Kohtulahend

Menetluskulude osas võib kohtuotsuse vaidlustada määruskaebe korras Riigikohtus 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtualuse A. Barinovi viibimise asjaolusid H.N. korteris varguse toimepanemisel kinnitab tunnistaja N.V. (kelle ütlused avaldati KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel), kes vahetult peale H.N. surmast teadasaamist ja ülekuulamisel tunnistajana selgitas vahetult saadud infot, et naabrimehe korteris põles hommikul kella 6.30 ajal tuli ja keegi tõmbas köögikardinad ette. Tunnistaja A.P. kinnitas, et ta sai 2009 aastal A. Barinovilt vahetuskaubana mobiiltelefoni ja akulaadija. A. Barinovilt sai ta teada paar päeva hiljem, et see on varastatud telefon korterist, kus nad Aleksei Ossipoviga sisse läksid läbi 1. korruse akna. Korteriperemees oli vana inimene. A. Barinov selgitas, et A. Ossipov lõi kannatanut ja poos mehe üles. Nad võtsid kaardilt ka raha umbes 30 000 krooni. Kohus hindas tõendina A.P. i ütlusi juhindudes KrMS § 291 lg 3 p 1, kuna kohtul ei ole alust kahelda A.P. i ütluste usaldusväärsuses ja tõepärasuses A. Barinovilt kuuldu edastamisel. Nimetatud selgitused A.P. ile andis A. Barinov vahetult, s.o umbes nädal peale eelmist nendevahelist kohtumist ja XXX korterist varastatud mobiiltelefoni oli A.P. pandimajja juba andnud 3.11.2009. Kohus leidis, et A. Barinov selgitas A.P. ile tema enda ja A.Ossipovi käitumist H. N. suhtes tõepäraselt, mis seonduvad kogutud tõendite kogumiga, s.o korteriperemeest löödi pähe ja poodi ukse käepideme külge. Peale seda võeti korteriperemehe arvelt kaardiga raha. Fototabelitega pangaautomaadist raha võtmise kohta kohtule esitatud panga väljavõttega H.N. pangaarvelt raha võtmise ajaga seondatult ilmneb, et raha väljavõtja oli A. Barinov, kes ei konkretiseerinud A.P. ile raha väljavõtjat. Seega A. Barinov ei andnud P. enda kohta otseselt süüdistavaid ütlusi, kuid tapmise asjaolud langevad kokku kohtuistungil tuvastatuga ja mida antud hetkel uurimine ei olnud tuvastanud, kuid A.P. sai teada tapmise asjaoludest vahetult A. Barinovi selgitustest. Seega on nimetatud ütlustega tõendatud, et A.Barinov viibis H.N. korteris ja nägi H.N. surma põhjustanud asjaolusid, mis on seotud kannatanu vara hõivamisega ja omakasu motiivil. Kuriteo toimepanemise tõendite kogumiga tuvastatud tõepärastele asjaoludele tuginedes leiab kohus, et H.N. suhtes kasutati vägivalda varguse toimepanijate poolt. Kohtualune Ossipov ei soovinud kohtuistungil mäletada, Barinov aga ei soovinud täpsustada H.N. käitumist ega tema öeldut nende kohtumisel korteris. Seega kui H.N. 11-12 ajal ärkas Barinovi ja Ossipovi korteris viibimise ajal ja nende versiooni lahkumisest uskuda, pidi järgmine „seltskond“ ebaseaduslikult korterisse sisenema ja H.N. tapmise poomise teel, kus praktiliselt midagi ei varastatud, sest varastatud asjade loetelu piirdus Barinovi ja Ossipovi poolt varastatuga, kus saadi pangakaart ja Barinov võttis pangaautomaadist välja ligi 30 tuhat krooni ja selles tunnistas oma süüd. Kohtuistungi käigus ei kogutud tõendeid, mis välistaksid Barinovi süüd H.N. tapmises. H.N. tapmine lavastati poomisena enda poolt, et varjata korteris toimepandud vargust. Tema poolt kohtuistungil antud selgitused, et ta eelnevalt tunnistas eeluurimisel oma süüd ja kirjutas puhtsüdamliku ülestunnistuse ja kohtuistungil andis allkirja, et ta kohustub kohtuistungil rääkima tõtt – ei ole kohus veendunud selles, et A.Barinov kohtuistungil annab tõepäraseid ütlusi. A.Barinov ei loobunud kaitsja poolt osutatavast õigusabist kohtueelse uurimise menetlusetoimingutel ja ei avaldanud kaitsjale ega prokurörile menetlejate väidetavast ebaseaduslikust tegevusest tema suhtes kuni kohtu alla andmiseni, kuigi tal oli teada kahtlustus kuritegude kvalifikatsiooni kohta ja temale on tutvustatud kahtlustatava ja ka süüdistatava õigused. Surnu komisjoniekspertiisiaktist nr. 1 20.07.2010 nähtub, et H.N. surm võis orienteeruvalt saabuda 1-2 ööpäeva enne 22.10.2009 toimunud esmast kohtuarstlikku lahangut, kusjuures lahangu kellaaeg ei ole kohtule teada, seega surma saabumise oletatav aeg langeb kokku H.N. vägivaldse surma ajaga, mis võis saabuda kohtu hinnangul ajavahemikul 19.10. kella 11-12 ajal öösel kuni 20.10. hommikuni. Poomisvao iseloomu, surnukeha asendi ja lingu kahe vaba otsa paiknemise alusel võib täielikult välistada lingu valmistamise ja kaela asetamise kannatanu poolt omakäeliselt.

1.2 KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi tunnistati A. Barinov ja A. Ossipov süüdi selles, et nad 5.01.2010 umbes kella 21.00 paiku tungisid J.G. tõugates korterisse aadressil: XXX . Nad lükkasid jõuga P.G. ja J.G. tuppa, kus P.G. läbi otsides varastasid pluusi taskust raha summas 430 krooni ja P. G. nimele väljastatud ID-kaardi. Samal ajal J.G. t läbi otsides võtsid nad tema taskust võtmekimbu võtmehoidjaga ja toakapist "More" suitsuploki. Kohus tuvastas, et süüdistatavad tungisid korterisse ning lükkasid kannatanud pikali, takistades neid edasiselt tõusmast. J.G. hoidis üks sissetungija põrandal maas kinni, varastades samal ajal kannatanu taskust võtmed. Seega oli vägivald kannatanult asja äravõtmise vahend ning oli suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele P.G. kästi lamada ja mitte tõusta ning otsiti ta läbi, taskust võeti ära raha. Eakad kannatanud süüdistatavate poolt valu tekitamist eitavad, kuid üldteada asjaoluna eaka täiskasvanu püstisest asendist põrandale kukkumine tõukamise tagajärjel tekitab ilmselgelt valuaistingut s.o põrandaga kokkupuute momendil. Eakad kannatanud mitme aasta eest toimunu asjaolusid valu või vigastuste tekitamist täpselt oma sõnul ei mäleta. Kohus leidis, et kannatanud tajusid eelkõige hirmu ja nende vara hõivamise ajal kogesid vägivalda ka lisaks füüsilisele ka psüühilise mõjutamise tulemusel, tundes, et nad ei suuda end kaitsja sissetungijate võimaliku ähvardava vägivalla eest ega suuda seetõttu ka oma vähese jõuga kaitsta oma vara. G. said aru, et nad ei suuda jõuga oma elukohas olevat ja neile elamiseks vajalikku vara kaitsta noorte, tugevate isikute eest, kes sorisid avalikult kannatanute taskutes ja kappides ning võtsid ära nende pensioniraha, dokumendid, võtmed taskutest. Röövimise käigus kannatanute tõukamisele kaasnenud psüühiline mõjutamine - käsutades P.G. lamada - on toime pandud süüdlaste kooskõlastatud tegevusega, mida röövimise käigus vastastikku toetati ja rakendati eakate kannatanute vara hõivamisel.

Seejuures olnuks tal füüsiliselt võimatu puua kannatanut sel viisil nagu süüdistuses on kirjeldatud. Tema süüd tunnistavad ütlused ei lange ka kokku tuvastamist leidnud asjaoludega. Kui ta oleks kannatanu tapnud, ei oleks ta varjamatult võtnud välja tema kaardiga sularaha. 2.2.2 Apellant peab võimalikuks, et kannatanu poos end siiski ise üles, kuna varguse tulemusel jäi ta ilma võimalusest kasutada gaasi, vett, jäi ilma sidepidamisvõimalusest ja rahast, võimatuks muutus võtmete äravõtmise tõttu ka korterist lahkumine. Ühtlasi kinnitab A. Barinov, et ta on ülimalt kartliku loomuga ning ta ei suuda teistele inimestele valu tekitada. 2.3 A. Barinovi kaitsja palub tühistada maakohtu otsus A. Barinovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 5,6 ja KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi ja kvalifitseerida tema käitumine KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi. 2.3.1 Ka kaitsja leiab, et eeluurimisel andis A. Barinov ennast rõõnavaid ütlusi. Tema 28.07.2010 antud ütlused on ümber lükatud tuvastamist leidnud asjaoludega. Nii on süüdistatav tunnistanud, et kannatanul oli seljas heledat värvi pidžaama ning et ta kukkus näoga vastu külmikut. 22.10.2009 teostatud kohtuliku lahkamise akti kohaselt oli kannatanul aga seljas tume spordijope ja mustad püksid, samuti ei fikseeritud tema näol mingeid vigastusi. 2.3.2 Kohus on teinud ka oletusliku järelduse surma saabumise aja kohta. 20.07.2010 ekspertkomisjoni akti järelduse kohaselt on surm saabunud orienteeruvalt 1-2 päeva enne 22.10.2009 toimunud esmast kohtuarstlikku lahangut. Seega pidi surm saabuma ajavahemikus 20.10– 21.10.2009. Sularaha võttis A. Barinov aga välja juba 19.10.2009 kell 9.15. Seega ei lange varguse toimepanemise aeg kokku surma saabumise ajaga. 2.3.3 Kaitsja rõhutab, et nöörilt, millega kannatanu oli poodud, ei leitud A. Barinovi DNA-d; seda ei leitud ka muudelt esemetelt. 2.3.4 Kohus on vastuoluline ka A.P. i ütluste osas. Esmalt on kohus kõrvaldanud A. Barinovi poolt A.P. ile antud selgitused tõendite kogumist, hiljem loeb aga need selgitused taas tõendiks. Samuti on kohus moonutanud A. Ossipovi ütlusi. Veel on kohus andnud tapmise episoodis kahemõttelisi tõlgendusi, millest võib teha järelduse, et tapmisega oli kohtu hinnangul seotud rohkem kui üks inimene. 2.3.5 Otsuses on korduvalt tuginetud tunnistaja N.V. i ütlustele, neid konkretiseerimata. Tema ütlused on loetud tõendiks isegi osas, milles ta kajastab V.V. pärinevat teavet. Kaitsja hinnangul ei saa ütlused selles osas olla tõendiks, kuna V.V. ei ole tunnistajana üle kuulatud. Kohus on rajanud otsuse eeluurimisel antud ütlustele, neid ei ole tõenditena kaasatud ning neid ei saa sellisel viisil hinnata. 2.3.6 Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ka röövimise episoodis. Kannatanud ei tundnud röövimise toimepanijas seejuures A. Barinovi üldse ära, samuti kinnitasid nad, et valu neile ei tekitatud. Arusaamatuks jääb kohtu viide, nagu kästuks P.G. l lamada ja mitte tõusta; ei süüdistatavad ega kannatanud selliseid ütlusi ei andnud. Seega oli tegemist avaliku varguse, mitte aga rööviga. 2.3.7 Kohtu järeldused A. Barinovile ülirange karistuse mõistmisel põhinevad ainult tema karistuste ülesloetlemisel. Süüdistatav on varasemalt karistatud ainult 2. astme kuritegude eest, kohus ei võtnud arvesse A. Barinovi puhtsüdamlikke ülestunnistusi, mistõttu tuleb karistuse määra oluliselt kergendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohta põhjendades annab ringkonnakohus esmalt hinnangu A. Barinovile esitatud süüdistuses KarS § 114 p-de 5,6 järgi (I), lahendab seejärel süüdistatavate süüküsimuse KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi (II), võtab seisukoha süüdistatavale mõistetava karistuse osas (III) ning viimasena lahendab menetluskuludega seonduva ning sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (IV-V). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I

kohtutoimikus ei sisaldu. Kuid isegi kui jätta see küsimus kõrvale, ei nähtu nimetatud tunnistaja ütlusest mingit teavet, mida annaks kasutada A. Barinovi süüküsimuse lahendamisel. Tunnistaja annab vaid ütlusi selle kohta, mida ta nägi sündmuskohal jne (kd 1, tlk 178-179), kuid see on ka kõik. Tõsi, tunnistaja ütlustest nähtub ka teave selle kohta, et 20.10.2009 hommikul kella 6.30 ajal oli kannatanu korterist näha valgust ning seda, et keegi tõmbas ette köögiakna kardinad (kd 1, tlk 179). Kuid siinkohal on õige süüdistatava kaitsja poolt tehtud osundus, et nende ütlustega edastas N.V. vaid informatsiooni, mida ta enda kinnitusel kuulis vastasmajas elavalt V.V. (samas). Seega on tegemist nn vahendatud teabega ning selle aktsepteerimisele tõendina on sätestatud reeglid KrMS § 66 lg-s 21. Käesoleval juhul aktualiseeruks vaid KrMS § 66 lg 21 lg-s 1 sätestatu, s.o oleks tuvastatav, et V.V. kui vahetut tõendiallikat ei saaks üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud asjaoludel; ühtegi neist ei ole käesoleval juhul aga tuvastatud, s.t neile ei ole tuginetud, mistõttu tuleb ka N.V. i ütlustest pärinev vastav teave kõrvale jätta.

7.4 A.P. i ütlused on seega arvestatavad vaid osas, kus A. Barinov on kirjeldanud H.N. korteris toimepandud vargust, kuid selles ei ole üleüldse ka sisulist vaidlust; varguse toimepanemist kannatanu korterist ei ole A. Barinov kohtumenetluses vastustanud. Seejuures tuleb soostuda kaitsja apellatsioonis märgituga, et maakohus on A.P. i ütlustesse suhtunud kahetiselt, s.o teineteist välistavalt. Esmalt on maakohus tõesti märkinud, et A. Barinovi selgitused A.P. ile kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed ning need tuleb tõendite kogumist välja jätta (vt otsuse lk 28), seejärel aga sedastanud, et kohtul ei ole alust kahelda A.P. i ütluste usaldusväärsuses ja tõepärasuses A. Barinovilt kuuldu edastamisel (vt otsuse lk 29). Seega on maakohus ise tuvastanud, et A. Barinov ei rääkinud A.P. ile toimunu asjaolude kohta tõtt, mistõttu on neile ütlustele tuginemine A. Barinovi süüküsimuse lahendamisel välistatud.

lõpule viidud grupiviisiline vargus (vt kd 2, tlk 8). Teisisõnu – üheaegselt on süüdistuses asutud seisukohale, et A. Ossipovi osas jäi vargus katse staadiumisse (võtmata midagi, põgenes sündmuskohalt, süüdistus KarS § 114 p-de 5,6 järgi), samas aga, et ta võttis grupis koos A. Barinoviga ära kannatanule kuulunud vallasasjad, s.o pani toime lõpuleviidud varavastase kuriteo (süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi). Seega on ka süüdistus olnud nimetatud sündmuse kulgemise osas vastuoluline, mida ei võimalda kõrvaldada kohtus uuritud tõendid. II

Maakohus on teinud küll viite ka nn psüühilisele vägivallale, mida süüdistatavad rakendasid ja mis surus maha kannatanute vastupanuvõime, kuid silmas tuleb pidada, et psüühilise vägivalla kasutamises ei ole A. Barinovi ja A. Ossipovi süüdistatud (vt kd 1, tlk 7). Kuigi kriminaalkolleegium ei kahtle hetkekski, et süüdistatavad realiseerisid enda käitumisega konkludentselt KarS § 120 koosseisu, ei saa seda vastava süüdistuse puudumisel neile omistada ning käsitleda saab vaid võimaliku füüsilise vägivalla esinemist nende käitumisest. 11.3 Seega aktualiseerub võimaliku vägivallana vaid KarS §-s 121 kirjeldatud käitumine, täpsemalt selle 2. alternatiiv, s.o valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Selle realiseeritust tuleb süüdistatavate käitumises aga eitada. Kuigi käitumine viisil, nagu see on kirjeldatud käesoleva otsuse p-s 11.1, kätkeb reegeljuhtumil endas tõepoolest valu tekitamist KarS § 121 tähenduses, tuleb silmas pidada, et maakohtus ristküsitletud kannatanud on valu tekitamist ühemõtteliselt eitanud (vt J.G. ütlused kd 2, tlk 59, P.G. ütlused kd 2, tlk 61). Seega tuleb eitada seda, et süüdistatavad oleks KarS § 121 koosseisus kirjeldatud tagajärje realiseerinud. Eelöeldu ei tähenda aga, et süüdistatavad tuleks sellises teokvalifikatsioonis õigeks mõista. Nimelt tuleb sellises olukorras edasiselt juhinduda RKKK otsuses 3-1-1-55-09 märgitust, mille kohaselt peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine võib olla kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (otsuse p 21). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul rääkida röövimise katsest süüdistatavate käitumises. 11.4 Inkrimineerimaks süüdistatavatele käesoleval juhul röövimise katset, tuleb tuvastada, et nende käitumine kannatanute vastupanu füüsilisel mahasurumisel oli selline, mis nende arusaama kohaselt - minimaalselt kaudse tahtluse tasemel - oli kohane põhjustama kannatanutele valu KarS § 121 2. alternatiivi mõttes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda kõhklematult jaatada. Kannatanute näol oli tegemist eakate inimestega (teo toimepanemise ajal P.G. 73 ja J.G. 70 aastat vana, vt kd 2, tlk 58), kellest ühte tõugati korduvalt maha, teine suruti põrandale liikumatusse asendisse ning hoiti põlvega rinnale surudes kinni. Et sellises situatsioonis on tagajärjeks kannatanule valu põhjustamine on keskmisele objektiivsele kõrvaltvaatajale ilmselge ning seda pidid enda teo tagajärjena mõistma ja soovima ka süüdistatavad. Et see ei realiseerunud, ei olnud kaetud nende poolt kontrollitavast sündmuse käigust, tegemist oli n.ö õnneliku juhusega ning sellisel juhul aktsepteeritakse kõhklematult KarS § 121 realiseerimisele suunatud käitumist. Seega panid A. Barinov ja A. Ossipov toime röövimise katse, kasutades kannatanute vastupanu mahasurumiseks KarS § 121 realiseerimiseks kohast füüsilist jõudu. 11.5 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et A. Ossipovi käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 25 lg 4 - § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu süüdimõistva otsuse A. Bariovi suhtes KarS § 114 p-de 5,6 järgi, tuleb tema käitumine erisubjektsuse tunnuse äralangemise tõttu kvalifitseerida KarS § 25 lg 4 - § 200 lg 2 p-de 7,9 järgi. III

A. Ossipovile on röövimise episoodis mõistetud karistuseks 5 aastat vangistust. Arvestades seda, et röövimise kvalifitseeritud koosseis näeb ette vastutusena vangistuse 3-15 aastat, tuleb väita, et A. Ossipovile on juba mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatav pani grupis koos A. Barinoviga toime äärmiselt küünilise teo, valides kannatanute ründamiseks teadlikult välja päeva, mil need said pensioni ning seda teades (vt kannatanu J.G. ütlused kd 2, tlk 58 pöördel) tungisid ühiselt ja kooskõlastatult korterisse. Eakate kannatanute vastupanu mahasurumiseks kasutati jõudu, mis vaid õnneliku juhuse tõttu ei toonud kaasa KarS §-s 121 sätestatud tagajärge. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdistatavale karistuse mõistmisel selle äärmuslikult küünilise teo eest olnud isegi põhjendamatult leebe, mistõttu taotlus karistuse vähendamiseks jääb tagajärjetuks. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks toonitada, et katse staadiumisse jäänud ning lõpule viidud kuritegu on enda õiguslikult olemuselt samaväärsed ning pelgalt fakt, et süüdistavate tahtest sõltumata jäi realiseerimata üks KarS § 200 lg 1 koosseisulistest tunnustest (vägivald), ei anna samuti alust mõistetud karistuse revideerimiseks. Vastava taotluse olemasolul prokuröri poolt oleks ringkonnakohus mõistetud sanktsiooni määra kõhklematult suurendanud, eriti arvestades, et raskendava asjaoluna tuleb süüdistatava suhtes arvesse KarS § 58 p 3, s.o kuriteo toimepanek kõrges eas isikute suhtes. 13.1 KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest on A. Ossipovile mõistetud karistuseks 3 aastat vangistust ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ka selles osas. Süüdistatav pani toime kuus varguse episoodi, realiseerides seejuures 4 kvalifitseeritud koosseisu tunnust. Nagu ka maakohus on märkinud, on kuritegude toimepanek muutunud A. Ossipovile sissetulekuallikaks, kuriteod pani ta toime katseajal, mis näitab üheselt, et senised karistused on eripreventiivses tähenduses jäänud tagajärjetuks. Seega on põhjendatud ka sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema karistuse mõistmine. 13.2 KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ei ole maakohtu otsust apellatsioonis vaidlustatud ning sellel küsimusel ringkonnakohus seetõttu pikalt ei peatu, märkides üksnes, et kuritegude iseloomu, süstemaatilisust (vt RKKKo 3-1-1-16-11, p 6.2) ning süüdistatava isikut arvestades on mõistetud üksikkaristuste täies mahus liitmine täielikult põhjendatud. Kuivõrd süüdistatav pani talle inkrimineeritud kuriteod toime kohtu poolt mõistetud katseajal, on põhjendatult tuginetud ka KarS § 65 lg 2 sätetele ning moodustatud sel alusel liitkaristus. Selles osas jääb maakohtu otsus seega muutmata.

maakohtu otsus tühistada ka selle sätte alusel mõistetud karistuse osas ning mõista süüdistatavale uus karistus. Seejuures ei ole ringkonnakohus seotud nende piiridega, mille on nimetatud sätte alusel karistusena mõistnud maakohus, s.o ringkonnakohus mõistab esmaselt karistuse nende kahe varguse episoodi eest, mis on käesolevas menetluses leidnud tõendamist. 14.2 Kriminaalkolleegium leiab, et KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi tuleb A. Barinovile mõista karistuseks neli aastat vangistust. Siinkohal on oluline ka silmas pidada, et ringkonnakohus lahendab karistuse mõistmise individuaalselt, s.o kohus ei ole seotud A. Ossipovile sama kvalifikatsiooni eest mõistetud karistusega, kellele süüks arvatud episoodide arv on iseenesest suurem. Kriminaalkolleegium kordab, et A. Ossipovi osas on ringkonnakohus seotud maakohtus mõistetud karistuse piiridega, kuivõrd seda ei ole prokuröri või kannatanute poolt vaidlustatud; sellise taotluse olemasolul näeks kriminaalkolleegium täiesti ainest A. Ossipovile mõistetud karistuse suurendamiseks. Seega lahendab ringkonnakohus A. Barinovile mõistetud karistuse tema individuaalset süüd silmas pidades ning KarS § 199 lg-s 2 ette nähtud sanktsiooni piires. 14.3 A. Barinov on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud ning nagu nähtub käesolevast kriminaalasjast, ei ole eelnevad karistused ka tema puhul omanud positiivset toimet eripreventiivses tähenduses. Varguse episoodis, milles A. Barinov maakohtus süüdi tunnistati, on samuti kannatanuks eakas P.G. , kelle korterisse tungis ta koos A. Ossipoviga 6.10.2009. Ka sellele kuriteole on iseloomulik, et kannatanu korterisse tungiti teadlikult, s.o koheselt pärast pensionipäeva, kannatanul kästi lamada ja mitte püsti tõusta, sisuliselt peremehetseti kannatanu korteris enda suva kohaselt. Eakalt kannatanult võeti ära pensioniraha, külmikust varastati ära toiduained ning vannitoast eemaldati segisti. Kohtus ei ole A. Barinov enda kuritegu usutavalt kahetsenud, selgitades, et „tööd linnas ei ole ning kuidagi on vaja elada“ ning on enda elatusallikate kohta selgitanud, et „olen ainult varastanud“ (kd 2, tlk 106). Seega on tegemist sisuliselt käitumisharjumusega, mis kergitab mõistetava karistuse sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole. Iseäranis küüniliseks peab ringkonnakohus seejuures apellatsioonis esitatud väiteid selle kohta, kuidas A. Barinov seletab, miks tema hinnangul kannatanu H.N. siiski enesetapu sooritas (vt otsuse p 2.2.2). Kiretult kirjeldab A. Barinov enda ja A. Ossipovi teo tulemusi, mis võisid tema hinnangul tuua kaasa kannatanu soovi sooritada enesetapp: talvisel ajal jäi ta ilma gaasi kasutamise võimalusest, segisti eemaldamise tõttu ei saanud ta tarvitada enam vett, telefoni äravõtmise tõttu jäi kannatanu ilma sidepidamisvõimalusest, konto tühjendamise tõttu jäi ta ilma enda rahast ja võtmete äravõtmise tõttu muutus võimatuks ka korterist lahkumine. Selline küüniline suhtumine näitab, et A. Barinov ilmselgelt ei teadvusta endale enda kuritegeliku käitumise tagajärgi, mistõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale on kohaseks karistuseks tuvastamist leidnud kahe varguse episoodi eest 4 aastat vangistust. 14.4 Ringkonnakohus leiab edasiselt, et KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 ja KarS § 25 lg 4 - § 200 lg 2 p-de 7,9 järgi mõistetud üksikkaristused tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita täies mahus ning kuritegude kogumi eest tuleb süüdistatavale mõista karistuseks 9 aastat vangistust. Kriminaalkolleegium ei näe vähimatki põhjust, miks peaks käesoleval juhul rakendama karistuste osalist, saati siis terviklikku katmist. KarS § 64 alusel liitkaristuse moodustamine on paratamatult seotud isiku teosüüga, samuti kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisega, sh sellega, kas isik on enda kuritegelikku käitumist kahetsenud või mitte. Ühtegi kergendavat asjaolu ringkonnakohus A. Barinovi käitumises ei näe, süüdistatav on pannud toime lühikese ajavahemiku jooksul mitu rasket õigusrikkumist, nende seas 1. astme kuriteo, mis enda kogumis toovad kriminaalkolleegiumi hinnangul kaasa karistuse täies ulatuses liitmise.

14.5 Kuigi A. Barinov pani talle inkrimineeritud kuriteod toime katseajal, ei tule käesoleval juhul moodustada liitkaristust KarS § 65 lg 2 alusel. Nimetatud sätte alusel tuleb liitkaristus moodustada mõistetud karistuse ja eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa vahel. Käesoleval juhul on A. Barinov aga eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täies mahus ära kandnud, mistõttu puudub üks liidetavatest ning liitkaristuse moodustamine on seega välistatud. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks tuleb seetõttu määrata 12.07.2011, mil A. Barinovi suhtes valiti käesolevas kriminaalasjas tõkendiks vahistamine. IV

Järgnevalt lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduva.

15.1 Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud 1. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 15.98 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 5 kohaselt tuleb kohaldamisele erikoefitsient on 2,0 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. Korra p 8 määrab, et kui ühes ja samas kriminaalasjas osaleb mitu kaitsjat, kelle kaitsealuseid kahtlustatakse või süüdistatakse omavahel seotud kuritegudes (nt kuriteo varjamine), ning vähemalt ühe kaitsja tasu suhtes kuulub kohaldamisele erikoefitsient, võib sama erikoefitsienti kohaldada kõikide omavahel seotud tegudes kahtlustatavate või süüdistatavate isikute kaitsjate tasu suhtes. Korra p 47 p 3 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 35.15 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 100 kuni 150 kilomeetri kaugusel. Korra p 54 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi põhjendatud taotlusel summas 0,13 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. 15.2 Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 sätestab aga täiendavalt järgmist: Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile taotluse, milles märgitakse: 1) käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluv tasu ja hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut; 2) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud, nende tegemisele kulunud põhjendatud aeg, , kui riigi õigusabi tasu arvestatakse ajatasuna; 3) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud ning , kui riigi õigusabi tasu arvestatakse koondtasuna; 4) riigi õigusabi osutamisel kulutatud aja, tehtud toimingute ja kantud kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta.

15.3 Edasiselt sätestab Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 5, et taotluse vormi kasutamine ja selle esitamise korra järgimine on advokaadile kohustuslik. Taotlus , kui riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ei esitata vormikohast taotlust, või kui taotlust ei esitata kehtestatud korras. Seejuures toonitab ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikast on Riigi õigusabi seaduse § 22 lgst 1 ja lg-st 5 sätestatust juhindumine kohustuslik nii advokaadile kui ka taotlust lahendavale kohtule (vt selle kohta RKKKm 3-1-1-56-10; 3-1-1-25-10).

ringkonnakohus mõistab A. Barinovi süüdistuses KarS § 114 p-de 5,6 järgi õigeks, ei too see kaasa maakohtu otsuse tühistamist nimetatud menetluskulude osas, kuivõrd KrMS § 181 lg 2 kohaselt peab isik kandma menetluskulud vaatamata õigeksmõistmisele juhul, kui ta on need kulud põhjustanud eneserõõnaga. Vaidlust ei ole selles, et kohtueelses menetluses on A. Barinov andnud ennast süüstavaid ütlusi, mis tõid ka kaasa nimetatud menetluskulud, mistõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas muutmata. V

Paavo Randma

Mati Kartau

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.