Kohtulahend

KriminaalasiJõustumise ootelTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 31.10.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 81
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 31.10.2011
Staatus: Jõustumise ootel
Sõnade arv: 10 084

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-08-8316

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2011 Tallinn

Kriminaalasja number

1-08-8316

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kea Lemming

Kohtuistungi sekretär Tõlk

Kriminaalasi

Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad

Prokurör

Svetlana Talli Ruslan Lavrinenko süüdistus KarS § 2681 lg 1, § 3891 lg 1 järgi, Svetlana Rahlina (Lavrinenko) süüdistus KarS § 2681 lg 1, § 3891 lg 1 järgi, Maksim Mihhaletski süüdistus KarS § 2681 järgi, Uno Esseri süüdistus KarS § 2681 järgi, Margarita Popovkina süüdistus KarS § 2681 järgi, Larissa Ljaštšenko süüdistuses KarS § 2681 järgi Harju Maakohtu 4. mai 2011. a otsus üldmenetluses Põhja ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling, Ruslan Lavrinenko kaitsja Marina Leis, Larissa Ljaštšenko kaitsja Mariann Tusti, Svetlana Rahlina kaitsja Mare Lust ja süüdistatav Uno Esser Elle-Mai Velling Ruslan Lavrinenko 36209010356 elukoht xxxxxxxx xxxxxxxx x-xx, töötab xx-s xxxx xxx, karistatus puudub Svetlana Rahlina 46105310221 elukoht xxxxxxx xxxxxxx x-xx, töötu, karistatus puudub

Süüdistatavad

Maksim Mihhaletski 37607280235 elukoht xxxxxx xxxxxxx xxx x, xx xxxxx xxxxxxx xxxxx, karistatus puudub Uno Esser 35601290361 elukoht xxxxxxx xxxxxxx x-xxx, töötab xx-s xxxxxxxxx xxxxx, karistatus puudub

Margarita Popovkina 462030352 elukoht xxxxxx xxxxx xx-x, töötab välismaal, varem karistatud 17.11.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 423 lg 1 järgi 9 kuu vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga Larissa Ljaštšenko 46406290339 elukoht xxxxxx xxxxx xx-xx, töötu, karistatus puudub Kaitsjad

Vandeadvokaadid Mare Lust, Rein Kiviloo, Eva Rivis, Mariann Tusti ja advokaat Argo Küünemäe

Jättes nii OÜ xxxxxxxxx juhatuse liikmetena deklareerimata maksustatava käibe 1 073 817 krooni ja sellelt arvestatud käibemaksu tasumata kokku 193 286 krooni , millega rikkusid kuni 01.01.2002 kehtinud KMS § 10 p 1 ja 4, mille kohaselt registreeritud maksukohustuslane on kohustatud arvestama enda ettevõtluse tulemusena tekkivalt maksustatavalt käibelt käibemaksu käibemaksuseaduse §-s 13 nimetatud määra järgi ja tasuma käibemaksu enda ettevõtluse tulemusena tekkivalt maksustatavalt käibelt käibedeklaratsiooni esitamise tähtajaks. Samuti jätsid OÜ xxxxxxxx juhatuse liikmetena maksustatava käibe 2 310 793 krooni ja sellelt arvestatud käibemaksu kokku 415 939 krooni deklareerimata ja tasumata, millega rikkusid kuni 30.04.2004 kehtinud KMS § 11 lg 1, mille kohaselt registreerimise päevast alates peab maksukohustuslane täitma registreeritud maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva maksusumma sama seaduse §-s 20 sätestatud korras, maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil arvestatud käibemaks sama seaduse § 17 nimetatud maksumäära kohaselt, millest on maha arvatud sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Samuti jätsid OÜ xxxxxxx juhatuse liikmetena maksustatava käibe 574 542 krooni ja sellelt arvestatud käibemaksu kokku 103 417 krooni deklareerimata ja tasumata, millega rikkus KMS § 29 lg 1, mille kohaselt registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil sama seaduse § 3 lg 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, sama seaduse §-s 15 nimetatud maksumäära kohaselt, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Maksuhaldurile valeandmete esitamisega käibemaksudeklaratsioonis jäi maksudena laekumata 712 642 krooni. Seega R. Lavrinenko ja S. Rahlina olles OÜ Taigerfild juhatuse liikmed esitasid käibemaksu deklaratsioonis maksuhaldurile valeandmed, mille tulemusel jäi maksudena 5(25)

1.3 U. Esser anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema ajavahemikus september 2003 kuni 10.06.2004 töötades administraatorina külalistemajas „Infant“, asukohaga Järve 40, Tallinnas, vahendas korduvalt prostitutsiooni ja nimelt: koos R. L ja S. R, kes olid OÜ Taigerfild juhatuse liikmed ja xxxxxxx xxxx xx asuva külalistemaja Infant kaasomanikud, aga samuti koos nn majandusdirektori M. M ja administraatorite L. L, A. L, M. P ja teiste uurimisel tuvastamata isikutega reguleeris prostituutide, nende hulgas N. O, J. A, V. G, J. J, O. J, I. I, J. P, A. D, M. N, M. K, V. S, V. P, N. Z ja teiste uurimisega tuvastamata naiste tööd, selgitas neile nende töö olemust ja tasustamise tingimusi, võttis vastu raha klientidelt neile prostituutide poolt osutatud intiimteenuste eest, maksis rahalist „preemiat” taksojuhtidele nende poolt külalistemajja Infant kohale toodud klientide eest, saades oma töö eest tasuna raha prostituutide poolt klientidele intiimteenuste osutamisega teenitud rahast. Seega pani U. Esser toime prostitutsioonile kaasaaitamise, so KarS § 268 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (KarS § 2681 lg 2 p 1). 1.4 M. Popovkina anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema ajavahemikus sügisest 2002 kuni 10.06.2004, töötades administraatorina xxxxxxxxxx xxxxx xx asuvas külalistemajas xxxxxx, korduvalt vahendas prostitutsiooni ja nimelt: tema koos R. L ja S. Rga, kes olid OÜ Taigerfild juhatuse liikmed ja xxxxxxxx xxxxx xx asuva külalistemaja xxxxxx kaasomanikud, aga samuti koos nn majandusdirektori M. M ja administraatorite L. L, A. L, U. Ei ja teiste uurimisel tuvastamata isikutega reguleeris prostituutide, nende hulgas N. O, J. A, V. G, J. J, O. J, I. I, J. P, A. D, M. N, M. K, V. S, V. P, N. Z ja teiste uurimisega tuvastamata naiste tööd, selgitas neile nende töö olemust ja tasustamise tingimusi, võttis vastu raha klientidelt neile prostituutide poolt osutatud intiimteenuste eest, maksis rahalist „preemiat” taksojuhtidele nende poolt külalistemajja Infant kohale toodud klientide eest, saades oma töö eest tasuna raha prostituutide poolt klientidele intiimteenuste osutamisega teenitud rahast. Seega pani M. Popovkina toime prostitutsioonile kaasaaitamise, so KarS § 268 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (KarS § 2681 lg 2 p 1). 1.5 L. Ljaštšenko anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema ajavahemikus suvest 2001 kuni 10.06.2004, töötades administraatorina xxxxxxxx xxxxx xx asuvas külalistemajas xxxxxx, korduvalt vahendas prostitutsiooni ja nimelt: tema koos R. L ja S. Rga, kes olid OÜ Taigerfild juhatuse liikmed ja xxxxxxxx xxxxx xx asuva külalistemaja xxxxx kaasomanikud, aga samuti koos nn majandusdirektori M. M ja administraatorite M. P, A. L, U. Ei ja teiste uurimisel tuvastamata isikutega reguleeris prostituutide, nende hulgas N. O, J. A, V. G, J. J, O. J, I. I, J. P, A. D, M. N, M. K, V. S, V. P, N. Z ja teiste uurimisega tuvastamata naiste tööd, selgitas neile nende töö olemust ja tasustamise tingimusi, võttis vastu raha klientidelt neile prostituutide poolt osutatud intiimteenuste eest, maksis rahalist „preemiat” taksojuhtidele nende poolt külalistemajja Infant kohale toodud klientide eest, saades oma töö eest tasuna raha prostituutide poolt klientidele intiimteenuste osutamisega teenitud rahast. Seega pani L. Ljaštšenko toime prostitutsioonile kaasaaitamise, so KarS § 268 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (KarS § 2681 lg 2 p 1).

2.2.Kohus mõistis S. Rahlina süüdi KarS § 268 lg 1 (KarS § 2681 lg 2 p 1) järgi ja karistas teda rahalise karistusega 96 miinimumpäevamäära summas 307,20 eurot, samuti mõistis kohus S. Rahlina süüdi KarS § 386 lg 1 (KarS § 3891 lg 1) järgi ja karistas teda rahalise karistusega 30 miinimumpäevamäära summas 96 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus lõplikuks liitkaristuseks rahalise karistuse 96 miinimumpäevamäära summas 307,20 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja 11.06.200412.07.2004, so 32 päeva ja luges mõistetud karistuse kantuks. Ühtlasi vähendas kohus S. Rahlinale esitatud süüdistuse mahtu juhatuse liikmele tehtud erisoodustuselt ja juhatusel liikme tasu väljamaksmiselt jäetud maksude deklareerimata jätmise ja nendelt tulu- ja sotsiaalmaksu maksmata jätmise osas. 2.3 Kohus mõistis M. Mihhailetski süüdi KarS § 268 lg 1 (KarS § 2681 lg 2 p 1) järgi ja karistas teda rahalise karistusega 30 miinimumpäevamäära summas 96 eurot. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas kohus karistuse hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ja luges rahaliseks karistuseks 24 miinimumpäevamäära summas 76,80 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti rahalise karistuse summas 76,80 eurot M. Mihhailetski suhtes täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane temale määratud 3 aastase katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu. 2.4 Kohus mõistis U. Esseri süüdi KarS § 268 lg 1 (KarS § 2681 lg 2 p 1) järgi ja karistas teda rahalise karistusega 30 miinimumpäevamäära summas 96 eurot. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas kohus karistuse hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ja luges rahaliseks karistuseks 24 miinimumpäevamäära summas 76,80 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti rahaline karistus summas 76,80 eurot U. Esseri suhtes täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane temale määratud 3 aastase katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu. 2.5 Kohus mõistis M. Popovkina süüdi KarS § 268 lg 1 (KarS § 2681 lg 2 p 1) järgi ja karistas teda rahalise karistusega 30 miinimumpäevamäära summas 96 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti rahaline karistus summas 96 eurot M. Popovkina suhtes täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane temale määratud 3 aastase katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu. 2.6 Kohus mõistis L. Ljaštšenko süüdi KarS § 268 lg 1 (KarS § 2681 lg 2 p 1) järgi ja karistas teda rahalise karistusega 30 miinimumpäevamäära summas 96 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti rahaline karistus summas 96 eurot L. Ljaštšenko suhtes täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane temale määratud 3 aastase katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu. L. Ljaštšenkolt mõisteti välja menetluskuluna 417,03 eurot sundraha ja 453,12 eurot määratud kaitsja tasu.

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, R. Lavrinenko kaitsja M. Leis, L. Ljaštšenko kaitsja M. Tusti, S. Rahlina kaitsja M. Lust ja süüdistatav U. Esser. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist R. Lavrinenkole, S. Rahlinale, M. Mihhailetskile, U. Esserile, M. Popovkinale ja L. Ljaštšenkole mõistetud karistuse osas ja mõista neile rangem karistus. Lisaks sellele taotleb prokurör kohtuotsuse tühistamist osas, millega tagastati R. Lavrinenkole baari läbiotsimise käigus leitud 13 061,25 krooni ning konfiskeerida see summa KarS § 831 alusel. Prokurör leiab, et kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta süüdistatavate poolt toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule. Kriminaalasja mahukust ja keerukust arvestades ei ole tegemist sedavõrd ebamõistlikult pika menetlusajaga, et kõikidele süüdistatavatele tulnuks mõista miinimum- või miinimumilähedased rahalised karistused tingimuslikult või lugeda karistused kantuks eelvangistuses viibitud ajaga. Karistuste mõistmisel on kohus jätnud tähelepanuta kuriteo toimepanemise pika aja jooksul ning Eesti Vabariigile tekitatud kahju suuruse. Menetlus kestis pikka aega seetõttu, et üle tuli kuulata ligi 30 tunnistajat, kellest osa elas välismaal ja osade asukohta ei olnudki võimalik kindlaks teha. Lisaks sellele pidas kohus võimalikuks lubada süüdistataval M. Popovkinal elada ja töötada välisriigis, mis põhjustas kohtuistungi edasilükkamise 3 korda seetõttu, et süüdistataval ei olnud võimalik saada lennupiletit Eestisse. Samuti jättis nimetatud süüdistatav kohtusse ühel korral ilmumata põhjusel, et talle olevat teatatud istungi aja muutmisest kuu võrra hilisemaks. Olukorras, kus kohtuistungid ei toimunud süüdistatavate kohtusse ilmumata jäämise tõttu 9 korral (haigestumised, väidetav avariisse sattumine, Eestisse saabumise võimatus, väidetavalt kohtu poolne teavitus istungiaja muutmisest), ei peaks kohus käsitlema menetluse venimist süüdistatavate olukorda ja karistust kergendava asjaoluna. Prokurör taotles maakohtus KarS § 831 alusel konfiskeerida läbiotsimisel xxxxxxx xx baarist leitud 13061,25 krooni. Kohus jättis nimetatud summa konfiskeerimata, motiveerimata oma sellist otsustust. Seetõttu taotleb prokurör selle rahasumma konfiskeerimist KarS § 831 alusel ringkonnakohtult. 3.2 R. Lavrinenko kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest tema kaitsealuse tegevuses puudub süüteokoosseis. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja lõpetamist KrMS § 202 lg 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel, kuna on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist põhjendab kaitsja sellega, et ükski kohtus üle kuulatud tunnistajatest ei kinnitanud, et osutasid intiimteenuseid raha eest, vaid et elasid külalistemajas ja hoolitsesid klientide eest baaris, raha said tellitud alkoholi müügist. Maksmisele kuuluvate maksete ja vähemmakstud maksude kohta on Maksu- ja Tolliamet teinud järeldused S. Rahlinalt läbiotsimisel ära võetud kahes märkmikus tehtud kirjete ja firma pangaarvete alusel. Kaitsja leiab, et tegemist ei ole KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõenditega, mille alusel võiks teha süüdimõistva kohtuotsuse. Lisaks sellele ei ole teada, kes need märked on teinud ja kui usaldusväärsed need on. Süüdistuses esitatud teod leidsid aset ajavahemikul 1999-2004. aastal. Kriminaalmenetlust alustati 2004. aasta juunikuus. Prokurör esitas konkretiseeritud süüdistuse alles 2010. aastal. Menetlusaluste isikute tõttu pole menetlust venitatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib

kohus juhul, kui on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Kaitsja taotleb R. Lavrinenko suhtes menetluse lõpetamist. 3.3 S. Rahlina kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja oma kaitsealuse suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest tema tegevuses puudub süüteokoosseis. Prostitutsioon kui tasulise seksuaalpartnerluse pakkumine tähendab teenuse pakkumist, mis seisneb suguühenduses. Seega tõendatuse seisukohast peaks keegi tunnistama, et antud ruumides leidis aset seksuaalakt. S. Rahlina ei ole end prostitutsiooni vahendamises kunagi süüdi tunnistanud. Ükski tunnistaja ei kinnita, et külalistemajas pakuti seksuaalteenust. Tegemist oli baariga, kus tehti striptiisi ja võis ka ööbida. Kohtu viide, et KarS § 2681 lg 2 p 1 sätestatud kuritegu kuulub alates 16.07.2006 esimese astme kuritegude hulka ei ole asjakohane, sest kuritegu pandi toime enne seda. Samuti on tõendamata S. Rahlinale süüksarvatud maksukuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis ning möödunud on tsiviilhagi rahuldamise mõistlik aeg. Kohus on süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Erilise kaalu on kohus omistanud S. Rahlina poolt täidetud vihikutele, arvestamata teisi argumente. Kohus ei ole arvesse võtnud, et kohtueelses menetluses kuulati tunnistajaid üle öösiti ja avaldati neile moraalset survet. 3.4 L. Ljaštšenko kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja oma kaitsealuse suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest rikutud on süüdistatava õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kestnud antud kriminaalasja menetlus 7 aastat. Tegemist oli toimepanemise hetkel teise astme kuriteoga. Tegemist ei ole keeruka asjaga. Menetlus on veninud selle tõttu, et süüdistuse tunnistajad on püüdnud kohtust kõrvale hoida. Samuti on õige kohtu väide, et 2010. aasta oktoobris esitas prokuratuur uue süüdistuse ajal, milliseks olid planeeritud kohtuvaidlused. L. Ljaštšenko tõttu ei ole menetlus veninud. Põhjendamatu on temalt kohtukulude väljamõistmine niisuguses summas nagu kohus seda teinud on. Lisaks sellele ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et riigi poolt esitatud tsiviilhagi oleks mõjuvaks põhjuseks, miks ei ole võimalik süüdistatavaid õigeks mõista. Kohtuotsuses viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-6-11 käsitletakse kannatanu põhiõiguste kaitse vajalikkust pika menetluse korral, kuid märgitakse, et see ei käi riigi kohta, kuna riik ei saa olla põhiõiguste kandja. 3.5 Süüdistatav U. Esser taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest ta ei ole prostitutsiooni vahendamist toime pannud ega ole selle vahendamisest teadlik. Ta töötas külalistemajas administraatorina ja lähtus oma töös vaid administraatorile kehtestatud tööjuhendist. Tööjuhendi kohaselt väljastas ta külalistele numbritube, pidas selle üle rahalist arvestust ja jälgis majas puhtuse eest. Ükski tunnistaja ei kinnita, et U. Esser oleks reguleerinud prostituutide tööd ja vastu võtnud raha intiimteenuste osutamise eest. Ta ei saa vastutada tegude eest, mis pandi toime teises vahetuses ja teiste isikute poolt. Tunnistajate K. M ja C. X ütlustest nähtub, et baaris istumise ajal pakuti neile valida endale tüdruk ja maksta raha baaridaamile. Administraatorid istusid oma toas ega teadnud baaris toimuvast midagi. Samas on kohtumenetluse käigus ilmnenud, et tunnistajatena kinni peetud naisterahvaid hoiti eeluurimise käigus öö otsa kambris põrandal ja hiljem sunniti neid andma politseile vajalikke ütlusi. Osa neist keeldus varem antud ütlustest. Telefonikõnede salvestusel ei ole tema hääl. Kohtu põhjendus vene keele aktsendiga rääkimise kohta ei ole asjakohane, sest seda keelt võivad aktsendiga rääkida inglased, ukrainlased ja enamus teisi rahvusi. Lisaks sellele ei räägita nendes telefonikõnedes prostitutsiooni vahendamisest. Ta tahtis kohtule öelda, et ta ei ole prostitutsiooni vahendamises süüdi. Kuid

5.1.Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav U. Esser ja kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Süüdistatavad R. Lavrinenko, S. Rahlina, M. Mihhaletski ja L. Ljaštšenko keeldusid maakohtus ütluste andmisest, mistõttu kohus arvestas põhjendatult nende kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil KarS § 294 lg 1 alusel avaldatud ütlustega. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-08 väljendatud seisukohaga märgib kohtukolleegium, et prostitutsioonile kaasaaitamine KarS § 2681 tähenduses ei ole teise isiku teole kaasaaitamine karistusseadustiku üldosa ehk KarS § 22 lg 3 tähenduses. Prostitutsioonile kaasaaitamise näol on tegemist iseseisva süüteoga, millest on omakorda võimalik osa võtta või toime panna selle katse. Seega ei ole siin piiratud aktsessoorsuse teooria kohaldatav, kuna prostitutsioonile kaasaaitamise toime pannud isik vastutab täideviijana ning tema teo karistatavus tuleneb vahetult karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisust, mitte KarS § 22 lg-st 3. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et prostitutsioonile kaasaaitamise puhul on tegemist nn vajaliku osavõtuga süüteoga. Vajaliku osavõtuga süüteod on sellised, mille puhul on isiku põhiteo objektiivse koosseisu realiseerumiseks vaja ka mingi teise isiku lisategu. Lisategu võib olla õiguslikult erineva tähendusega, kuid enamikel juhtudel on ka selline lisategu õigusvastase iseloomuga. Riigikohus on selles lahendis muuhulgas selgitanud, et vajaliku osavõtuga süüteoga on tegemist ka juhtudel, mil põhiteo subjekt on mingi karistusõiguslikult kaitstava õigushüve ründaja või kahjustaja, lisateo subjekti vajalikku osavõttu aga ei ole seadusandja kas pidanud vajalikuks kriminaliseerida (KarS § 2681 - prostitutsioonile kaasaaitamine) või seda ei saa põhimõtteliselt lugeda etteheidetavaks ja karistatavaks teoks (KarS § 177 - lapspornograafia). Seega käsitleb kehtiv seadusandlus ja Riigikohtu praktika prostitutsioonile kaasaaitamist kriminaalõiguslikult karistatava põhiteona, prostitutsiooni ennast aga lisateona, mis ei ole kriminaalkorras karistatav. Eelnevast lähtuvalt oli esitatud süüdistatavatele süüdistus, milles oli ära näidatud põhiteo, so prostitutsioonile kaasaaitamise faktilised asjaolud ja neile vastav kuriteo kvalifikatsioon. Prokurör esitas süüdistust toetavad tõendid, mida maakohus on apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 39-43 väga põhjalikult analüüsinud ning leidnud, et süüdistatavate süü prostitutsioonile kaasaaitamises on tõendamist leidnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sellise järelduse võimaldavad teha külalistemajas töötanud tunnistajate I. I, V. G, J. P, M. D, V. P, J. A ja A. D, taksojuhtidena töötanud tunnistajate V. Ki ja K. Bi, külalistemajas seksuaalteenuse ostnud tunnistajate K. M ja C. Xi ütlused ning jälitustoimingu käigus pealt kuulatud telefonikõnede protokollid. Telefonikõnedest nähtub, et igas kõnes räägitakse külalistemajas osutavatest intiimteenustest. 5.3 Kaitsjad heidavad kohtule ette, et külalistemajas töötanud tunnistajaid kuulati üle öösel ja neile avaldati psüühilist survet, mistõttu nende ütlused tuleks kõrvale jätta. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohtu kohtuistungi protokollidest ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et valdav osa külalistemajas töötanud tunnistajatest andis maakohtus samasisulisi ütlusi, kui nad olid andnud kohtueelsel uurimisel. Seetõttu ei olnud maakohtul alust nende ütlustes kahelda ega tõendite kogumist kõrvale jätta. Tunnistajate N. Z ja V. K ütlused on aga maakohus põhjendatult kõrvale jätnud, sest nad andsid kohtus diametraalselt erinevaid ütlusi. Kuna maakohus on tunnistajate ütluste usaldusväärsust nõuetekohaselt hinnanud, siis ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et maakohus oleks pidanud kõikide külalistemajas töötanud tunnistajate ütlused kõrvale jätma. 5.4 Kohtukolleegium peab ennastõigustavaks süüdistatava U. Esseri väiteid selle kohta, et jälitusprotokollis kajastatud kõneeristuses ei ole tema hääl, sest maakohtus selle tõendi vahetul uurimisel ei tekkinud menetlusosalistel ega kohtul kahtlust selles, et kõnelejaks on U. Esser. Ka kohtukolleegium veendus ringkonnakohtu istungil, et U. Esser rääkis eesti keeles, kõik ülejäänud süüdistatavad aga vene keeles. Pealt kuulatud telefonikõne tehti külalistemaja telefonil, mistõttu keegi kõrvaline isik seda vastu võtta ei saanud. 16. mail 2004. a pealt kuulatud telefonikõnes küsib R. Lavrinenko sellesama meesterahva käest „Uno, kuidas käsi käib?“ Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium U. Esseri apellatsiooni väitega, et tema ei ole külalistemajas intiimteenuste osutamisest teadlik.

5.5 S. Rahlina kaitsja leiab, et tema kaitsealust saaks prostitutsioonile kaasaaitamises süüdi mõista vaid siis, kui keegi tunnistaks, et külalistemaja ruumides leidis aset seksuaalakt. Kohtukolleegium peab kaitsja sellist väidet ekslikuks, sest prostitutsioonile kaasaaitamine on formaalne kuritegu, mistõttu kuriteokooseisu seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, kas seksuaalakt tegelikult aset leidis. Vaatamata sellele on käesolevas kriminaalasjas tunnistajate M. D J. A ja A. D ütlustega tõendatud ka see, et intiimteenuste osutamine külalistemajas ka tegelikult aset leidis. 5.6 R. Lavrinenko kaitsja leiab, et läbiotsimise käigus S. Rahlinalt ära võetud kahes märkmikus olevate kirjete ja firma pangaarvete näol ei ole tegemist KarS § 63 lg-s 1 loetletud tõenditega. Lisaks sellele ei olevat teada, kes need märkmed tegi. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuni 31. augustini 2011. a kehtinud KrMS § 63 lg 1 sätestas, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kasutada kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. Seega on õige kaitsja väide, et märkmiku kirjeid ja pangaarveid see loetelu ei sisalda. See asjaolu ei oma aga tähtsust, sest KrMS § 63 lg 2 alusel on firma pangaarvete väljavõtted ja varjatud majandustegevuse kohta tehtud märkmed kahtlemata tõendid, sest sisaldavad teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Teiseks märgib kohtukolleegium, et kriminaalasjas kogutud tõenditega, eeskätt süüdistatava S. Rahlina enda kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega on tõendamist leidnud, et märkmiku sissekanded tegi S. Rahlina ise. Seda märgib ka S. Rahlina kaitsja oma apellatsioonis. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium ka selle R. Lavrinenko kaitsja apellatsiooni väitega, et ei ole tuvastatud, kes märkmiku sissekanded tegi. Kolmandaks ei ole ka sellel asjaolul kuriteo kooseisu seisukohast tähtsust, sest maakohtu otsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks peavad maksukuriteo eest vastutust kandma firma juhatuse liikmed, so R. Lavrinenko ja S. Rahlina. 5.7 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium prokuröri etteheidet kohtule, et ta ei konfiskeerinud KarS § 831 lg 1 alusel külalistemaja läbiotsimise käigus ära võetud sularaha ega põhjendanud seda, vaid tagastas R. Lavrinenkole. Kohtukolleegium märgib esmalt, et prokuröri poolt viidatud KarS § 831 lg 1, mille kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale, jõustus alles 1. veebruaril 2007.a, seega pärast süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanemist. KarS § 5 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku teole materiaalõigusliku hinnangu andmisel lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Seejuures tuleb kontrollida, kas pärast süüteo toimepanemist asetleidnud karistusseaduse muudatus leevendab isiku olukorda või mitte (KarS § 5 lg 2). Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-119-09 märkinud, et KarS §-s 5 sisalduvad põhimõtted laienevad ühtlasi konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile. Järelikult tugineb prokurör oma apellatsioonis kuriteoga saadud raha konfiskeerimisel karistusseaduse sättele, mis jõustus pärast süüdistatavatele süüksarvatavate kuritegude toimepanemist. Sarnaselt kehtiva karistusõigusnormiga võimaldas tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerida siiski ka süüdistatavatele omistatud kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg 1. Seega oleks prokurör pidanud taotlema kuriteoga saadud raha konfiskeerimist KarS § 83 lg 1 alusel ning sulgudes ära näitama kehtiva karistusseaduse sätte, so KarS § 831 lg 1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-37-07 ja 3-1-1-119-09 selgitanud, et süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise

tasu eest soetatud vara. Konfiskeerimine on seetõttu üldjuhul suunatud konkreetse asja või varaosa vastu. Seega tuleb konfiskeerimise eeldusena kohtulikul arutamisel tuvastada, et süüdlane sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara. Konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendi toime on tõkestuslik, olles eeskätt piiratud toimepanijalt ebaseaduslikult saadud vara äravõtmisega. Kuid olles käsitatav mittekaristusliku mõjutusvahendina, omab konfiskeerimine toime poolest siiski karistuse tunnuseid, tuginedes muu hulgas isiku süüle ja rajanedes sarnaselt karistuse mõistmisega individuaalse vastutuse põhimõttele. Individuaalse vastutuse põhimõttele rajanemine aga eeldab konkreetsete faktiliste asjaolude kindlakstegemist, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse ja sellega kaasnevate õigusjärelmite aluseks. Seega ongi toimepanijalt KarS § 83 lg 1 kui ka alates 1. veebruarist 2007 kehtiva KarS § 831 lg 1 alusel võimalik konfiskeerida vaid see vara, mille ta kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt kuriteo toimepanemise tulemusena sai. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinnas Järve 40 asuv firma xxxxx oli registreeritud külalistemajana, mis omas tubaka- ja alkoholimüügi litsentsi. Äravõetud 13 061,25 krooni ei ole märkimisväärne summa. Kriminaalasja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, mis võimaldaks järeldada, et see raha või osa sellest rahast on saadud prostitutsioonile kaasaaitamisest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole millegagi ümber lükatud süüdistatavate väited selle kohta, et see raha oli saadud firma majandustegevusest, sealhulgas tubaka- ja alkoholitoodete müügist. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium prokuröri taotluse raha konfiskeerimiseks rahuldamata. 5.8 Prokurör taotleb kõikidele süüdistatavatele suurema reaalse rahalise karistuse mõistmist. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks süüdistatavatele mõistetud karistuse osas alust ei anna. Maakohus on kõikidele süüdistatavatele karistuste mõistmisel arvesse võtnud seda, et kriminaalasja on menetletud ebamõistlikult pika aja, so seitsme aasta vältel ja seda mitte süüdistatavate käitumise tõttu. Prokurör leiab, et kohtuistungeid lükati edasi ka süüdistatavate kohtuistungile mitteilmumise tõttu (haigestumine, avarii, teisest riigist kohtuistungile mitte kohalejõudmine, kohtupoolne eksitus istungiaja muutmisest jne). Kohtukolleegium on aga seisukohal, et kriminaaltoimikus puuduvad andmed selle kohta, et need objektiivsed takistused tegelikult aset ei leidnud. Prokuröri sellekohased väited on oletuslikud. Korduvalt lükati kohtuistungeid edasi seetõttu, et kohtuistungile jäid ilmumata külalistemajas töötanud prostituudid. Prokurör nende ülekuulamisest ei loobunud. Samas on tegemist formaalse kuriteoga, mistõttu ei olegi vaja tuvastada, kas seksuaalteenus tegelikult aset leidis. Kuna juba kohtueelse uurimise alguses olid menetleja käsutuses jälitustoimingute protokollid, süüdistatavate, külalistemaja töötajate, külastajate ja taksojuhtide ütlused ning läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud kirjalikud tõendid, siis kulutati kohtukolleegiumi hinnangul kohtuistungile ilmumata jäänud prostituutide otsimisele põhjendamatult aega. Menetluse venimise tõttu oli prokurör sunnitud esitama süüdistatavatele uue süüdistuse, mis menetluse tähtaega veelgi pikendas. Prokurör viitab veel kuriteo raskusele ja suure varalise kahju tekitamisele, kuid just nende asjaoludega on maakohus põhjendanud seda, miks ta ei pea võimalikuks süüdistatavaid mõistliku aja möödumise tõttu õigeks mõista, vaid mõistab neile võimalikult kerge karistuse. 5.9 Süüdistatava U. Esseri ja kaitsjate apellatsioonides taotletakse süüdistatavate õigeksmõistmist või kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-6-11 märkinud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt

poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses kriminaalasjas. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-3-04 märkinud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel. Kohtukolleegium nõustub S. Rahlina kaitsja seisukohaga, et põhjendamatu on karistuse mõistmisel arvestada asjaoluga, et prostitutsioonile kaasaaitamine isikute grupis on käesoleval ajal esimese astme kuritegu, sest kuriteo toimepanemise ajal oli see teise astme kuritegu. Samuti on põhjendatud süüdistatava L. Ljaštšenko kaitsja apellatsiooni väide, et riik ei saa olla põhiõiguste kandja. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatava L. Ljaštšenko vastu ei ole tsiviilhagi esitatud, mistõttu hagi olemasolu ei olegi temale karistuse mõistmisel arvestatud. Kohus on põhjendatult leidnud, et prostitutsioonile kaasaaitamine külalistemajas xxxxx toimus pika aja vältel, oli hästi organiseeritud, selle töösse oli kaasatud terve hulk inimesi, kes said tasu prostituutide poolt intiimteenuste osutamise eest. Kuna on tegemist keelatud tegevusega, siis jätsid R. Lavrinenko ja S. Rahlina maksmata ka suures osas riigimaksud. Süüdistatavate süü suurust arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et süüdistatavad ei tule mõistliku menetlusaja mõõdumise tõttu mitte õigeks mõista, vaid mõista neile minimaalsed karistused. Kohtukolleegium ei leia, et maakohus on millegi vastu eksinud, kui ta süüdistatavatele minimaalsed karistused mõistis. Alates 1. septembrist 2011. a jõustunud KrMS § 274 2 lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KarS § 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Kuna maakohus on süüdistatavatele mõistliku menetlusaja ületamise heastanud kergema karistuse mõistmisega, siis puudub kohtukolleegiumil vajadus selle sätte rakendamist kaaluda. 5.10 L. Ljaštšenko kaitsja leiab, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulu on põhjendamatult suur ja taotleb jätta osa sellest riigi kanda. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. L. Ljaštšenko on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Ta pidi möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, millest võiks järeldada, et L. Ljaštšenkol kui töövõimelisel isikul käiks menetluskulude tasumine üle jõu. Asjaolu, et ta momendil ei tööta, ei ole alusel menetluskulude vähendamisele. Lisaks sellele võib menetluskulude hüvitamine toimuda ka süüdistatava vara arvelt. KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Kui süüdistatav L. Ljaštšenko leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. 5.11 Apellatsioonide piiridest väljuvalt märgib kohtukolleegium, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-111-07 ja 3-1-1-22-07. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele

seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud. Samuti sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes otsustab kohus muu hulgas, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Kui varasemas kohtupraktikas luges Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuses tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse äranäitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mida ei olnud ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada, siis otsuses nr 3-1-1-41-09 muutis Riigikohus oma varasemat praktikat ja leidis, et ringkonnakohtul tuleb see puudus üldjuhul ise kõrvaldada. Seetõttu näitab kohtukolleegium ära õigusnormid, mis olid esimese astme kohtus nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks, kuid millele kohus ei ole viidanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-6-11 märkinud, et Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus kahju põhjustanud tegu pandi toime nii enne kui pärast 1. juulit 2002. a. Seega on enne 1. juulit 2002. a kannatanu nõude materiaalõiguslikuks aluseks TsK § 448 lg 1, mille kohaselt tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Pärast 1. juulit 2002. a on kannatanu nõude materiaalõiguslikuks aluseks VÕS § 1043, mille kohaselt kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Lisaks sellele sätestab VÕS § 1045 lg 1 p 7, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Maksude maksmise kohustus tuleneb maksuseadustest. 5.12 S. Rahlina kaitsja avaldas kohtuvaidluses pahameelt selle üle, et maakohus on olnud kriminaalasja menetlemisel äärmiselt lohakas, sest kohtuotsuses on süüdistatavate R. Lavrinenko ja S. Rahlina elukohana näidatud xxxxxx xxxxxxx xx, ehkki nad elavad juba üle aasta Tallinnas Gonsiori 3-27. Kohtukolleegium kaitsja kriitikaga kohtu aadressil ei nõustu. Maakohtu istungi protokollidest ega muudest dokumentidest ei nähtu, et süüdistatavad oleksid kohtule teatanud, et nad ei ela enam aadressil xxxxxxxxx xx. Kui süüdistatavad ja kaitsjad ei ole kohtuistungi protokolli parandamist taotlenud, siis tuleb Riigikohtu senise praktika kohaselt lähtuda protokollist. Lisaks sellele nähtub juba 15. oktoobri 2010. a süüdistusaktist, et süüdistatavate elukohaks on xxxxxxxxx xx. Süüdistatavad ei ole kohtuistungil selle fakti vastu vaielnud. Samuti on sama aadress märgitud apelleeritud kohtuotsuses. Kui S. Rahlina kaitsja leidis, et maakohus on süüdistatava elukohaga eksinud, siis oleks pidanud kohtukolleegiumi hinnangul kaitsja oma apellatsioonis sellele asjaolule ringkonnakohtu tähelepanu juhtima. Kaitsja ei ole oma apellatsioonis S. Rahlina elukohta märkinud. Seevastu kaassüüdistatava R. Lavrinenko kaitsja on apellatsioonis märkinud R. Lavrinenko elukohana endiselt xxxxxxxx xx. Sellest, et R. Lavrinenko ja S. Rahlina elavad juba enam kui aasta aadressil xxxxxx x-xx, avaldasid süüdistatavad esmakordselt ringkonnakohtu istungil. Seoses sellega kontrollis kohtukolleegium