Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-87-11 9. november 2011 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Arnolds Loginsi (Logins) süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011.a otsus kriminaalasjas nr 1-10-3075 A. Loginsi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuur 12. oktoober 2011, kirjalik menetlus
kaelale. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt ka ahjuroobiga vastu selga. A. R.-ile tekitati eluohtlik tervisekahjustus - kilpnäärmesse ulatuv lõikehaav kaela eespinnal. 1.3 Samuti mõisteti A. Logins KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta eeltoodud kohas ja ajal lõi A. L.-i korduvalt ahjuroobiga pea- ja kehapiirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse. 1.4 Maakohus leidis, et A. Loginsi süü KarS § 118 p 1 järgi on tõendatud eelkõige kannatanu A. R.-i kohtus antud ütlustega. Kohus märkis, et kuigi kannatanu ütlused kohtus olid vastukäivad, jäi ta kindlalt selle juurde, et pudeliga lõikas teda A. Logins. Tunnistaja J. M. andis kohtus ütlusi, et katkise pudeliga vehkis hoopis tema. Maakohus luges J. M.-i ütlused ebausaldusväärseteks, sest need on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega ega kattu ka kannatanute ütlustega kohtus.
Kassatsioonile
esitatud
kassatsioonivastuses
leiab
Lõuna
Ringkonnaprokuratuuri
ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa, et kassatsioon on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kohtud on hinnanud tõendeid igakülgselt ja teinud õiged järeldused A. Loginsi
süüdimõistmise ja karistamise kohta.
Esmalt selgitab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse põhimõtteid isikuliste tõendite hindamise kohta (I), seejärel vaeb, kas praeguse kriminaalasja lahendamisel on tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõuet järgitud (II) ning lõpuks kujundab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III) ja lahendab kaitsja taotluse õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruse kohta (IV). I
ei
saa
kohus
jätta
lahendamata
küsimust
ütluste
andja
usaldusväärsusest.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on nimetatud sätte tõlgendamisel asutud seisukohale, et taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused 28. juunist 2006 kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06, 13. oktoobrist 2006 kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 ja 19. märtsist 2007 kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06). II
kannatanu A. R. andis kohtuistungil vastukäivaid ütlusi, jäi ta kindlalt selle juurde, et pudeliga kaela lõikas teda A. Logins. Sellest tulenevalt järeldas kohus, et A. R.-i löömine pudeliga kaela on tõendatud eelkõige tema enda kohtus antud ütlustega. Tunnistaja J. M.-i ütlused selle kohta, et hoopis tema lõi A. R.-i pudeliga kaela, jättis maakohus tõendite kogumist välja, tunnistades need ebausaldusväärseteks. 9.1 Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt andis kannatanu A. R. ristküsitlusel tõepoolest ütlusi, et süüdistatav A. Logins lõi teda ahjuroobiga selga ja seejärel lõikas teda pudeliga kaela (tlk 129 ja 138). Samas kinnitas ta kohtule, et muus ta kindel ei ole (tlk 138). Prokuröri küsimuse peale, kes lõi ahjuroobiga, vastas A. R., et ta ei tea, kuna mõlemad (A. Logins ja J. M.) olid seal, kõik oli sassis, pole kindel, kas ahjuroop käis käest kätte (tlk 138). Maakohtu istungiprotokollist nähtub, et vastuolude kõrvaldamise ja nn mälu värskendamise eesmärgil avaldas kohus prokuröri taotluse alusel ja ulatuses A. R.-i kohtueelses menetluses antud ütlusi, sest tema poolt kohtuistungil A. Loginsi vägivallategude kohta räägitu erines oluliselt kohtueelses uurimises antud ütlustest (tlk 130-131). Nii on A. R. kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et muu hulgas peksti teda ka rusikatega, samas kohtulikul arutamisel on ta seda kategooriliselt eitanud, nagu ka süüdistatava poolt talle noa kõrile panekut, mille aset leidmist ta kohtueelses menetluses samuti kinnitas. Mõningad kohtueelses menetluses antud ütlused talle kohtus ei meenunudki (tlk 138). Kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste erinevusi selgitas A. R. sellega, et oli kõnealuste sündmuste toimumise ajal joobes. Kannatanu taolisi ütlusi on maakohus täielikus kooskõlas kohtuistungi protokolliga refereerinud ka oma otsuses, kuid vaatamata nende olulisele erinevusele pidanud siiski võimalikuks võtta need süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks põhjendusega, et puutuvalt pudeliga lööja isikusse on need olnud muutumatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Kolleegium asub siiski seisukohale, et taoliselt toimides on maa- ja ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna on võtnud tõendikogumisse sellise isiku ütlused, kelle usaldusväärsuse puudumine tõendiallikana on jäänud tähelepanuta. 9.2 Erinevalt kohtutest leiab kolleegium, et käesoleval juhtumil ei ole kannatanu kriminaalmenetluse erinevatel etappidel andnud vasturääkivaid ütlusi üksnes detailides, vaid kuriteosündmuse kohta tervikuna. Kirjeldades olemuslikult erinevalt tema suhtes kasutatud vägivalda ja olemata kindel, kes sündmuskohal viibinud isikutest, millist vägivalda tema suhtes tarvitas, on kahtluse all kuriteo tehiolude rekonstrueerimine kannatanu ütluste pinnalt üldse. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks tuleb olukorras, kus kannatanu ei suuda kohtulikul arutamisel kinnitada, kes ja mil viisil teda lõid, ning on valdavalt lahti öelnud kohtueelses menetluses antud teokirjeldusest, siiski pidada tema ütlusi tõelevastavaiks osas, mis puudutab teda pudeliga löönud isikut. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kriminaalasjas ühemõtteliselt tuvastatu kohaselt olid kõik kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteoga seotud isikud tugevas alkoholijoobes, mis üldteadaolevalt mõjutab negatiivselt mälu võimet sündmusi talletada ja seega ka neid hiljem taasesitada. Ka kannatanu A. R. ise pole kohtumenetluses eitanud, et ei ole suuteline toimunut meenutama, sest oli purjus. Asudes taolises olukorras siiski seisukohale, et pudeliga löömise osas on
kannatanu andnud tegelikkusele vastavaid ütlusi, on maakohus käsitlenud tema ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jättes seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06 p 16). 9.3 Lisaks eelöeldule leiab kolleegium ühtlasi, et maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid hinnanud valikuliselt, eirates sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis. Nii on maakohus A. Loginsi süüdimõistmisel tuginenud üksnes kannatanu A. R.-i ütlustele, hindamata nende riimuvust muude tõenditega. Nii on maakohtu istungprotokollist nähtuvalt tunnistaja N. A. andnud ütlusi, et kõrval toas andis seal viibinuile „isalikku õpetust“ J. M., kelle tegevust saatis kõva jutt, kisa-kära ja pudelite klirin. Seejärel viskas J. M. kõik majast välja (tlk 131). Tähelepanuta ei saa jätta ka, et J. M. on ka ise kohtulikul uurimisel kirjeldanud, kuidas ta lõi neid, kes ette jäid, lugemata keda täpselt ja mitu korda ta lõi (tlk 136-137). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu otsuse seisukohaga, et J. M.-i ütlused tuleb jätta kõrvale pelgalt põhjusel, et need on vastuolus kannatanu ütlustega. Kriminaalasjas on tõsikindlalt leidnud tuvastamist, et kannatanu A. R.-ile tekitati pudelikaelaga eluohtlik kõrivigastus, kuid maakohtu otsuses ei ole jälgitavalt põhjendatud, miks tuleb see tegu omistada nimelt A. Loginsile. III
poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on A. Loginsil õigus taotleda hüvitist alusetult vangistuses oldud päevade eest rahandusministeeriumi kaudu, mis moodustab 9. novembriks 2011 583 päeva. IV
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.