Kohtulahend

A. Mandre isikuna, kes on varem toime pannud vägistamise, 22.05.2008 kella 00.00 paiku Tartus, XXX asuvas eramus ähvardas oma endist abikaasat P.M. tema vastupanu mahasurumiseks füüsilise vägivallaga. Seejärel lükkas P.M. diivanile pikali ja kasutades ära vägivallast tingitud P.M. seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, tiris P.M. l püksid alla ja astus P.M. tahte vastaselt viimasega vägivaldsesse sugulisse vahekorda. A. Mandrele on esitatud süüdistus ka KarS § 266 lg 2 p 1 järgi selles, et tema 27.04.2008 enne kella 15.30 tungis lukustamata välisukse salaja avamise teel, s.o valdaja P.M. tahte vastaselt XXX asuvasse majja. A. Mandre isikuna, kes on varem toime pannud omavolilise sissetungimise 21.05.2008 enne kella 24.00 tungis lukustamata garaažiakna avamise teel valdaja, s.o P.M. tahte vastaselt XXX asuvasse majja. A. Mandre süüditunnistamist KarS § 121 järgi apellatsioonikorras ei vaidlustata. Süüdistatav tunnistas kohtus end süüdi kehalise väärkohtlemise episoodis, kuid ei tunnistanud oma süüd sissetungimise ja vägistamise episoodides. Maakohus leidis, et A. Mandre süü vägistamise ja võõrasse hoonesse sissetungimise toimepanemises on tõendatud järgmiste tõenditega: 1) kannatanu P.M. eeluurimisel antud ütlustega; 2) tunnistaja O.M. ütlustega; 3) isiku ekspertiisiaktiga nr 83, millega tuvastati P.M. l esinenud vigastused; 4) P.M. ambulatoorse kaartiga; 5) abieluvaralepinguga 07.03.2000, mille kohaselt kinnistu asukohaga Tartu linn XXX, omandiõigus läks kokkuleppe alusel üle P.M. le; 6) Tartu Maakohtu kinnistusameti 10.03.2000 kandeotsusega, mille kohaselt kinnistu nr 9147 XXX jääb P.M. ainuomandisse lahusvarana; 7) asitõendi vaatlusprotokolliga; 8) patrullilehtede koopiatega, milledest nähtuvalt on P.M. 2008.a juunist septembrini korduvalt pöördunud politsei poole tülide tõttu A. Mandrega; 9) Tartu Maakohtu 07.11.2008 määrusega, millega on kohaldatud A. Mandrele ajutine lähenemiskeeld P.M. suhtes. Maakohus tuvastas, et A. Mandre käis 27.04.2008 ja 22.05.2008 P.M. le kuuluvas eramus Tartus, XXX ning oli viimasega seksuaalvahekorras. Süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus ja antud enda süüst vabastamise eesmärgil. P.M. ütlused on üksikasjalikud ja selged. Kannatanul oli eelnevate kogemuste tõttu alust karta A. Mandret, keda on varem kriminaalkorras karistatud P.M. le kehavigastuse tekitamise eest, mistõttu on ilmne, et kannatanu kartis A. Mandrele vastu hakata. Kuna A. Mandre on kannatanust tugevam, ei õnnestunud P.M. l seksuaalvahekorda vältida. Kuna süüdistatava ja kannatanu vahelised suhted olid konfliktsed juba aastaid, ei ole ka eluliselt usutav, et kannatanu soovis vahekorda endise mehega, kes on teda varem löönud ja peksnud. P.M. telefonile A. Mandre poolt saadetud sõnumite väljavõttest nähtub, et sõnumid on pealetükkiva ja mõnitava sisuga. Suurt hirmu tõendab lisaks asjaolu, et kannatanu oli teisel korral, s.o 22.05.2008 öösel sunnitud politseisse helistama ja abi paluma. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et A. Mandre astus vägivaldselt kahel korral abitus seisundis olnud P.M. ga suguühendusse viimase tahte vastaselt. Süüdistatav kinnitas kohtus, et sisenes mõlemal korral, s.o 27.04.2008 ja 21.05.2008 Tartus, XXX asuvasse majja oma võtmega ning tal oli seal õigus käia. Kannatanu kinnitas, et süüdistataval ei olnud õigust tema majja siseneda. Süüdistatava ja kannatanu abielu lahutati 2000.a. Abieluvaraleping ja Tartu Maakohtu kinnistusameti 10.03.2000 kandeotsus tõendavad, et 2008 aastal kuulus kinnistu asukohaga XXX P.M. ainuomandisse. Kannatanu

ütlustega on tõendatud, et 21.05.2008 enne kella 24 tungis A. Mandre majja garaaži akna lahtimurdmise teel. Seega on tõendatud, et süüdistatav, tungis kahel korral omavoliliselt ja omaniku tahte vastaselt P.M. le kuuluvasse majja ja rikkus sellega kannatanu põhiseaduslikku eluruumi puutumatuse õigust ning pani toime KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi. A. Mandre käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Süüdistatav on avaldanud kahetsust vaid karistuse kergendamise eesmärgil. Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud kuritegude eest, kuid ta on jätkanud kuritegude toimepanemist, mis näitab, et kergem karistuse liik ei ole tema mõjutamiseks piisav ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Sellega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk. KrMS § 3101 lg 1 alusel tuleb kohaldada A. Mandrele lähenemiskeelu P.M. suhtes tähtajaga 3 aastat, keelates temale lähenemise kõnetamise kauguseni ja suhtlemise posti teel, telefoni või interneti kaudu. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Mandre kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse A. Mandre süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p 6 ja § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistuse tõendamatuse tõttu ning mõista A. Mandrele kergem karistus. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus analüüsinud ega hinnanud süüdistatava A. Mandre kohtueelses menetluses antud ütlusi (protokollid tl. 76-79 ja 83-86). Sellega on kohus jätnud täitmata KrMS § 233 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS §-s 237 lg 4 kohaselt kohtulikul arutamisel lühimenetluses võivad kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuna lühimenetluses juhindutakse ka KrMS 10. peatüki 6.jaos sätestatust, pidi kohus KrMS §-st 305-1 lg 2 kohaselt rajama otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et mõlemal korral toimus seksuaalne vahekord kannatanu nõusolekul ning mingit vägivalda ei olnud. Kohus leidis siiski, et süüdistatava ütlused on vastuolus kogutud tõenditega ja antud enda süüst vabastamise eesmärgil, kuid P.M. ütlused on üksikasjalikud ja selged. Kaitsja ei nõustu eeltoodud maakohtu seisukohaga. Kannatanu P.M. eeluurimisel antud ütlustes esineb sihilikke liialdusi tema suhtes esimeses vägistamise episoodis toimunud vägivalla kirjeldamisel. A. Mandre eeluurimisel antud ütlused kattuvad kohtus antud ütlustega. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta ei kasutanud P.M. suhtes füüsilist vägivalda suguühendusse astumiseks, samuti ei olnud kannatanu abitus seisundis. 22.05.2008 toimunud suguühendusega oli P.M. nõus, kuna tema käitumine ei andnud alust teistsuguseks arvamuseks. Kannatanu on A. Mandre vastu süüdistusi esitades juhindunud soovist vabaneda tüütuks muutunud endisest abikaasast. Kohus on alusetult vaadelnud tõendina asitõendi vaatlusprotokolli P.M. mobiiltelefonis sisaldunud sõnumite kohta (tl. 33-59). Mobiiltelefoni sõnumid on saadetud perioodil 8. juulist kuni 23. septembrini 2008, seega mitu kuud peale A. Mandre süüdistuses nimetatud tegusid. Sõnumitest ei nähtu, milline seos on nendel 2008.a. aprillis ja mais toimunud sündmustega.

Politsei patrullilehtede koopiad (tl. 60-71) tõendavad, et ajavahemikul 16. juuni kuni 9. september 2008. on P.M. 6-l korral kutsunud välja politseipatrulli, kui tema elukohta või töökohta on ilmunud A. Mandre. Kuna süüdistuses märgitud teod toimusid mitu kuud varem, võib patrullilehtede põhjal järeldada, et süüdistatava ja kannatanu suhted halvenesid peale kriminaalasjas menetluse alustamist. Kohus on politsei patrullilehti alusetult hinnanud kui A. Mandre vägivaldsuse tõendust. Seega ei ole A. Mandre käitumises tuvastatud KarS § 141 süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena tahtlust ja seetõttu puudub ka ettenähtud kuriteokoosseis. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seaduse mõtte kohaselt on tahtlus välistatud, kui isik eksib tegu toime pannes selle faktilistes asjaoludes. A. Mandre ei olnud P.M. ga suguühendusse astumisel teadlik, et tema käitumine on kuritegelik. Kannatanu käitumine ei andnud alust sellise arvamuse tekkimiseks. Seetõttu puudub A. Mandre käitumises süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena tahtlus ja KarS § 141 ettenähtud kuriteokoosseis. Tõendatud ei ole KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek A. Mandre poolt. Ei leidnud tõendamist, et A. Mandrel puudus 2008.a aprillis ja mais õigus kasutada XXX elamut. Abieluvaralepinguga ei kaasne abielu lahutamisega endistele abikaasadele keeldu siseneda lahutatud abikaasa omanduses olevasse elamusse. A. Mandrel oli 2008.a. aprillis ja mais seaduslik õigus külastada XXX elamus oma lapsi ja selles majas viibida. A. Mandrele mõistetud karistus on põhjendamatult karm isegi siis, kui lugeda temale esitatud süüdistus täies mahus tõendatuks. Arvestades kuritegude asjaolusid, tagajärgi ja vastavalt KarS §-le 56 isiku süüd, oleks põhjendatud süüdimõistetu tingimisi karistusest vabastamine vähemalt karistuse teatud osa suhtes. Süüdistuses märgitud tegudest on möödunud 3,5 aastat ning selle aja jooksul on A. Mandre seaduskuulekalt käitunud. Süüdimõistetu on loonud uue perekonna ja kasvatab väikest last. Pikaaegne vangistus võib purustada tema uue perekonna ja tekitab võõrdumise lapsest. Seega tuleks mõista kergema karistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäi süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

siseveendumuse kohaselt. Kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millele tuginedes kogus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema jälgitav. Maakohus on eelnimetatud põhimõtteid järginud. Selliseid menetlusõiguslike või siis materiaalõiguslike minetusi, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning A. Mandre õigeksmõistmise apellatsioonis taotletust lähtuvalt, ringkonnakohus ei tuvastanud.

A. Mandre süüdistuses nimetatud tegusid. Kaitsja hinnangul ei nähtu kohtuotsusest, milline seos on nendel sõnumitel 2008 aasta aprillist ja mais toimunud sündmustega. Seoses eeltooduga märgib ringkonnakohus järgnevat. Tulenevalt KrMS §-des 62 ja 268 lg 1 sätestatust ei saa väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävad süüdistatava käitumisaktid süüdistust sisustada. Samas aga tuleb märkida, et väljapoole süüdistuse ajalisi piire jääv käitumine omab olulist tähendust süüdistuse tõendatuse hindamise aspektist. Kohtul tuleb kõiki tõendeid hinnata nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiratud käitumisakt, mis on samas aga seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääb käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse ajas kulgemisest ja realiseerumisest. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kannatanu mobiiltelefonis sisalduvate sõnumite vaatlusprotokoll ei ole käesoleval juhul käsitletav tõendina, kuna selles kajastatud sõnumite saatmine jääb väljapoole süüdistuse ajalist piiri. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja nimetatud lähenemine kitsendab alusetult kriminaalasja õigeks otsustamiseks lubatavate tõendite ringi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlustatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvad sõnumid on pealetükkiva ja mõnitav sisuga, mis ilmekalt iseloomustab A. Mandre ahistavat suhtumist kannatanusse tervikuna.

21.05.2008 toimunu osas on kannatanu selgitanud, et A. Mandrele eriti vastu hakata ei püüdnud, kuna teadis, et kui ta seda teeb, saab ta peksa. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, A. Mandre kasutas mõlemas episoodis kannatanu suhtes vägivallast tulenevat seisundit ning astus P.M. ga sugulisse vahekorda. Kannatanu võime efektiivset vastupanu osutada oli pärsitud tema suhtes kasutatud vägivalla tõttu. P.M. sisuliselt loobus vastupanust hirmust jõhkrama vägivalla ees. Selliseks kartuseks oli kannatanul ka alust, kuna A. Mandre oli tema suhtes ka varem vägivalda kasutanud (A. Mandre varasem karistatud P.M. suhtes toime pandud vägivallateos, samuti 22.05.2008 episoodile eelnenud sündmuse käigus s.o 27.04.2008 vägivalla kasutamine. A. Mandre vägivaldne käitumine on tõendatud ka ekspertiisiaktiga nr 83 (tl 12-13) ning meditsiinilise ülevaatuse juhendiga (tl 16-28).

avaldas. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt taotletud viisil karistuse muutmine, st A. Mandre tingimisi karistusest osaline vabastamine ei ole õigustatud, kuna apellatsioonis toodud asjaolud (pere olemasolu ning kuriteosündmustest möödunud aeg) ei kaalu üles seda, et A. Mandre on pannud toime kaks vägistamisepisoodi ning samuti on oluline märkida, et teda on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud, sealhulgas P.M. suhtes toimepandud vägivallateo eest. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.