1-10-15443/46 - Tartu Ringkonnakohus

1.Tartu Maakohtu 26. augusti 2011 otsusega tunnistati P. Toom süüdi KarS § 183 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks kümme kuud vangistust, mis jäeti KarS §-de 74 ja 75 alusel kahe aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohtuotsusega tunnistati süüdi veel KarS § 331 järgi Kristi Koitmäe, kelle osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Pille Toom tunnistati KarS § 183 lg 1 järgi süüdi selles, et ta omandas ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil tuvastamata ajal, isikult ja kohas 6 „Imovane“ ravimi tabletti, mille toimeaine on zopikloon, mis kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad) IV nimekirja ning mille andis edasi 18.02.2010 kell 16:50 paiku Tartu Arestimajas aadressil Tartu linn, Riia 179a I korruse ülekuulamisruumis vahistatu Kristi Koitmäele. Kohtuotsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 1.1 Kohus luges tõendatuks, et 18.02.2010.a, pärast kahtlustatav Kristi Koitmäe ülekuulamist Tartus, Riia 132 asuvas politseiamajas, kohtusid Tartus, Riia 179a I korrusel asuvas arestimajas I korruse ülekuulamisruumis vahistatu Kristi Koitmäe ja tema kaitsja advokaat Pille Toom. Samuti luges kohus tõendatuks, et ülekuulamisruumis andis Pille Toom üle enda kaitsealusele, s.o eelvangistuses vahistatuna viibivale Kristi Koitmäele, süüdistuses märgitud 6 tabletti ning lisaks veel ka 4 sigaretipakki „PHILIP MORRIS“ (4 sigaretipakki süüdistustes ei kajastu). Asitõendi vaatlusprotokollist CD-R plaadil asuvate videosalvestiste vaatluse kohta on näha, et vaadeldud on 18.02.2010.a Tartus asuva arestimaja I korruse ülekuulmisruumi videosalvestisi ajavahemikul kell 16:49 kuni 17:56. Kohtulikul uurimisel vaatas kohus kõiki asitõendi vaatlusprotokolli juurde kuuluvaid failidel asuvaid videosalvestisi ja veendus, et salvestistelt on selgelt näha ja äratuntavad nii Kristi Koitmäe kui ka Pille Toom ning on näha nende omavaheline suhtlus; salvestistelt näha olev on must-valgetes-hallides toonides, s.o ilma värvita, ning salvestistelt näha olev on ilma helita, s.o hääletu. Salvestistelt ei ole kuulda Pille Toomi ja Kristi Koitmäe vahelist vestlust ning salvestis on täies ulatuses täielikult helitu. Küll on aga salvestistelt selgelt näha Kristi Koitmäe ja Pille Toomi käitumine, nende liikumine ja liigutused. Videosalvestiselt nähtus, et esmalt siseneb arestimaja esimese korruse ülekuulamisruumi Pille Toom ja hiljem Kristi Koitmäe ning järgneb nende omavaheline suhtlus, mille käigus kokkusaamise alguses annab Pille Toom enda käega Kristi Koitmäe kätte midagi (salvestise vaatamisel oli näha, et üleantud esemed on valged tabletitaolised esemed); Kristi Koitmäe paneb P.Toomilt saadu enda üleriiete alla keha ülaossa, rinna piirkonda peitu, misjärel veidi aja pärast annab P.Toom K.Koitmäele (kokkuvolditud) paberilehe taolise asja, mille K.Koitmäe peidab jälle enda üleriiete alla keha ülaossa rinna piirkonda; kokkusaamise lõpu poole asetab Pille Toom endal käes olnud esemed, millised ta eelnevalt võttis enda kilekotist, K.Koitmäe kapuutsi sisse ja sätib K.Koitmäe juuksed kapuutsile peale tagasi; K.Koitmäel on pikad heledad juuksed, mis varjavad kapuutsi täielikult; seejärel jäävad K.Koitmäe ja P.Toom vestlema, kohtumise lõpus P.Toom ja K.Koitmäe kallistavad, misjärel P.Toom väljub ruumist, K.Koitmäe jääb ruumi ning koheselt tulevad kohale 3 arestimaja töötajat (kelledest selgelt ära tuntav on kohtus tunnistajana üle kuulatud M.K. . Arestimaja töötajate nähes paneb K.Koitmäe lauale esemed - nende hulgas 4 kapuutsist võetud sigaretipakitaolist eset ja neist oluliselt väiksemaid esemeid ning tõstab enda käed üles

1.2 Kinnipeetu Kristi Koitmäe 18.02.2010.a läbiotsimisprotokollis (I,1) kajastatu kohaselt toimus see menetlustoiming Kristi Koitmäe suhtes Tartus, Riia 179a asuvas arestimajas 18.02.2010.a kella 18 ajal ja selle menetlustoimingu käigus saadi K.Koitmäel seljas olnud kapuutsist 4 pakki sigarette „PHILIP MORRIS“ ning rinnahoidja juurest 6 Imovane tabletti ja infoleht, millised seejärel pakendati; protokollis kajastatu kohaselt olid läbiotsijateks M.K. ja A.R. , läbiotsimisprotokolli vormistas A.K. . Kuigi 18.02.2010.a isiku läbiotsimisprotokollis ei ole kajastatud asjaolu, et enne isiku läbivaatust ja läbiotsimist tehti K.Koitmäele ettepanek anda ise vabatahtlikult välja tal olevad ebaseaduslikud esemed, on kõikide menetlustoimingust osa võtnud isikute ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokollist CD-R plaadil asuvate videosalvestiste vaatluse kohta nähtuvaga (I,39-40,4350,51) ja failidel asuvatelt salvestistelt nähtuvaga veenvalt ja usaldusväärselt tõendatud, et K.Koitmäele see ettepanek tehti ja K.Koitmäe andis selle peale ise vabatahtlikult välja 6 tabletti, infolehe ja 4 sigaretipakki. Kuigi 18.02.2010.a isiku läbivaatuse ja läbiotsimise kohta koostatud protokollil puudub märge selle kohta, kas seda protokolli koopiat on edastatud K.Koitmäele (KrMS § 152 lg 3), ei anna see asjaolu küllaldast ja piisavalt põhjendatud alust kahelda selles protokollis kajastatud asjaolude tegelikkusele ja tõelevastavuses. Kohtu jaoks oli veenev tunnistaja A.K. ütustest nähtuv selle kohta, et ka K.Koitmäele oleks antud kambrisse kaasa tema läbiotsimise protokolli koopia, kui K.Koitmäe oleks seda soovinud, kuid kuna isik selleks soovi ei avaldanud, siis pandi läbiotsimisprotokolli koopia tema isiklike asjade juurde; kinnipidamisasutusest vabadusse naastes antakse vabanejale ka tema isiklikud esemed. Neil asjaoludel puudus eraldi vajadus selleks, et protokolli koopia asuks vahistatu kambris, kuna vahistatu soovil oli vahistatul igal ajal õigus saada kambrisse enda isiklike asjade hulgast seal olevaid kohtumäärusi jmt 1.3 Eksperdiarvamusega on tõendatud, et ekspertiisiks esitatud 6 valget ovaalse kujuga tabletti massiga 1,02 g sisaldavad zopiklooni; zopikloon (ravim Imovane toimeainena) kuulub sotsiaalministri 18.mai 2005.a määruse nr 75 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja (I,24). Nii Kristi Koitmäel kui ka Pille Toomil puudus arsti ettekirjutus zopiklooni sisaldava ravimi Imovane käitlemiseks, milline neil oleks aga pidanud selleks kindlasti olemas olema, kuna zopikloon kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 1 ja § 4 lg 15 alusel vastu võetud ja sotsiaalministri 18.05.2005.a määrusega nr 73 kehtestatud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisasse nr 1 IV nimekirja. Kohus osundas veel ravimi Imovane infolehelele, millest nähtuvalt on selle ravimi toimeaine zopikloon psüühikat mõjutav psühhotroopne aine, mis võib tekitada ka sõltuvust ning mis on ainult retseptiravim. 1.4 Nimetatud ravimi Imovane infoleht oli Pille Toomi valduses koos 6-e zopiklooni sisaldava tabletiga. Tabletid ja infolehe andis P.Toom üle K.Koitmäele ühe ja sama kohtumise käigus 18.02.2010. Erialast kõrgtasemel õigusharidust ja advokaadina pikaaegset praktilise töö kogemust (ka kriminaalasjades) omav Pille Toom pidi K.Koitmäele 6 tabletti koos ravimi Imovane infolehega edasi andes vähemalt möönma, et Imovane tablettide toimeaine zopikloon võib kuuluda narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja ning sellise aine käitlemine on üldjuhul keelatud ning käitlemine on lubatud ainult konkreetselt piiritletud juhtudel ja tingimustel (kaudne tahtlus – KarS § 16 lg 4). Asjaolu, et Pille Toom oli teadlik 6 tableti ja infolehe K.Koitmäele üleandmisel enda teo keelatusest, on tõendatud tema enda ja Kristi Koitmäe faktilise käitumisega tablettide ja infolehe üleandmisel ja vastuvõtmisel, kuna püüdsid seda teha salaja ja kohtumisruumis asunud valvekaamera eest varjatult.

Pille Toomi faktlisest käitumisest nähtuvalt pani ta zopiklooni sisaldava 6 tableti Kristi Koitmäele edasiandmise toime kavatsetult, püüdes seda teha kolmandate isikute eest varjatult ja salaja. Ka Kristi Koitmäe oli igakülgselt teadlik sellest, et ta käitus Pille Toomilt tablette ja infolehte vastu võttes keelatult, kuna arestimaja töötajate juuresolekul ja arestimaja töötaja poolt talle tehtud ettepaneku peale anda välja kõik ebaseaduslik, andis ise vabatahtlikult välja Pille Toomilt saadud 6 tabletti ja nende juurde kuuluva infolehe. 1.5 Kaitsjad ja süüdistatavad ei ole esitanud ühtegi veenvat ja põhistatud argumenti, mis annaksid kohtule põhjendatud aluse kahelda eksperdiarvamuse (I,24) õigsuses seetõttu, nagu ei oleks kohtueelne menetleja esitanud eksperdile ekspertiisiks neid tablette, millised andis K.Koitmäe arestimaja töötajatele välja. Salvestistelt on selgelt näha, et Kristi Koitmäe andis arestimaja töötajatele välja enda juurest samadest kohtadest, kuhu ta need P.Toomilt vastu võttes pani, nii tabletid kui ka nende juurde kuuluva infolehe (infoleht oli nii P.Toomi poolt K.Koitmäele üle andes kui ka K.Koitmäe poolt arestimaja töötajatele üle andes kokku volditud). Edasi liikusid 6 tabletti arestimaja korrapidamisruumi luku taha ja sealt kriminaalasja menetleja kätte (tõendatud tunnistajate A.K. u, M.K. ja A.R. i ütlustega kogumis). Asjaolu, et kriminaalasja toimikus ei ole kajastatud asutusesiseselt Lõuna Prefektuuris 6 tableti ühest kohast teise liikumist, näiteks korrapidaja ruumist luku tagant liikumist kriminaalasja edasise menetleja juurde, ei anna põhjendatud alust kahelda selles, et korrapidaja juurest korrapidamisruumist luku tagant edastati Kristi Koitmäelt 18.02.2010 saadud 6 tabletti edasi sama asutuse, s.o Lõuna Prefektuuri, töötajale – käesoleva kriminaalasja kohtueelsele menetlejale. Asutusesisest esemete liikumise fikseerimise kohustust ei ole. KrMS §-s 125 on sätestatud küll asitõendi hoidmise kord, kuid kohtul ei ole andmeid ja kriminaalasja toimikust ei nähtu, et neid sätteid oleks kohtueelses menetluses eiratud. Asjaolu, et 23.02.2010.a asitõendi vaatlusprotokollis (I,18-19) on selle protokolli lõpposas märgitud: „...vaadeldud tabletid pakendatud tagasi pakendisse nr 1ALKO...“, käsitleb kohus kohtueelse menetleja tahtmatu eksimusena, kuna eelnevalt olid tabeltid pakendatud pakendisse nr 1AKLO (nähtub 18.02.2010.a läbiotsimisprotokollist – I,1), mistõttu saadi asitõenditena 23.02.2010 vaadeldud 6 tabletti tagasi pakendada ka ainult pakendisse nr 1 AKLO. Kuna 23.02.2010.a asitõendi vaatlusprotokollis (I,18-19) on vaadeldava objekti all selle protokolli alguses kajastatud, et vaadeldakse 6 heledat värvi tabletti ja inolehte Imovane, millised leiti ja võeti ära 18.02.2010.a Kristi Koitmäe läbiotsimisel Tartu arestimajas, aadressil Riia 179a, Tartu, siis ei ole kahtlust selles, et 23.02.2010.a neid 6 tabletti ja nende juurde kuuluvat infolehte vaadeldigi ning vaatlusprotokolli lõpus on kohtueelne menetleja tahtmatult eksinud, kui kajastas vaadeldud tablettide tagasipakendamise pakendisse nr 1ALKO. Kohus osundas, et K.Koitmäe on alles kohtulikul uurimisel esmakordselt andnud ütlusi selle 1.6 kohta, et 6 ravimi Imovane tabletti olid tal arestimajas seetõttu, et tema kahtlustatavana kinnipidamisel olid need tabletid jäänud temal jalas olnud elukaaslase M.R. pükste taskusse ning sai neist tablettidest arestimajas olles alles hiljem nii-öelda kogemata ja juhuslikult teada, ei ole veenvad ja usutavad. Taolised Kristi Koitmäe kohtulikul uurimisel antud ütlused ei ole kooskõlas ka tema enda kohtueelses menetluses antud ütlustega ja on nendega täielikus vastuolus. Veenvaid ja usutavaid põhjendusi Kristi Koitmäe enda ütluste kardinaalse muutmise kohta ei ole avaldanud. Pealegi on Kristi Koitmäe kriminaalmenetluse erinevates staadiumites enda põhjendusi esialgselt antud ütlustest lahtiütlemise ja muutmise kohta muutnud. Eeluurimise lõpulejõudmisel teatas Kristi Koitmäe, et kuna teda vahistuse põhjendatuse kontrollimisel vahi alt (teises kriminaalasjas) ei vabastatud, siis ütleb enda esialgsetest ütlustest käesolevas kriminaalasjas lahti ja ei kinnita enam enda esialgseid ütlusi 6 Imovane tableti enda kaitsjalt omandamise asjaolude kohta (I,75). Käesolevas kriminaalasjas kohtulikul uurimisel süüdistatavana ütlusi andes kinnitas Kristi Koitmäe, et andis eeluurimisel ütlusi selle kohta, et omandas 6 Imovane tabeltti 18.02.2010.a enda kaitsjalt

Pille Toomilt, seetõttu, et oli Pille Toomi peale vihane ja solvunud, kuna Pille Toom ei tulevat teda enam kaitsma (II,188). Kuna Kristi Koitmäe on käesolevas kriminaalasjas enda ütlusi olulisel määral ja oluliste asjaolude osas muutnud, ning tema põhjendused ütluste muutmise asjaolude kohta ei kattu, siis hindab kohus Kristi Koitmäe süüdistatavana antud ütlused ebausaldusväärsteks ja ei pea põhjendatuks neist lähtuda selles osas ja ulatuses, millises need on vastuolus ülejäänud kriminaalasjas kogutud tõenditega, milliste usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda ning millised on omavahel kooskõlas. Seonduvalt süüdistatav Pille Toomi ütlustega selle kohta, et tema ei ole andnud 18.02.2010.a 1.7 Tartus, arestimajas enda tollasele kaitsealusele Kristi Koitmäele tablette Imovane, ravimi Imovane infolehte ja sigarette, andis arestimajas Kristi Koitmäega toimunud kohtumisel K.Koitmäele ainult nätsusid, kommi ja tic-taci taolisi asju ning politseimajas (Riia 132, Tartu) eelnevalt toimunud K.Koitmäe ülekuualmisel andis K.Koitmäele ka sigarette, peab kohus vajalikuks täheldada, et need ütlused on täielikus vastuolus arestimaja salvestiste vaatlusprotokollist ja salvestistelt nähtuvaga selle kohta, kus P.Toom annab K.Koitmäele lahtiselt heledad tabletitaolised esemed ja infolehe ning K.Koitmäe peidab need enda juurde ära, ning kus P.Toom paneb K.Koitmäe juuste kohendamise käigus K.Koitmäe kapuutsi esemeid. Kuna salvestistelt on näha, et koheselt P.Toomi lahkumise järgselt sisenesid P.Toomi ja K.Koitmäe kohtumisruumi arestimaja töötajad ning K.Koitmäe võttis enda juurest just nendest kohtadest välja need esemed, millised olid sinna eelneva P.Toomiga kohtumise käigus pandud, siis ei ole kohtu jaoks süüdistatav P.Toomi enda süüd täielikult eitavad ütlused veenvad ja usutavad ning kohus neist otsuse tegemisel ka ei lähtu. Salvestistelt on selgelt äratuntavad nii Kristi Koitmäe kui ka Pille Toom. Kohtul ei ole alust salvestistelt nähtuva õigsuses kahtlemiseks. Kohtu jaoks ei ole usutav ja veenev, et failid oleksid kuidagi selliselt kokku monteeritud, et tegelikkuses selliseid asju, nagu näha salvestistelt, ei olekski justkui toimunud. 1.8 Seonduvalt kaitsjate ja süüdistatavate tõstatatud väidetega selle kohta, nagu oleks see kriminaalasi fabritseeritud, peab kohus vajalikuks seoses kuriteo toimepanemise ajaga täheldada, et pigem on tegemist sellega, et erinevates kohtades asunud ajanäitajad ei pruukinud lihtsalt näidata ühte ja sama aega ning nii on kellaajad leidnud vastavalt ka erinevates tõendites üksteise suhtes nihkes olevatena kajastamist. Fabritseeringu puhul oleksid kellaajad kattunud ülima täpsusega. Kohus on seisukohal, et kuna üldjoontes kellaajad erinevates tõendites kattuvad, ajalised nihked ei ole suured (mõned minutid) ning nihked kellaaegades erinevates tõendites on seletatavad sellega, et erinevad ajanäitajad kajastasid kellaaja fikseerimisel aega erinevalt, siis ei pea kohus põhjendatuks lugeda ainult seda asjaolu küllaldaseks tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks. 1.9 Otsuses märgib kohus veel, et Eesti Vabariik on ühinenud ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooniga. Mõlema nimetatud konventsooni juurde kuuluvad käitlemispiirangutega ainete nimekirjad – I, II, III, IV nimekiri. Mõlema konventsiooni juurde kuuluvates nimekirjades ainet nimetusega zopikloon ei sisaldu. Küll aga sisaldub aine nimetusega zopikloon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 1 ja § 4 lg 15 alusel vastu võetud ja sotsiaalministri 18.05.2005.a määrusega nr 73 kehtestatud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisas nr 1 IV nimekirjas. Kohtu hinnangul on aine zopikloon lülitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja rahvatervise huvides ja seaduses sätestatud korda järgides, s.o Ravimiameti ettepanekul. Ravimiamet on enda ettepanekut aine zopikloon narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja lisamiseks küllaldaselt põhistanud ja lähtunud enda ettepaneku tegemisel rahvatervise parema kaitsmise vajadusest ja rahvaheaolu tagamise vajadusest. Rahvatervise paremaks kaitsmiseks ja rahvaheaolu tagamiseks on ÜRO 1961.aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga ja ÜRO 1971.aasta

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat Sirje Must, kes palub maakohtu otsus tühistada ning P. Toom talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja leiab esmalt, et maakohtu otsuses sisalduv tõendite käsitlus on äärmiselt puudulik ja arusaamatu. Kohtu tehtud järeldused on kogutud tõenditega vastuolus, ei ole järgitavad ning on meelevaldsed. Kohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt, objektiivselt ja täielikult ning ei ole kontrollinud tõendite usaldusväärsust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtuotsustes puuduvad põhjendused, miks tuleb süüdistuse versiooni väidetavast kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Maakohtu otsus sisaldab endas eelkõige tõendite refereerimist, mitte nende analüüsi. Peale selle on otsuses välja toodud mitmeid seisukohti, mis on põhjendamata ja mille kujunemine ei ole seotud asjakohaste tõendite analüüsiga, mis võimaldaks kaitsjal jälgida kohtu järelduste kujunemist. 2.2 Apellant leiab edasiselt, et aine zopikloon lisamine narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja on toimunud vastuolus põhiseadusega. 18.05.2005.a andis sotsiaalminister välja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja korra ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad (jõustus 05.06.2005.a). Nimetatud määrust muutis sotsiaalminister 13.11.2007.a määrusega nr 72, mille kohaselt määruse lisas 1 olevat IV nimekirja täiendati ainega „Zopikloon“. 2.2.1 Väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud NPALS redaktsiooni § 31 lg 1 kohaselt lähtuti narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonist, arvestades narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust. Käesoleval ajal kehtiva redaktsiooni § 31 lg 1 kohaselt lähtutakse ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonist või arvestatakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust. 2.2.2 Osundatud konventsioonide nimekirjadesse aine zopikloon ei kuulu. Seega saab üheselt järeldada, et kuni 27.02.2011.a kehtinud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel lähtutakse vaid ÜRO 1961.a narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja 1971.a psühhotroopsete ainete ühtsest konventsioonist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et juhul, kui tegemist ei oleks vaidlust tekitava muudatusega ning esilekerkivad kahtlused oleks kõrvaldatavad tõlgendamise teel, ei oleks olnud vajadust seadust muuta. Nimelt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse eelnõu seletuskirjas leitud, et antud säte (kuni 27.02.2011.a kehtinud redaktsioonis) tekitab tõlgendamisel ebaselgust, sest selle kohaselt justkui lisatakse sotsiaalministri 18. mai 2005. a määruse nr 73 lisas 1 olevasse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja üksnes konventsioonides loetletud ained hinnates nende ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekkimise riski suurust.

2.3 Ühtlasi leiab kaitsja, et aine zopikloon ei ole narkootiline/psühhotroopne aine. Zopiklooni ei lisatud IV nimekirja mitte põhjusel, et ta on psühhotroopne aine, vaid selleks, et tagada parem zopiklooni kasutamise kontroll. Seda kinnitab ka NPAS § 4 lg 15, millele sotsiaalministri määruses on tuginetud. 2.4 KrMS § 226 lg 4 p 1 kohaselt lisatakse kohtusse saadetavale süüdistusaktile koopia kuriteoteatest või muust käesoleva seadustiku §-des 195 ja 197 nimetatud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Käesoleva kriminaalasja puhul jääb ebaselgeks, mis on olnud kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Samuti ei ole üheselt arusaadav süüdistusakti sisu. Süüdistuses puudub nimelt viide sotsiaalministri 13.11.2007.a määrusele, millega zopikloon IV nimekirja lülitati. Seega on tegemist puuduliku süüdistuse ja kaitseõiguse rikkumisega. 2.5 Edasiselt vaidlustatakse apellatsioonis kohtu poolt hinnatud tõendeid. Konkreetseid minetusi näeb kaitsja järgnevas. 2.5.1 Lõuna Prefektuuri arestimaja Tartu kambri tööaja arvestuse raamatu väljavõtte kohaselt on K. Koitmäe olnud eelnevalt välja võetud isiku poolt nimega K. Väljavõttest ei nähtu, kes oli K. ning on ebaselge tema seos K. Koitmäega. Toimiku lehekülgedel 43-50 asuva asitõendi vaatlusprotokollis on kirjas ajavahemik kella 16.49-st kuni 17.56-ni. Kohtule esitatud arvestuse raamatu väljavõttest selgub, et K. Koitmäe toodi arestimaja uurimisruumi advokaat P. Toomi initsiatiivil kell 16.55. Samas toimiku leheküljel 44 asuva asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt kirjeldatakse aga sündmust mis leidis aset leidnud 16:49 kuni 16.52. Tekib küsimus, kuidas sai sündmus toimuda enne, kui isik arestikambrist välja toodi ning selgustetuks jääb, millal väidetav sündmus üldse aset leidis. 2.5.2 Jälgitud on P. Toomi kohtumist oma kaitsealusega, mistõttu tekib küsimus advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse rikkumisest. Kaitsja viitab EIÕK 10.05.2007.a. otsusele Modarca v Moldaavia, milles rõhutatakse, et üks advokaadi poolt oma kliendi huvides efektiivse tegutsemise võtmeelemente on põhimõte, et nende vahelise infovahetuse konfidentsiaalsus peab olema kaitstud. Kui advokaat ei saaks oma kliendiga suhelda ja saada temalt konfidentsiaalseid juhiseid ilma jälgimiseta, siis kaotaks tema abi suure osa oma kasust, samal ajal kui konventsiooni mõte on garanteerida õigused, mis on praktilised ja efektiivsed. Kohus on seisukohal, et sekkumine advokaadi-kliendi eesõigusse ja seeläbi isiku kaitseõigusse ei pea tingimata tähendama tegelikku pealtkuulamist. Mõistlikel alustel kujunenud veendumus, et vestlust võidakse pealt kuulata, on kohtu arvates piisav, et piirata advokaadi poolt osutatava abi efektiivsust. Kaitsja leiab eeltoodu alusel, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tagatud advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse kaitse. 2.5.3 Toimiku leheküljel 1 asub kinnipeetava 18.02.2010.a kell 18:02 teostatud läbiotsimise protokoll. Kaitsja leiab, et käsitletav dokument ei ole käesolevas asjas tõendina arvestatav. KrMS § 152 lg 3 kohaselt peab läbiotsimise või vara arestimise protokolli koopia andma toimingule allutatud isikule. Asjaolu, et kinnipeetu protokolli koopiat ei küsinud, ei anna alust seaduse eiramiseks. Protokolli kohaselt avastati läbiotsimisel ja võeti K. Koitmäelt ära 6 imovane tabletti ja infoleht rinnahoidja vasakult poolt. Samas kinnitasid kohtuistungil ülekuulatud arestimaja töötajad, et läbiotsimisel K. Koitmäelt midagi ei leitud ning et K. Koitmäe andis vabatahtlikult esemed välja enne läbiotsimist.

Samuti kinnitavad tunnistajad R. ja K., et A.K. läbiotsimise juures ei viibinud, kuna läbiotsimist said teostada ainult naissoost isikud. Seega ei vasta tegelikkusele läbiotsimisprotokollis kajastatu, mille kohaselt on protokolli koostajaks A.K. . Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-31-11 öelnud, et menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat. Selliste puudustega menetlusdokument on seega ebausaldusväärne ja sellele ei saa tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 2.5.4 23.02.2010.a koostatud ekspertiisimääruse kohaselt on ekspertiisiks üle antud paberümbrikus 6 Imovane tabletti. Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kus asusid K. Koitmäelt ära võetud 6 heledat tabletti vahepealsel ajal. Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav (RKKKo 3-1-1-31-11). Asitõendi puutumatust silmas pidades on vajalik tagada nende järelevalve. Kui asitõendite liikumine ei ole jälgitav, tekib tõsine kahtlus nende seostamiseks asjaoludega ning nende vastavus süüdistusaktiga. 2.5.5 Eksperdile on esitatud küsimus, kas pakendis oleva 6 Imovane tableti näol on tegemist narkootilise või psühhotroopse ainega. Ekspertiisiaktis ei ole ekspert sisuliselt esitatud küsimusele vastanud ja on asunud seisukohale, et ekspertiisiks esitatud 6 tabletti sisaldavad zopiklooni Seega ei vasta ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p-de ja 2 nõuetele, mille kohaselt tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. 2.5.6 Kohtuistungil seletas K.Koitmäe, et kinnipidamisel olid tal jalas elukaaslase püksid, millel oli palju taskuid ning et ta leidis need tabletid pükste taskust. Kohus on K. Koitmäe poolt antud selgituste osas asunud seisukohale, et see ei ole eluliselt usutav. Samas ei nähtu kohtuotsusest, milliste tõenditega on K. Koitmäe kohtus antud ütlused ümber lükatud. Kohtuliku uurimise käigus leidis tõendamist, et K. Koitmäe elukaaslasele M.R. oli välja kirjutatud ravim Somnals, mille toimeaine on muu hulgas zopikloon. Kuna Somnals ja Imovane sisaldavad ühesugused toimeainet zopikloon, on apteekidel õigus Somnalsi retsepti alusel väljastada ka Imovanet.

7.Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja ühe põhiväitega selle kohta, et aine zopikloon on lisatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja vastuolus (põhi)seadusega. Sisuliselt väidab apellant, et teo toimepanemise ajal oli seadusest tulenevalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad seotud ainuüksi ÜRO 1961 ja 1971 aasta konventsioonides nimetatud ainetega (vt p-d 2.2-2.2.2). 7.1 Teo toimepanemise ajal kehtis NPALS § 31 lg 1 järgmises sõnastuses: „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad kehtestab sotsiaalminister määrusega. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja tehakse muudatused ja täiendused Ravimiameti ettepanekul. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjade koostamisel lähtutakse ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtsest konventsioonist ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioonist (RT II 1996, 19–22, 84), arvestades narkootiliste ja psühhotroopsete ainete kuritarvitamise ja sõltuvuse tekitamise riski suurust“. 7.2 Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsjaga selles, et kirjeldatud sõnastuse kohaselt - arvestades seejuures edasisi muudatusi - puudus sotsiaalministril pädevus kõnealust nimekirja täiendada. Ringkonnakohus möönab, et osundatud säte on normitehniliselt küll mõnevõrra ebaõnnestunud (mis tingis ka tema hilisema korrigeerimise), kuid võimaldab siiski üheselt ja arusaadavalt mõista, et seadusandja tahe oli suunatud regulatsiooni loomisele, kus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad ei ole käsitatavad millegi lõplikuna, vaid millega oli loodud seaduslik alus neid vastavalt vajadusele muuta ning täiendada. 7.3 Nimelt ei ole teisiti tõlgendatav samaaegselt seadusega sotsiaalministrile antud pädevus kõnealuse loetelu täiendamiseks ja muutmiseks Ravimiameti ettepanekul. Kui need nimekirjad oleks seadusandja tahte kohaselt ainult ning lõplikult seotud osundatud rahvusvaheliste konventsioonidega, puuduks igasugune vajadus sellise mehhanismi järele, mis võimaldaks neid nimekirju siseriiklikult muuta ja täiendada. Silmas tuleb pidada sedagi, et kõnealuste konventsioonidega on lepitud kokku üksnes nn miinimumstandard, millest konventsiooniga liitunud riigid on võtnud kohustuse lähtuda. Seega on kõnealused konventsioonid vaid lähtepunktiks ning nagu tuleneb ka maakohtu poolt tsiteeritud konventsioonide tekstist, on liikmesriikidel vääramatu õigus kehtestada rangemaid reegleid kui konventsioonides kokkulepitu. Arvestades meditsiini- ja farmaatsiatööstuse pidevat arengut oleks vastupidine seisukoht ka mõeldamatu. Seega ei leia kriminaalkolleegium, et siseriiklikult olnuks Eesti seadusandja teo toimepanemise ajal seotud ainuüksi osundatud konventsioonides nimetatud ainetega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja koostamisel. NPALS § 31 lg 1 terviklik regulatsioon on vaatamata mõningasele normitehnilisele ebaõnnestumisele üheselt arusaadav ning kaitsja sellekohase väite jätab ringkonnakohus edasise tähelepanuta. 7.4 Seejuures jääb ringkonnakohtule arusaamatuks apellandi viide NPALS § 31 lg-le 2 ja § 4 lgle 15, millele on määruse kehtestamisel tuginetud. Sotsiaalministri määrusega nr 73 kehtestatud

8.Kaitsja osundab sellelegi, et kriminaalasjas puudub kuriteoteade või muu dokument, mis oli kriminaalmenetluse alustamise aluseks. 8.1 Selles osas selgitab kriminaalkolleegium esmalt, et RKKK lahendis 3-1-1-41-08 sedastatu kohaselt ei ole kriminaalmenetluse alustamine (ega ka mitte läbiviimne) kohtulikult vaidlustatav. Erinevalt üksikutest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnalt kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav ei KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud uurimiskaebeega ka mistahes muus korras. 8.2 Vaatamata eeltoodule osundab ringkonnakohus asjaolule, et KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi ehk legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Samuti tuleb silmas pidada, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. 8.3 Nendest arusaamadest juhindudes on ka RKKK otsuses nr 3-1-1-60-09 selgitanud, et kuigi KrMS § 226 lg 4 p 1 - ning Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-29-07 toonitatu - kohaselt tuleb süüdistusaktile kohustuslikus korras lisada ka koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 196 nimetatud dokumendist, ei ole see nõue tegelikult täidetav KrMS § 197 lg-s 2 nimetatud ajendi puhul. Nimelt on KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kriminaalkolleegium leiab, et käsitletaval juhul võimaldas uurimisasutuste kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt. Nagu on tuvastatud, teostati K. Koitmäe suhtes 18.02.2010 läbiotsimine, mille käigus andis ta välja erinevaid keelatud esemeid (kd 1, tlk 1). Nende esemete hulka kuulusid tabletid, mida vaadeldi 23.02.2010 (kd 1, tlk 18) ning saadeti samal päeval koostatud määrusega ekspertiisi (kd 1, tlk 23), mille tulemuste kohaselt sisaldasid need tabletid zopiklooni, mis kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete IV nimekirja (kd 1, tlk 24). Seega leidsid tuvastamist tõepärased andmed selle kohta, et isikuid on alust kahtlustada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikus käitlemises, mis legaliteediprintsiibist lähtuvalt on vääramatuks tingimuseks kriminaalmenetluse läbiviimisele. Sellisel viisil teatavaks saanud kriminaalmenetluse ajendi olemasolu fikseerimise kohta ei ole seadusandja sätestanud kohustuslikus korras mingi dokumendi koostamist, mistõttu peab ringkonnakohus apellandi sellekohast argumenti asjakohatuks. 8.4 Ka ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et üheselt arusaadav ei ole P. Toomile esitatud süüdistusakti sisu, kuivõrd selles puudub viide sotsiaalministri määrusele, millega lülitati

otsuses S vs Šveits toonitanud, et advokaadil ja kaitsjal tuleb võimaldada vestlus väljaspool kinnipidamisasutuse töötajate kuuldekaugust. Sama arusaama on kohus korranud ka kohtuasjas Öcalan vs Türgi (12.03.2003), toonitades, et isikul peab olema õigus vestelda enda kaitsjatega väljaspool kolmandate isikute kuuldekaugust. 10.05.2007 kohtuasjas Modarca vs Moldaavia, millele viitab kaitsja esitatud apellatsioonis, keskendus EIÕKohus ennekõike küsimusele, kas advokaadi takistamatut arutelu enda kaitsealusega võib lubamatult pärssida nn eraldusklaas, mis nende vahele oli seatud. Täiendav viide on selles kohtuasjas tehtud tõepoolest ka konfidentsiaalsusnõudele, kuid mitte sellises tähenduses nagu seda näib mõistvat apellant, s.o igasuguse jälgimise keeluna. Nimelt tõstatati selles kohtuasjas küsimus, et lisaks klaasi paigutamisele advokaadi ja tema kaitsealuse vahele oli sinna paigaldatud ka pealtkuulamisseadmed, mis võisid „objektiivsel vaatlejal tekitada põhjendatud kahtluse omavahelise vestluse kaitstuse kohta“. Sellise olukorra kontekstis on kohus tõepoolest sedastanud, et advokaadil ja tema kaitsealusel võis olla põhjendatud kahtlus selle kohta, et nende vestluse saladus/konfidentsiaalsus ei ole sellistel tingimustel kaitstud. Lõppkokkuvõttes sedastas aga EIÕKohus, et vaheklaasi paigutamisega rikuti küll isiku kaitseõigust, kuid toonitas samas, et erinevate riskide maandamiseks, mis tingisid sellise tõkke paigutamise, oleks piisanud visuaalsest jälgimisest. 10.3 Seega on apellandi viited advokaadi ja kaitsealuse vahelise suhtluse konfidentsiaalsuse rikkumisele alusetud. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada, et EIÕKohtu praktikaga riimuvalt on P. Toomi ja K. Koitmäe kohtumist üksnes jälgitud, mitte aga pealt kuulatud. Nagu eelnevast tulenes, on selline toimimine EIÕKohtu praktikaga täiesti kooskõlas. Silmas tuleb pidada sedagi, et konfidentsiaalsusklausliga on kaitstud selline advokaadi ja kaitsealuse suhtlus, mille esemeks on isiku kaitseõiguse realiseerimine. Kinnipidamisasutuste julgeoleku tagamisel (sh sisemise turvalisuse, nt keelatud esemete üleandmise takistamiseks) teostatav jälgimine ei kahjusta mingilgi määral isikule kuuluvat õigust vestelda segamatult enda kaitsjaga. Ka see apellandi esitatud väide ei ole seega asjakohane ning ei mõjuta vähimalgi määral tõendi lubatavust.

kasti (kd 2, tlk 171). Seega võib sisuliselt väita, et seaduses sätestatud nõue oli K. Koitmäe suhtes ka täidetud; talle tutvustati läbiotsimisprotokolli, võeti selle kohta allkiri ning edasiselt oli see juba K. Koitmäe enda valik, kus ta endale kuuluvaid asju pidas vajalikuks hoida – kas vahetult kambris või siis nn hoiuruumis isiklike asjade hulgas. Nagu näha, valis K. Koitmäe teise variandi ning siinkohal ei näe ringkonnakohus mingit õiguslikku minetust. Kindlasti ei ole seaduse regulatsioon tõlgendatav sellisena, mille kohaselt peab protokolli asetama läbiotsitud isiku füüsilisse lähiruumi; see on isiku õigus, mitte aga riigivõimul lasuv kohustus. Samuti ei ole K. Koitmäe maakohtus toimunud ülekuulamisel väitnud, et ta seda läbiotsimise protokolli koopiat soovis, mida talle aga ei võimaldatud. Seega ei ole tuvastatav mingitki isiku õiguste riivet, mille tagamisele on KrMS § 152 lg 3 suunatud, mistõttu peab ringkonnakohus apellandi sellekohast argumenti asjakohatuks. 11.2 Teiseks leiab kaitsja, et tegelikkuses ei leitud K. Koitmäe läbiotsimisel midagi, kuivõrd ta andis keelatud esemed ise vabatahtlikult välja. Samuti on apellant seisukohal, et protokoll on lubamatu tõend seetõttu, et selle koostanud isik A. K. läbiotsimise juures ei viibinud. 11.2.1 Kriminaalkolleegium leiab, et vääriti on kaitsja käesoleval juhul mõtestanud läbiotsimist kui ainult isiku füüsilist läbivaatust. KrMS § 91 lg 8 sätestab üheselt, et läbiotsimist rakendades tehakse isikule ettepanek anda välja keelatud/otsitavad esemed. Ka RKKK otsuses nr 3-1-1-19-10 on asutud seisukohale, et juhul, kui isik soostub talle tehtud ettepanekuga ning annab välja küsitud esemed, on tegemist otsitavate esemete loovutamisega KrMS § 91 lg 8 tähenduses (otsuse p 7). Seega on ka juhul, kui isik annab vastava ettepaneku tegemisel otsitud esemed välja vabatahtlikult, siiski tegemist läbiotsimisega seaduse mõttes. Et pärastiselt teostati veel isiku füüsiline läbivaatus, ei muuda selles tõdemuses midagi; mõlemat toimingut tuleb vaadelda ühtekuuluva tervikuna, mille kohta koostati üks läbiotsimisprotokoll. 11.2.2 Ka ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et protokoll on koostatud selleks mitte pädeva isiku (A. K.) poolt. Seejuures viitab apellant RKKK otsusele nr 3-1-1-31-11. Kõnealuses kaasuses oli vaatluse all sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille koostanud politseiametnik R. S. – nagu ilmnes – sündmuskoha vaatlusel üleüldse ei osalenudki. Seetõttu on ka mõistetav Riigikohtu poolt sedastatu, et isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat. Seetõttu oli ka loogiline kõnealuses kaasuses kohtute poolt märgitu, et R. S. ei olnud tegelikult teadlik juba sellestki, kuidas sündmuskoha vaatlus toimus (vt RKKK otsuse p-d 2020.2). Kirjeldatud tehioludel võib tõepoolest tõstatada põhjendatud kahtlusi protokolli usaldusväärsuse kohta. Sellised asjaolud käesolevat kriminaalasja aga ei iseloomusta. Nagu kriminaalkolleegium juba p-s 11.2.1 sedastas, tuleb läbiotsimisena käsitleda ka selle rakendamisel tehtud ettepanekut anda välja otsitavad esemed. Ning vaidlus puudub küsimuses, et selle ettepaneku tegemise juures viibis protokolli koostanud A.K. (või täpsemalt – tema oligi selle ettepaneku teinud isikuks). Nii kirjeldab A.K. , kuidas ta sisenes koos kaastöötajatega nn vestlusruumi, kus ta tegi K. Koitmäele ettepaneku loovutada talle ebaseaduslikult üleantud asjad, täpsemalt asetada need lauale (kd 2, tlk 165). Tunnistaja kinnitusel K. Koitmäe selliselt ka toimis; ühtlasi selgitas A.K. , et protokolli koostas ta nende esemete suhtes, mille K. Koitmäe loovutas vabatahtlikult (samas). Läbiotsimise toimumist sellisel viisil kinnitab ka K. Koitmäe ise. Süüdistatav kirjeldab, kuidas „meesterahvas (s.o A.K. ) palus mul kõik asjad taskutest välja võtta ja vabatahtlikult üle anda, seda ma ka tegin“ (kd 2, tlk 192). Samuti kinnitab K. Koitmäe, et protokolli tutvustas ja võttis sellele allkirja kohtumenetluses ütlusi andnud meesterahvas, s.o A.K. (kd 2, tlk 191).

13.Kaitsja vaidlustab apellatsioonis 8.03.2010 koostatud narkootilise aine ekspertiisiaktis sedastatud eksperdi arvamust selle kohta, et ekspertiisiks esitatud kuus tabletti sisaldavad zopiklooni, mis toimeainena kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete IV nimekirja (kd 1, tlk 24). Kriminaalkolleegium selle etteheitega ei nõustu. Ekspertiisiaktis on sõnaselgelt kirjeldatud meetodeid, mida ekspert kasutas – tõestusreaktsioonid ja gaasikromatograafilismassispektromeetriliselt -, mistõttu ei näe kriminaalkolleegium siin minetusi KrMS § 107 lg-s 3 sätestatu suhtes (olgu seejuures märgitud, et neid minetusi selle ekspertiisiakti kohta ei näe ka kaitsja). Seega leiab ringkonnakohus, et tõsikindlalt on leidnud tuvastamist, et vaatluse all olevad tabletid sisaldasid ainet zopikloon, mis omakorda on käsitletav narkootilise/psühhotroopse ainena. Selgesõnaliselt on sellise vastuse andnud ekspertiisaktis ka ekspert. 13.1 Samuti vastustab kaitsja 18.03.2010 arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti nr 23, milles anti vastus küsimusele, kas 6 zopiklooni sisaldavat tabletti on piisav kogus narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega ei olnud selle ekspertiisi eesmärgiks mitte selle tuvastamine, kas zopikloon on narkootiline/psühhotroopne aine (see oli tuvastatud juba eelneva ekspertiisi käigus – vt p 13), vaid selle määratlemine, kas nende konkreetsete tablettidega võis tekitada narkojoobe enamale kui kümnele isikule. Sellele küsimusele on ekspert seejuures andnud eitava vastuse (kd 1, tlk 28). Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, millel põhineb kaitsja etteheide antud ekspertiisiaktile, kuivõrd selle tulemus – neist ei piisa enam kui kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks – on tema kaitsealusele ju soodus. Eksperdi arvamuse andmisel on tuginetud konkreetsele viidatud allikmaterjalidele (vt kd 1, tlk 28), mis on sellelaadsete eksperdiarvamuste puhul praktikas tavapärane. Kriminaalkolleegium ei mõista, mis on selles eksperdi arvamuses arusaamatut või oleks see esitatud sellisel kujul, et ei oleks arusaadav arvamuses esitatud tulemusele jõudmise viis. Samuti osundab ringkonnakohus, et selliste tekkinud mittemõistmise kummutamiseks võinuks kaitsja vajadusel/soovil kutsuda kohtusse ütlusi andma eksperdi, kelle ütlus ekspertiisiakti selgitamisel on KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatud tõendiks; seda võimalust ei ole kaitsja aga kasutanud, mistõttu peab kriminaalkolleegium seda argumenti otsituks ning mitteasjakohaseks.

14.Viimasena esitab kaitsja väite, et ümber ei ole lükatud K. Koitmäe selgitused selle kohta, et temalt äravõetud (tema poolt läbiotsimisel loovutatud) zopiklooni sisaldavad tabletid sattusid tema valdusesse juhuslikult, s.o need kuulusid tema elukaaslasele, kelle püksid olid tal jalas vahistamise hetkel. Seejuures tuleb silmas pidada, kuidas seletavad mõlemad süüdistatavad teatud esemete üleandmist, mis on vastuvaidlematult fikseeritud kohtumist kajastaval videosalvestisel ning asitõendi vaatlusprotokollis (kd 1, tlk 43 jj). Nii tunnistab K. Koitmäe, et vahest andis P. Toom talle tic-taci või šokolaadi, eitab samas aga suitsude saamist P. Toomilt, väites, et need olid tal kapuutsi sees juba politseimajast saabudes (kd 2, tlk 187). Analoogseid ütlusi annab K. Koitmäe ka läbiotsimisel leitud infolehe kohta, selgitades, et ka selle leidis ta jalas olnud pükste taskust (samas). Süüdistatav P. Toom on omakorda seletanud, et konkreetsest päevast ta sisuliselt midagi ei mäleta, kuid möönab, et ta võis K. Koitmäele kohtumisel pakkuda tumedat šokolaadi, tic-taci ja nätsu; suitsude üleandmist K. Koitmäele eitab ka tema (kd 2, tlk 181). Ringkonnakohtu istungil täiendas P. Toom enda ütlusi, nimetades võimalikult üleantud esemetena ka komme. Infolehe osas on P. Toom selgitanud, et midagi sellist ta samuti üle ei andnud, selgitades, et ta kasutab erinevaid märkmepabereid, mille ta võis ka üle anda (kd 2, tlk 183). 14.1 Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtule, et süüdistatavate esitatud selgitustel (mis on ühtlasi nende kaitseversiooniks) puudub igasugune elementaarne eluline usutavus ning et tegemist ei ole nn in dubio pro reo olukorraga, s.o kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone/ennast õigustavaid ütlusi peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Seejuures on muu hulgas oluline ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (vt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides otsuses nr 3-1-1-8-10, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (osundatud otsuse p 8). Ning kirjeldatud arusaamadest lähtudes on kriminaalkolleegium seisukohal, et süüdistatavate esitatud selgitused ei evi vähimatki tõeväärtust. 14.2 Ka siinkohal, s.o süüdistatavate esitatud kaitseversiooni käsitledes, ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata kõiki asjassepuutuvaid maakohtu seisukohti, soostudes nendega täiel määral. Fakt on see, et P. Toom andis videosalvestise kohaselt K. Koitmäele üle tabletilaadseid objekte, samuti paberilehe sarnase asja, mille K. Koitmäe peitis enda riiete alla rinna juurde. Jääb arusaamatuks juba see, miks peaks sellisel viisil toimima nätsu, kommi, tic-taci ja/või šokolaadiga, mis süüdistatavate ütluste kohaselt olid üleantud esemeteks. Seejuures tuleneb tunnistaja M. K. ütlusest üheselt, et läbiotsimisel andis K. Koitmäe välja esemed, mis olid peidetud rinnahoidja vahele (kd 2, tlk 156); et

K. Koitmäe võttis tabletid välja põuest, rindade vahelt, on kinnitanud ka läbiotsimise juures olnud tunnistaja A. R (kd 2, tlk 174). Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada veel tunnistaja M. K. ütlustele osas, milles ta kinnitab, et K. Koitmäe ütles esemete (s.o tablettide, infolehe ja sigarettide) üleandmisel, et ta sai need enda advokaadi, s.o P. Toomi käest (kd 2, tlk 156). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada, et M. K. ütlused on selles osas KrMS § 66 lg 21 pde 2 ja 3 kohaselt lubatud tõendiks. Kuid isegi kui neid ütlusi osundatud osas eirata, et jäta tõendite kogum kahtlust, et keelatud esemete üleandjaks K. Koitmäele oli teda advokaadina külastanud P. Toom. Seejuures ei ole ükski läbiotsimisel osalenud isikutest andnud ütlusi selle kohta, et K. Koitmäe juurest oleks leitud nätsu, kommi, tic-taci või tumedat šokolaadi, millele mõlemad süüdistatavad viitavad (siinkohal on oluline märkida, et K. Koitmäe suhtes teostati ka vahetu füüsiline läbivaatus). 14.3 Seega on kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtule seisukohal, et väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust on leidnud tõendamist P. Toomi poolt K. Koitmäele narkootilist/psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide üleandmine süüdistuses märgitud ajal ning viisil. Versioon selle kohta, et need tabletid leidis K. Koitmäe juhuslikult pükste taskust, mis olid tal jalas kinnipidamisel, on täielikult ebausutav. Maakohus on veenvalt sedastanud, et kui isik peetakse kinni kahtlustatuna narkootiliste ainete käitlemises (ja selles süüteos kahtlustatuna K. Koitmäe ka kinni peetud oli), on täiesti ebaloogiline, et tema valdusest ei leita läbiotsimisel tablette. Õigustatult on maakohus osundanud ka asjaolule, et vastavasisulise kaitseversiooni juurde pöördus K. Koitmäe alles kohtulikul uurimisel, mis täiendavalt seab kahtluse alla niigi ebaloogilise kaitseversiooni. Seega jätab ringkonnakohus ka selle esitatud kaitseversiooni edasise tähelepanuta. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus seega, et kaitsja esitatud apellatsioon jääb edutuks.

Kohtulahend

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT