1-11-8205/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja prokuröri apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad tähelepanu. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-117-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu senises praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ja annab kohtukolleegiumile aluse maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. 5.1 Prokurör leiab, et süüdistatava K. Lintsi ütlused ei ole usaldusväärsed ja tuleb kõrvale jätta, sest need ei ole kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 31-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest K. Lintsi ütlused ei ole vastuolus mitte ainult teiste tõenditega, vaid ka iseendaga. Nii on kohtueelsel uurimisel K. Lints andnud ütlusi, mille kohaselt ta avas ukse ja tahtis toast kaasa võetud kirvega lükata kannatanut rindkeresse, et teda ukse tagant ära ajada. Ta sirutas parema käe kannatanu suunas. Kirve tera oli kannatanu poole. Enda arvates ta kannatanut ei tabanud, sest kannatanu põikas löögi eest kõrvale. Tema eesmärk oli kannatanu ukse tagant ära ajada. Seevastu maakohtu istungil süüdistatav K. Lints muutis oma ütlusi ja kinnitas, et ta võttis toast kirve kaasa enesekaitseks. Ta hoidis kirvest enda ees teraga kannatanu poole vaid selleks, et kannatanu ei saaks teda rusikaga lüüa. K. Lints kartis kannatanut, sest ta oli löönud jalahoobiga mõlgi metalluksele. Kuna süüdistatava K. Lintsi kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlused ning maakohtu istungil antud ütlused olid omavahel vastuolus, siis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsuses nr 3-1-1-62-07 avaldatud seisukoha kohaselt oleks maakohus pidanud tunnistama K. Lintsi ütlused tervikuna mitteusaldusväärseks ja tõendite kogumist välja jätma. Samasugust seisukohta kinnitas Riigikohtu kriminaalkolleegium oma hiljutises 9. novembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-87-11. Eeltoodut arvesse võttes tunnistab kohtukolleegium süüdistatava K. Lintsi ütlused ebausaldusväärseks ja jätab tõendite kogumist välja. 5.2 Kannatanu O. Ii ütlustest nähtub, et K. Lints tõstis kirve löömiseks üles, kuid kannatanu jõudis paar sammu taganeda, maha kükitada ja mõlemad käed enda kaitseks üles tõsta. Langetatud kirves riivas vasakut oimukohta ja väikest sõrme. Lööki ennast ta ei näinud, sest pani kirve langetamise ajal silmad hirmust kinni. Maja koridoris politseid oodates nägi ta, et tema sõrmel olevast lõikehaavast immitseb verd ja trepiastmetel olid vereplekid. Vastupidiselt kohtu hinnangule leitakse prokuröri apellatsioonis põhjendatult, et kirvega lüüa sai vaid süüdistatav K. Lints. Kannatanu O. I ei pannud silmi kinni mitte siis, kui K. Lints kirve üles tõstis, vaid siis, kui süüdistatav hakkas kirvest langetama. Seda, et kirve langetamine lõppes kannatanu pea ja vasaku käe väikese sõrme riivamisega kinnitab valu, mida kannatanu löömise hetkel tundis ja lõikehaav sõrmel. Ehkki kannatanu avastas sõrmel lõikehaava ca 15 minutit pärast lööki ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et kannatanule oleks tekitatud käevigastus mingil muul viisil. Haava ja veritsuse tekkimine sõrmel

on ajalis- ruumiliselt seotud kirve kasutamisega süüdistatava poolt. Asjaolul, et kirvega riivamise ajal olid kannatanu silmad kinni ei tee olematuks kirvega löömise fakti, sest kedagi teist peale kirvega K. Lintsi sündmuskohal ei olnud. 5.3 Kannatanu O. Ii ütlused on kooskõlas tunnistaja U. L ütlustega, kes nägi läbi uksesilma, et kannatanu oli madalal ja K. Lints seisis tema juures ning tal oli käes mingi ese, mida ta kahe käega enda pea kohal hoidis. K. Lints oli asendis, nagu hakkaks ta kannatanut kohe lööma. Löömist ennast ta ei näinud, sest läks endale riideid selga panema, et kannatanule appi minna. Süüdistatava K. Lintsi ja kannatanu O. Ii ütluste kohaselt sai selleks esemeks olla vaid kirves, mille K. Lints hiljem politseile välja andis. Seega kinnitavad kannatanu O. Ii ja tunnistaja U. L omavahel haakuvad ütlused seda, et kirvega lõi süüdistatav K. Lints. 5.4 Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et vahetult pärast sündmust politseijaoskonnas kannatanu O. Ii läbivaatuse käigus tuvastati tema väikesel sõrmel lõikehaav. Kannatanu sõrmel olev lõikehaav on näha isiku läbivaatuse käigus tehtud fotolt. Sündmuskohal käinud politseitöötajad on fotografeerinud Lille 9 maja trepikoja trepil olevaid verekahtlasi jälgi. Maakohus leidis, et vere olemasolu trepil ning O. Ii tervisekahjustuse oleks pidanud tuvastama ainult vastavad ekspertiisid. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. mai 2006. a otsuses nr 3-1-1-35-06 märkinud, et kriminaalmenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Käesolevas asjas ei ole maakohus esitanud ühtegi põhistust selle kohta, miks ei olnud menetleja üldteadmiste pinnalt võimalik tuvastada kannatanu käevigastust ning trepil vereplekke ning miks oli vaja nende tuvastamiseks vaja ainult eriteadmisi. Teisisõnu pole kohus avanud seda, millist lisainformatsiooni ekspertiisi korraldamine käesolevas asjas võinuks anda. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et kannatanu kirvega löömine on üheselt tõendatud kannatanu O. Ii ütlustega ja tunnistaja U. L ütlustega. Kannatanul tervisekahjustuse olemasolu kinnitab ka tema läbivaatuse protokoll ja läbivaatuse käigus tehtud fotod. Seega ei olnud kannatanul tervisekahjustuse tuvastamiseks ekspertiisi määramine vajalik. Samuti ei ole kohtukolleegiumil mingit kahtlust selles, et xxxxx x maja trepikoja trepiastmetel oli kannatanu O. Ii veri, sest tema ütluste kohaselt immitses käest verd ja vereplekid olid trepiastmetel. Samuti kinnitas tunnistaja U. L, et kannatanu käsi oli verine ning trepiastmetel oli verd. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et ei ole teada millal verejäljed põrandale tekkisid ja kas oligi üldse tegemist verega. 5.5 Eeltoodud tõendeid analüüsides on kohtukolleegium seisukohal, süüdistatava K. Lintsi poolt kirve kasutamise ja kannatanu O. I füüsilise valu tekitamise ning tervisekahjustuse tekitamise vahel valitseb põhjuslik seos. Seega vastab K. Lintsi tegevus KarS § 121 objektiivsele koosseisule, so kehalisele väärkohtlemisele. KarS § 121 süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtukolleegium leiab, et kannatanut kirvega lüües pidas

K. Lints võimalikuks, et tekitab kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse ja möönis seda. Seega tegutses K. Lints kannatanu O. Iit kirvega lüües kaudse tahtlusega. 5.6 Järgnevalt peatub kohtukolleegium K. Lintsile mõistetaval karistusel. KarS § 121 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. K. Lints on varem kohtu poolt karistamata. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et K. Lintsi karistamisel on võimalik piirduda rahalise karistuse mõistmisega. Kuna aga K. Lintsi karistust kergendavad asjaolud puuduvad ja ta pani toime KarS § 121 loetletud tegudest kõige raskema teo, siis tuleb talle mõista rahalise karistuse keskmisele määrale lähenev karistus. Kohtukolleegium leiab, et K. Lintsile tuleb mõista rahaline karistus 180 päevamäära päevamääraga 23,80 eurot. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja rahaliseks karistuseks mõista 120 päevamäära. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistuses viibitud aeg 14. maist 2011. a kuni 15. maini 2011. a, so 2 päeva karistusaja hulka. Kuna ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse 3 päevamäära, siis mõista lõplikuks karistuseks rahaline karistus 114 päevamäära summas 2713.20 eurot ja 20 senti. 5.7 Viimasena peatub kohtukolleegium määratud kaitsja tasul. Kaitsja J. Benevolenskaja esitas taotluse mõista talle apellatsioonimenetluses kaitsealusele osutatud riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 95,88 eurot, sealhulgas käibemaks 15,98 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb K. Lintsi suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud kohtulahendi, millega tühistab esimese astme kohtuotsuse täies ulatuses ja teeb uue kohtuotsuse, siis jääb määratud kaitsja tasu 95,88 eurot riigi kanda.