Kohtulahend

Süüdistatav F.B eitab kannatanu suhtes igasugust füüsiliseks vägivallaks loetava teo toimepanemist. Vastavalt KrMs § 7 lg.3 tuleb igasugune kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Neil asjaoludel ja põhjendustel ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendatud F.B poolt süüdistuses kirjeldatud KarS § 121 tunnustele vastava süüteo toime panemine ja F.B tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Oluline on, et F.B käitumises puuduvad süüteo tunnused isegi juhul, kui kohus loeb tõendatuks sündmuste käigu ning A A valu ja tervisekahjustuse saamise vastastamisel (tl. 38) kirjeldatud viisil: kui F.B võttis kannatanu õlgadest, A A sülitas talle näkku, F.B sülitas kannatanule näkku, vehkis kätega ja tabas kätega vehkides kannatanu nina. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse kehalise väärkohtlemise eest. Samas ei ole nimetatud normi kohaselt kehaline väärkohtlemine mitte igasugune kehalise puutumatuse rikkumine, vaid ainult selline, millega kaasub KarS § 121 ettenähtud tagajärg: valu või tervisekahjustus. KarS § 121 ettenähtud kuritegu on tahtlik kuritegu ehk selle eest on võimalik kriminaalvastutus, kui see on pandud toime tahtlikult. Oluline on, et tahtluse olemasoluks peab süüdlasel olema tahtlus nii teo kui õigusvastase tagajärje suhtes. Seega pidi F.B KarS §121 sätestatud süüteo toimepanemiseks vähemalt möönma ja soosima asjaolu, et tema poolt käega vehkimine võib tekitada kannatanule valu. Seda asjaolu, F.B tahtluse voluntatiivset elementi ehk arusaamist, et ta võib kätega vehkides tekitada kannatanule valu, asjas tõendatud ei ole. Seetõttu puuduvad F.B käitumises karS § 121 süüteo tunnused ja ta tuleb ka seetõttu esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonis esitatud väide maakohtu poolt kohtuliku uurimise läbiviimise ühekülgsuse kohta on paljasõnaline. Apellant leiab, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus väljendub selles, et maakohus on kohtuotsuse rajanud tema arvates vaid kannatanu ütlustele. Kohtukolleegiumi seisukohast ei mõjuta kohtuliku uurimise igakülgsust ja täielikkust mingilgi määral see mitmele tõendile kohtuotsus rajaneb ja mitu tunnistajat e. sündmuse pealtnägijat on olnud. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest. Kõik, kes sündmusest osa võtsid ja sellest midagi teadsid, kõik kuulati üle – süüdistatav, tunnistajad, kannatanu. Vahetult uuriti maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus küsitleda kannatanut ja tunnistajaid. Nad

said esitada omapoolseid taotlusi. Kaitsja ja süüdistatav nõustusid kohtuliku uurimise lõpuleviimisega. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest maakohtus. Apellatsioonis tuleb kaitsja omapoolse ja maakohtust erineva tõendite hindamise tulemil järeldusele, et F.B süü ei ole tõendatud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatava ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just viimatinimetatuid. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb kõigi tõendite põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Eraldi vajab rõhutamist ka see, et maakohus on otsuse põhistuste ülesehitamisel järginud deliktistruktuuri ja see muudab otsuse jälgitavaks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud versioonile toimunust ja ka kaitsja poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati süüdistust maakohtus. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

Arvestades asjaolu, et apellatsioonis esitatud väited on umber lükatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning kohtukolleegium nõustub nendega täielikult, ei pea kohtukolleegium vajalikuks maakohtu otsuse motiive korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 4.oktoobrist 2011.a. F.B suhtes muutmata. Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.