Kohtulahend

Maakohus leidis, et R. Lindenberg tuleb süüdi tunnistada KarS § 329 ja § 349 järgi ja mõista talle karistus vastavalt kokkuleppele. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub otsuse tühistada ning menetleda kriminaalasja üldmenetluses. Kaitsja leiab, et R. Lindenbergi õigusi kokkuleppemenetluses on rikutud sellega, et kokkuleppe arutamisel ei antud talle informatsiooni tema teo võimalike kvalifikatsioonide ning nendega seonduvate karistuste kohta. R. Lindenberg isikuna, kellel puuduvad õigusalased teadmised, eeldas, et toimepandu ongi võimalik kvalifitseerida vaid ühel viisil ning et selle eest saabki mõista vaid sellise karistuse nagu talle reaalselt mõisteti. Arvestades menetluse kiirust, puudus R. Lindenbergil ka mõistlik võimalus otsida kokkuleppelist õigusabi või viia ennast ise asjakohase regulatsiooniga kurssi. Kaitsja leiab, et arvestades, et nii KarS § 329 kui ka § 349 näevad võimalike sanktsioonidena ette ka rahalise karistuse, ei ole reaalse vangistuse kohaldamine nimetatud tegude eest kokkuleppemenetluses sugugi tavapärane. Kaitsja leiab, et kuivõrd R. Lindenbergil puudus menetluses informatsioon teo kvalifikatsiooni ja karistuse ning võimalike nendega seonduvate küsimuste kohta, ei saanud ta ka kokkuleppest täielikult aru ega saanud sellega informeeritult nõustuda. Puuduliku informatsiooni alusel antud nõusolek ei saanud väljendada R. Lindenbergi tegelikku tahet. Seetõttu on maakohus asja arutamisel rikkunud KrMS § 247 lg-s 2 sätestatut ning R. Lindenbergi tegelik tahe on jäänud välja selgitamata. Olukorras, kus süüdistatava informeeritud nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamise kohta puudub, oleks maakohus pidanud jätma kokkuleppe kinnitamata. Kaitsja on seisukohal, et R. Lindenbergi poolt mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta on ebaõigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 asemel KarS §-s 329 sätestatud kuriteona. Kaitsja märgib, et LS § 201 lg-t 2 tuleb käsitleda erinormina KarS § 329 suhtes. Kui KarS § 329 annab üldise kohtuotsusest kõrvalehoidumise kuriteokoosseisu, siis LS § 201 lg 2 sätestab vastutuse teo eest, mis seisneb sõiduki juhtimises, hoolimata juhtimisõiguse äravõtmisest. Vastavalt on seadusandja eristanud erinevate kohtuotsusest kõrvalehoidumise viiside raskust, leides, et näiteks kinnipidamiskohta mitteilmumine on raskem tegu kui sõiduki juhtimine olukorras, kus juhtimisõigus on ära võetud. Kuna R. Lindenbergi tegu vastab LS § 201 lg 2 erikoosseisule, oleks maakohus pidanud jätma KarS § 329 kohaldamata. Vastasel juhul on maakohus R. Lindebergi teo valesti kvalifitseerinud. Õige kvalifitseerimise korral oleks kohus pidanud R. Lindenbergi teo subsumeerima LS § 201 lg 2 alla ning lahendama selle vastavalt ka väärteona. Vastava eksimuse näol on kaitsja arvates tegemist iseseisva KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tühistamise alusega. Vastuväited apellatsioonile Ringkonnakohtu 07.10.2011 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 17.10.2011. 17.10.2011 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus prokuröri seisukohad süüdistatava kaitsja apellatsiooni kohta.

Prokurör leiab, et R. Lindenbergi kriminaalasja menetlemisel ei ole toimunud kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete rikkumist. Prokurör selgitab, et 22.09.2011 toimusid Lõuna Ringkonnaprokuratuuris kokkuleppemenetluse läbirääkimised R. Lindenbergi ja tema kaitsja vandeadvokaat R. Napaga. Läbirääkimised lõppesid kokkuleppe allkirjastamisega, mis tähendab seda, et süüdistatav R. Lindenberg ja tema kaitsja nõustusid kuriteo kvalifikatsiooni ja prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigi ja määraga. Lisaks sellele kinnitas R. Lindenberg oma allkirjaga kokkuleppel, et talle selgitati tema õigusi kokkuleppemenetluses ning kokkuleppemenetluse tagajärgi. Kokkulepe sisaldab kahtlustatava õigusi ja selles on toodud välja kokkuleppemenetluse tagajärjed. Samuti kinnitas R. Lindenberg samal päeval Tartu Maakohtus toimunud kohtuistungil, et kokkuleppe sõlmimine oli tema vaba tahe, kokkulepe oli talle arusaadav, ta oli sellega nõus ning jäi selle juurde. Kuna kriminaalmenetluses ei eeldata kahtlustataval/süüdistataval endal õigusteadmiste olemasolu, on kriminaalmenetluse seadustiku sätetest tulenevalt kohustuslik kokkuleppemenetluse läbirääkimistel kahtlustatava kaitsja osalemine. Antud juhul osales kokkuleppemenetluse läbirääkimistel kahtlustatava kaitsjana vandeadvokaat R. Napa. Seega eeltoodust nähtuvalt on R. Lindenbergi kriminaalasja menetlemisel järgitud KrMS 9. peatüki

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis toodud väidete ning prokuröri seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. KrMS § 318 lg 4 kohaselt võib kohtumenetluse pool kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist, olles seisukohal, et otsus on tehtud kokkuleppemenetluse norme rikkudes ning R. Lindenbergi tegu, s.o mootorsõiduki juhtimine ajal, mil R. Lindenbergilt oli juhtimisõigus lisakaristusena ära võetud, on LS § 201 lg 2 asemel ebaõigesti kvalifitseeritud KarS § 329 järgi. Ringkonnakohus käsitleb esmalt maakohtu poolt kokkuleppemenetlust reguleerivate normide väidetavat rikkumist. Nii on kaitsja apellatsioonis leidnud, et kokkuleppemenetluses rikuti R. Lindenbergi õigusi, kuivõrd teda ei informeeritud tema teo karistusõiguslikust tähendusest ega võimalikest sanktsioonidest. Seetõttu ei saanud R. Lindenberg ka sõlmitavast kokkuleppest täielikult aru ning antud nõusolek ei väljendanud tema tegelikku tahet. Maakohus, jättes süüdistatava tõelise tahte välja selgitamata, rikkus KrMS § 247 lg-s 2 sätestatut. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist. Varasemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdiolevana. Seejuures on oluline, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub viimatinimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul (RKKKo 3-1-1-79-05). KrMS § 247 lg 2 kohaselt peab kohtunik kokkuleppemenetluses süüdistatava tõelise tahte väljaselgitamiseks kohtulikul arutamisel süüdistatavalt küsima, kas ta on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Samuti peab kohus vahetult ära kuulama süüdistatava selgitused kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, kui süüdistatav soovib neid anda. Käesolevas kriminaalasjas on R. Lindenberg 22.09.2011 koos kaitsjaga osalenud kokkuleppemenetluse läbirääkimistel Lõuna Ringkonnaprokuratuuris. Läbirääkimiste käigus selgitati süüdistatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Läbirääkimised lõppesid kokkuleppe allkirjastamisega, millega süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid kuriteo kvalifikatsiooniga ning jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras. Samal päeval toimunud maakohtu istungi protokollist nähtuvalt andis kohus R. Lindenbergi kokkuleppemenetluses kohtu alla, selgitades süüdistatavale veel kord tema õigusi. Süüdistatav kinnitas, et õigused ja kohustused on talle arusaadavad. Kohus selgitas R. Lindenbergile kokkuleppe sisu, kontrollides, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja jääb selle juurde. Süüdistatav kinnitas kohtule, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on kokkuleppega nõus ja jääb selle juurde. Samuti on R. Lindenberg

kohtule avaldanud, et kokkuleppe sõlmimisel on ta väljendanud oma vaba tahet. Kohus küsitles ka süüdistatava kaitsjat, kes jäi sõlmitud kokkuleppe juurde, kinnitades, et kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava vaba tahe ja kokkuleppe sõlmimisel ei rikutud menetlusnorme. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. Vastupidiseks arvamuseks ei anna alust ka kaitsja apellatsioonis esitatud väide R. Lindenbergi puudulikest õigusalastest teadmistest, mis ei võimaldanud tal kuriteo kvalifikatsiooniga informeeritult nõustuda. Siinkohal jagab ringkonnakohus prokuröri seisukohta, mille kohaselt kriminaalmenetluses ei eeldatagi süüdistataval endal õigusteadmiste olemasolu. Selleks on süüdistataval KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 3 tulenevalt õigus kaitsja abile, kes on KrMS § 47 lg 2 kohaselt kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku õigusabi. Antud juhul osales kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ja kohtuistungil süüdistatava kaitsjana vandeadvokaat Rein Napa ja seega oli süüdistatavale tagatud võimalus saada kuriteo kvalifikatsiooni ja karistust puudutavat teavet. Veel on apellant seisukohal, et maakohus on süüdistatava teo ebaõigesti kvalifitseerinud KarS § 329 järgi ning R. Lindenberg, juhtides mootorsõidukit ajal, mil temalt oli juhtimisõigus kohtuotsusega ära võetud, pani toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Apellant leiab, et LS § 201 lg 2 tuleb käsitleda erinormina KarS § 329 suhtes, kuivõrd KarS § 329 annab üldise kohtuotsusest kõrvalehoidumise koosseisu, samal ajal kui LS § 201 lg 2 sätestab vastutuse teo eest, mis seisneb sõiduki juhtimises, hoolimata juhtimisõiguse äravõtmisest. Seega ei ole kokkuleppes kirjeldatud tegu kuritegu, milline asjaolu on KrMS § 318 lg 4 kohaselt kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis esitatud käsitlusega KarS § 329 ja LS § 201 lg 2 kui üld- ja erinormi vahekorrast ei nõustu. KarS § 329 sätestab vastutuse kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumise eest või täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest. Erialakirjanduses on asutud seisukohale, et muu karistusena viidatud sätte mõttes on käsitletav ka KarS § 50 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Eeltoodust tuleneb, et ka sõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus lisakaristusena ära võetud, on hõlmatud KarS § 329 koosseisuga. Seega on väär kaitsja seisukoht, mille kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus ära võetud, kvalifitseeritav üksnes LS § 201 lg 2 järgi. Ringkonnakohus leiab, et eristamiskriteeriumiks, millisel juhul on mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta kvalifitseeritav LS § 201 lg 2 järgi väärteona ning millisel KarS § 329 järgi kuriteona, on juhtimisõiguse äravõtmise alus. Nii näeb KarS § 329 koosseis ette, et karistus (sh juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus) on mõistetud kohtuotsusega. Kui juhtimisõigus on ära võetud kohtuvälise menetleja otsusega ja isik juhib sellele vaatamata mootorsõidukit, ei ole see seega kvalifitseeritav KarS § 329 järgi, vaid kohaldamisele kuulub LS § 201 lg 2. Eelnevast lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et R. Lindenbergi poolt mootorsõiduki juhtimine ajal, mil temalt oli juhtimisõigus kohtuotsusega lisakaristusena ära võetud, on KarS § 329 järgi õigesti kvalifitseeritud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et R. Lindenberg on Tartu Maakohtu 16.02.2009 otsusega tunnistatud süüdi KarS § 424 järgi ning karistatud

rahalise karistusega 500 päevamäära, s.o 25 000 krooni ning lisakaristusena KarS § 50 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. Kohtuotsus jõustus 25.02.2009 ning pöörati täitmisele. Mõistetud lisakaristusele vaatamata juhtis R. Lindenberg 21.09.2011 taas mootorsõidukit, hoides sellise käitumisega kõrvale temale täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud lisakaristuse täitmisest ning realiseerides KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisu. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui nõustuda kaitsja seisukohaga selles, et R. Lindenbergi tegu vastab ka LS § 201 lg-s 2 toodud väärtoekoosseisule, siis KarS § 3 lg 5 kohaselt, kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse teda üksnes kuriteo eest. Ka varasemas kohtupraktikas on mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus KarS § 50 alusel lisakaristusena ära võetud, kvalifitseeritud KarS § 329 järgi karistuse kandmisest kõrvalehoidumisena (nt RKKKo 3-1-1-95-09, 3-1-1-73-07, 3-1-1-29-07, 3-1-1-69-04). Viimasena käsitleb ringkonnakohus R. Lindenbergile mõistetud karistuse liiki. Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu kaitsja seisukoht, mille kohaselt ei ole KarS § 329 ja § 349 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest reaalse vangistuse kohaldamine kokkuleppemenetluses sugugi tavapärane. Karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü ning seejuures ei oma tähtsust, millises menetlusliigis karistust kohaldatakse. Kohus peab karistuse mõistmisel igal juhul arvestama kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kui nimetatud asjaolusid arvestades ei ole karistuse eesmärkide saavutamine kergema karistusega võimalik, on põhjendatud karistada süüdistatavat vangistusega. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 kohaselt selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Aarne Sarjas

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.