Tartu Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. november 2011, Tartu
Kriminaalasja number
1-10-11787 (10260101254)
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus, Paavo Randma, Maarika Kuusk
Kohtuistungi sekretär
Apelleeritud kohtuotsus
Helin Vuks G.H süüdistuses KarS §-de 200 lg 2 p 7; 213 lg 1; 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja J.S. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Tartu Maakohtu 27. mai 2011 otsus
Apellatsiooni esitajad
süüdimõistetu G.H ja tema kaitsja advokaat Valli
Kriminaalasi
Murde; süüdimõistetu J.S. kaitsja advokaat Heiki Kuningas Prokurör Süüdistatavad Kaitsjad
Milvi Väin G.H, isikukood XXX, elukoht: XXX J.S., isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXX advokaat Valli Murde advokaat Heiki Kuningas Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 27. mai 2011 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 210.94 eurot, sealhulgas käibemaks 35.16 eurot, advokaat
Valli Murdele tema poolt G.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel mõista G.H-lt välja menetluskulud, so kaitsja tasu advokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 210.94 eurot riigituludesse. G.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „G.H , 1-10-11787 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu, advokaat Heiki Kuningale tema poolt J.S. apellatsioonkaebuse koostamise eest 210.94 eurot, sealhulgas käibemaks 35.16 eurot ja apellatsioonikohtus riigi õigusabi osutamise eest 134.23 eurot, sealhulgas käibemaks 22.37 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel mõista J.S. välja menetluskulud, so kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 345.17 eurot riigituludesse. J.S. tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „J.S. , 1-10-11787 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Edasikaebamise kord
Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 24.novembril 2011. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 25. novembrist 2011. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 25. novembrist 2011. KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.
Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 27.05.2011 otsusega mõisteti G.H süüdi: - KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistati 3 aasta vangistusega; - KarS § 213 lg 1 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust G.H-le Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsuse järgi kandmata karistuse, s.o 5 kuu ja 21 päeva vangistust võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud ja 21 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise aja alguseks 31.03.2010. G.H mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8, 9 ja KarS § 202 lg 1 järgi. Sama otsusega mõisteti J.S. süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistati 3 aasta vangistusega. KarS § 65 lg1 ja § 64 lg 1 alusel loeti J.S. Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsusega mõistetud karistus 11 kuud ja 24 päeva vangistust kaetuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.02. kuni 27.02.2011, s.o 14 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud ja 16 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel arvati liitkaristusest maha Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsuse järgi kantud karistus 2 kuud ja 28 päeva vangistust (28.02.-26.05.2011) ning 4 kuud vangistust (26.08.- 25.12.2010) ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud ja 18 päeva vangistust. J.S. vahistati kohtusaalis ning KarS § 68 lg 1 alusel loeti ärakandmisele kuuluva karistusaja alguseks 27.05.2011. Tartu Maakohtu 22.12.2010 kohtuotsus jäeti iseseisvale täitmisele. Maakohus arutas G.H-le KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistusi selles, et tema:
- olles Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsusega karistatud tingimisi vangistusega 3 aasta katseajaga, 25.03.2010 kella 12.00 paiku XXX, XXX surnuaia teeotsas, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivallaga, grupis koos J.S., peksis I.P. pea piirkonda ja võttis temalt ühe 2,0 liitrilise pudeli õlut väärtusega 30 krooni ja taskus olevast rahakotist sularaha 200 krooni. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani G.H toime röövimise, s.o KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti arutas maakohus J.S. KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 25.03.2010 kella 12.00 paiku XXX maanteel, XXX surnuaia teeotsas, võõra vallasasja äravõtmise ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, grupis koos G.H-ga, tungis kallale teel liikunud I.P. le pekstes kannatanut pea piirkonda ning võttes temalt ühe 2,0 liitrilise pudeli õlut väärtusega 30 krooni ja taskus olevast rahakotist sularaha 200 krooni, põhjustades oma tegevusega I.P. le tervisekahjustuse ja varalise kahju 230 krooni. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani J.S. toime röövimise s.o KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus G.H ennast süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi ei tunnistanud. Süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi tunnistas end süüdi osaliselt. J.S. tunnistas end süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi osaliselt, s.o rahakoti võtmises. Maakohus, kuulanud ära kohtuistungil süüdistatavad, kannatanu ja tunnistajate antud ütlused, samuti avaldanud ja uurinud menetlusosaliste taotluste alusel kriminaalasjas kogutud materjale ning hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et J.S. ile ja G.H-le esitatud süüdistused KarS § 200 lg 2 p 7 on tõendamist leidnud, samuti on tõendamist leidnud G.H-le esitatud süüdistus KarS § 213 lg 1 järgi. G.H ja J.S. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi asus maakohus seisukohale, et üldjoontes langevad süüdistatavate poolt kohtus antud ütlused kokku kannatanu ja tunnistajate ütlustega selle kohta, et 25.03.2010 läksid nad (süüdistatavad) K.T. käest saadud taaraga XXX poodi, kus saadi selle eest 7 krooni. Poe juures nähti ka I.P. , kelle käest üritas süüdistatav J.S. õlut saada, kuid ebaõnnestunult. Samuti on sündmuste käiguga ja eeltoodud tõenditega kooskõlas süüdistatavate ütlused selle kohta, et nad hakkasid kodu poole liikuvale I.P. le järgi minema. Edasise osas aga lähevad süüdistatavate ütlused kannatanu omadest lahku - G.H tunnistab üksnes löömist, J.S. üksnes rahakoti võtmist kannatanu taskust. Maakohus, analüüsides ja võrreldes kannatanu ja süüdistatavate ütlusi tunnistajate ütlustega, leidis, et kannatanu I.P. ütlused sündmuse toimumise asjaolude kohta on usaldusväärsed ning kohtul puudub alus neis kahelda. Kannatanu poolt antud ütlused 25.03.2010 toimunu kohta langevad kokku teiste antud episoodis ülekuulatud ja ristküsitletud tunnistajate ütlustega. Hoolimata vaimupuudest mäletas I.P. 05.11.2010 kohtuistungil 25.03.2010 toimunud sündmuse detaile väga hästi – et tal oli kaasas 260 krooni, õlu läks maksma 30 krooni, ta käis poes kaks korda ning ostis mõlemal korral ühe õlle, et koolipoiss tülitas teda juba poe juures, et teda löödi näkku ja mitte kuskile mujale, sündmus toimus XXX kiriku teeotsa juures, lööjad läksid pärast XXX poole tagasi. Nimetatud faktid on kooskõlas ristküsitletud tunnistajate aga ka süüdistatavate endi ütlustega. Seega on usutavad kannatanu I.P. ütlused, et teda lõi nii vanem kui ka noorem mees ning et talt võeti ära raha 200 krooni ja õlu. Kohtul puuduvad andmed, miks peaks kannatanu valetama just nimelt löömise ja asjade äravõtmise
kohta. Tunnistajate ütluste järgi tundis I.P. väga hästi raha, oli oma raha suhtes hooliv ja täpne. Analüüsides kõiki kogutud tõendeid nende kogumis jõudis maakohus järeldusele, et süüdistatavate väited enda rollide kohta kuriteo toimepanemisel on kantud soovist vabaneda raskema kuriteo toimepanemise, s.o röövimise süüdistustest. Maakohus luges täielikult tõendatuks, et süüdistatavad J.S. ja G.H kasutasid mõlemad kannatanu I.P. suhtes füüsilist vägivalda – lõid teda rusikatega näo piirkonda korduvalt – ning seda vägivalda kasutati võõra vallasasja - I.P. le kuulunud õlle ja raha äravõtmiseks. G.H ja J.S. kasutasid I.P. suhtes sellist vägivalda, mis välistas viimase tahte teostamise täielikult ning et I.P. sellist seisundit (tugevatest löökidest näkku pikali maha kukkunud XXXX, XX-aastane mees) ära kasutades, võttis G.H tema õlle ning J.S. tema taskust rahakoti. Lugedes need asjaolud üheselt tuvastatuks ülalkirjeldatud tõenditega jõudis maakohus seisukohale, et kirjeldatud vägivald toimiski asjade hõivamise vahendina. Riigikohus on lahendis 3-1-1-12-09 leidnud, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu (näiteks rusikalöök näopiirkonda) on juba sooritatud, kuid selle toime (näiteks teadvusetusseisund) kestab veel edasi. Sõltumata asjaolust, et kui süüdistatav kasutab kannatanu kallal vägivalda muul eesmärgil, on selle tagajärjel kannatanul tekkinud vastupanuvõimetu seisundi näol tegemist kestva vägivallaga. Kui asjade äravõtmise soov kannatanult tekib süüdistataval kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul, siis tuleb süüdistatava poolt kasutatud vägivalda käsitleda asjade hõivamise vahendina. Tähelepanuta ei saa siinjuures jätta asjaolu, et kui ajavahemik vägivalla kasutamise ja asjade hõivamise vahel oli/on kõige enam mõni minut, siis on süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-100-06 leidnud, et kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) on võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja. Tõendite pinnalt järeldas maakohus, et süüdistatavatel oli sel päeval soov hankida õlut ja sõita bussiga XXX, kuid selle teostamiseks puudusid neil rahalised vahendid. Raha hankimiseks käidi koguni XXX külas elavate tuttavate pool, samuti üritati poe juures õlut joovalt kannatanult õllepudelit kätte saada. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks G.H väiteid, et tegelikult oli tal raha olemas, kuid see oli J.S. eest peidetud. Kui selline raha oleks olemas olnud, siis iga mõistlik inimene ei hangi pudeleid raha saamiseks ja veelgi enam ei tungiks teisele isikule kallale, vaid kasutaks omi rahalisi vahendeid oma vajaduste rahuldamiseks. Kui kannatanu hakkas kodu poole minema, suundusid süüdistatavad talle järgi eesmärgiga õlut saada – seda on G.H ka kohtuistungil ise kinnitanud – ja seda hoolimata asjaolust, et mõnda aega varem oli kannatanu keeldunud nendega õlut jagamast. Siit järelduvalt saab koguni väita, et kannatanule mindi järele sooviga saada temalt kätte vähemalt õlu. Kuna kannatanu oli juba eelnevalt keeldunud oma õlut nendega jagamast, siis pidid süüdistatavad vähemalt möönma võimalust, et kannatanult õlle saamiseks tuleb neil kasutada jõudu. Kannatanu kukkumise tõttu löökide tagajärjel näkku õnnestuski hõivata õllepudel – selle võttis J.S. ütluste kohaselt G.H (röövimise kaastäideviimise võib moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas
kannatanule kuuluva asja ning KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja, siis antud juhul ei omagi tähtsust, kes konkreetselt õllepudeli võttis, kuna nende tegevus süüteo toimepanemise käigus oli konkludentne) - ning J.S. ise võttis kannatanu taskust rahakoti, lükates veel viimase vastupanu murdmiseks eemale kannatanu käe. Seega ajavahemik vägivalla kasutamise ja asjade hõivamise vahel oli kõige enam minut-paar ning süüdistatavate vägivallateod ja vara hõivamine on vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Siit järelduvalt tegutsesid J.S. ja G.H kaastäideviijatena grupis ning subjektiivsest küljest on G.H ja J.S. käitumine hinnatav omastamise eesmärgi realiseerimiseks üksnes kavatsetusega. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Karistuse mõistmisel J.S. ile arvestas maakohus, et Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-14-06 järgi tuleb XXXX karistuse mõistmisel eriti tähelepanelikult arvestada isikut ja et XXXX karistuseks vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik. Maakohus leidis, et J.S. tuleb KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada vangistusega. J.S. käitumine on olnud õigusrikkumiste toimepanemisel eriti järjekindel, ta ei soovi õppida ega ise endale elatist teenida, vaid on püüdnud elatist saada teiste töö ja vaeva eest varastades või röövides. Ka käesolevas asjas on J.S. vägivallaga võtnud ära endast küll vanemalt, kuid füüsiliselt ja vaimselt nõrgemalt isikult tema vara. J.S. väljendas küll teataval määral kahetsust tehtu suhtes, kuid kohus ei tajunud kohtuistungil, et ta oma tegu tegelikult kahetseb. Ta õigustas ennast ja tema seletused ei sisaldanud tegelikku ja siirast kahetsust. J.S. oli kuriteo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata. Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsusega mõisteti J.S. süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9; § 215 lg 2 p 2 ja § 266 lg 2 p 3 järgi ning karistati 11 kuu ja 24 päeva vangistusega, millest 4 kuud mõisteti kohesele ärakandmisele. Ülejäänud 7 kuud ja 24 päeva vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga. Katseajal kohustati J.S. ni täitma kontrollnõudeid KarS § 75 lg 1 ja lg 2 järgi. Kuna J.S. jättis täitmata kõik KarS § 75 lg 1 nimetatud üldkohustused ning lg 2 järgi määratud lisakohustused, pöörati vangistus täitmisele 28.02.2011. Lisaks sellele kahtlustatakse J.S. uue kuriteo toimepanemises vahetult vangistusasutusest vabanemise järel 2010. a detsembri lõpus. Maakohus leidis, et J.S. ei ole teinud temale mõistetud karistustest vastavaid järeldusi ning talle antud võimalus – vangistus osaliselt jätta tingimuslikult täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga koos allutamisega kriminaalhooldaja kontrollile – ei ole end õigustanud, kuna J.S. ei täitnud kriminaalhoolduse nõudeid. Küsitav on ka J.S. il alalise elukoha olemasolu, kuna ta ei ilmunud kohtusse, mistõttu tuli ta tagaotsitavaks kuulutada ja seetõttu kriminaalhoolduse rakendamine ka sel põhjusel ei ole võimalik. Maakohus leidis, et lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Vägivallaga võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt. Seetõttu leidis maakohus, et hoolimata sellest, et J.S. pani teo toime XXXX , ei ole võimalik kohaldada tema suhtes KarS § 87 sätestatud mõjutusvahendeid, samuti puuduvad alused süüdlase suhtes kohaldatava karistuse individualiseerimiseks mõistetavast karistusest tingimisi vabastamiseks.
Maakohus arvestas J.S. puhul kergendava asjaoluna seda, et süüdlane pani teo toime XXXX ning leidis, et J.S. on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammääras. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest tegemist on suure ühiskonnaohtlikkusega ja laialt levinud I astme kuriteoga. Samas puuduvad erakordsed asjaolud, mille alusel võiks vangistust mõista alla KarS § 200 lg 2 sätestatud sanktsiooni alammäära vastavalt KarS § 61 lg 1. Maakohus leidis, et J.S. tuleb karistada reaalse vanglakaristusega KarS § 200 lg 2 p 7 ja KarS § 45 lg 2 koostoimes ettenähtud sanktsiooni alammääras kolme aasta pikkuse vangistusega. Maakohus G.H puhul karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohtuistungil õigustas G.H ennast ja tema seletused ning käitumine ei sisaldanud reaalset ja siirast kahetsust. Maakohus leidis, et arvestades karistuse eesmärke ja isiku eelnevate karistuste hulka ning asjaolu, et G.H pani talle süüks arvatavad kuriteod toime katseajal, on ainuvõimalik mõista toimepandud kuritegude eest reaalne vangistus. Arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust, on G.H võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammääras. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest tegemist on suure ühiskonnaohtlikkusega ja laialt levinud kuriteoga ning G.H on ka varem karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning ta ei ole järeldusi teinud. KarS § 200 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest tuleb G.H karistada 3 aasta pikkuse vangistusega ja KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 6 kuu pikkuse vangistusega. Nimetatud karistused tuleb liita, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõistes liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud liitkaristust suurendada Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsusega mõistetud kandmata karistuse - 5 kuu ja 21 päeva vangistuse – võrra ning liitkaristuseks mõista 3 aastat 5 kuud ja 21 päeva vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu J.S. kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o J.S. ile mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista J.S. ile karistus alla sanktsiooni alammäära, s.o 2 aastat vangistust, kohaldades KarS § 68 lg 1 ja § 65 lg 1 sätteid nii nagu maakohtu otsuses. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohtu otsus vastuolus KrMS § 339 p 7 nõudega, samuti on vääralt kohaldatud materiaalõigust. Maakohus ei ole arvestanud KarS § 57 lg 1 sätestatud karistust kergendavate asjaoludega. KarS § 57 lg 2 lubab karistuse kohaldamisel kergendava asjaoluna arvestada ka sama paragrahvi lõikes üks sätestamata asjaolusid, milliseid pole maakohus arvestanud. KarS § 61 lubab erandlikel asjaoludel kohaldada karistust alla alammäära. Apellandi arvates ei ole maakohus kõiki erandlikke asjaolusid tuvastanud ja seega ka arvesse võtnud. Maakohus ei ole arvestanud, et kuigi asjas ei leidnud tuvastamist XXXX kaasamine kuriteo toimepanemisele, ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et J.S. on XXX aastat noorem kui G.H . J.S. läks täisealisega kaasa omamata oma arvamust. Kui G.H oleks keelanud J.S. kaasa tulemast, oleks KarS § 200 lg 2 p 7 tunnustele vastav tegu J.S. jaoks jäänud olemata. Riigikohtu 14.06.2006 otsuse nr 3-1-1-43-06 järgi on lisaks otsese füüsilise vägivalla kasutamise ulatusele oluline, kas kelleltki tulenes teo toimepanemise initsiatiiv või oli tegemist nn vaikival kokkuleppel toimepandud süüteoga, millel puudus kindel liider. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas antud asjas oli eestvedaja ning kes see oli. G.H ütluste kohaselt astus J.S. vahele, kui G.H lõi kannatanut.
Kaitsja leiab, et tegemist on asjaoluga, mida tuleb J.S. karistamisel arvestada. Maakohus oma otsuses kirjeldanud süüdistatavate tegevust, võtmata seisukohta nende teopanuse osas. J.S. sattumine ühte gruppi mitteõiguskuuleka isikuga lõi eelduse kuriteo toimepanemiseks. Maakohus ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluna seda, et kohtuistungil jäi J.S. eeluurimisel antud ütluste juurde ja andis nendega kokkulangevaid ütlusi. Tegemist on KarS § 57 lg 1 p 2 nimetatud asjaoluga, s.o süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, mis on karistust kergendav asjaolu. Karistuse mõistmisel on maakohus ebaõigesti arvestanud asjaoluga, et J.S. pani Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsusega mõistetud katseajal toime uued kuriteod. Nende tegude suhtes puudub käesolevaks ajaks süüdimõistev kohtuotsus. Seetõttu on ennatlik käsitleda karistuse mõistmisel kohtu poolt seni kohtuotsusega tuvastamata asjaolusid. Kui maakohus leidis, et G.H saab karistada sanktsiooni alammääras, siis teopanusest ja süüdistatava isikust tulenevalt on põhjendatud J.S. ile karistuse mõistmine vastavalt KarS § 61 alla sanktsiooni alammäära. Karistus peab olema diferentseeritud ja peab olema individualiseeritud. G.H kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o G.H süüdimõistmises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning tühistatud osas asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist G.H süüdimõistmises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning G.H suhtes KrMS § 7 lg 3 kohaldamist ning A. Lehemetsa õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei ole G.H toime pannud kuritegu KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud ning on omistanud liiga suure tähtsuse kannatanu I.P. ütlustele. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks. G.H ja J.S. ütlustest nähtub, et kumbki süüdistatav ei kinnita, et G.H oleks löönud kannatanut eesmärgiga hõivata viimasele kuuluvat vara – raha. Maakohus aga asus seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, süüdistatavate väited enda rollide kohta kuriteo toimepanemisel on kantud soovist vabaneda raskema kuriteo toimepanemise, s.o röövimise süüdistusest. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et situatsioonis, kus on ainult sõna sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis oma olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist (lahendid nr 3-1-1-94-04, 3-1-1-116-97). Antud juhul ongi tegemist nimetatud situatsiooniga – G.H väidab, et lõi kannatanut, sest viimane solvas teda ning kannatanu väidab, et G.H lõi ja nõudis raha. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi selle kohta, et G.H pani toime röövimise. Maakohus ei ole märkinud, milliste tõendite alusel jõudis järeldusele, et süüdistatavate kohtulikul uurimises antud ütlused ei ole usaldusväärsed, sest on antud eesmärgiga vabaneda raskema kuriteo toimepanemise süüdistustest. Kaitsja leiab, et G.H süü otsustamisel KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ei ole kohtuotsuse pinnalt piisava veenvuse ja selgusega jälgitav mõttekäik, miks ning millistele tõenditele tuginevalt luges maakohus tuvastatuks, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda eesmärgiga hõivata viimasele kuuluv vara. Selline rikkumine kohtuotsuse tegemisel on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Süüdistatav G.H esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist röövimises. G.H leiab, et kohtuliku uurimise käigus ei ole
selgusele jõutud, kes võttis I.P. lt kaks 100 kroonist rahatähte ja õlle ning kas üldse võeti. G.H leiab, et süüdistuses kirjeldatud intsident toimus kiriku juures mitte XXX –XXX maanteel. KrMS § 268 lg 1 järgi saab kohtulik arutamine toimuda ainult süüdistusakti järgi. Kuna G.H ei ole kedagi röövinud, tuleb ta süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi õigeks mõista. G.H leiab, et prokuratuur on edastanud kohtule fabritseeritud materjalid ning XXX politsei uurija ja politseinik on lavastanud kuriteo sündmuskoha ja on sundinud kannatanut ja tunnistajaid andma valeütlusi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11.1 Ringkonnakohus märgib, et süüdistatav G.H püüab ennast röövimise süüdistusest distantseerida ja väidab jätkuvalt, et lihtsalt kasutas kannatanu suhtes ainult vägivalda. Maakohus on juba seda vastuväidet süüdistusele põhjalikult käsitlenud ning ka ringkonnakohus nõustub sellekohaste ümberlükkavate järeldustega. G.H vastuväited süüdistusele on ümberlükatud maakohtus uuritud tõendite ja esitatud järeldustega.
olema huvitatud tavakodanike G.H mõistmatuks.
ja J.S. alusetust süüdistamisest, jääb
hõivamisest loobuda ka veel siis, kui G.H kannatanut korduvalt rusikaga näkku lõi, ometigi nähes vigastatud ja mahakukkunud kannatanut, hõivas ta tema rahakoti.
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.