1-11-3159/29 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Kohus on Margus Porgandi süüd põhjendanud tema enda ütlustega. Kohus ei ole aga motiveerinud, miks ta võtab aluseks M.Porgandi 25 aprillil 2011.a. ristküsitlusel antud ütlused ning miks välistab viimasel kohtuistungil antud ütlused. Samuti jääb selgusetuks kohtu veendumuse aluseks olev asjaolu, et verise noa väljaviskamine tõendab M.Porgandi poolt H.M löömist sellega. Kaitsja arvates tuleks kohtulike tõendite hulgast välja jätta nii M.Porgandi esimesel kui viimasel kohtuistungil antud ütlused, kuna need on vastuolulised ja kohus ei ole põhjendanud, miks ta võtab aluseks just esimesel kohtistungil antud ütlused. Sündmuskoha vaatlus on vaieldamatult kohtulikuks tõendiks, kuid ainsa objektiivse tõendina ei tõenda vaatlus nimelt M.Porgandi süüd kuriteo toimepanemises. Sündmuskoha vaatlus tõendina täidaks enda eesmärki vaid kogumis teiste tõenditega. Samuti on kohus võtnud süüdimõistmisel aluseks DNA ekspertiisiakti, millest nähtub, et sündmuskohalt leitud noa teralt võetud kolmes proovis leidus H.Mi bioloogilist materjali. Noa käepidemelt võetud proovides ei saa välistada M.Porgandi bioloogilise materjali sisaldumist. Kohtuistungitel on M.Porgand selgitanud, et tegemist oli tema majapidamises kasutatava noaga ja seega on loomulik, et sellel võisid sisalduda tema bioloogiline materjal. Noa teral leiduv Martini bioloogiline materjal tõendab, et vigastused on ilmselt tekitatud just selle noaga, kuid samuti ilma teiste kaasnevate tõenditeta ei tõenda ekspertiis M.Porgandi süüd. Kriminaalasja kohtueelne menetlus ei ole läbiviidud nii nagu oleks esimese astme kuriteo puhul ootuspärane. Tehtud ei ole piisavalt jõupingutusi kogumaks tõendeid, mis süüstaks või välistaks M.Porgandi süü – ei ole vaadeldud ega tehtud DNA ekspertiisi H.K riietele (need on küll ära võetud, kuid hiljem tagastatud), ei ole M.Porgandi ütlusi ja olustikku seostatud. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Palun Margus Porgand KarS § 113 järgi õigeks mõista seetõttu, et tema poolt 06.10.2010.a. H Mi suhtes kuriteo toimepanemine on tõendamata. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 1, 2 , 340 lg 2 p 1 kaitsja palub tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu 13.juuni 2011.a. kohtuotsus Margus Porgandi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 113 järgi. Teha uus otsus, millega mõista Margus Porgand õigeks KarS § 113 järgi.

tõukab. Seega on ainuüksi süüdistatava enda poolt antud ütlustega vastuolus tema KarS § 121 järgi õigeksmõistmise taotlus. Kohus on seaduslikult tõendina arvestanud patsiendikaardil fikseeritud teabega K.Eil tuvastatud kehavigastuste kohta/ 1 kd. t.lk. 191/ ning kannatanu ütlusi osaliselt kinnitava tõendina andnud hinnangu ka tunnistaja T.Ke ütlustele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et puuduvad alused lugeda ebausaldusväärseteks kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, seda enam, et neid kinnitavad osaliselt ka süüdistatava enda ütlused. Tuvastatav on, et vägivallateod pani M.Porgand toime 20.03.2010 aastal kella 12.00 paiku ja juba 12.30 pöördus kannatanu politseisse, kus teatas tema suhtes toimepandud kuriteost/ 1 kd. t.lk. 186/ ning koheselt teostatud isiku läbivaatusel tuvastati kannatanul nii kulmul muhk kui ka kaelal veritsev haav. Kokkuvõtvalt selle süüdistuse osas kolleegium märgib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava M.Porgandi talle esitatud süüdistustes KarS § 121 järgi süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata seetõttu kolleegium leiab, et M.Porgandi taotlus KarS § 121 järgi õigeksmõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. 6.2 KarS § 113 järgi esitatud süüdistuse osas on kaitsja taotlenud õigeksmõistva otsuse tegemist ja seda M.Porgandi süü tõendamatuse tõttu seoses ebapiisavate tõenditega. Esmalt on kaitsja viidanud süüdistatava poolt antud ütlustele ja leidnud, et need on vastuolulised ja seega kuuluvad tõendite kogumist väljajätmisele. Selles osas märgib kolleegium, et vastavalt kohtuistungi protokollile selles episoodis ei ole ristküsitluse käigus süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud, seega kuulub tõendina hindamisele tema kohtulikul uurimisel antud ütlused. Lahendis nr 3-1-1-10-09 on ka Riigikohus sedastanud, et juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Maakohus on otsuses refereerinud süüdistatava poolt erinevatel kohtuistungitel antud ütlusi. On tuvastanud ka süüdistatava poolt antud ütlustes erinevuse selles osas kas H.K magas kui H. Mile surma põhjustanud haavad tekitati. Nii 25. aprilli 2011 aasta kohtuistungil kui ka 13 juuni 2011 aasta kohtuistungil on süüdistatav andnud ütlusi, et ei tea kes kannatanut lõi, ei mäleta kõiki sündmusi, samas kinnitab, et tema silme all kukkus H. M kokku. Apellatsioonikohtus süüdistatav märkis, et mäletab sündmusi enne vigastuste tekitamist ja järgnevat, aga otsest noaga löömist ei mäleta. H. Kaselaid pidi sõnavahetust kuulma kuna istus tema kõrval. Samas väidab, et kuna noaga löömist pealt ei näinud, siis ei saa seda välistada, et seda tegi elukaaslane. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel õigesti võtnud aluseks süüdistatava poolt kohtuistungil antud need ütlused, mis haakuvad teiste kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud tõenditega.

Maakohus on ülalnimetatud Riigikohtu lahendis märgituga kooskõlas tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel andnud oma hinnangu tõendite usaldusväärsusele andes hinnangu kõikidele kogutud ja kontrollitud tõenditele nende kogumis, analüüsides erinevate tõenditest saadava teabe kokkulangemist ning on jõudnud seaduslikult järeldusele, et isik, kes H.Mile eluohtlikud noahaavad tekitas oli Margus Porgand. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-115-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8). Kohtukolleegium leiab, et antud juhul vaidlust ei ole selles, et toas, kus sündmus toimus viibisid 6. oktoobril 2010. a H.M, M.Porgand ja H.K. Koos tarvitati ohtralt alkoholi ja odekolonni. Maakohus on lugenud usaldusväärseteks tunnistaja H.Ki ütlused sellest, et tema alles ärgates nägi, et kannatanu lamab verisena põrandal, et korteris oli peale tema veel vaid M.Porgand. Tunnistaja ütluste õigsust pole argumenteeritult apellatsioonides kahtluse alla seatud. Kohus on tuvastanud, et tapetul tekkis sõnavahetus joobes oleva ning selle toimel kergesti ärrituvaks ja vägivaldseks muutuva M.Porgandiga, mitte tunnistaja H.Kiga. Tuvastatud on, et surmavate vigastuste tekitamiseks kasutatud noa viskas aknast välja M.Porgand. M.Porgandi enda poolt kohtuistungil antud esmased ütlused haakuvad tunnistaja H.Ki poolt antud ütlustega, hilisemate ütlustega on süüdistatav püüdnud oma osalust tapmise toimepanemises seada kahtluse alla, kuid need on maakohtu otsuses tõendite kogumile antud hinnangu alusel kõrvaldatud. Kolleegium leiab, et vahetult uuritud tõendite kogumi alusel on maakohus välistanud, et tapmisteo sai toime panna keegi teine isik. Kohtul pole tekkinud kahtlusi M.Porgandi süüs ning seetõttu polnud alust pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Kolleegium sellise järeldusega nõustub. Kolleegium nõustub ka prokuröri poolt väidetuga sellest, et kuna süüdistatava poolt oli ka kannatanu K.Ele just noaga kaelale vigastus tekitatud, saab rääkida teatavast süüdistatava poolsest käitumismaneerist. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et ka selles episoodis on kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse motiveerimisel jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Apellatsioonides väidetu ei kummuta maakohtu põhistatud järeldusi ega anna alust jõuda tõendite kogumile tuginedes M.Porgandi süü küsimuses maakohtust erinevale seisukohale. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Pärnu Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades neid vajalikuks korrata.