Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 30.06.2011.a otsusega tunnistati S.E ja A.P süüdi selles, et nad varem vargusi toime pannud isikutena koos 15-16.11.2010.a, viibides Paldiskis Muuli 3-18, tungisid akna avamise teel valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ja varastasid V Ti raha 6 500 krooni. Maakohus mõistis mõlemale karistuseks 6 kuud vangistust, mida 1/3 võrra vähendas ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus karistuse kandmisele asumise päeva.

APELLATSIOONIDE SISU.

S.E kaitsja taotleb maakohtu poolt mõistetud karistuse tingimisi täitmisel pööramata jätmist. Kaitsja märgib, et juba kohtus taotles S.E, et teda karistataks tingimisi vangistusega, kuivõrd ta on ennast süüdi tunnistanud, kahetseb tehtut. Palub arvestada, et on leidnud endale töö ning ta ei pea elatist hankima kuritegelikul teel. Kohus ei mainigi otsuses, et S.E töö on, vaid märgib, et süüdistataval puudub töökoht ja seetõttu on olemas tõenäosus kuritegevuse jätkamiseks. Apellant toonitab, et töö olemasolu välistab võimaluse, et S.E kuritegevusega jätkab. Käesolev kuritegu pandi toime mitte S.E kuritegeliku iseloomu tõttu vaid elatise hankimiseks. Kohtul peab olema alati usk, et isik, kellele karistus määrati, võtab õppust. S.E on nõus täitma kõiki katseaja nõudeid. A.P kaitsja vaidlustab samuti maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja taotleb mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja nõustub maakohtu põhjendustega karistusliigi ja määra valikul, kuid märgib, et kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et A.P oma süüd tunnistab ning ka selle, et süüdistatav kinnitas, et uusi kuritegusid enam toime ei pane. Kuivõrd käesolev kuritegu ei ole katseajal toime pandud, on võimalik siiski tingimusliku karistuse kohaldamine. Kaitsja märgib veel, et A.P on 10-kuune laps, kes elab septembrini tema õe juures. Süüdistatav on 50% töövõime kaotus nägemispuude tõttu, kuid soovib oma last ise kasvatada. Arvestada tuleb süüteo raskust – kannatanu tarvitas ise süüdistatavatega enne alkoholi ja näitas oma mitut 500-kroonist rahatähte, mis soodustas kuriteo toimepanemist. Kaitsja on seisukohal, et kui kohus oleks õigesti arvestanud A.P isikuomadusi, olnuks tingimisi karistamine võimalik.

A.P taotleb kriminaalasja uuesti läbivaatamist ringkonnakohtu poolt ja märgib, et tal on väike laps, kes elab praegu tema õe juures, kuid pärast 05.11.2011.a hooldamise leping lõpeb ja last ei ole siis kuhugi jätta.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Kaitsjad toetasid apellatsioone, S.E kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega tingimisi karistuse mõistmist. A.P kaitsja taotleb A.P-le mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või vangistusest tingimisi vabastamist. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ning tuleb jätta rahuldamata. Apellandid taotlevad nii S.E-le kui A.P-le tingimisi vangistuse mõistmist. Seoses sellega rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub nii S.E kui A.P puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. S.E on varem üheksal korral kohtu poolt karistatud, tema suhtes on kohaldatud nii rahalist karistust, talle on mõistetud karistuseks reaalne vangistus, teda on ka karistusest tingimisi vabastatud, kuid katseaega S.E ei läbinud. Siit järeldub, et need kõik võimalikud seadusest tulenevad meetmed pole S.E-le positiivset mõju avaldanud, ta on järjekindlalt pannud toime uusi kuritegusid, tema puhul ei saa tekkida veendumust, et ta senisest eluhoiakust loobuks. A.P on varem viiel korral kohtu poolt karistatud. Nagu S.E puhul, on ka tema suhtes kohaldatud nii rahalist karistust, vangistusest tingimisi vabastamist, ta on kandnud reaalset vangistust. Viimati karistati A.P 05.11.2007.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 118 p 1 alusel lühimenetluse korras 4 aasta ja 8 kuulise vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga. 10 päeva pärast katseaja lõppu pani aga A.P toime uue tahtliku kuriteo. Seega süüdistatavate isikuandmetest lähtudes pole nende karistusest vabastamine mõeldav. Kriminaalasja materjalid ei viita ka erandlikele süüteo toimepanemise asjaoludele, mis annaksid aluse S.E ja A.P tingimuslikuks vabastamiseks mõistetud karistusest. S.E töötamisse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et kohtuistungil on süüdistatav kinnitanud, et ametlikku tööd tal ei ole /tl tl 82 pöördel/. A.P väide aga, et tal ei ole oma aastast poega kuhugi jätta, ei ole samuti aluseks tema vangistusest tingimisi vabastamiseks, kuivõrd last hooldab A.P õde. Mis puutub A.P kaitsja taotlusse vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga, siis KarS § 69 lg 1 kohaselt võib vangistuse asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul. A.P sellist nõusolekut andnud ei ole.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult nii S.E-le kui A.P-le karistuseks vangistuse mõistnud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.06.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.