lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-10-4080/19

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTartu Ringkonnakohus · 04.11.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtuasja number
1-10-4080/19
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Lühimenetlus
Kuulutamise aeg
04.11.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1619
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-10-4080/15Viru Maakohus Narva kohtumaja08.08.20111-10-4080/14Viru Maakohus Narva kohtumaja08.08.2011

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2011, Tartu, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-10-4080

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kriminaalasi

N.D süüdistuses KarS §-de 120, 121 ja 148 järgi, lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 8. augusti 2011 otsus

Apellatsiooni esitaja

Kannatanu Pavel Perminov

Prokurör

Sofja Hristoforova N.D, ik XXX, XXX; kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Advokaat Galina Tšelnokova

Süüdistatav Kaitsja

RESOLUTSIOON

1.Maakohtu otsus jätta muutmata.
2.Kannatanu esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel, kusjuures kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Viru Maakohtu 8. augusti 2011 otsusega tunnistati N.D süüdi KarS § 120 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 kuud vangistust, KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust ning KarS § 148 järgi, mõistes talle karistuseks 5 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale kuritegude kogumi aluseks karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati sellest maha eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva. KarS § 74 ja § 75 sätete alusel jäeti karistus tingimuslikult täitmisele pööramata, kohaldades katseaega kestusega 18 kuud. N.D tunnistati süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises: KarS § 121 järgi tunnistati N.D süüdi selles, et ta 15.10.2007 hommikul XXX asuvas korteris, peale ühist alkoholitarvitamist kannatanuga, lõi mitu korda A.P. puust harjavarrega vastu pead ja jalgadega vastu keha ning jalgu, tekitades kannatanule kehavigastusi ja füüsilist valu. Samuti lõi ta ajavahemikul 11.06.2009 kuni 13.06.2009 suvilakrundil nr. XX Kannikese tänaval suvilakooperatiivis „XXX“ rusikaga A.P. parema kulmu piirkonda, tekitades kannatanule peahaava parema kulmu pealses piirkonnas ja füüsilist valu. KarS § 120 järgi tunnistati N.D süüdi selles, et ta 9.03.2009 kella 17.00 paiku, olles alkoholijoobes Narvas, Tallinna mnt. 56 asuva maja trepikojas, suunas signaalpüstoli naabrinaise N.F. poole, ähvardas teda tapmisega ning tegi lasu põrandasse. Ajavahemikul 11.06.2009 kuni 13.06.2009 (täpne aeg ei ole kindlaks tehtud) suvilakrundil nr. XX Kannikese tänaval suvilakooperatiivis „XXX“ pärast seda, kui N.D avastas A.P. laiba, viis ta selle Ida-Virumaal, Vaivara vallas asuvale metsamassiivile ja mattis seal maha. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 148 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist kõikide talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises ja kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka seda, et süüdistatav pani kõik kuriteod toime otsese tahtlusega. N.D pani toime kaks KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Arvestades aga karistust kergendavate asjaolude esinemist, pidas kohus põhjendatuks karistada N.D kahe kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest vangistusega alla keskmist määra. Süüdistuses KarS § 120 järgi pidas kohus põhjendatuks mõista karistuseks 5 kuud vangistust. Kohus leidis, et N.D tuleb KarS § 148 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistada vangistusega keskmäära lähedal, s.o vangistusega kestusega 5 kuud, kuna süüdistatav tunnistas ennast süüdi nimetatud kuriteo toimepanemises ja kahetses. Kuritegude kogumi eest mõistis kohus karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendas lühimenetluse sätetest tulenevalt edasiselt 1/3 võrra. Edasiselt arvestas kohus karistuse mõistmisel seda, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuritegude toimepanemisest möödunud aega ja süüdistatava isikut, kellel ei ole vastavalt karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-le 5 kehtivaid kriminaalkaristusi, leidis kohus, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine ei ole käesoleval

juhul otstarbekas ning vangistuse saab mõista tingimisi 18 kuu pikkuse katseajaga, kohustades süüdistatavat täitma KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid.

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu P.P. , kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Apellatsiooni taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellant leiab, et kohus ei ole võtnud arvesse karistust raskendavaid asjaolusid. Kannatanu A.P. oli 62 aastane, st kõrges vanuses isik KarS § 58 p 3 mõttes. Süüdistatav oli teo toimepanemise ajal seevastu 36 aastane. A. P. tuvastati südamepuudulikkus, mis võis apellandi hinnangul tekkida just süüdistatava poolt toime pandud vägivaldsete tegude tagajärjel. A. P. laiba mattis N.D maha seetõttu, et hoiduda eeldatavast vastutusest kehavigastuste tekitamise ja surma põhjustamise eest (KarS § 58 p-d 8 ja 9). Põhjendamatult on kohus kergendavate asjaoludena käsitlenud süü tunnistamist ja kahetsust. Kohus ei võtnud karistuse mõistmisel arvesse saabunud tagajärgede raskust ja N.D tegude küünilisust. Seetõttu on põhjendamatult kohaldatud ka KarS § 74 sätteid. 2.2 Eeltoodu alusel palub apellant mõista N.D-le KarS § 121 järgi karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust ning KarS § 148 järgi 8 kuud vangistust, mõistes talle kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat 6 kuus vangistust, mida vähendada 1/3 võrra. Mõistetud karistuse palub apellant pöörata reaalsele täitmisele.
3.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 19. oktoobri 2011 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 28. oktoobrini 2011. Nimetatud kuupäevaks keegi apellatsioonimenetluse pooltest kohtule enda seisukohti ei avaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4.Esmalt osundab ringkonnakohus praktikas omaks võetud arusaamale, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmise määra. Süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt RKKKo 3-1-1-77-11).
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel toiminud ülalkirjutatule vastavalt ning mõistnud N.D-le karistuse, mis vastab tema teosüüle. Maakohus on tuvastanud ka konkreetsed karistust kergendavad asjaolud, mis on tinginud karistuse mõistmise alla sanktsiooni keskmist määra. Soostudes maakohtu seisukohtadega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata ning piirdub edasiselt vaid apellatsioonis esitatud väidetele vastamisega. Põhimõtteliselt leiab apellant, et põhjendamatult on jäänud arvesse võtmata erinevad karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes. Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga, selgitades järgmist. 5.1 Esmalt leiab apellant, et kannatanu A. P. , keda N.D kehaliselt väärkohtles, oli kõrges eas isikuks KarS § 58 p 3 mõttes.

Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga ning selgitab, et KarS § 58 p 3 näol on tegemist karistust raskendava asjaoluga, mille tingib ennekõike asjaolu, et kuritegu pannakse toime isiku suhtes, kelle kaitsmisvõime on ealistest iseärasustest tulenevalt pärsitud ning täideviija kasutab selle ka teadlikult ära (seda kinnitab asjaolu, et paralleelselt loeb seadus karistust raskendavaks asjaoluks ka kuriteo toimepanemise abitus seisundis isiku suhtes). Seega ei ole selle küsimuse lahendamisel oluline mitte niivõrd isiku konkreetne vanus (kuid millest ei saa teatud juhtudel siiski mööda vaadata), vaid tõik, et isik ei suutnud ennast adekvaatselt tema suhtes toimepandava kuriteo suhtes kaitsta, mida täideviija enda kuriteo sooritamisel ka silmas pidas. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga tuvastada ei saa. Kannatanu vanus iseenesest – peaaegu 62 aastat, nagu märgib apellant – ei ole kindlasti midagi sellist, mille korral tuleks isik lugeda pärsitud kaitsevõimega isikuks KarS § 58 p 3 mõttes. Ka kohtupraktika on olnud seda meelt, et nimetatud karistust raskendava asjaolu omistamiseks on vaja tuvastada isiku organismi taandareng, mis sisaldab psüühilist, tihti aga ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda (vt RKKKo 3-1-1-136-96). Millestki sellisest käesoleval juhtumil aga kindlasti rääkida ei saa ning seda ei tee ka apellant, rõhudes ainult objektiivselt esinenud ealisele faktile. Nagu öeldud, ei ole see väide seetõttu asjakohane, mistõttu jätab ringkonnakohus selle edasise tähelepanuta. 5.2 Kriminaalkolleegium ei soostu apellandiga ka selles, et kohtul jäi karistust raskendava asjaoluna tähelepanuta KarS § 58 p 8, s.o raske tagajärje põhjustamine. Kriminaalasja arutamine toimub kohtus ainult esitatud süüdistuse ulatuses ning N.D-le esitati süüdistus selles, et ta põhjustas kannatanule kahel juhul kergemaliigilisi kehavigastusi ning füüsilist valu. Apellandi tehtud osundus, et A. P. tuvastatud südamepuudulikkus võis tekkida just N.D vägivaldse käitumise tagajärjel, on täielikult hüpoteetiline ning tõendamata. Seega on käesoleva kriminaalasja raames ainetu arutleda küsimuse üle, kas ja millisel määral oli N.D käitumine põhjuslik A. P. surmaga; see ei ole lihtsalt tõendamist leidnud. Selle karistust raskendava asjaolu omistamine N.D-le on käesoleval juhul seega välistatud. 5.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohus eksinud ka N.D-le karistuse mõistmisel KarS § 148 järgi, mis näeb santsioonina ette vangistuse kuni 1 aasta. Tõsi, süüdistatav on tunnistanud, et ta ehmus A. P. surnukeha nähes ning otsustas ta maha matta (tlk 25). Samas ei ole tuvastatud, et ta tegi seda enda eelneva käitumise, s.o kannatanu kehalise väärkohtlemise varjamise eesmärgil. Seejuures on ta seda kuritegu ka tunnistanud ning selle toimepanemist kahetsenud, milles ringkonnakohus ei näe põhimõtteliselt alust kahelda. Arvestades, et ka siinkohal tuleb lähtuda esmaselt sanktsiooni keskmisest määrast, mida edasiselt siis korrigeerida sõltuvalt kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisest, leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale mõistetud karistus vastab tema teosüüle. Ka selles osas jääb apellatsioon seega tagajärjetuks.

6.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud ka karistuse edasisel individualiseerimisel, kohaldades KarS §-de 74 ja 75 sätteid. Õigustatult on kohtuotsuses märgitud, et sellise karistuse individualiseerimise võivad kaasa tuua vaid nn erandlikud asjaolud, seda kas süüteo enda või siis täideviija näol. Maakohus on märkinud, et kuritegude sooritamisest on möödas juba mitu aastat, samuti puuduvad N.D kehtivad kriminaalkaristused. Pärast tuvastamist leidnud kuritegude sooritamist on ta elanud õiguskuulekalt, sh on ta eeluurimise vältel viibinud vabaduses. Nendel asjaoludel leidis maakohus, et karistuse reaalne ärakandmise süüdistatava poolt ei ole otstarbekas ning ringkonnakohus soostub selle järeldusega. Apellatsioonis ei ole nimetatud argumente, mis tingiks maakohtu sellekohase otsustuse tühistamise.
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Juhindudes KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 jäävad menetluskulud sellisel juhul isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.