Kohtulahend

2(6)

Seega J.E isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, pani toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel avalikkuse poole pöördudes, so KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kannatanutele olulise varalise kahju põhjustamist ja lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse põhjendatult, et J.E on varem kohtu poolt 6 korda karistatud, sealhulgas vangistusega, kui vaatamata sellele ei ole varasemad karistused tema käitumisele mõju avaldanud, mistõttu ta pani peagi pärast vanglast vabanemist toime uued kuriteod. Kannatanutele on tekitatud olulised varalised kahjud, kuid vaatamata sellele, et J.E on oma sõnade kohaselt kindel töökoht, ei ole ta seni asunud tekitatud kahjusid hüvitama. Samas võttis kohus arvesse seda, et J.E pani need kuriteod toime 4 aastat tagasi, mistõttu mõistis talle sanktsiooni alammäära lähedased vangistused. Lisaks sellele kohaldas kohus J.E-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel karistuste katmise põhimõtet. Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses, siis vähendati mõistetud karistust veel ühe kolmandiku võrra. Kuna kohus saab mõista süüdistatavale karistuse vaid konkreetse kriminaalasja raames toime pannud kuritegude eest, siis ei ole asjakohane süüdistatava apellatsiooni taotlus võtta karistuse mõistmisel arvesse seda, et ta on olnud pikka aega kinni peetud Hollandi Kuningriigis. Apellatsioonikohtu istungil ei ilmnenud asjaolusid, mis võimaldaksid J.E-le mõistetud seaduslikku karistust veelgi kergendada. 6.2 Teisena peatub kohtukolleegium J.E-le mõistetud karistuse kandmise aja algusel. Apelleeritud kohtuotsuses on märgitud, et J.E karistuse kandmise aja algus on 3. august 2011. a. J.E apellatsioonis märgitakse, et see kuupäev ei ole õige, kuid samas ei esitata ta ka mõnda teist kuupäeva ega põhjendusi selle kohta. Apellatsioonikohtu istungil kohtu küsimustele vastates J.E kinnitas, et 3. augustil 2011. a toodi ta lennukiga Hollandi Kuningriigist Tallinna lennujaama ja toimetati samal päeval Tallinna Vanglasse. Kriminaaltoimikus olev Tallinna Vangla arvestusosakonna õiend kinnitab J.E väiteid selle kohta, et süüdistatav on saabunud Tallinna Vanglasse 3. augustil 2011. a. Apelleeritud kohtuotsuses viidatakse kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a kohtumääruses väljendatud seisukohale, et kui teise riigi kohtuotsuse tunnustamist ei ole taotletud ega seda otsust Eestis tunnustatud, siis ei saa seda Eestis menetletavas kriminaalasjas karistuse mõistmisel arvestada. Seetõttu jättis maakohus J.E-le karistuse mõistmisel Hollandi Kuningriigis eelvangistuses viibitud aja põhjendatult arvesse võtmata ja määras karistuse kandmise aja alguseks 3. august 2011. a. 6.3 Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks reageerida prokuröri poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väitele, et ta ei saanud maakohtus ega saa ringkonnakohtus J.E ajutise loovutamise kohta täiendavaid dokumente esitada, kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. veebruari 2008. a otsuses nr 3-1-1-91-07 ja 29. novembri 2010. a otsuses nr 3-1-1-79-10 tõepoolest märkinud, et lühimenetluses peaks apellatsioonikohtus olema välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine, mis ei puuduta menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium 1. märtsi 2010. a otsuses nr 3-1-1-2-10 leidnud, et igasugused määrused vms dokumendid, mis on mõeldud menetluslike asjaolude tuvastamiseks, on käsitatavad tõenditega KrMS § 63 lg 2 mõttes. Kohtumenetluse pooled on kohustatud need dokumendid kohtule esitama ja kohus on kohustatud need dokumendid seisukoha võtmiseks vastu võtma. Eeltoodust tuleneb, et kuna dokumendid J.E Eesti Vabariigile ajutise loovutamise kohta on vajalikud menetluslike asjaolude selgitamiseks, siis oleks pidanud prokurör need maakohtule või ringkonnakohtule esitama. Kuna prokurör ringkonnakohtule J.E ajutise loovutamise kohta

4(6)

täiendavaid dokumente ei esitanud, siis kõrvaldas ringkonnakohus selle puuduse J.E küsitlemise, vangla õiendi ja justiitsministeeriumiga peetud kirjavahetuse võrdlemise teel. 6.4 KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Maakohus on leidnud, et J.E-le mõistetud karistuse täitmisele pööramise tähtaeg ei ole möödunud ning on talle mõistnud KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse. Kohtukolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et J.E vabastati tingimisi enne tähtaega 5. detsembril 2006. a katseajaga 1 aasta. Seega pidi katseaeg lõppema 5. detsembril 2007. a. KarS § 82 lg 1 p 2 kohaselt on karistuse täitmise aegumistähtaeg teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse puhul 3 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest ning vastavalt sama paragrahvi lg 2 p-le 2 otsuse täitmine peatub KarS § 73 või 74 alusel määratud katseajaks. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et J.E suhtes tehtud kohtuotsuse täitmine oleks aegunud 5. detsembril 2010. a. Samas näeb KarS § 82 lg 2 p 4 ette, et otsuse täitmise aegumine peatub ka ajaks, mil isik oli välisriigis ja teda ei anta välja või teda ei saa välja anda. J.E peeti Hollandi Kuningriigis kinni 5. veebruaril 2009. a, so enne aegumistähtaja möödumist. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole otsuse täitmise tähtaeg möödunud, sest J.E viibis Hollandi Kuningriigis vahi all kuni 3. augustini 2011. a, so ajani mil Hollandi Kuningriigi võimud nõustusid loovutama ta Eestile ajutiselt kohtumenetluse läbiviimiseks. Selline kohtu väide ei ole aga kooskõlas kriminaaltoimiku materjalidega, sest kriminaalasja arutanud kohtuniku ja justiitsministeeriumi vahelisest kirjavahetusest nähtub, et Hollandi Kuningriik on küsinud Eesti seisukohta J.E ajutise loovutamise kohta juba 2009. a augustikuus, so rohkem kui aasta enne otsuse aegumistähtaja möödumist, kuid Eesti ei ole J.E kohest loovutamist soovinud (II kd tl 56). Seetõttu ongi Hollandi Kuningriik asunud J.E kriminaalasja edasi menetlema ja teatanud, et nõustub nüüd tema loovutamisega alles pärast kohtumenetlust. Seoses sellega toimetatigi J.E Eestisse tema üle kohtupidamiseks alles 3. augustil 2011. a. Eeltoodust nähtub, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on raskendatud süüdistatava J.E olukorda. Kuna eelmise kohtuotsuse täitmine on J.E suhtes aegunud, siis kohaldas maakohus tema suhtes põhjendamatult KarS § 65 sätteid ja suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 5 kuu 6 päeva võrra. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. juuni 2010. a otsuses nr 3-1-1-118-09 märkinud, et kui ei eelmise kohtuotsuse täitmisele pööramise tähtaeg möödunud, siis on KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kohaldamine välistatud. Seoses sellega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse J.E-le mõistetud liitkaristuse osas. Seega kuulub J.E kandmisele KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud ja KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendatud liitkaristus 1 aasta 2 kuud. 6.5 Tuginedes KrMS § 331 lg-le 3 peab kohtukolleegium vajalikuks märkida veel seda, et lisaks aegumisele on J.E suhtes KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine välistatud veel seetõttu, et Harju Maakohtu 26. veebruari 2009. a kohtumääruses ja Euroopa vahistamismääruses ei ole seda asjaolu ära märgitud. Määruses märgitakse hoopis vastupidist: tegemist on vaid kahe kuriteoga, täitmisele pööratavaid kohtuotsuseid ei ole, kandmata jäänud karistust ei ole, kuriteod aeguvad 19. jaanuaril 2014. a. Riigikohtu senine praktika on olnud aga jätkuvalt seisukohal, et varasema kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise võimalus kui vabaduse võtmisega seotud tagajärg peab sisalduma vahistamismääruses. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium 21. juuni 2010. a otsuses nr 3-1-1-51-10 märkinud, et kui vahistamismääruses seda asjaolu ära näidatud ei ole ja teist riiki ei ole ka hiljem

5(6)

sellest informeeritud, siis on varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine välistatud.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Malle Preimer

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.