Kohtulahend

Sellega pani V. Danilova toime teise inimese tapmise, s.o KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus ei tunnistanud V. Danilova ennast süüdi tahtluses A. A. d tappa. Maakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad seda, et V. Danilova pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS §113 järgi. Maakohus leidis, et süüdistus on selles osas õigesti kvalifitseeritud ja leidnud tõendamist. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus leidis, et kuna V. Danilova oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine, tuleb alaealisele karistuse mõistmisel eelkõige arvestada tema isikut. Alaealise puhul ei ole tema isiksus veel välja kujunenud, tema arusaamad ja meelestatus õiguskorra ja selle kaitsmise osas, samuti kuriteo põhjuste osas, on teistsugused. Riigikohtu 14.06.2006 lahendi nr 3-1-1-43-06 järgi alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetsus teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Vastavalt KarS § 45 lg 2 ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Maakohus leidis, et V. Danilova puhul karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi V. Danilova on oma süüd eitanud, on ta siiski tunnistanud kõiki neid lööke kannatanu pihta, mis on kirjas süüdistusaktis. Maakohus leidis, et tegemist on juriidilise tõlgendamisega tagajärje suhtes ning arvestas V. Danilova poolt tunnistatut karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna. KarS § 113 näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Tavalise kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. Maakohus leidis, et tuleb lähtuda mitte sanktsiooni keskmisest, vaid KarS § 45 lg 2 sätestatud määrast. Kuna V. Danilova on tunnistanud kõiki süüdistusaktis nimetatud lööke kannatanu suhtes, ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista talle karistuseks vangistust ülemmääras, mis on ette nähtud karistusseadustiku lubatud sanktsioonis. Samas ei pidanud maakohus põhjendatuks mõista karistuseks ka vangistust tunduvalt alla selle määra. Maakohus pidas oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Asjaolu, et V. Danilovale avaldab õiget mõju vaid reaalne vangistus, tuleneb ka Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna kohtueelsest ettekandest. Eeltoodu alusel mõistis maakohus V. Danilovale karistuseks vangistuse 9 aastat, mis kuulub vähendamisele ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks jääb V. Danilovale seega 6 aastat vangistust.

-3-

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu V. Danilova kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o V. Danilovale mõistetud karistuse osas ning teha uue otsuse, millega mõista V. Danilovale kergem karistus, mida osaliselt KarS § 74 lg 1 ja 2 alusel mitte täitmisele pöörata. Apellant leiab, et maakohtu otsus on ebaõige V. Danilovale mõistetud karistuse osas. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, kuna ei ole põhjendanud, miks ei pea põhjendatuks mõista alaealisena kuriteo toime pannud naissoost isikule vangistust tunduvalt alla KarS § 45 lg 2 sätestatud alammäära. Vastavalt KarS § 45 lg 2 ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Seega võis maakohus kõiki karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvesse võttes mõista V. Danilovale KarS § 113 järgi maksimaalse karistusena 10 aastat vangistust. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus arvestas karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna V. Danilova poolt tunnistatut. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, mõistes V. Danilovale karistuseks 9 aastat vangistust, ei ole karistusmäära valikul tegelikult arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades mõistetud karistuse raskust (9 aastat vangistust), on ilmne, et maakohus ei ole karistusmäära valikul süüdlase alaealisust tegelikult arvestanud ning on jätnud põhjendamatult tähelepanuta riigikohtu ja maakohtu enda poolt kohtuotsuses viidatud olulise karistusõigusliku rõhuasetuse alaealiste poolt toime pandud kuritegude korral. Seega on maakohus otsuses küll näiliselt karistust põhistanud, kuid mõistetud karistus ei vasta kohtu põhistusele. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei pea põhjendatuks mõista karistuseks vangistust tunduvalt alla selle määra. Alaealise karistamisel on seadusandja seadnud eesmärgiks püüda ära hoida uut kuritegu, tasakaalustada pedagoogilist defitsiiti ja pidada silmas alaealise sotsiaalset integratsiooni. Karistusõiguse põhimõtete kohaselt saab vangistuse kohaldamine alaealisele olla pigem erandlik, ehkki see ei ole välistatud. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidi õiguskuulekusele (Riigikohtu lahend 3-1-1-39-07). Kaitsja on seisukohal, et pikaajaline vangistus ei täida alaealisele mõistetud karistuse eesmärke. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-27-08 järgi on karistuse mõistmist puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Tulenevalt ülaltoodust taotleb kaitsja KrMS § 340 lg 2 p 4 alusel kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja V. Danilovale kergema karistuse mõistmist KarS § 74 lg 2 kohaldamisega. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et KrMS § 340 lg 1 tulenevalt on tegemist olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks.

-4-

Menetluse senine käik Tartu Ringkonnakohus jättis 13. mai 2011 otsusega Viru Maakohtu 16. detsembri 2010 otsuse kriminaalasjas nr 1-10-11840 muutmata ja V. Danilova kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava V. Danilova kaitsja esitas Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011 otsuse peale kassatsiooni. Riigikohus tühistas 24. oktoobri 2011 otsusega (3-1-1-77-11) Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2011 otsuse ja saatis Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kriminaalkolleegium leidis, et alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (RKKKo 3-1-1-76-07). Maakohus märkiski, et täisealise süüdistatava puhul saadakse konkreetsele isikule mõistetav karistus, võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt tema süüle kas suurendatakse või vähendatakse ja korrigeeritakse seejärel preventsioone silmas pidades. Alaealise puhul tuleks maakohtu hinnangul lähtuda aga KarS § 45 lg-ga 2 seatud alandatud ülemmäärast. Sellises suhtumises väljendub aga põhjendamatult ebavõrdne kohtlemine võrreldes täisealisena kuriteo toime pannud isikutega. Ei ole mingit põhjendust, miks peaks alaealisele süüdistatavale karistuse mõistmisel võtma aluseks sanktsiooni ülempiiri. Karistuse mõistmine ei tohi toimuda meelevaldselt. Ka alaealise süüdistatava puhul ei tule lähtuda mitte KarS § 45 lg-s 2 sätestatud ülemmäärast, vaid samadest karistusmäära konkretiseerimise põhimõtetest kui täiskasvanu puhul, s.t sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud vahemiku keskmist lähtepunktiks võttes. Juba üksi asjaolust, et maakohus on V. Danilovale karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks võimaliku sanktsiooni maksimumi, nähtub materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu mingeid erilisi asjaolusid, mis võinuks üleüldse tingida maakohtu poolt V. Danilova teosüü sedavõrd suureks hindamise, et õigustanuks karistuse mõistmist sanktsiooni ülempiiri lähedases määras. Lisaks tuvastatud kergendavale asjaolule tulnuks V. Danilova süü suurust mõjutavate asjaoludena hinnata seda, et teda süüdistati ühe kuriteo toimepanemises, ta oli varem kriminaalkorras karistamata isik. Teo toimepanemisele ajendasid kannatanu poolsed solvangud. Samas tuli loomulikult tähelepanu pöörata asjaoludele, et tapmine pandi toime olmekonflikti tulemusena ning süüdistatav käituski alkoholijoobes olles vägivaldselt, mistõttu ei olnud kannatanu ründamine juhuslik episood. Neid asjaolusid kogumis arvestades pidanuks V. Danilovale mõistetud karistus kujunema kergemaks kui maakohtu poolt mõistetud üheksa aastat vangistust. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole sisuliselt käsitlenud kaitsja väiteid selle kohta, et maakohus ei ole karistusmäära valikul arvesse võtnud ei otsuses märgitud karistust kergendavat asjaolu, karistust raskendavate asjaolude puudumist, ega ka seda, et V. Danilova on varem kriminaalkorras karistamata. Maakohus ei ole karistusmäära valikul ka süüdlase alaealisust tegelikult arvestanud. Karistust mõistes on maakohus põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast. Eriti on ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (RKKKo asjas 3-1-1-805, p 9). Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).

-5-

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

-6-

-7-

Kriminaalhooldaja kohtueelsest ettekandest nähtub, et V. Danilova on mitmel korral kodust ära jooksnud, edasiseks eluks tal mingeid plaane ei ole. Ta tunneb end karistamatuna. Ema on püüdnud suhteid süüdistatavaga parandada, kuid see ei ole tulemusi andnud. Kiviõli Linnavalitsuse alaealiste komisjon on arutanud V. Danilova õigusrikkumisi kolmel korral. V. Danilovale kohaldati mõjutusvahendina üldkasulikku tööd, kuid seda tegema ta ei ilmunud. Tema suhtes on kasutatud erinevaid sekkumisvõimalusi, et muuta tema käitumist, kuid ka need ei ole tulemusi andnud.

-8-

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

-9-

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.