Kohtulahend

SEE POLE ÜLTSE NALI!!! LITS RLITS KAIRI!!!“

R T töökohta – xxxxx xxx xxx, xxxxxx - reageerisid 14.04.2008.a kell 09.23 päästeteenistus ja politsei, kuid lõhkeseadeldist ei leitud. Sellise tegevusega rikkus O.V avalikku korda, häirides üldsuse õigusrahu. Samuti O.V 26.05.2008.a, kasutades kõnekaarti 57 40 78 89, saatis RxT mobiiltelefonile xxxxxxxxx lõhkeseadeldise kasutamisega ähvardavaid tekstisõnumeid, Oma sellise tegevusega pani O.V toime avaliku korra raske rikkumise lõhkeseadeldisega ähvardades, so KarS § 263 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

antud teos J Vt, olles teadlik, et J V ei ole antud kuritegu toime pannud. Avalduses toodud väidete kinnituseks esitas O.V menetlejale väljatrüki sõnumite tekstidega. Samuti tema, 25.01.2010.a esitas Tallinnas, Kolde pst 65 asuva Kesklinna politseijaoskonna valveametnikule teadvalt valekaebuse, milles palus kriminaalmenetluse alustamist seoses tema mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxxx 24.01.2010.a ajavahemikus kella 22.03-st kuni 22.26-ni laekunud 12 ähvardava sisuga tekstisõnumitega, mis olid saadetud kõnekaardi numbrilt xxxxxxxxxxxx. Oma avalduses märgib O.V , et kahtlustab antud teos J V ́ut, olles teadlik, et J V ei ole antud kuritegu toime pannud. Avalduses toodud väidete kinnituseks esitas O.V menetlejale oma mobiiltelefonist käsitsi välja kirjutatud sõnumite tekstid. O.V saatis nimetatud 12 ähvardava sisuga sõnumit ise enda mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxxx kasutades selleks kõnekaarti nr +372 5903 2615 ja kriminaalmenetluse käigus tuvastamata mobiiltelefoni, luues sellega kunstliku tõendi. Seega pani O.V toime KarS § 319 lg 2 ette nähtud kuriteo, so teadvalt vale kaebuse esitamise kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine.

Oma tegevusega pani O.V toime kannatanu poolt teadvalt vale ütluse andmise, millega kaasnes tõendite kunstlik loomine, so KarS § 320 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2)O.V

ei tohi kontakteeruda R Tga mistahes sidekanali ja kommunikatsioonivahendi kaudu (telefoni, kirja, e-kirja, faksi, interneti teel).

APELLATSIOON:

Juhul kui J.Vu kahtlustus ähvarduste saatmises ei leia kinnitust, ei saaks see asjaolu olla arvestatav O.V süüstamisel. Kaitsja leiab, et kohtu poolt viidatud telefoniaparaadi IMEI kood ja kõnekaartide võimalik paiknemine ühes või teises tugijaamas ei saa olla tõendiks O.V poolt ähvadavate sõnumite saatmisel. IMEI kood ei identifitseeri telefoniaparaati teatavasti 100 %-lisel. Kõnekaardi võimalik kõneaja järgse koha tuvastamine läbi arvukate tugijaamade Tallinnas sõltub võrgu seisundist /võimalik ülekoormatus, levi tingimused/ konkreertses levialas. Tihti on kõnekaardi ühendus võimalik vaid naabertugijaamade kaudu. Süüdimõistmiseks ei piisa, et väidetavalt on kõne tehtud ühe tugijaama piirkonna raadiuses, kuna ka vastav ala on pindalalt suur. Kohus märgib, et kõik süüdistuses nimetatud sõnumid, sealhulgas ka need, millede sisuks olid pommiähvardused, on stiililt, sõnade kasutuse ja ähvarduste sarnasuse poolest, ülesehituselt ja hulgaliste hüüumärkide kasutamise poolest sarnased, mistõttu võib väita, et kõik need sõnumid on saadetud ühe ja sama isiku poolt. Sellise otsustuse saaks teha ekspert. Samas kui ähvardused oleksidki tehtud ühe isiku poolt, ei tõendaks see asjaolu O.V süüd. Vaatamata süüdistusele karistusseadustiku eriosa 4 paragrahvi järgi seisneb sisuline süüdistus ühes tegevuses - ähvardavate sõnumite saatmises. Ei esine juhust, et isik oleks varasemalt pannud toime teatud kuritegusid ja et nendes tegudes ilmneks teatud tuvastatud skeem; arvestada tuleb O.V tervislikku seisundit (millele on kohus viidanud juba ka karistuse määramisel). Käesoleva kriminaalasja raames on 15.02.2011 tehtud O.V suhtes kohtupsühhiaatriline ja - psühholoogiline ekspertiis. Kaitsja esitades ekspertiisiakti sisu leiab, et selle kohaselt ei ole O.V käitumine selles mõttes tavapärane, et eeldada kuritegude toimepanemise võimalikku skeemi. Kohus märgib, et kaudselt tõendab ähvarduste saatmist prokuröri Reena Nieländeri poolt kohtuistungil täiendavalt tõendina esitatud e-mail, mille teksti väljenduslaad ja kirjapilt sarnaneb 2008.aastal RTle saadetud sõnumitega. Kaitsja on seisukohal, et kõnesolevat ei saa kasutada tõendina ilma eksperthinnanguta ja seda eriti, arvestades O.V tervislikku seisundit. KarS § 120 sätestab vastutuse kui on olnud alust karta ähvarduste täideviimist. Kohus leidis, et kuna sõnumi saatja ei olnud teada, võis sõnumite saaja karta ähvarduste täideviimist. Kohtu otsus on siinjuures sisuliselt motiveerimata. Kõik sõnumid on seksuaalse iseloomuga ja R T kui arsti teadmiste põhjal võiks pigem eeldada, et tegemist oli sõnumisaatjast isikuga (ilmselt mehega), kes omab kompleksi oma meheliku võimekuse suhtes või seksuaalset kõrvalekallet, mis väljandub vajaduses saata nilbeid seksiteemalisi sõnumeid. Esitatud tekstide puhul peaks kujunema arusaam, et tegemist sõnumite saatmisel on pigem haige inimesega, kui et reaalse tapmiseähvardusega. R.T võimalikku kartust pidanuks vähendama O.V poolt R.Tle ja K Sile antud selgitused.

Iseenesest oli küll kannatanule sõnumite saamine oluliselt ebameeldivusi põhjustav arstieetika tasandil. Siiski kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud motiveerima, millist sõbumit on arvatud reaalseks tapmise ähvarduseks. 3.2 Süüdistuse osas KarS § 319 lg 2 ja KarS § 320 lg 2 järgi jääb kaitsja apellatsiooni punktis 3.1 esitatud põhistuste juurde. Samas leiab, et kui O.V esitas koos avaldustega politseile oma mobiiltelefonist käsitsi välja kirjutatud sõnumite tekstid, luues sellega kunstliku süütõendi KarS § 320 lg 2 järgi, ei oleks põhjust kõnesolevat tõendit süüdistuses KarS § 320 arvestada lõike 2 koosseisu kvalifitseeriva asjaoluna ja süüdistus peaks piirduma KarS § 320 lg 1 koosseisuga. 3.3 Mõistetud karistuse osas Apellant leiab, et vangistust tuleks karistusena mõista ainult siis kui karistuse eesmärke ei ole võimalk saavutada kergema karistusega. Kõikides süüdistustes oleks võimalikuks kergemaks karistuseks rahatrahv. O.V on varem kriminaalkorras karistamata. Inkrimineeritava kuriteo toimepanemisest on möödunud üle 3 aasta. Ei ole teada, et Magdaleena Haigla tegevus oleks ähvardustena sõnumite tagajärjel olnud reaalaselt häiritud. Sõnumiteksti kohaselt pidi pomm plahvatama R.T kodus ja "ülehomme tööl". O.V on töötanud lapsehoidjana juba õppides 7 klassis. Omab töökohta ja kindlat sissetulekut. Samuti kaitsja leiab, et R.T taotlusel O.V-le lähenemiskeelu kohaldamine R.Tle tähtajaga 3 aastat ei ole põhjendatud, kuna kannatanu sõnul ei ole temal olnud O.V-ga pärast ähvardavate sõnumite saamist mingisugust kontakti ja O.V ei ole kannatanu mingil viisil tülitanud. Formaalselt ei võimaldaks lähenemiskeeld O.V Magdaleena Haigla patsiendina külastamist. Eeltoodu põhjal ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 1 taotleb kaitsja Harju Maakohtu 23. augusti 2011. aasta otsuse, millega O.V mõisteti süüdi KarS §-de 120, 263 p 3, 319 lg 2 ja 320 lg 2 järgi tühistamist ja uue otsusega O.V õigeksmõistmist. Süüdimõistva kohtuotsuse tühistamata jätmise ja ka osalise õigeksmõistmise korral mõista O.V-le kergem karistus mittevabaduskaotusliku karistusena ja tühistada O.V-le RT suhtes kohaldatud lähenemiskeeld.

KANNATANU VASTUVÄITED:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKNNAKOHTUS:

Kaitsja toetab apellatsiooni Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus põhjendatud ja seaduslik. Palub jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

KarS § 120 ettenähtud ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese tervis ning kuriteoga kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitades temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Antud süüdistuse puhul on oluliseks see, et ähvardamine moodustab KarS § 120 koosseisu, kui ähvarduse sisu ehk teadvustatav kahju on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine. Kordamata siinjuures sõnumite sisu, need on maakohtu otsuses esitatud, on täielikult tuvastatav, et tegemist oli oma sisult tapmise ja tervisekahjustuse tekitamise ähvardustega. Kohus on loogiliselt ja jälgitavalt tulnud järeldusele, et kannatanu R.T, saades sellesisulisi sõnumeid tundis hirmus ja kartis sõnumites väljendatud ähvarduste täideviimist. Seda enam, et sõnumitest tulenes, et oldi teadlik ka R.T elukohast ja töökohast. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ähvardamine oli kannatanu jaoks veenev. Kaitsja on leidnud, et R.T kui arst oleks pidanud eeldama, et sõnumisaatja omab kompleksi oma meheliku võimekuse suhtes või seksuaalset kõrvalekallet. Oleks pidanud järeldama, et sõnumisaatja on meesterahvas ja arstina poleks neid ähvardusi pidanud tõsiselt võtma. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Antud juhul pole kannatanu jaoks sõnumite saatmise veenvuse seisukohalt oluline sõnumite saatja sugu või tervislik seisund ega ka asjaolu, et R.T hambaarstina omab meditsiinilist haridust. Igal inimesel, olenemata haridustasemest või elukutsest, on õigus turvalisusele, heaolule ning normaalsele elule, mida süüdistuses äratoodud sõnumid kindlasti rikuvad. Kaitsja poolt on apellatsioonis uuesti tõstatatud versioon J.Vu poolt sõnumite saatmisest. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on kohus jälgitavalt ja vahetult uuritud tõendite kõrvutamisega põhistatult juba tuvastanud, et J. V, kes ei tundnud kannatanut, ei ole isikuks, kes on süüdistuses esitatud teod toime pannud. Kaitsja väide sellest, et pole tuvastatud O.V motiiv kuritegude toimepanemisel pole antud juhul olulise tähtsusega kuna nagu on maakohus juba märkinud kuritegude toimepanemise motiiv ei kuulu inkrimineeritud kuritegude koosseisuliste asjaolude hulka ning kohtuotsuse tegemisel selle väljaselgitamise vajadus puudus. Kannatanu ütlusele lisaks on kohus seaduslikult tuginenud kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud kirjalikele materjalidele. Nii on kohus seaduslikult arvestanud R. T mobiiltelefoni vaatlusprotokollis fikseeritud teabega, mille kohaselt on selgelt tuvastatav number, millelt on sõnumid saadetud. Ähvardavate sõnumite saamist on kinnitanud ka tunnistaja K. S, kes on neid ise lugenud kannatanu telefonist. Samuti on kohus seaduslikult arvestanud ühe O.V süüd kinnitava tõendina jälitustoiminguga saadava teabega mis on fikseeritud jälitusprotokollis koos lisadega / 1 kd. t.lk. 177-223/. Kaitsja poolt ei ole tõstatatud tõendi seaduslikkuse osas kahtlusi, ning kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et jälitusprotokollist saadav informatsioon ei tõenda O.V poolt ähvardavate sõnumite saatmist. Maakohus on õigustatult leidnud, et tuvastatud asjaolu, et kõnekaardid, milledelt saadeti tapmisega ja vägistamisega ähvardavaid sõnumeid asusid sõnumite saatmise ajal sama tugijaama levi piirkonnas, kus

asus O.V abonent, kinnistab kohtu siseveendumust, et sõnumite saatjaks oli just O.V.

Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus määratlema lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava isiku vahel. Lähenemiskeeld võib kaitstava isiku kõrval laieneda ka teatud paikadele, mis on kaitstava isikuga tihedalt seotud (nt isiku elu-, õppimis- või töökoht, tavapärane liikumistee vmt). Samuti võib lähenemiskeeld lisaks füüsilise lähenemise keelule hõlmata ka muid tingimusi, näiteks keeldu kaitstava isikuga suhelda (sh telefoni või muude sidekanalite vahendusel või kirja teel). Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus piisava selgusega põhistanud lähenemiskeelu kohaldamise seaduslikkust ja on järginud selle kohaldamise ülaltoodud lahendis sedastatut. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatav apellatsioonikohtus märkis, et teda lähenemiskeelu kohaldamine kuigivõrd ei häiri.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

JULIA KATŠKOVSKAJA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.