Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-90-11 15. november 2011 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Eno Raukase süüdistuses KarS § 386 lg 1 (KarS § 3891 lg 2) ja Olev Pooli süüdistuses KarS § 386 lg 1-§ 22 lg 3 (KarS § 3891 lg 1-§ 22 lg 3) järgi Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-946 Eno Raukase kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, kassatsioonid Olev Pooli kaitsja vandeadvokaat Sirje Must 19. oktoober 2011, kirjalik menetlus
Raukasele
kassatsioonimenetluses
osutatud
õigusabi
eest
(nelisada
kuuskümmend) eurot 15 senti, sealhulgas käibemaks 76 eurot 69 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
VT, OÜ K, OÜ T, OÜ H, E OÜ, S OÜ ja OÜ A nimelt väljastatud näilikke arveid. Nendel arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud. Samuti jättis E. Raukas OÜ Uksekoda tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata nende samade näilike arvete alusel osaühingu pangakontolt tehtud väljamaksed.
E. Raukasele või O. Poolile esitatud süüdistusega puutumises olevates tegudes süüdi tunnistatud või kelle kriminaalasi on veel kohtueelses menetluses või kelle suhtes on kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Kuna osa sellistest nn eristaatuses tunnistajatest - A. L., K. N., T. J., V. S. ja J. I. - tuginesid kohtus õigusele ütluste andmisest keelduda (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-119-09), avaldas maakohus prokuröri taotlusel KrMS § 291 p 2 ja § 294 p 1 alusel nende tunnistajate kohtueelses menetluses kahtlustatavatena antud ütlused. Kohus ei pidanud aga põhjendatuks avaldada ütlusi, mis nn eristaatuses tunnistajad olid andnud kohtueelses menetluses tunnistajatena. 3.2 Kohus jõudis OÜ Uksekoda arvelduskonto väljavõtteid uurides järeldusele, et OÜ Uksekoda raamatupidamises on kajastatud kõikide süüdistuses nimetatud äriühingute arved. Samuti tuvastas kohus, et OÜ Uksekoda ei ole süüdistuses nimetatud äriühingutelt nende väljastatud arvete alusel kaupu ega teenuseid ostnud. Arvete väljastajateks olid nn varifirmad (majandusliku tegevuseta äriühingud) või puhverfirmad (reaalselt tegutsenud äriühingud, kes väljastasid näilikke müügiarveid, saades nn arveveskilt vastu näilikke ostuarveid). Nende arvete alusel tegelikult midagi ei müüdud ega ostetud. E. Raukas oli sellest teadlik, kasutades näilikke arveid OÜ Uksekoda maksukohustuse vähendamiseks. Sellise järelduse tegemisel tugines maakohus muu hulgas kohtus ütluste andmisest keeldunud nn eristaatuses tunnistajate A. L.-i, T. J.-i, V. S.-i ja J. I. kohtueelses menetluses antud ütlustele. 3.3 Lastes raamatupidajal kajastada OÜ Uksekoda käibemaksuarvestuses näilikke arveid, vähendas E. Raukas arvetel kajastatud käibemaksu võrra alusetult OÜ Uksekoda käibemaksukohustust. Samade arvete alusel OÜ Uksekoda pangakontolt tehtud väljamaksete näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga, kuna arvetel näidatud poolte vahel tehinguid ei toimunud ning algdokumendid, mille alusel väljamaksed tehti, ei vasta raamatupidamise seaduses sätestatud nõuetele. Väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, loetakse TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Ettevõtlusega mitteseotud kulud tuleb deklareerida maksustamisperioodil, mil väljamakse toimub, ja maksustada tulumaksuga. Samas leidis kohus, et OÜ Uksekoda ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt deklareerimata jäetud tulumaksusummat tuleb võrreldes süüdistusega vähendada kokku 193 573 krooni võrra. Nimelt on E. Raukas osa näilike arvete alusel OÜ Uksekoda pangakontolt väljamakstud summadest kohe sularahas osaühingu pangakontole tagasi maksnud. Sissemakstud summade võrra on väljamaksed OÜ Uksekoda kontolt näilised ning nende summade võrra OÜ Uksekoda vara ei vähenenud. Seega pole tegemist maksumaksja kuluga TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Kohus leidis, et E. Raukase poolt maksuhaldurile valeandmete esitamise tõttu jäi riigile laekumata 1 632 033 krooni käibemaksu ja 3 403 574 krooni tulumaksu. 3.4 Maakohus luges tõendatuks ka O. Poolile esitatud süüdistuse, tuginedes seejuures muu hulgas A. L.-i ütlustele. OÜ Uksekoda deklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamises vähendas kohus O. Pooli kui osavõtja süüdistuse mahtu, kuna E. Raukas maksis osa näilike arvete alusel ülekantud
summadest
äriühingu
pangakontole
tagasi,
mistõttu
nendelt
summadelt
tulumaksukohustust ei tekkinud. O. Pool aitas maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasa
kavatsetult, et teenida arvete väljastamise teenuselt tasu. 3.5 Põhjendatud ei ole prokuröri taotlus konfiskeerida KarS § 831 alusel E. Raukaselt süüteoga saadud 9 666 589 krooni 30 senti ja O. Poolilt 129 267 krooni. Nii kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1 kui ka kehtiva KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeeritakse vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. Konfiskeerimise objektiks on seega vara, mis on toimepanijal otsuse tegemise ajal olemas, kusjuures peab olema tõendatud, et see vara on saadud konkreetse kuriteo toimepanemisega. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et E. Raukasel ja O. Poolil oleks otsuse tegemise ajal kuriteoga saadud raha, mille konfiskeerimist prokurör taotleb.
st 2, vaid nende eristaatusest ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1. Maakohus on ütluste avaldamisel viidanud KrMS § 291 p 2 kõrval vääralt KrMS § 294 p-le 1, mis pole käesoleval juhul kohaldatav. See eksimus ei muuda aga ütluste avaldamist ebaseaduslikuks. 5.4 KarS § 831 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. Väär on maakohtu seisukoht, justkui tuleks konfiskeerimise kohaldamiseks tõendada, et kuriteo toimepanemise tagajärjel saadud vara on isikul konfiskeerimise ajal reaalselt olemas. Juhul, kui on tõendatud kuriteo läbi rikastumine, tuleb vara toimepanijalt konfiskeerida olenemata sellest, kas isikul on see vara alles või mitte. Vaatamata sellele ei ole võimalik E. Raukaselt ja O. Poolilt prokuröri taotletud summasid konfiskeerida, kuna ei ole tõendatud, et E. Raukas ja O. Pool said prokuröri nimetatud rahasummad maksukuriteo tulemusena isiklikult enda käsutusse.
Käesoleva
kriminaalasja
eraldamisel
teisest
kriminaalasjast
on
oluliselt
rikutud
kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalasjade eraldamine on toimunud meelevaldselt ja suvaliselt süüdistuse huvides, rikkudes KrMS § 239 lg 2 p 3 nõudeid. Kuna seda viga enam parandada ei saa, siis tulnuks E. Raukas õigeks mõista. 7.3 Avaldades A. L.-i ja teiste tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused kohtuistungil ilma, et süüdistatavatel olnuks võimalik neid isikuid eelnevalt küsitleda, rikkus maakohus EIÕK art 6 lg 3 punktist d tulenevaid nõudeid. E. Raukase süüdimõistmine põhineb määravas ulatuses nende isikute ütlustel, keda süüdistatav ja tema kaitsja pole saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel. 7.4 Välisriigis viibivate tunnistajate P. Ru. ja T. S.-i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel ei olnud käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvestades põhjendatud. 7.5 Maakohus rikkus KrMS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiipi. Nimelt toimus uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku materjalide avaldamine maakohtus valdavalt selliselt, et loeti ette üksnes kriminaaltoimiku leheküljed, kus need tõendid asuvad. Tõendite sisukokkuvõtet või konkreetses tõendis sisalduvaid faktilisi asjaolusid ei esitatud. Kaitsja hinnangul tulnuks iga tõendi avaldamisel esitada suuliselt selle sisu. Kuna seda ei tehtud, siis
ei ole tõendeid vahetult ja suuliselt uuritud. Süüdistatav ja kaitsja said alles kohtuvaidluse käigus süüdistuskõnest teada, milliseid asjaolusid prokurör ühe või teise tõendiga tõendada soovib. Samuti ei täidetud KrMS § 296 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt pidanuks kohus iga konkreetse uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi osas küsima kaitsja seisukoha selle avaldamise ja tõendina kasutamise kohta. Samuti rikkus kohus tõendite suulise esitamise ja vahetu uurimise põhimõtet sellega, et tugines mobiiltelefonide kaudu peetud kõnede salajase pealtkuulamise protokollides kajastatud vestlustele ja jälitusprotokollidele ilma salvestusi vahetult kuulamata. 7.6 Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et OÜ Uksekoda süüdistuses nimetatud käibedeklaratsioonides deklareeritud sisendkäibemaksusummas sisalduks ka OÜ V, OÜ VT, K OÜ, S OÜ, OÜ H, E OÜ, OÜ T ja OÜ A arvetel märgitud käibemaksusumma. 7.7 Kohtute siseveendumuse kujunemine OÜ Uksekoda tehingute ja OÜ-le Uksekoda esitatud arvete fiktiivsuse tuvastamisel ei ole jälgitav. Kohtuotsused on vastuolulised ning otsustes toodud seisukohtade ja järelduste põhjendused ei ole veenvad. Kohtud on jätnud olulised tõendid ja asjaolud põhjendamatult tähelepanuta.
nende sõna-sõnalist ettelugemist, samuti ei tulene seadusest kohustust nimetada tõendite avaldamise käigus, millist asjaolu prokurör ühe või teise avaldatava tõendiga tõendada soovib. Kumbki kohtumenetluse pool ei taotlenud kohtuistungil telefonikõnede salajasel pealtkuulamisel tehtud salvestiste kuulamist. Kaitsja ei ole seadnud kahtluse alla protokollides kajastatu õigsust. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks jälitustoimingu protokoll. 8.5 Kohtud ei rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõuet ega jätnud tähelepanuta asjas olulisi tõendeid. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav.
Prokuröri
kassatsioonis
taotletakse
ringkonnakohtu
otsuse
tühistamist
osas,
millega
ringkonnakohus jättis E. Raukaselt ja O. Poolilt konfiskeerimata kuriteoga saadud vara, ja palutakse saata kriminaalasi selles osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator põhistab oma taotlust järgmiselt. 9.1 Ringkonnakohus rikkus KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid, kuna ei põhistanud kuriteoga saadud vara konfiskeerimata jätmist. Selles küsimuses ei ole ringkonnakohtu otsuses tõendite analüüsi esitatud. Maakohus tuvastas, et E. Raukas andis korraldusi teha OÜ Uksekoda pangakontolt süüdistuses nimetatud äriühingutele alusetuid väljamakseid kokku 10 875 095 krooni. Sellest summast tuleb maha arvata OÜ Uksekoda pangakontodele tagasi makstud 556 000 krooni ja arvevabrikule makstud teenustasu. Ülejäänud summa on E. Raukase poolt kuriteoga saadud vara, mis tuleb KarS § 83 lg 1 ja § 84 (alates 15. märtsist 2007 KarS § 831 lg 1 ja § 84) alusel E. Raukaselt konfiskeerida. 9.2 Samuti tuvastas maakohus, et O. Pool väljastas OÜ-dele F, P ja Uksekoda OÜ-de K ja S nimelt näilikke arveid kogusummas 12 926 734 krooni 70 senti. O. Pooli tasu fiktiivsete arvete väljastamise eest oli 1% arvel näidatud käibest. Seega moodustas O. Pooli tasu tema väljastatud fiktiivsetelt arvetelt 129 267 krooni. See summa on saadud kuriteoga ja tuleb O. Poolilt KarS § 83 lg 1 ja § 84 alusel (alates 15. märtsist 2007 KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel) konfiskeerida.
suunamiseks mõningatel küsimustel, mis puudutavad kriminaaltoimiku dokumentide avaldamist kohtuistungil (A) ja kuriteoga saadud vara konfiskeerimist (B). Lõpuks lahendab kolleegium E. Raukase kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (IV). I
ei
anna
kassatsioonis
märgitu
alust
lugeda
E.
Raukasele
esitatud
süüdistust
mittekonkretiseerituks.
süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Seda sõltumata asjaolust, kas tunnistaja ise oli ütluste esemeks olevas teos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. Enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 kontekstis puudus alus eristada süüdistatava endistest kaaskahtlustatavatest või -süüdistatavatest tunnistajaid n-ö tavalistest tunnistajatest, kes keeldusid kohtus ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 alusel. Kõnealuste ütluste avaldamise luges kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (vt viidatud otsuse punkt 10.7). 14.3 E. Raukase süüditunnistamisel on kohtud tuginenud olulises osas A. L.-i, T. J.-i, V. S.-i ja J. I. kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati KrMS § 291 p 2 alusel (maakohus viitas ütluste avaldamise alusena täiendavalt ka KrMS § 294 p-le 1, kuid ringkonnakohus on selles osas kohtuotsust korrigeerinud - vt käeoleva otsuse punkt 5.3). Kõik need tunnistajad keeldusid käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel ütlusi andmast, tuginedes enda kui nn eristaatuses tunnistaja õigusele ütlusi mitte anda. A. L. ja T. J. on Tartu Maakohtu 4. septembri 2009. a otsusega tunnistatud süüdi muu hulgas selles, et nad aitasid kaasa OÜ Uksekoda juhatuse liikme E. Raukase poolt ajavahemikul juuli 2004 kuni märts 2006 maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele (XI kd, tl 111-165). J. I. on tunnistatud Tartu Maakohtu 29. juuni 2009. a otsusega süüdi selles, et ta aitas kaasa OÜ Uksekoda juhatuse liikme E. Raukase poolt ajavahemikul jaanuar 2005 kuni märts 2006 maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele (XI kd, tl 91-103). V. S.-i väidetav käitumine, mis on puutumuses E. Raukasele süüksarvatava teoga, on veel poolelioleva kriminaalmenetluse esemeks (XIX kd, tl 21). 14.4 Ka O. Pooli maksude väärarvutusele kaasaaitamises süüdi tunnistades on kohtud tuginenud muu hulgas A. L.-i kohtueelses menetluses antud ja KrMS § 291 p 2 alusel avaldatud ütlustele. A. L. on Tartu Maakohtu 4. septembri 2009. a otsusega tunnistatud süüdi ka kaasaaitamises OÜ F juhatuse liikme H. H. poolt ajavahemikul juuli 2004 kuni veebruar 2005 maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele ja OÜ P juhatuse liikme P. R.-i poolt ajavahemikul jaanuar 2004 kuni märts 2006 maksuhaldurile valeandmete esitamisele, s.o samadele põhitegudele, millele kaasaaitamises süüdistatakse käesolevas asjas O. Pooli. Lisaks sellele, nagu punktis 14.3 märgitud, on A. L. tunnistatud süüdi OÜ Uksekoda maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamises, milles praegu ka O. Pooli süüdistatakse. 14.5 Maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste põhistused ei võimalda tõsikindlalt väita, et A. L.-i, T. J.-i, V. S.-i ja J. I. ebaseaduslikult avaldatud ütlused ei mõjutanud määravalt kohtute siseveendumust, millest lähtudes E. Raukas ja O. Pool süüdi tunnistati (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p 14.6). Seetõttu tuleb mõlema astme kohtu otsused E. Raukase ja O. Pooli süüditunnistamises ja karistamises tühistada ja kriminaalasi maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks saata.
kaitsjate riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotlused, ja saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks kohtule, kus menetlusnormide rikkumine alguse sai, s.o Tartu Maakohtule. Maakohus peab kriminaalasja uuesti arutama teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Tulenevalt KrMS § 224 lg-test 2 ja 5, § 401 lg-st 3 ning § 41 lgst 5 on kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimikuga tutvumise ja sellest koopiate saamise võimalus ka kannatanul, tsiviilkostjal, kolmandal isikul ja nende esindajal. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes. See tähendab muu hulgas seda, et tagamaks kohtumenetluse poolele tõhusat võimalust mingile kriminaaltoimikus olevale tõendile vastuväiteid esitada, ei ole üldjuhul vaja selle tõendi sisu kohtuistungil täies mahus ette kanda. Seda, et kohtumenetluse pool peab oma seisukoha ühe või teise tõendi kohta kujundama juba kohtuistungiks ette valmistudes, kinnitab muu hulgas seegi, et KrMS § 296 lg 1 kohaselt avaldatakse tõend alles pärast seda kui kohus on tõendi vastu võtnud, sh lugenud selle tõendi KrMS § 2861 lg 1 järgi asjakohaseks. Seega peab kohtumenetluse pool olema valmis avaldama kriminaaltoimikus oleva tõendi vastuvõetavuse (sh lubatavuse ja asjakohasuse) küsimuses arvamust juba enne selle sisu ettekandmist kohtuistungil. Seda ei saa aga teha tõendi sisu tundmata. Järelikult ei saa ka dokumendi täiemahulise ettelugemise vajalikkust põhjendada asjaoluga, et selleta puuduks kohtumenetluse poolel sellest dokumendist terviklik ülevaade. 21.2 Nagu märgitud, peab dokumendi avaldamisel esitatav teave olema sedavõrd üksikasjalik, et avaldamine teeniks oma eesmärki, mitte ei kujuneks sisutühjaks menetluslikuks formaalsuseks. Dokumendi avaldamine peab võimaldama kohtul - kelle käsutuses ei ole üldmenetluses kriminaaltoimiku materjale - selle põhisisu mõista, samuti aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse. Paljudel juhtudel võib dokumendi täiemahuline ettelugemine pigem raskendada kui lihtsustada selle mõistmist, millisele dokumendis sisalduvale teabele kohtumenetluse pool tugineb. Seetõttu on sageli põhjendatud, kui dokumendi või selle osa põhisisu (vajadusel ka dokumendi vormistuslikku külge puudutavad asjaolud) avaldatakse refereeringuna. Sellise refereeringu põhjalikkuse aste sõltub väga suurel määral nii konkreetse dokumendi kui ka kriminaalmenetluse esemeks oleva teo isepärast. Kindlasti on ka juhtumeid, kus dokumendi korrektseks avaldamiseks tuleb see osaliselt või täielikult ette lugeda. Peaaegu mitte kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks aga pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. 21.3 Kui välja arvata KrMS § 296 lg 3 teises lauses sätestatud erand, saab kohus otsust tehes tugineda KrMS § 296 lg-s 1 nimetatud tõendis sisalduvale teabele vaid ulatuses, milles see on avaldatud. Kohus ei või tugineda dokumendis sisalduvale teabele, mille põhisisu pole dokumendi avaldamisel käsitletud. Märgitu ei tähenda, nagu ei tohiks kohus ühelgi juhul tugineda dokumendis sisalduvale tekstile, mida kohtuistungil ette ei kantud. Juhul, kui konkreetne dokumendiosa on avaldamisel tehtud dokumendi sisukokkuvõttest hõlmatud (s.t see on käsitatav avaldamisel ette kantud informatsiooni otsese lähtealuse või detailiseeringuna), saab selle dokumendiosa lugeda avaldatuks. Sisu poolest
iseseisvat dokumendiosa ei saa aga lugeda avaldatuks pelgalt seetõttu, et kohtuistungil refereeriti või tsiteeriti sama dokumendi mõnda teist osa. Näiteks kui ekspertiisiaktis on antud eksperdiarvamus mitmes erinevas küsimuses ja kohtumenetluse pool avaldab eksperdi arvamuse vaid ühes küsimuses, on kohtul võimalik tugineda küll selles küsimuses antud arvamuse aluseks olevatele uuringute kirjeldusele ekspertiisiakti põhiosas, kuid mitte ekspertiisiakti nendele osadele, mis puudutavad eksperdi poolt mõnes teises küsimustes antud arvamust. Sarnase olukorraga võib olla tegemist ka näiteks juhul, kui ühes lepingudokumendis sisaldub mitu erinevat lepingut ja kohtumenetluse pool avaldab neist vaid ühe. 21.4 Võib juhtuda, et kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult. Sellises olukorras on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne. Seega ei ole ka dokumendi refereeringu tendentslikkuse oht selline asjaolu, mis muudaks dokumendi avaldamisel vajalikuks selle täiemahulise sõna-sõnalise ettelugemise. (B)
Äriühingu
maksudeklaratsioonides
ühingu
maksukohustuse
tegelikust
väiksemana
deklareerimise kui KarS § 386 või § 3891 järgi kvalifitseeritava kuriteo tulemusel võib suureneda üksnes äriühingu vara, sest maksuhaldurile valeandmete esitamise tõttu jääb tema maksukohustus riigi eest varjatuks, mistõttu võib tal õnnestuda selle tasumisest hoiduda. Äriühingu maksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud juhatuse liikme vara suurus vahetult sellise kuriteo tagajärjel aga muutuda ei saa. Valeandmeid sisaldava deklaratsiooni esitamisega ei muutu äriühingu poolt deklareerimata ja tasumata jäetud maksusumma juhatuse liikme varaks ega lähe tema isiklikku käsutusse. 22.3 Võib ette tulla juhtumeid, kus juhatuse liige pöörab äriühingu varast tehtud väljamaksed, mis ta on jätnud ühingu maksudeklaratsioonides alusetult ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, enda vara hulka. Sellisel juhul juhatuse liikme vara küll suureneb, kuid seda ei saa pidada maksuhaldurile valeandmete esitamise tulemuseks. Küll võib juhatuse liikme poolt äriühingu varast
endale alusetute väljamaksete tegemine olla käsitatav äriühingu või viimase võlausaldajate vastu suunatud kuriteona - sõltuvalt asjaoludest näiteks omastamisena (KarS § 201) ja/või maksejõuetuse põhjustamisena (KarS § 384). Sellisel juhul võivad juhatuse liikme poolt äriühingu varast tehtud väljamaksed olla käsitatavad just sellise kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.
alusetuks
enamdeklareerimiseks
või
ettevõtlusega
mitteseotud
kulude
vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13 jj), aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 83 lg 1 mõttes. IV
riigi
õigusabi
seaduse
§
lg-st
1,
§
lg-st
ning
Eesti
Advokatuuri
juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. juulist 2010 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3, 5 ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.