Kohtulahend

1(13)

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 19. oktoobril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(13)

füüsilist valu ta ei tundnud. Tegu oli vastastikuse rüselusega, mille käigus kukkusid mõlemad maha ning kes antud situatsioonis oli agressiivsem, kes vähem agressiivsem pool, ei oma antud asjas tähtsust. Küll leidis maakohus, et N.G pani KarS § 113 järgi kvalifitseeritava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus märkis otsuses, et on veendunud, et tegemist pole ei provotseeritud tapmise ega ka tegutsemisega hädakaitse piirides (ega neid ületades) ja N.G süü on tõendatud tunnistajate ütlustega ning kriminaalasjas esinevate ja kohtuistungil avaldatud kirjalike materjalidega. Seoses kaitseväitega, et N.G tegutses hädakaitses, märkis maakohus, et isegi kui J.L, M.L või D.I kasutasid N.G ja V.Ni suhtes sõimu ja ebatsensuurseid väljendeid, ei saa sellist käitumist pidada selliseks ründeks, mis annaks õiguse kasutada nuga. Ainuüksi fakti, et N.G vastas olid korraga J.L ja M.L, ei saa käsitleda alusena N.G hädakaitseseisundis viibimisele. Nimetatud kolme isiku vahel toimunu näol oli tegemist vastastikuse kaklusega, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetusid, tõsiasi on see, et ka N.G ise sai kergeid tervisekahjustusi, kuid tegemist oli teadliku enesekahjustamisega, mistõttu N.G tegevust ei saa käsitleda hädakaitseseisundis viibimise ega ründe tõrjumisena. Kohus nõustus prokuröri seisukohaga, et N.G nuga välja võttes ja seda tema juurde saabunud isikutele suunates ise provotseeris kannatanuid, osaledes järgnenud kakluses omal vabal tahtel. Noa väljavõtmine ja teistele inimestele suunamine, seda enam kõigepealt ise teisele seltskonnale noaga lähemale astudes on üheselt mõistetav väljakutsuva käitumisena ja kutsena võitlusele. Kohus ei tuvastanud kannatanu õigusvastast (vägivaldne või solvav) käitumist, mis vahetult vallandas süüdistataval emotsionaalse reaktsiooni. Lihtsalt ärritumist ei saa kaugeltki samastada hingelise erutusega, veelgi vähem äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundiga. Kohtu arvates ei leidnud tuvastamist, et N.G oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus tappa M. Lit ja kvalifitseeris seetõttu N.G poolt M.Lile kergete tervisekahjustuste tekitamise ümber KarS § 121 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et konfliktis osalenud kannatanud olid ka ise alkoholijoobes ega käitunud viisil, mis väldiks konfliktide puhkemist, mistõttu on põhjendatud N.G karistamine alla sanktsiooni keskmist määra. Kannatanu V.Li varaline kahju seoses hüvitamata matusekulutustega on 53 608 krooni, mis tuleb N.G-lt V. Li kasuks välja mõista. Samuti kuulub hüvitamisele tasu, mille kannatanu on maksnud esinduse eest kohtus, s.o 47 000 krooni. Arvestades kuriteo tehiolusid, pidas kohus õiglaseks ja põhjendatuks V. Lile moraalse kahju katteks N.G-lt välja mõista 100 000 krooni. Samuti on alust välja mõista 38 500 krooni M. Li kasuks seoses tema tehtud mõistlike kulutustega (varaline kahju ja esindus kohtus).

3(13)

3-kuulise vangistusega, mõistes KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse 14 aastat vangistust. Alternatiivselt taotles prokurör karistada N.G KarS § 113 järgi 11-aastase vangistusega ja KarS § 121 järgi (mõlemad episoodid) 3-aastase vangistusega, mõistes KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse 14 aastat vangistust. Prokurör ei nõustunud maakohtu väitega, et KarS §-le 121 vastav tegu ei ole tõendatud episoodis, kus kannatanu oli A. K. Löömise puhul ei nõua KarS § 121 tagajärje - valu tõendamist. Prokurör märgib, et tunnistajate ütluste kohaselt oli konfliktis agressiivsem pool N.G. Prokurör ei nõustunud kohtu seisukohaga, et N.G ei olnud tahtlust tappa ka M. L. Eksperdi arvamusest nähtuvalt oli viimasel 13 vigastust, neist mõned tekitatud selja tagant. Arvestades ründe intensiivsust võib väita, et N.G tahtis M. Lit tappa, kuid ei suutnud täpsemaid ja jõulisemaid lööke teha. Asjaolu, et patsiendikaardil oli märgitud vähem vigastusi, ei lükka eksperdiarvamust ümber, kuna patsiendikaardi koostamisel ei ole eesmärk kõigi vigastuste fikseerimine, vaid olulisemate vigastuste hindamine ravi planeerimiseks. Prokurör leiab, et olukorras, kus üks kannatanutest sureb, teine mitte, ei näita teo kvalifitseerimine KarS § 114 p 3 - § 25 järgi teo kogu ebaõigussisu. Seetõttu tuleb tegu kvalifitseerida lisaks ka KarS § 113 järgi. Vastasel juhul võib kohus hoolimata ühe inimese surmast kohaldada KarS § 60 ja mõista karistuse alla sanktsiooni alammäära. Prokurör leiab ka, et mõrvakatse eest mõistetud karistus ei tohi jääda alla sanktsiooni keskmise määra. Prokuröri hinnangul ei avaldanud süüdistatav kahetsust puhtsüdamlikult ja süüd kergendavaid asjaolusid seega pole. Ka ei vasta kohtupraktikale selle arvestamine, et kannatanud ei käitunud viisil, mis väldiks konflikti puhkemist.

4(13)

L ei mäletanud toimunu kohta midagi, on videolt näha, et enne N.G-le ja Nile kallaletungimist uurib L põhjalikult rünnatavaid isikuid (N.G, N), kellest N.G oli baaris tekkinud arusaamatus Kiga. Rünnaku planeeritust näitavad veenvalt ka tunnistajate ütlused selle kohta, mis asjaoludel andis K oma meremehesärgi Ile. Videosalvestisest ja kannatanu Ki ja tunnistaja Ei ütlustest nähtub, et meremehesärki soovisid I, L ja L kasutada Ni ja N.G ründamise moraalseks õigustamiseks. Saades oma valdusesse särgi, sai I justkui õiguse juba lõppenud konflikti järjekordseks algatamiseks ja konflikti vägivaldseks lõpetamiseks. Seega on ümberlükatud maakohtu arvamus, et L, L ja I jalutasid juhuslikult N.G ja Ni poole, tegelikult ründasid nad N.G ja Nit teadlikult ja eesmärgipäraselt. Seega on videol otsustav tähendus, et määratleda I, Li ja Li eesmärgipärast kallaletungi. Teine oluline asjaolu, mis videolt selgub, on aga see, et pärast Ii, Li ja Li rünnet põgeneb N.G kell 04.42.34 haljasalale põõsastesse. Seega on videosalvestiselt näha tunduvalt enam, kui seda suutis näha maakohus. Eelkõige on videolt arusaadav N.G ja Ni vastu suunatud ründe eesmärgi- ja sihipärasus, aga samuti ka asjaolu, et pärast esimest kokkupõrget jookseb N.G ründajate eest kümnekonna meetri kaugusele põõsastesse, üritades konfliktist põgeneda, kuid see tal ei õnnestunud. Retrospektiivselt võib tõdeda, et poleks L ja L põgenevale N.G-le järgnenud ning teda kinni püüdnud, poleks täna seda Jidilist fakti, millele kohtul tuleks anda õiguslik hinnang. Kaitsja arvates väärivad mitmete kohtuotsuses kõrvale jäetud tunnistajate ütlused tegelikult tähelepanu. Kohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud ainuüksi K ütlustele, jättes tähelepanuta, et need ütlused on muuhulgas vastuolus ka nende tunnistajate ütlustega, keda kohus luges asjakohasteks. Apellant leiab, et Ai ütlused konflikti lõpposa kohta vastavad erinevalt K ütlustest, tegelikkusele. Samuti jääb K versiooni kohaselt arusaamatuks, millal üldse sai L oma vigastused ja kelle käest ta need vigastused sai. Kaitsja arvates ei ole kohtu põhjendus Ni ütlustega mitte arvestamisest õiguslikus mõttes lõpuni korrektne. N on andnud kohtus ja eeluurimisel ühetaolisi ütlusi selle kohta, et ei näinud N.G ning Li ja Li vahel toimunud konflikti, kuna tegeles Ii ründe tõrjumisega. Põhjendamatult on kohus jätnud tähelepanuta tunnistaja Ni ütlused, kes nägi konflikti algust ja kelle ütluste kohaselt tungisid kolm noormeest kallale kahele noormehele, misjärel põgenes üks rünnatavatest (N.G) põõsastesse. Konflikti alguse kohta on olemas tunnistajate Ni, Ei, Si, Ki ja süüdistatava N.G ütlused. Samuti on olemas videosalvestis. Apellandile jääb mõistmatuks, milliste tunnistajate ütlusi peab kohus silmas, milledega Ni ütlused justkui ei haaku. Si ütluste tõepärasust pidanuks kohus hindama eelkõige läbi videosalvestise, kuna aga kohus seda ei teinud, siis asuski ta ekslikule seisukohale, et tunnistaja ei ole usaldusväärne. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale ka N.G ütlused, kes mäletab konflikti algust ning peale konflikti lõppu vahetult toimunut. Mõttekäik, miks ei loe kohus N.G ütlusi tõepärasteks, on arusaamatu. Ringkonnakohus peab tõendite hindamisel ära näitama kõrvuti põhjustega, miks tõendeid hinnatakse teisiti, kui seda tegi maakohus, ka selle, milles seisnes maakohtu eksimus tõendite hindamisel. Käesoleval juhul on selleks eksimuseks esmalt videosalvestise sisulise tähelepanuta jätmine. Aga ka see, et ilma veenva argumentatsioonita on tõendite kogumist välja jäetud N.G ja Ni ütlused. Ülejäänud kaitsja tunnistajate ja Smirnovi ütluste kõrvalejätmist on küll püütud põhjalikumalt põhjendada, kuid apellant ei nõustu kohtu väheveenva argumentatsiooniga. Kaitsja arvates tegutses N.G hädakaitses. Käesoleval juhul on tuvastatud, et L ja L grupis Iiga tungisid õigusvastaselt kallale rahulikult tee ääres seisnud N.G-le. N.G

5(13)

ründasid vahetult 2 temast suuremat, pikemat ning visuaalselt füüsiliselt tugevamat isikut, keda oma kohalolekuga toetas veel kolmas isik. Sellisel juhul oli tavamõistuse kohaselt rünnataval õigus aktiivsele kaitsele. Rünnatav ei pidanud laskma ennast surnuks või vigaseks peksta. Sellise rünnaku puhul võivad rünnatavale põhjustatud kehavigastused olla ka surmavad. Rünnatav ei pea kahe endast ülekaalukalt tugevama ründaja vastu asuma võitlusesse käte ja jalgadega. Sellises elulises situatsioonis oli rünnataval õigus end kaitsta kõigi käepäraste kaitsevahenditega. Käesoleval juhul oli ainsaks sobivaks ja olemasolevaks kaitsevahendiks ca 6,5 cm pikkuse teraga nuga. Tegemist oli poes vabalt müüdava noaga, mida võib iga isik endaga kaasas kanda. Tunnistajate ja süüdistatava ütlustega on tuvastatud, et ründajad nägid nuga ning said aru, et ründe teostamisel kaitseb süüdistatav ennast noaga. See asjaolu ründajaid ei peatanud, mistõttu oli süüdistataval õigustus noa kasutamiseks, kuni ründe lõppemiseni. N.G vastu suunatud rünne lõppes pärast seda, kui L surmavalt haavatult maha kukkus. Kuni selle hetkeni oli N.G õigus ennast kaitsta nii teda üheaegselt rünnanud Li ja Li vastu ja ta oli õigustatud tekitama kannatanutele vigastusi. Ekspertiisi käigus jõudsid eksperdid järeldusele, et N.G tekkis kõnealuse konflikti ajal äge stressreaktsioon (F43.0) ehk situatsioonihinnangu mõjul vallandus temal tugev hirmureaktsioon. Alternatiivse taotluse kvalifitseerida N.G tegevus provotseeritud tapmisena, kohus välistas, leides, et N.G ise ründas talle kallaletulnud isikuid. Andes tõenditele asjakohase ja õige hinnangu, on aga ilmne, et tegelikult L ja L grupis Iiga tungisid õigusvastaselt kallale rahulikult teeääres seisnud N.G-le. Kaitsja arvates põhjustas N.G tuvastatud ägeda stressreaktsiooni kannatanute poolne vägivald, millega on täidetud süüteokoosseis KarS § 115 järgi. Kuna seadusandja ei sätesta kuriteona provotseeritud kehalist väärkohtlemist, tuleb N.G KarS § 121 järgi õigeks mõista.

kaitsjad

6(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7(13)

Maakohtus uuritud ja ringkonnakohtu istungil vaadatud Viru Keskuse turvakaamera salvestis ei kajasta N.G poolt A. Ki löömist, mida on kirjeldatud N.G-le esitatud süüdistuses. KrMS § 268 lg 1 kohaselt saab kohtumenetlus toimuda vaid süüdistusakti järgi. Seega on N.G KarS § 121 süüdi või õigeks mõistmine sõltuvuses tema ja A. Ki poolt antud ütluste e. nn sõna-sõna vastu situatsiooni hindamisest kohtu poolt. Situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus N.G õigeks mõistmises KarS § 121 järgi A. Kiga seotud episoodis vastab eeltoodule, mistõttu tuleb prokuröri apellatsioon N.G süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi jätta rahuldamata.

8(13)

Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-19-08 p-s 16 leidnud, et isiku surma põhjustamise korral on mittevaralise kahju rahaline hüvitamine isiku lähedastele põhjendatud aga üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist, tuleb kohtul hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Samas on kohtukolleegiumi arvates Riigikohus oma otsuse p-s 17 tõlgendanud lähedase isiku kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt „liiga kitsalt“, seda esmajoones lähedase isiku ruumilise lähedusega hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal (nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine) või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamistega, mis peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Maakohus tuvastas N.G süü J. Li tapmises vähemalt kaudse tahtlusega, mis on õigusvastane ja rahuldas sellest tulenevalt põhjendatult kannatanute esindaja V. Li tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistes süüdistatavalt V. Li kasuks välja 100 608 krooni varalise kahju ja 100 000 krooni moraalse kahju katteks. Kannatanute esindaja heidab kohtule ette, et V. Li kasuks välja mõistetud 100 000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole proportsionaalne tekitatud kahjuga. Vaidlustatud otsuses ongi maakohus leidnud, et I. ja V. L ning A. L olid hukkunud J. Liga väga lähedastes suhetes, mistõttu esinevad VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikud asjaolud, mis annavad aluse hüvitise mõistlikus ulatuses süüdlaselt väljamõistmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse mittevaralise kahju osalisekski hüvitamiseks, tuleb lugeda väga lähedase, s.o. poja surma õigusvastane tekitamine. Kuigi maakohus on otsuses kannatanute kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju osalist hüvitamist põhjendanud üksnes ühe lausega, nõustub kohtukolleegium sellega, kuna kohtu järeldus põhineb kuriteo toimepanemise tehioludel ja on tulenevalt tõendamist leidnud asjaoludest põhjendatud. N.G teo tagajärjel kaotas elu J. L, mis tekitas hingelise trauma ja kahjustas nii vanemate kui venna psüühika kogu eluks. Hingeline rahulolu ja tasakaal, millele peaks olema õigus igal inimesel, olenemata vanusest, on kannatanutel häiritud, eriti olukorras, kus surma on saanud laps ja vend. Ilmselgelt kõige raskem kui pigem võimatu on vanematel saada üle oma lapse surmast. Kohtukolleegium leiab, et kuigi V. Li poolt moraalse kahju hüvitamiseks nõutud summa (900 000 krooni) on kordades suurem, kui kohus selle nõude rahuldas, võimaldab mittevaralise kahju osaline hüvitamine kriminaalmenetluse raames kannatanutel ületada mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi ja korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasnes. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus arvestanud kõiki asjaolusid ja kasutades diskretsiooniõigust, määranud kindlaks mõistliku ja õiglase mittevaralise hüvitise suuruse, arvestades ka apellatsioonis esitatud asjaolusid, mh. N.G suhtumist toimunusse. Kuigi inimelu on olulisim hüve, ei anna apellatsioonis esitatu, tulenevalt kohtupraktikast, alust muuta maakohtu poolt moraalse kahju hüvitamiseks välja mõistetud hüvitise suurust. Samas tuleb lisada veel sedagi, et reeglina ei viibigi surma saanud isiku lähedased kunagi kannatanuga n-ö ühes ohuruumis. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks lisada, et moraalse kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kompenseerida kellelegi tema lähedase surmast tingitud hingelisi üleelamisi, mis võivad kesta elu lõpuni. Samas tuleb aga loomulikult silmas pidada ka seda, et süüdlaselt väljamõistetud moraalse kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav.

9(13)

10(13)

A. Kiga särgid, pidas N.G teda ekslikult A. Kiks, kellega tal oli eelnevalt tekkinud konflikt klubi terrassil ja arvas, et jätkab konflikti A. Ki ja viimase kaaslastega. Kohtukolleegiumi arvates ei saa aga särkide vahetusest järeldada, et meremehesärki soovisid D. I, J. L ja M. L kasutada V. Ni ja N.G ründamise moraalseks õigustamiseks. Tunnistaja S. E ja A. Ki ütlused seda kaitsjate versiooni ei kinnita. A. Ki ütluste kohaselt vahetas ta oma seljas olnud meremehesärgi ühe suuremat kasvu noormehega, kuna kartis neid ja ei soovinud nendega vaielda. Mida D. I, J. L ja M. L edasi tegid, A. K ei tea. Väär on N.G kaitsjate seisukoht, et kohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud ainuüksi tunnistaja J. K ütlustele, mis erinevalt tunnistaja J. Ai ütlustele konflikti lõpposa kohta ei vasta tegelikkusele. On ilmne, et tunnistajad, kelle ütlusi kohus usaldusväärseks pidas, ei näinud kogu sündmust, vaid selle üksikuid fragmente, mistõttu on nende ütluste mõningad erinevused loomulikud. J. K ja J. Ai ütluste pinnalt saab teha ainult ühese järelduse, et nad ei näinud, kelle poolt ja millal tekitati vigastused M. Lile, kuid üheselt on tuvastatav, et N.G lükkas pargis J. Li, et rüseluse käigus vehiti kätega ja J. L haaras seejärel kõhust ja kukkus põlvili peaga vastu maad, misjärel oli N.G teatud aja J. Li peal, tehes mingeid liigutusi kätega ning seejärel pani pintsaku selga ja jooksis Estonia teatri suunas. Kohtukolleegium leiab, et kohtus uuritud tõendite pinnalt on kohus asunud põhjendatult seisukohale, et N.G pani J. Li tapmise ehk KarS § 113 järgi kvalifitseeritava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega ning tõendamata on N.G esinenud tahtlus tappa ka M. L, mistõttu tuleb N.G M. Lile tekitatud kergete kehavigastuste tekitamises mõista süüdi ja karistada KarS § 121 järgi. Kuigi M. L ise tugeva alkoholijoobe tõttu talle pargis tekitatud vigastuste saamise asjaolusid ei mäleta, on N.G möönnud, et vigastused M. Lile võis tekitada tema, sest tuvastatud on, et M. L kakluses osales ja kellelgi teisel peale N.G nuga ei olnud. Maakohus on otsuses isiku ekspertiisiaktist (I kd tl 64-71) tulenevalt M. Lil tuvastatud tervisekahjustusi kirjeldanud ja asunud seisukohale, et need võisid olla tekitatud korduvatest löökidest torke-lõikevahendiga ja tekkinud enesekaitse käigus löökide tõrjumisel. Kohtukolleegium soostub maakohtuga selles, et ööl vastu 1. augustit 2009 Tammsaare pargis ühelt poolt N.G ja V. Ni ning teiselt poolt D. Ii, J. Li ja M. Li vahel toimunud kaklus oli vastastikune, mis oli ajendatud eelnevalt toimunud konfliktist N.G ja A. Ki vahel. Samas isegi juhul kui D. I, J. L ja M. L kasutasid N.G ja V. Ni suunas sõimu ja ebatsensuurseid väljendeid, ei saa sellist käitumist pidada ründeks, mis andis N.G-le õiguse kasutada relvitute isikute vastu nuga. Noa demonstratiivse avamisega ja suunamisega D. Ii, J. Li ja M. Li poole näitab ilmselge üleoleku demonstreerimist ja valmisolekut nuga kasutada. Kaitsjate seisukoht, et tegemist oli sihipärase ja planeeritud ründega N.G vastu, on ümber lükatud N.G ütlustega selles, et vaatamata tema poolt noa demonstreerimisele ja noa eest hoiatamisele, järgnes vastasseltskonna poolt naer, mitte rünne mida pidanuks noaga tõrjuma. Surnu ekspertiisiaktist nr 389 (I kd tl 51-62) nähtuvalt põhjustas J. Li surma paremasse rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool kaela eespinnal parema ühisunearteri ja parema kopsu vigastusega, milline tervisekahjustus on iseenesest eluohtlik. Surnukehalt leitud torkelõikehaavad olid tekitatud jõuliste löökide või torgetega, milliste tekitamist juhuslikult noaga vehkimise käigus, ei saa erinevalt kaitsjate apellatsioonis esitatud seisukohast, kuidagi juhuslikuks pidada, sest kõik vigastused said olla tekitatud üksnes tugeva löögiga, kus nuga on suunatud otse lööja ette ja kanatanu suunas. Kaitsjate arvates tegutses N.G pargis D. Ii, J. Li ja M. Li rünnet tõrjudes hädakaitses. Kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga ei nõustu. Nagu maakohus õigesti tuvastas, ei saa asjaolu, et N.G vastas olid korraga kaks isikut, J. L ja M. L, käsitelda N.G

11(13)

hädakaitseseisundis viibimisena. Kohtukolleegium nõustus maakohtu poolt tuvastatuga, et N.G , V. Ni, D. Ii, J. Li ja M. Li vahel oli Tammsaare pargis ööl vastu 1. augustit 2009 tegemist vastastikuse kaklusega, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetusid ning asjaolu, et ka N.G sai ise kakluse käigus kergeid tervisekahjustusi, on seega käsitletav teadliku enesekahjustamisega, mitte hädakaitseseiundis viibimise ega ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Rünnates J. Li ja M. Lit noaga, mille eest viimased ennast kaitsesid, ei tegutsenud N.G hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 mõttes. Isik, kes võtab tema juurde saabunud isikute ees välja noa ja suunab selle saabunud isikute suunas, provotseerib sellega ise kannatanuid ja osaleb seeläbi järgnenud kakluses omal vabal tahtel, ohustades seeläbi teadlikult ka iseennast. Kaitsjate väide, et N.G jooksis haljasalale selleks, et konflikti vältida, on paljasõnaline ja tõendamata. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. Käesolevas asjas ei ole kohtus hinnatud tõenditega leidnud tõendamist, et N.G oleks soovinud kaklust lõpetada. Maakohtu poolt tuvastatu on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-60-10 p-s 17.2 sedastatuga, et ei ole välistatud, et süüdistatava ja kannatanu ööklubist väljumise järgselt aset leidnu näol võis olla tegemist mõlema isiku vastastikkusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolud välistavad süüdistatava käitumise kvalifitseerimise provotseeritud tapmisena. Maakohus on otsuses käsitlenud kaitsjate alternatiivset taotlust N.G teo ümberkvalifitseerimiseks provotseeritud tapmisena ja leidnud, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud kannatanute õigusvastane (vägivaldne või solvav) käitumine, mis vahetult vallandas N.G emotsionaalse reaktsiooni. Kohtukolleegium maakohtu poolt tuvastatuga nõustub. Lihtsalt ärritumist, millise võib esile kutsuda tavaline ööklubi külastavate alkoholijoobes külaliste ebatsensuurne sõim, mis eriti vähem alkoholi tarbinud külastajaid ei häiri, ei saa samastada hingelise erutusega, veelgi vähem äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundiga. Kompleksekspertiisiakti nr 30/35 (III kd tl 70-87) kohaselt oli N.G kuriteo toimepanemise ajal alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, psüühikahäireid, mis oleksid välistanud või oluliselt piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust sh keelatusest arusaamisel ja käitumise juhtimisel, tal ei esinenud. Ka apellatsioonikohtu istungil selgitas ekspert, et vastuseks subjektiivselt tajutud ohule vallandus N.G teo toimepanemise ajal äge stressreaktsioon, mis ei ole psüühikahäire, vaid lähtuvalt kujunenud olukorrast inimese loomulik lühiajaline emotsionaalne seisund. Provotseeritud tapmise objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise momendist ja kohast e. ajaliselt ja ruumiliselt varem ja kaugemal nagu käesolevas asjas tuvastatud on (konflikt klubi terrassil A. Ki ja N.G vahel) ning läinud ise nuga käes n.ö. arveid klaarima, ei saa kohtukolleegiumi arvates rääkida ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult kannatanu käitumisest. Kohtupraktikas kvalifitseeruvad provotseeritud tapmisena sellised juhtumid, kus tapmise riistaks (kui seda on kasutatud) on esimene ettejuhtuv lõike-torke-, löögi - vms. riist, mis on süüdlasel n.ö. käeulatuses. Kohtukolleegiumi arvates on see üheks asjaoluks, mis ilmestab just äkki tekkinud hingelise erutuse 12(13)

seisundis tapmist. Käesoleval juhul oli nuga ammu enne sündmust ja sündmuskohast kaugemalt N.G kaasa võetud ja seejuures veel enne vastastikuse kakluse algust võttis süüdistatav noa demonstratiivselt kätte ja suunas kannatanute suunas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt KarS § 113 subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. N.G käitumine peale J. Li tapmist ja M. Lile kergete tervisekahjustuste tekitamist viitab selgelt sellele, et ta sai juba sündmuskohal ja sealt põgenedes aru oma toimimisviisi äärmuslikust ohtlikkusest.

Urmas Reinola

Julia Katškovskaja

Malle Preimer

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.