Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

oma pea kohale üles ning vibutas seda, millega ähvardas V. Tit tervist kahjustava vägivallaga, millele V. T reageeris jalgsi lahkumisega, mistõttu L.I istus sõiduautosse ja sõitis V. Ti suunas reaalse otsasõidu ähvardusega, jätkates psüühilise vägivalla kasutamist. Otsasõidu vältimiseks hüppas V. T auto eest kõrvale. Ajavahemikul 2009 aasta augustikuu kuni 2010 aasta septembrikuu lõpuni on L.I korduvalt esitanud vägivallaga ähvardades V. Tile raha üleandmise nõudmisi. Seega L.I pani toime oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud isiku vabaduse piiramisega, psüühilise ning füüsilise vägivallaga, so omavoli. 2.3 KarS § 274 lg 1 järgi tunnistati L.I süüdi selles, tema 10. aprillil 2010 kella 21:15 paiku Tallinnas Paldiski mnt-l olles osalenud liiklusõnnetuses, kus liiklusõnnetuse järgselt tema kinnipidamisel kasutas vägivalda ametikohustusi täitnud võimuesindaja suhtes ja nimelt L.I konvoeerimisel üritas oma peaga lüüa konvoeerimist teostanud vanemkonstaabel A. Männile näkku, kuid tabas kannatanut peaga vastu paremat õlavart, millega tekitas viimasele füüsilist valu. Seega kasutas L.I vägivalda võimuesindaja suhtes, kes täitis oma ametikohustusi.

3(7)

A. Kile ja 6000 eurot I. Šle, samuti nende erinev haridustase ning asjaolu, et pangas aeti asju eesti keeles, mida I. Š ei valda. Eelnev seab kahtluse alla ka kõik teised A. Ki ütlused ning L.I süüdimõistmine 20 000 euro väljapressimises 2009 märtsi lõpus ja aprillis ainuüksi A. Ki jutu alusel on alusetu. 3.2 Omavoli episoodis süüdistatav L.I eitab kuriteo toimepanemist ja väidab, et ta pole V. Tit tühermaale Paljassaares viinud, teda ähvardanud ega temalt J. F võlga nõudnud. Kohus on L.I süüdimõistmise aluseks võtnud V. Ti ütlused. Samas on kohus jätnud tähelepanuta V. Ti isiku, kes on korduvalt süüdi mõistetud erinevates kuritegudes, sealhulgas ka kelmuses. V. T on võlgu paljudele isikutele, mistõttu on tal huvi teha kõik endast olenev, et võla tagastamisest vabaneda. Seetõttu tuleks kannatanu V. Ti ütlused lugeda ebausaldusväärseks ja I. T omavoli süüdistuses õigeks mõista. 3.3 S. L.I süüdistus politseiniku suhtes vägivalla kasutamises on välja rebitud tema käitumise kogumist ning pole leidnud tõendamist. Politsei kasutas L.I suhtes jõudu, pani ta käed selja taha raudu ja paigutas ta autosse. Kuna L.I avaldas kogu aeg kinnipidamisele vastupanu, siis hoidis tunnistaja J. F tal autos jalgu kinni, lamades auto põrandal. Sellist aktiivset vastupanu ei ole L.I-le süüteona inkrimineeritud, küll aga A. Mi arvamust, et rabelemise käigus üritas L.I talle peaga näkku lüüa, kuid tabas õlavart. Inimeste kinnipidamine ja vajadusel nende suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamine on politseitöö üks komponente ja on loogiline, et selle käigus tunneb politseitöötaja ka teatavat valuaistingut, kuid ebaõige oleks rabelemise käigus saadud pealööki vastu käsivart inkrimineerida kuriteoks. Pealegi toimus kogu rabelemise protsess sõitvas autos. Kaitsja leiab, et L.I üritus lüüa rabelemise käigus A. Mi peaga näkku oli viimase oletus. Seega pole leidnud tõendamist L.I tahtlus talle süükspandu toimepanemiseks. Oletuslik on ka kohtu seisukoht, et L.I-le on iseloomulik agressiivsus ja ta soovis politseinikele kätte maksta selle eest, et jäi neile alla ning seda oma tuttavate nähes. A. Mi ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ka seepärast, et kinnipidamisele järgneval päeval esitas L.I prokuratuuri avalduse talle vigastuste tekitamises, mille kohta algatati kriminaalmenetlus ja otsekui vastukaaluks sellele algatati teine kriminaalasi politseitöötaja peaga lüüa üritamise kohta.

4(7)

tõendatud. Samuti on tõendatud tema osavõtt firma OÜ Profpartner Pluss osaku müümises I. Šlt V. Kile. Kohus on jätnud tunnistajate I. Š ja V. Ki ütlused põhjendamatut kõrvale, sest nende ütlused riimuvad tunnistajate A. L, L. T ja V. G ütlustega. Puuduvad tõendid selle kohta, et S. Tšiptšikov oleks kannatanut püstolitaolise esemega ähvardanud, sest sellist eset leitud ei ole. Samuti puuduvad kannatanu kehal vägivalla kasutamise jäljed. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et S. Tšiptšikov oleks kannatanu A. Ki suhtes väljapressimise toime pannud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(7)

Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud maakohtul põhjust kannatanu A. Ki ütlustes kahelda, sest need on kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud arvukate tõenditega, mida on analüüsitud kohtuotsuse lehekülgedel 19-22. Süüdistatavate väited selle kohta, et nad ei ole 18. märtsi 2009 öösel Männiku karjääris, Pirita teel ja teletorni juures käinud, on ümber lükatud jälitusprotokollidega. Seega kattub jälitustoiminguga saadud informatsioon A. Ki ütlustega tema viibimisest nendes kohtades. Lisaks A. Ki enda ütlustele kinnitab tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist tema abikaasa A. L, kes kinnitas et öösel koju saabudes oli abikaasa kõrv verine ja kaelal noa jälg. L.I sõiduautost leitigi liigendnuga, mille kannatanu A. K äratundmiseks esitamisel tema suhtes vägivalla tarvitamisel kasutatud esemena ära tundis. DNA ekspertiisi käigus tuvastati noa teral A. Ki bioloogiline materjal. Seega pidi see nuga olema kokku puutunud A. Kiga. Asjaolu, et kohtueelse uurimise käigus ei ole S. Tšiptšikovi poolt ähvardamisel kasutatud tulirelva leitud, ei tähenda, et kannatanu A. Kit sellega ei ähvardatud. Samuti ei välista tulirelva olemasolu asjaolu, et kannatanu A. K tulirelva ei näinud. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta kuulis tulirelva vinnastamisele sarnast heli ning S. Tšiptšikov lubas tal samal ajal jala läbi lasta. L.I arvas, et parem on siiski kasutada nuga, mida ta ka tegi. 6.3 Süüdistatavad L.I ja S. Tšiptšikov on kogu kohtueelse uurimise vältel kinnitanud, et nad nõudsid kannatanult A. Kilt OÜ Profpartners Pluss arvele raha tagastamist, mida viimane olevat neilt varastanud. Osaühingu arvel olev raha pidavat kuuluma süüdistatavatele. Ühegi objektiivse tõendiga ei ole see väide kinnitust leidnud. Kohtuistungil asusid süüdistatavad väitma, et tegemist oli osaühingu arvel oleva vene äripartnerite rahaga. Selle väite kinnituseks süüdistatavad kohtule tõendeid ei esitanud, mistõttu kohus ei lugenud nende ütlusi selles osas usaldusväärseks. Kaitsjad leiavad, et väljapressimine on välistatud juba ainuüksi seetõttu, et kannatanult A. Kilt raha nõudmisest ei oleks süüdistatavad ise varalist kasu saanud, sest raha kuulus osaühingule. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-6506 väljendatud seisukoha kohaselt võib varalise kasu üleandmise nõudmine toimuda kas isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu A. Ki ütlustes ei ole põhjust kahelda ka selles osas, et 20. märtsi 2009 öösel nõudis L.I kannatanult 20 000 euro maksmist selle eest, et ta on süüdistatavatele nö tüli tekitanud. Samuti usub kohtukolleegium seda, et L.I jätkas selle nõudmise esitamist hiljem, sest tunnistaja L. T ütlustest nähtub, et L.I on A. Ki kontoris käinud ja temalt raha nõudnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistavate jaoks oli tegemist võõraste rahaliste vahenditega ja varalise kasu üleandmise õigusvastase nõudmisega KarS § 214 mõttes, kuna selle raha nõudmiseks puudus süüdistatavatel nii tegelik kui oletatav alus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga väljapressimise ja omavoli piiritlemisel (3-1-1-88-03, 3-1-1-3-98, 3-1-1-88-95), mille kohaselt väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus). 6.4 Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 23-35 on maakohus väga põhjalikult motiveerinud L.I süüditunnistamist KarS § 257 järgi kannatanu V. Ti suhtes toime pandud omavolis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtade ja põhjendustega selles osas täielikult. Kaitsja väited selle kohta, et kannatanu V. Ti ütlused ei ole usaldusväärsed, on paljasõnalised ja kriminaalasjas kogutud tõenditega, eeskätt tunnistajate A. Ti, V. Oi ja J. Fi ütlustega ümber lükatud.

6(7)

6.5 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, L.I poolt politseiniku suhtes vägivalla tarvitamine ei ole tõendamist leidnud. Kannatanu A. M on detailselt kirjeldanud kuidas agressiivse L.I kinnipidamine ja konvoeerimine aset leidis. Tema ütlused on kooskõlas tunnistajate I. I, A. K, M. Si ja J. Fi ütlustega, kes kinnitavad, et L.I oli agressiivne ja ei allunud korraldustele, mistõttu nad olid sunnitud kasutama tema suhtes käeraudu. Tunnistaja M. S nägi otseselt, kuidas süüdistatav püüdis A. Mi peaga näkku tabada, kuid A. M õnnestus kõrvale tõmmata ja löök tabas käsivart.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Urmas Reinola

.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.