Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Kohtuotsusega mõisteti süüdi veel J. J.I ja J.I , kuid nende osas ei ole kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustatud.

seni, kuni vahele sekkus A E, kes pidas Juri J.I kinni. Pärast seda, kui turvatöötajatel õnnestus Juri J.I kinni pidada, hüppas Pavel J.I turvatöötajate sõiduki ette ning lõi rusikaga vastu aknaklaasi, mille tagajärjel see purunes. Seejärel, kui turvtöötajad proovisid kinni pidada Pavel J.I, ühines seltskonnaga J.I , kes proovis samuti turvatöötajaid lüüa. Turvatöötaja I D avaliku korra kaitsmise pädevus tuleneb turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 ja 3, 13.04.2007 sõlmitud OÜ Turvateenistuse Alfastar töölepingu nr 779 punktidest 2.1 ja 2.2 ning 16.04.2007 allkirjastatud OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi punktidest 4 ja 5. Turvatöötaja Andrus Ei avaliku korra kaitsmise pädevus tuleneb turvaseaduse § 32 lg 1 p 2 ja 3, 05.10.2006 sõlmitud OÜ Turvateenistuse Alfastar töölepingu nr 690 punktidest 2.1 ja 2.2 ning 05.10.2006 allkirjastatud OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi punktidest 4 ja 5. I Dle tekitatud tervisekahjustused on fikseeritud AS Kallavere haigla poolt 23.11.2010 I Dle väljastatud vigastuste dokumenteerimise kaardis 1163 /I tlk 13/. Samuti süüdistatakse Pavel J.I selles, et 23.11.2010 kella 03.30 ajal Maardus Keemikute 41 asuva maja juures lõi ta ametikohustusi täitvat ning teda kinni pidanud Põhja Prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna politseiametnikku D B jalaga vastu vasakut jalga, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu. Seega Pavel J.I vägivallaga võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes seoses tema ametikohustuse täitmisega pani toime KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Apellatsioonide sisu ja menetlusosaliste seisukohad

- U.D käitumises ei esine KarS § 274 lg 1 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu tunnuseid, millena tuleb vaadelda võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemist KarS §-de 120-122 mõttes. Isiku süüditunnistamisel KarS § 274 lg 1 järgi tuleb muuhulgas tuvastada kannatanu tervise kahjustamine või valu põhjustav kehaline väärkohtlemine (või sellega ähvardamine). Kohtuotsuses kirjeldatud rabelemine ja käte enda alla peitmine kinnipidamise ja käeraudade pealepanemise vältimiseks ei ole õiguslikult hinnatav vägivallateona. Samuti ei ole mõeldav küünarnukkidega teist isikut selja taha lüüa sellisel viisil, et põhjustatakse valu või vigastusi (eriti kõhuli maas lamades ja käsi enda alla peites). Eluliselt ei ole usutav, et U.D võis põhjustada kannatanute poolt kohtuistungil kirjeldatud tegevusega valu või tervisekahjustusi. - kohus on andnud ebaõige hinnangu ka kuriteo subjektiivsele koosseisule. Tuginedes kohtupraktikale, ei olnud tuvastatud objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt süüdistatava eesmärgiks vägivalla kasutamine, vaid põgenemine, ärajooksmine, mida ta korduvalt üritas teha. Oluline tähendus on süüdistatava enda ütlustel, kohus ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud U.D tahtlust kõigi objektiivse külje tunnuste suhtes olukorras, kus süüdistatav on järjekindlalt kinnitanud, et tema arusaamist mööda ta kellelegi vigastusi ega valu ei tekitanud. - U.D suhtes ei ole kohaldatav kaastäideviimine. Isegi kui nõustuda kohtu seisukohtadega selles, et teised süüdistatavad kasutasid kannatanute suhtes vägivalda, ei ole käesoleval juhul tegemist teoühtsusega. Kohus on tuvastanud süüdistatavate järjestikused käitumisaktid, mitte aga süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegevuse. - maakohus ei ole põhjendanud menetluskulude täies ulatuses väljamõistmist. U.D puuduvad rahalised vahendid ja ka muu vara. Nimetatud asjaolusid arvestades on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

riigivõimu üksuste alla. Kohtu viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-69-09 pigem kinnitab kaitse seisukohta. - P. J.I süü tõendamiseks on kasutatud üksnes kannatanute ütlusi, mis kaitsja arvates on vastuolus nii üksteise kui ka läbivaatuse protokolliga. Otsuses puudub põhistus, miks kohus usub kannatanute ütlusi ja millega need on tõendatud. Kannatanu D suhtes ei ole ekspertiisi tehtud, tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa väita, et P. J.I oleks saanud jalaga kannatanut tabada kohta, kus vigastus fikseeriti.

järeldusele, et need ei ole usaldusväärsed või eluliselt usutavad, peab kohus oma järeldust vastavalt KrMS § 312 p 2 tulenevalt põhjendama. Alles siis kui kohus jõuab järeldusele, et süüdistava poolt kohtuistungil antud ütlus on usaldusväärne tõend on kohtul alust sellega arvestada ja esitada oma põhjendus millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab või kummutab. Antud juhul pole P.J.I kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud, seega on tõenditena käsitatavad tema kohtulikul uurimisel antud ütlused. P.J.I ütlustele hinnangu andmisel on kohus jõudnud järeldusele, et need on vastuolus teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega, milledeks kohus on lugenud kannatanute poolt kohtuistungil antud ütlused ja ka kohtuistungil uuritud kirjalikud tõendid. Eelkõige kannatanutel vigastuste tuvastatust kinnitavad tervisekaardile arsti poolt kantud andmed, asitõendi vaatlusprotokoll ning videosalvestus, kannatanu I.D läbivaatluse protokoll koos lisadega. Nimetatud tõenditele on maakohus viidanud ja need on otsuses ka lahti kirjutatud ning nende seaduslikkust ning tõendina arvestamist pole kaitsja vaidlustanud. Seega maakohus, kõrvutades P.J.I ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on põhjendanud nende ebausaldusväärseteks tunnistamist, mis omakorda tõi kaasa ütluste tõendikogumist välja jätmise ehk nendega mittearvestamise tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel. KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumine pole antud juhul tuvastatav. P.J.I kaitsja on lugenud menetluslikuks probleemiks ka kohtuistungil kannatanuna ülekuulatud A.Ei menetlusliku staatuse. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga, vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Nii on juba esialgses süüdistusaktis esitatud süüdistuse sisust arusaadav, et ka turvatöötajat A. Ei rünnati, talle tekitati valu ja kohtule esitatud süüdistusakti kohaselt on prokurör taotlenud kohtuistungile kustuda teiste hulgas kannatanu A.Ei/ 4 kd. t.lk. 1-9/. Seega oli kohtul seaduslik alus käsitada A.Ei kannatanuna ja seda olenemata asjaolust, et kohtueelsel uurimisel on ta üle kuulatud tunnistajana. Samuti on P.J.I kaitsja leidnud, et süüdistus on ebakonkreetne. Turvatöötajatega seotud episood on ülekoormatud detailidega, politseitöötajaga seotud episoodis pole aga märgitud milliseid ja seoses millega ta ametikohustusi täitis. Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses võib tõepoolest endaga kaasa tuua kaitseõiguse eiramise, mis on Riigikohtu poolt korduvalt tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, kuid kolleegium leiab, et antud juhul pole süüdistuse selline konkretiseerimatus tuvastatav. Vastab tõele, et turvatöötajatega seotud episoodis on esitatud kõikide süüdistatavate teod nende toimepanemise järjestuses, seega ära näidates igaühele etteheidetava teo. Kohtukolleegium leiab, et grupilise, lühikese aja jooksul, samade kannatanute suhtes toimepandud kuriteo süüdistuses iga süüdistatava tegevuse eraldi esitamine, ei anna alust hinnata süüdistust ebakonkreetsena. Samuti ei saa kolleegium nõustuda P.J.I-le esitatud süüdistuse ebakonkreetsuse etteheitega ka D.B’iga seotud episoodis. Süüdistuses on ära toodud, et tegemist oli Põhja

Prefektuuri Ida- Harju politseijaoskonna politseiametnikuga, kes täites oma ametikohustusi pidas P.J.I sündmuskohal kinni. Kohtukolleegium leiab, et süüdistuse sisu ja seda mõlemate episoodide osas, oli P.J.I-le arusaadav. Mingeid üllatusi, ei süüdistuse sisus ega juriidilises hinnangus, tema jaoks ei olnud. Süüdistuse arusaadavust on kinnitanud ka P.J.I ise. Kohtuistungi alguses on süüdistatav taotlenud, seoses tõlke kättesaamisega, lisaaega sellega tutvuda ja maakohus on sellise taotluse rahuldanud. Kuigi kaitsja on maakohtus märkinud, et konkreetset süüdistust pole esitatud oli ka kaitsjale arusaadav milliste tegude toimepanemine P.J.I-le inkrimineeritakse. U.D kaitsja on leidnud, et kohus on väljunud süüdistuse piiridest, kuna on tuvastanud, et U.D lõi teda kinnipidanud turvatöötajat küünarnukkidega, milles pole talle aga süüdistust esitatud. Kohtukolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Maakohus on refereerinud kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlusi, sellest, et U.D kinnipidamisel rabeles, püüdis teda igati lüüa, lõi küünarnukkidega kehasse. Kohtukolleegium leiab, et toimepandud vägivallategude tuvastamine kannatanu kohtuistungil antud ütluste alusel, nii nagu kannatanu seda mäletab, ei anna antud juhul alust jõuda järeldusele, et kohus väljus süüdistuse raamidest. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kaitsjate poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised pole tuvastatavad. Ringkonnakohus toetub siinjuures Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-83-11 märgitule, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest.

toimepandav või valveobjekti ohustav õigusrikkumine või seda tõkestada. Samas näeb Turvaseaduse § 32 lg 1 p 3 ette turvatöötaja õiguse pidada kinni isik, kes ohustab objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Turvaseaduse § 40 lg 4 aga volitab turvatöötajat kasutama isiku kinnipidamisel käeraudu, kui on alust arvata, et ta võib põgeneda, rünnata turvatöötajat või ohustada teisi isikuid või ennast. Osutatud sätetest järeldub, et turvatöötaja pädevusse ei kuulu mitte ainult valveobjekti puutumatuse tagamine, vaid teatud juhtudel ka avaliku korra kaitse, kusjuures viimasel juhul on turvatöötaja tegevuse aluseks seadusest tulenev pädevus, riigivõimu poolt antud avaliku võimu teostamise volitus. Lähtudes eeltoodust Riigikohus nõustus seisukohaga, et süüdistatava poolt turvatöötajast kannatanu suhtes toimepandud teod tuleb kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi. Seega on nimetatud lahendis Riigikohus sedastanud, et erafirma turvatöötaja saab konkreetse kriminaalasja tehiolusid arvestades olla avalikku korda kaitsvaks muuks isikuks KarS § 274 lg 1 mõttes. Antud asjas on juba süüdistuses ära toodud samad turvaseaduse sätted ja lisaks veel ka kannatanute ja tööandja vahelise töölepingu ning OÜ Alfastar turvatöötaja ametijuhendi asjassepuutuvad punktid. Samadele seaduse ja lepingu ning ametijuhendile on toetunud ka maakohus oma otsuses ning ringkonnakohus leiab, et kannatanud I.D ja A.Endreksen OÜ Alfastar turvatöötajatena täitsid 23.11.2010 varguse toimepannud isiku ning ka viimase põgenemiseks neid rünnanud isikute kinnipidamisel nii turvaseadusest kui töölepingust tulenevaid ametkohustusi ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et turvatöötajatest kannatanute suhtes toimepandud kuriteod tuleb kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi. Kaitsjad on vaidlustanud otsuse ka KarS § 274 lg 1 objektiivsesse koosseisu kuuluva vägivalla kasutamise tuvastatuse küsimuses. Sisuliselt kaitsjad leiavad, et tõendatud pole U.D ja P.J.I poolt kannatanute suhtes KarS § 120-122 ettenähtud vägivalla kasutamine. P.J.I kaitsja on märkinud, et süüdistatava poolt kannatanute löömine on tõendatud vaid kannatanute ütlustega, millised on aga vastuolulised. Samas pole kaitsja viidanud millises osas kannatanute ütlused omavahel vastuolus on. Kaitsja pole sellel pinnal esitanud argumentatsiooni, mis kummutaks kohtu järeldused kannatanutele tekitatud valu ja vigastuste kohta. Samuti ei saa kolleegium nõustuda kaitsja väitega, et kannatanu D.Bi episoodis on kohus lähtunud vaid kolmest reast kannatanu ütlustes. Kohus on kohtuotsuse tegemisel tõendina käsitatavad kannatanu ütlused kajastanud otsusel lk. 11 ja asjaolu, et kohus otsuse lk 13, kõrvutades neid teiste tõenditega, ei avanud uuesti kogu kannatanu ütluste sisu vaid tõi esile olulise, süüteokoosseisu tuvastamiseks vajaliku, pole antud juhul aluseks tunnistada kannatanu poolt antud ühetaolised ütlused ebausaldusväärseteks. D.Bi, kes oli kohale kutsutud politseitöötaja ja täitis oma tööülesandeid, ütluste kohaselt oli P.J.I agressiivne, sõimas ebatsensuursete sõnadega, ei allunud tema seaduslikele korraldustele ja kinnipidamisel lõi teda jalaga vastu jalga, mis tekitas valu. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu järeldusega süüdistatavate poolt neile inkrimineeritud süütegude toimepanemise tõendatuse kohta, peab vajalikuks märkida, et igasugune vägivallategu KarS § 120- 122 tähenduses avalikku korda kaitsva, ametikohustusi täitva turvateenistuse töötaja ja võimuesindaja suhtes on kvalifitseeritav KarS § 274 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub U.D kaitsja seisukohaga, et kui kahtlustatav vaid peidab käsi

käeraudade kasutamise eest, ei täida tema käitumine koosseisu kui sellega süüdistatava käitumine piirdub ja turvatöötaja kasutades õiguslikul alusel seaduses ettenähtud vahendeid surudes sellega maha kahtlustatava vastuhakkamistahte. Antud juhul aga on tuvastatav vastuhakkamine füüsilise vägivalla kasutamisega, turvatöötajate löömisega, mõlema süüdistatava poolt. Seda enam, et P.J.I ründas turvatöötajaid ju vaid selleks, et varguse toimepannud U.D saaks põgenema. Maakohus on tuvastanud, et nii U.D kui ka Pavel J.I kasutasid kannatanute suhtes füüsilist vägivalda, kusjuures vastavalt süüdistuses esitatule on kohus konkretiseerinud nii U.D kui ka P.J.I poolt kasutatava vägivalla. Kohtukolleegium ei pea seda vajalikuks korrata, märgib vaid, et vägivallategudeks on igasugune kannatanule valu tekitav keha mõjutamine. Kannatanud on selgitanud, et nii U.D poolt kannatanu löömine kui P. J.I poolt kannatanute löömine, sealhulgas jalaga, oli kannatanutele valu, I.Dle ka vigastusi, tekitav. Selline asjaolu, mida sai vaid kannatanu tunnetada ja mis on koosõlas nii sündmuste käiguga, kui isiku vaatlusprotokolliga/ 1 kd. t.lk. 15-24/ kui tervisekaardis arsti poolt fikseeritud vigastustega/ 1 kd. t.lk. 13-14/ täidab koosseispärase vägivallateo tunnuse ja apellatsiooni väited seda ei kummuta. Siinjuures tuleb silmas pidada kannatanu I.Dle tekitatud vigastuste fikseerimise osas seda, et tema suhtes ei pannud vägivallategusid toime vaid apellantide kaitsealused vaid ka teised kaassüüdistatavad. Seega P.J.I kaitsja väide, et kannatanu läbivaatuse protokoll ei ühti tema kaitsealusele inkrimineeritud löökide lokalisatsiooniga, ei anna alust tuvastada, et kannatanu ütlused oleksid vaatlusprotokolliga vastuolus. U.D kaitsja on leidnud, et kuna süüdistatava eesmärgiks oli ärajooksmine, pole objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt tuvastatav, et süüdistatava eesmärgiks oli vägivalla kasutamine, seega pole tõendatud kooseisuline subjektiivne külg. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 274 lg 1 ettenähtud subjektiivne süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega ei lasu antud koosseisu täidetuks lugemisel kohtul kohustust tuvastada, et U.D eesmärgiks ja kogu käitumise sisemiseks põhjuseks oli kannatanute löömine. Kohus on tuvastanud millisel eesmärgil süüdistatav kannatanute suhtes vägivalda tarvitas. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohtu poolt tõendamist leidnud, et varguse toimepanemise eest vastutuse vältimiseks ja turvateenistuse töötajate käest pääsemiseks kasutas U.D vägivalda, mis seisnes kannatanu tahtlikus löömises. 5.3 U.D kaitsja on apellatsioonis leidnud, et süüdistatava suhtes pole kohaldatav kaastäideviimine, kuna kohus on tuvastanud süüdistatavate järjestikused käitumisaktid. Maakohus on tõepoolest teiste hulgas U.D-le karistuse mõistmisel koosseisuvälise raskendava asjaoluna arvestanud KarS § 58 p 10 ettenähtud grupi poolt süüteo toimepanemist. Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et kohtuotsuses on kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid, on kooskõlas seadusega, kuna otsustamaks kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute

teopanuste suhtes tervikuna ning vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana. Riigikohus on korduvalt oma lahendites sedastanud, et teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Antud juhul on tuvastatav, et U.D realiseeris oma käitumisega juba tervikuna objektiivse teokoosseisu. Faktiliselt oli tema see, kelle käitumine, füüsiline vastuhakk teda kinnipidanud turvatöötaja suhtes, ajendas kaassüüdistatavaid tegutsema. Edasi toimus juba kõik ühiselt ja just U.D vabastamiseks. Koos kaassüüdistavatega tegi U.D kõik süüdistuses etteheidetavad teod ning olles korduvalt juba turvatöötaja poolt kinni peetud, rabeles ta seoses vägivalla kasutamisega ja teiste kaassüüdistatavate sekkumise ja turvatöötajate ründamisega ennast jälle lahti ja üritas põgeneda. Toimepandu oli U.D kontrolli all ning tal oli võimalus lõpetada selline käitumine, vastuhakk ja füüsiline vägivald, mis asja tehiolusid arvestades oleks lõpetanud ka kaassüüdistavate poolt kuritegeliku käitumise, turvatöötajate ründamise ja nende suhtes vägivalla kasutamise. Seega kohtukolleegium leiab, et kohus on karistuse mõistmisel seaduslikult arvestanud karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist grupi poolt.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

JULIA KATŠKOVSKAJA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.