest keeldumisena. Kohus osundab asjaolule, et tunnistaja, väljudes ühistranspordist, märkas koheselt rohelist tuld jalakäijate fooris. Tunnistaja liikus rahulikult, ta ei jooksnud, seetõttu sai ta jälgida ümbritsevat põhjalikumalt ja talletada rohkem informatsiooni. Tunnistaja MK ütlusi kinnitab ka toimiku leheküljel 6 asuv liiklusõnnetuse skeem, millelt nähtuvalt on sõiduauto Citroën Berlingo peatunud orienteeruvalt 20 meetrit peale ülekäigurada. Skeemil on fikseeritud ka McDonald’si joogitops, milline asub vöötraja keskmise joone juures. Tunnistaja ütlusi sõiduautos Citroën Berlingo viibinud kaasreisija kohta kinnitavad toimiku lehekülgedel 10, 11 ja 12 asuvad fototabeli fotod, milledelt nähtub, et sõiduautos Citroën Berlingo registreerimismärgiga XXXistub juhi kõrvalistmel naisterahvas. Seega on alusetu kaitsja väide selle kohta nagu oleks tunnistaja rääkinud asjadest, mida pole olnud. Nii kannatanu JMAi kui ka tunnistaja MK ütlusi jalakäijatele rohelise tule olemasolu kohta kinnitavad ka tunnistaja LEP ütlused, kelle sõnul kokkupõrke hetkel oli jalakäijatele roheline foorituli. Autode foori ta ei näinud, kuna võimatu oli seda näha. Kokkupõrke hetkel asus auto ülekäigurajal. Kokkupõrge oli vasakul ehk teisel sõidurajal. Ütlused ta andis hetk peale õnnetust, seal ta on kirjutanud, et põles roheline tuli ja ta on kindel, et siis põleski roheline tuli, kui ta nii kirjutas. Poiss, kes auto alla jäi, oli temast üle tee, ta oli keskel ohutussaarel, ta oli ülekäiguraja kohal, ta polnud sõiduteel, ta oli vahekohas, kus peabki olema. Tunnistaja selgitas, et poiss ei olnud haljasalal, vaid kahe rea vahelisel kõnnitee alal, tunnistaja ei tea täpselt, mis selle ala õige nimetus on. Kohtul pole alust kahelda LEP poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses, kannatanut on hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 alusel ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalkaristust, ka on hoiatatud, et sihilikku vaikimist kannatanule teadaolevatest asjaoludest käsitletakse ütluste andmisest keeldumisena. Tunnistaja on rääkinud sellest, mis tal on käesolevaks ajaks meeles ning ühtlasi selgitanud ka erinevusi võrreldes eeluurimisega. Rohelise tule põlemist jalakäijatele on märkinud ka tunnistaja A T , kelle sõnul tema täpselt õnnetust ta ei näinud, vaid sellest hetkest, kui pauk käis ja laps oli õhus. Siis vaatas jalakäijate foori ja seal oli roheline tuli. Nii tunnistajad P kui T on kohtus joonistanud omakäeliselt skeemid, millel on kajastanud sündmuskohta. Kohus ei pea usaldusväärseks tunnistaja K M ütlusi. Tunnistaja oli kaasreisija autos, mida juhtis tema elukaaslane ja nende sõiduk liikus mööda Sõpruse puiesteed teisel sõidurajal McDonald’s-i suunas. Tunnistaja on öelnud, et ta nägi sõiduteede eraldusribal kogu, kellele otsa sõideti. Kogule otsa sõitnud auto liikus Sõpruse puiesteel teises sõidureas suunaga kesklinna poole. Samas on tunnistaja öelnud, et enne kokkupõrke nägemist ta vastassuunda ei jälginud. Tunnistaja on märkinud ka seda, et linna poolt tulevatele autodele oli lubav foorituli ja nad ületasid oma autoga ülekäiguraja. Tunnistaja samas ei mäleta, millise autoga nad sõita võisid ning avaldas, et tema sõnul ta eraldusribal piiret ei näinud. Tunnistaja ütlused selles osas on ümber lükatud fototabelis olevate fotodega, milledelt nähtub eraldusribal torudest piirde olemasolu. Kohus peab ühtlasi vajalikuks osundada asjaolule, et sõiduk, milles tunnistaja viibis oli pidevas liikumises. Tunnistaja sõnul oli nende sõiduki kiirus tavapärane Sõpruse pst-l liikumise kiirus. Samas tunnistaja K liikus rahulikult ning tunnistajad P ja T seisid. Kohtu hinnangul on tunnistaja JS kaudne tunnistaja, kuna liiklusõnnetust tema pealt ei näinud ning liiklusõnnetuse toimumisest sai tema teada süüdistatav Sergei Hrjaštšjovilt. Tunnistaja on öelnud seda, et ta sõitis Sergei Hrjaštšovi autost mööda ja võis ületada ülekäiguraja „Siili“

bussipeatuse juures, peale mida reastus tagasi teise sõiduritta. Tunnistaja ütluste kohaselt said nad Sergei Hrjaštšoviga kokku Magistrali keskuse juures, kuhu tema tuli üksi ja Sergei tuli ka üksi. Seega on kannatanu JMA kui ka tunnistajate MK ja LEP ning sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabeliga tõendamist leidnud, et liiklusõnnetus toimus ülekäigurajal. Kohus on seisukohal, et õnnetuse toimumist ülekäigurajal tõendavad ka Sergei Hrjaštsovi poolt juhitud sõiduautol Citroën Berlingo registreerimismärgiga XXX vigastused. Nii toimiku lehekülgedel 9 – 13 asuvast fototabelist kui ka toimiku leheküljel 14 asuvast liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtub, sõiduautol Citroën Berlingo registreerimismärgiga XXXon purunenud kaassõitjapoolne parem esituli ja suunatuli. Samuti on sõiduauto kapott ja poritiib deformeerunud paremal pool. Juhul, kui liiklusõnnetus oleks toimunud Sergei Hrjaštšjovi poolt kirjeldatud viisil, mille kohaselt ületas ülekäiguraja ja nii kui ta sellest üle sõitis, nägi vasakul pool kiiresti liikuvat varju, siis oleks kannatanu põrganud vastu Sergei Hrjaštšjovi auto juhipoolsele osale või keskele, mitte aga paremale poole. Sergei Hrjaštšjovi autol olevad kahjustused kinnitavad asjaolu, et jalakäija oli asunud sõiduteed ületama ning sai auto kaassõitjapoolselt esiosalt löögi. Sellist liiklusõnnetuse tekkemehhanismi kinnitavad ka tunnistajate MK , LEP ja A T ütlused. Seega on kohtu hinnangul kannatanu JMA ja tunnistajate MK , LEP ja A T ütlustega ümber lükatud Sergei Hrjaštšjovi väited selle kohta, et temale põles ülekäigurajale sõitmise ajal roheline tuli ning et JMA otsasõit toimus peale ülekäigurada. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ka AS Signaal 29.01.2010.a. vastus koos fooritaktijaotusega tõendab, et Sõpruse pst. 194 juures asuva „Siili“ bussipeatuse lähedal asuva valgusfooriga reguleeritud ülekäigurajal ei saanud samaaegselt põleda roheline tuli jalakäijatele ja sõidukitele, mis liikusid Mustamäe poolt kesklinna suunas. Kohus on seisukohal, et Sergei Hrjaštšjov on rikkunud sündmuse ajal kehtinud liikluseeskirja § 123, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Süüdistatav Sergei Hrjastšjov on kohtuistungil öelnud, et tol päeval oli ilm vihmane, tee peal oli mustus ja sool, mis kogu aeg sattusid esiklaasile. Ta pingutas kogu aeg selleks, et hästi näha teed. Ei saa öelda, et klaas oli sama puhas kui oleks teine ilmastik. Arvab, et klaas oli must, aga kojamehed aitasid küllaltki piisavalt vaadata teed, muidugi mitte ideaalselt, kuna oli vihmane ning mustus ja sool sattusid esiklaasile. Ei saa öelda, et nähtavus oli ideaalne. LE § 123 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LE § 123 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Näiteks on selliseks takistuseks ülekäigurajal olev inimene. Vaidlust ei ole, et tegemist oli pimeda ajaga. Kohus on seisukohal, et Sergei Hrjastšjov ei saanud eeldada, et tema on ainuke liikleja antud teelõigul. Kõike eelnevat arvestades ja kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et Sergei Hrjastšjov ei valinud pimedal ajal sõitmisel kõikidele muudele liiklusoludele vastavat sõidukiirust ja tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi JMA. Sergei Hrjastšjov ei viinud oma sõiduki kiirust vastavusse nähtavusega sõidukist, mille tulemusena leidis aset keelava tulega sõitmine ülekäigurajale, millega pani toime liikluseeskirja § 45 p 5 /juht peab andma jalakäijale teed tema sõiduteeületamisel foori rohelise tule või reguleerija lubava märguande ajal/ ja liikluseeskirja § 52 /kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale, tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees/ rikkumise. Eeltoodu tulemusena seadis ta ohtu foori lubava tulega sõiduteed ületava alaealise jalakäija JMA rikkudes sellega liikluseeskirja LE § 44 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema

riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/. Kohus leiab, et hoolimata asjaolust, et otsuse tegemise hetkeks on teo toimepanemise ajal kehtinud liikluseeskiri tunnistatud kehtetuks, ei ole see takistuseks otsuse tegemisel, kuna kehtinud liikluseeskirja §-des 44; 45 p 5; 52; 64 ja 123 sätestatu on alates 01. juulist 2011.a. kehtima hakanud liiklusseaduses sätestatud vastavalt §-des 35 lg 1; 35 lg 10; 35 lg 10; 33 lg 1; 50 lg 3 p 1, 2. Kohus on seisukohal, et tõendatud on Sergei Hrjastšjovi tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina tahtlikult liiklusnõudeid, põhjustas Sergei Hrjastšjov ettevaatamatusest rasked kehavigastused JMA . Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje kannatanu JMA tekitatud tervisekahju vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud kohtumenetluse käigus. Seega tuleb süüdistatavate poolt Karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav Sergei Hrjastšjov on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatav Sergei Hrjaštšjov on toime pannud KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo. Tema tahtliku käitumise tagajärjel sai raskeid tervisekahjustusi inimene. Süüdistatav Sergei Hrjaštšjov on varem kriminaalkorras karistamata. Teda on varasemalt 8 korral karistatud väärteokorras, millest kaks on kehtivad karistused. Sergei Hrjaštšjov on kohtuistungil avaldanud, et tal on väga kahju, aga see ei olnud tehtud meelega. Tal polnud kavatsust seda teha ja tunneb ennast väga halvasti nagu iga normaalne inimene selles olukorras. Tal on raske ja ta tunneb ennast süüdi. Enda jaoks nägi rohelist tuld ja veelkord palub andestust kannatanute ees. Nimetatud asjaolu käsitleb kohus kahetsusena kui vastutust kergendava asjaoluna. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate

eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus põhjustab varem või hiljem traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrval seisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liikluseeskirja rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Süüdistatava Sergei Hrjaštšjovi puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, st isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Süüdistatav Sergei Hrjaštšjovi on varem karistatud liiklusalaste väärtegude eest, kuid need karistused ei mõjutanud teda edaspidi olema hoolas, tähelepanelik ja õiguskuulekas juht ning liikleja. Karistusseadustiku § 422 lg 1 näeb sanktsioonina ette ainsa karistusliigina vangistuse kuni viieks aastaks. Kuna esineb ka karistust kergendav asjaolu, siis on kohtu hinnangul talle võimalik kohaldada karistust alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Kohus on seisukohal, et Sergei Hrjaštšjovi puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada ilma tema suhtes reaalset vangistust kohaldamata. Reaalse vangistuse kohaldamine kujutab endast süüdistatava õigusseisundi kõige tõsisemat riivet ning vangistus ei tohi tekitada isikule rohkem minetusi, kui see süü suurusest tulenevalt on vajalik. Sergei Hrjaštšjov pani toime liikluseeskirja mitme sätte tahtliku rikkumise, kuid kindlasti ei soovinud ta selliseid tagajärgi nagu tema mõtlematu käitumine kaasa tõi. Antud põhimõtetest lähtuvalt on Sergei Hrjaštšjovi suhtes otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid. Kohtu veendumuse kohaselt on karistuse mõistmise üld - ja eripreventiivne eesmärk saavutatud, kui süüdistatavale Sergei Hrjaštšjovile mõistetud 2 aasta pikkuse vangistuses jätta tingimisi kohaldamata, allutades süüdimõistetu kontrollnõuete ja kohustuste täitmisele kriminaalhooldaja järelevalve all. Kohus on veendunud, et kõige paremini saab süüdistatavat mõjutada kriminaalhooldaja järelvalve alla andmisega keskmisest suurema katseaja pikkusega. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on töökoht ning käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Arvestades, et Sergei Hrjaštšjov on varem kriminaalkorras karistamata ei pea kohus vajalikuks kohaldada maksimaalset katseaja tähtaega, kuid arvestades kuriteo raskust peab siiski võimalikuks määrata katseaja pikkuseks 2 aastat ja 6 kuud ühes kohustusega järgida katseajal kontrollnõudeid.

Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Sergei Hrjaštšjov on enne kõnealust sündmust toime pannud mitmeid liiklusalaseid väärtegusid. Nimetatud asjaolu iseloomustab Sergei Hrjaštšjovi kui liikluses kiirustavat ja seoses sellega ohtlikku liiklejat. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise ning tema juhina liiklusest kõrvaldamine on kohtu arvates täiesti põhjendatud ja hädavajalik. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele ning õiguskorra huvides tagab, et süüdimõistetu pikema aja kestel mootorsõiduki juhina liikluses ei osaleks. Seega on põhjendatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine 1 aastaks ja 6 kuuks.

TSIVIILHAGID

Kannatanu KA on esitanud kriminaalasjas varalise kahju nõude summas 230 409.50 krooni (14 725.85 eurot), millest 5153.00 krooni (329.34 eurot) moodustab MK lennukipiletite maksumus sõiduks Eestisse, 216 981.50 krooni (13 867.65 eurot) KA saamatajäänud töötasu, 5425.00 krooni (346.72 eurot) kulutused transpordile, ravikulud 2009. aastal 2850.00 krooni (182.15 eurot). Varaline kahju on tekkinud seoses 05.02.2008.a. toimunud liiklusõnnetusega. Samuti palub kannatanu tema kasuks välja mõista õigusabikulud summas 3763.39 eurot. Kohus on seisukohal, et KA poolt esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu hüvitamisele MK lennukipiletite maksumus summas 5153.00 krooni (329.34 eurot) ega KA saamata jäänud töötasu 216 981.50 krooni (13 867.65 eurot). VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Käesolevas kriminaalasjas on isikuks, kelle tervist on kahjustatud ning kellele on tekitatud kehavigastusi, ainult JMA. MK ega KA tervise kahjustamine ei ole käesoleva kriminaalasja raames tuvastamist leidnud, samuti ei ole tuvastatud nendele kehavigastuste tekitamist. Seega puudub neil varalise kahju nõude õigus VÕS § 130 lg 1 mõttes. EV Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 09.03.2011.a. lahendis nr 3-2-1-174-10 märkinud järgmist: VÕS § 130 lg 1 võimaldab kahjustamisest tekkinud kulusid ja töövõimetusest tekkinud kahju nõuda üksnes kahjustatud isikul, st isikul, kellele tekitati kehavigastus või muu tervisekahjustus.

Seadus ei näe ette isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teise isiku õigust nõuda talle sama juhtumiga tekitatud varalise kahju hüvitamist. Seega puudub MK õigus nõuda lennukipiletite maksumuse hüvitamist ja KA saamatajäänud töötasu hüvitamist. Väljamõistmisele ei kuulu ka kulutused transpordile – taksoteenuse kasutamine ja ostetud mootorikütus. Tsiviilhagile lisatud kviitungitelt (I kd, tl. 69 – 73), mis tõendavad mootorikütuse ostmist, ei nähtu, kes on nimetatud ajal kütust ostnud. Samuti ei ole ajavahemiku kohta, millal mootorikütust on ostetud, ühtegi tõendit selle kohta, et JMA oleks külastanud raviasutusi. Kriminaalasja toimikus (I kd, lk 74 – 78) olevatelt taksokviitungitelt nähtub, et taksoteenuseid on kasutatud erinevatel aegadel ning teostatud sõitude vahemaad varieeruvad 8,8 kilomeetrist kuni 26 kilomeetrini. KA on märkinud, et JMA anti raha ning ta sõitis taksoga kooli ja koolist tagasi. Tallinna XXX, milline asub Tallinnas, XXX, asub kannatanu eelmisest elukohas XXX orienteeruvalt 7 kilomeetri kaugusel. Samuti asub eelnimetatud kool kannatanu praegusest elukohast XXX samuti orienteeruvalt 7 kilomeetri kaugusel. Seega ei lange kviitungitel kajastatud sõiduvahemikud tegeliku teepikkusega kokku. Esitatud kviitungitel ei ole märgitud, kes on takso tellija ning kust ja kuhu on sõit toimunud, kuigi nimetatud lahtrid on kviitungitel olemas. Kohus osundab toimikuleheküljel 75 olevale taksokviitungile 14.02.2009.a. laupäevast, sõitu on alustatud hommikul kell 05:01, ning sõidu pikkus on 17.4 kilomeetrit. Samuti taksokviitungile 21.02.2009.a. laupäeval, sõitu on alustatud hommikul kell 05:46 ning sõidu pikkuseks on 15 kilomeetrit. Nimetatud asjaoludele juhtis tähelepanu ka süüdistatava kaitsja. Kohus on seisukohal, et kütuse ja taksokviitungitest ei nähtu üheselt, et nimetatud kulutused oleksid tehtud kannatanu poolt. Samuti ei nähtu dokumentidelt, et kulutused oleksid tehtud kannatanu transportimiseks kooli või meditsiiniasutusse. Kannatanu ravikulud summas 2850.00 krooni (182,15 eurot) on põhjendatud ja kuuluvad väljamõistmisele Sergei Hrjaštšjovilt. Toimikus (I kd, lk 79) asuvatest arvetest nähtuvalt on JMA viibinud 20.10.2009.a. tasulisel neuroloogi vastuvõtul Viimsi Haigla AS-is, ning selle kohta on väljastatud tasulise teenuse arve XXX summas 350.00 krooni. Samuti on JMA viibinud 21.10.2009.a. AS Tallinna Diagnostikakeskuses tasulisel uuringul, mille kohta on väljastatud sularahaarve XXX summas 2500.00 krooni. Eelnimetatud ravikulud on kannatanul tekkinud seoses 05.02.2008.a. toimunud liiklusõnnetusega, seega põhjuslikus seoses Sergei Hrjaštšjovi tegevusega ning kuuluvad seega väljamõistmisele Sergei Hrjaštšjovilt. Kannatanu poolt kriminaalasja menetlemise raames kantud õigusabikulud kuuluvad kohtu hinnangul väljamõistmisele osaliselt. Kannatanu on palunud välja mõista õigusabikulud kogusummas 3763.39 eurot. Õigusabikulud hõlmavad nõupidamisi kannatanuga, tsiviilhagi koostamist, kriminaalasja toimikuga tutvumist, kohtuistungiteks ettevalmistamist ja kannatanu esindamist kohtuistungitel. Kohus leiab, et süüdistatavalt väljamõistmisele kuuluvad õigusabikulud summas 3437.74 eurot. Advokaadibüroo Aivar Pilve poolt väljastatud arve 20101194 summas 5100.00 krooni (325.65 eurot) on 29.09.2010.a. tasunud MK RG OÜ. Kriminaalasja juurde ei ole lisatud ühtegi dokumenti selle kohta, et KA või JMA on tasunud MK RG OÜ-le nimetatud summa, samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et kannatanutel on tekkinud õigusabikulude maksmise kohustus MK RG OÜ-le. Seega ei kuulu õigusabikulud summas 5100.00 krooni (325,65 eurot) Sergei Hrjaštšovilt väljamõistmisele. Kannatanu poolt kantud õigusabikulud summas 3437.74 eurot kuuluvad aga väljamõistmisele Sergei Hrjaštšovilt, kuna õigusabikulud on kantud ainult konkreetse kriminaalasja eeluurimise ja kohtumenetluse raames ja pelgalt käesolevas kriminaalasja kannatanuks tunnistatud isikute huvide kaitsmiseks. Õigusabi osutamiseks kulutatud summad on mõistlikud ning õigusabi osutamiseks kulunud aeg jälgitav kriminaalasjas sisalduvate dokumentide kaudu.

Kannatanu on ka esitanud mittevaralise kahju nõude, mille palub välja mõista õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Vastavalt VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et tervisekahjustused on JMA tekkinud liiklusõnnetuse tulemusena. Isiku ekspertiisiakti kohaselt tekkis JMA liiklusõnnetuse tulemusena peaajupõrutus kõvakelmealuse verevalumiga, põrutushaavad pea piirkonnas ning nahaalune verevalum kukla piirkonnas. Peaajutrauma tüsistus ajutursega ning esines sügav teadvusetus ehk kooma. Tervisekahjustused võisid eksperdi sõnul olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal (05.02.2008.a.) ja asjaoludel toimunud liiklusõnnetuses. JMA tuvastatud tervisekahjustused olid eluohtlikud, sest tegemist oli raske peaajukahjustusega. Tervisekahjustuste kestus üle 4 kuu on tingitud peaajutrauma ulatusest ning vastavalt sellele toimub ka ravi. Peale liiklusõnnetust oli JMA põhjendatud hirm sõidukite ja liiklemise ees. JMA tegeles enne õnnetust judoga, millega ta aga peale õnnetust enam tegeleda ei saanud. Alles käesoleval ajal on kannatanu hakanud tasahaaval taas spordiga tegelema. JMA klassijuhataja KJ poolt esitatud iseloomustuses nähtuvalt puudus JMA õnnetuse tõttu koolist 06. veebruarist 2008.a. kuni 24. aprillini 2008.a. Peale õnnetust tekkisid tal keskendumisraskused, ta väsis kiiresti, esinesid pidevad peavalud ning ta ei mäletanud kõike. Nimetatud asjaolu tingis JMA määramise individuaalõppele 24. aprillil 2008.a. Kannatanu ei saanud peale õnnetust enam samamoodi koolis käia nagu eakaaslased. Pidi käima lühikeste päevadega koolis ja algul ta ei käinudki koolis. Igapäevast elu takistasid pidevad ja tugevad peavalud. JMA on avaldanud, et alles 2 aasta möödumisel õnnetusest sai ta elama hakata enam – vähem täisväärtuslikku elu. Kohtu hinnangul tähendab see kannatanu elukvaliteedi langust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et JMA tekitatud eluohtlikud tervisekahjustused ja liiklusõnnetuse tulemusena tekkinud mittevaraline kahju on põhjuslikus seoses Sergei Hrjaštšjovi tegevusega. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab kohus mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /.../. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju

iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kuna käeoleval ajal on Sergei Hrjaštšjovil olemas töökoht, samuti kinnisvara ning kohus, arvestades eeltoodud asjaolusid ning senist kohtupraktikat mittevaralise kahju nõuete väljamõistmise kohta, peab antud juhul mõistlikuks mõista Sergei Hrjaštšjovilt JMA liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks 4000.00 eurot. Kriminaalasja raames on Põhja Ringkonnaprokuratuuri 17.12.2009.a. avalduse alusel 05.01.2010.a. kantud kinnistusregistri registriossa nr XXX Sergei Hrjaštšjovi kuuluvale kinnisasjale asukohaga Harju maakond Tallinn XXXmitteeluruum nr M 49 tsiviilhagi tagamiseks kohtulik hüpoteek 33 0409.50 krooni ulatuses kannatanu KA kasuks. Lähtudes KrMS § 313 lg 1 p 11 määrab kohus, et eelnimetatud kohtulik hüpoteek 21 117.02 euro ulatuses tühistada peale KA kasuks välja mõistetud tsiviilhagide tasumist.

MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleval juhul kuulub Sergei Hrjaštšjovilt väljamõistmisele sundraha summas 1,5 palga alammääras s.o. 435.00 eurot, tasu isiku kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimise eest summas 183.75 eurot, tasu õigusabi osutamise eest summas 1043.12 eurot ning tasu kriminaaltoimiku koopia tegemise eest summas 6.62 eurot. Kohus peab võimalikuks jätta tasu isiku kohtuarstliku kordusekspertiisi eest summas 177,00 eurot jätta riigi kanda, kuna nimetatud ekspertiisi teostamist taotles riiklik süüdistaja. Arvestades kannatanute huvisid ja Sergei Hrjaštšjovilt välja mõistetud muid rahalisi nõudeid ning asjaolu, et menetleja eesmärk isikult menetluskulude väljamõistmisel ei ole kohustatud isiku seadmine raskesse materiaalsesse olukorda, peab kohus võimalikuks määrata, et Sergei Hrjaštšjovilt väljamõistetud menetluskulud kogusummas 1668.49 eurot kuuluvad tasumisele igakuiste maksetena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 1,3,4,9; 180 lg 1,2,3; 310 lg 1; 311; 312;

Aulike Salo Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.