1-10-9028/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista S.G süüdi KarS § 115 järgi ja vähendada temale mõistetud karistust kuni 2 aastani. Kaitsja leiab, et süüdistatav pani toime provotseeritud tapmise KarS § 115 tähenduses. Kuritegu pandi toime äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, mille põhjustas kannatanupoolne vägivald ja solvamine nii süüdistatava enda ning tema lähedaste isikute (ema ja tütre) suhtes. Nimelt nähtub S.G ütlustest, et 23.11.2009 pärast ema juurest naasmist umbes kella 20.00 tuli G K, kes oli eelnevalt alkoholi tarvitanud, talle kallale, haaras teda riietest ja ütles: „Jälle olid selle vana litaka juures,“ mõeldes selle all S.G ema. Selle peale haaras süüdistatav kannatanu hommikumantli kraest kinni ja lükkas ta magamistuppa voodile pikali, tahtes seejuures magamistoast lahkuda, mille peale kannatanu tormas süüdistatavale uuesti kallale ja ütles, et tema tütar on prostituut. S.G haaras uuesti kannatanu hommikumantlist kinni ja lükkas uuesti voodile. G K tormas jälle püsti ja kippus kaklema. S.G haaras taas naise hommikumantlist kinni, pani ta voodisse ja hoidis kinni, et naine rahuneks. Milline oli naise kehaasend, ei oska ta öelda, sest oli sellises seisundis ja tema ainukeseks sooviks oli, et G. K rahuneks ja jääks vait. Vaatamata sellele, et eksperdiarvamuse kohaselt ei esinenud S.G teo toimepanemise ajal mingisugust erilist psüühilist seisundit, tuleb kaitsja hinnangul S.G poolt toimepandu kvalifitseerida KarS § 115 järgi, sest on tuvastatud põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel. Riigikohtu otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-86-04 tuleneb, et erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Kaitsja lisab, et eksperdiarvamuse kvaliteet annab soovida, kuna puudub isegi uurimuslik osa ning ekspert küsitles süüdistatavat eesti keeles, mida S.G valdab ebapiisavalt. Lisaks leiab kaitsja, et kohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, hinnates tõendeid erapoolikult ja süüdistatava kahjuks.

abielust, et G. K suhtus halvasti S.G emasse ja tütresse, joobes olles helistas, solvas ja ähvardas. Süüdistatava S.G väidet, et G. Koli 23.11.2009. a joobes, kinnitavad tunnistajate K. Z ja V. J ütlused ja kohtuarstliku ekspertiisi tulemisel antud eksperdiarvamus, mille kohaselt leiti laiba verest 2,17 promilli ja uriinist 3,24 promilli etüülalkoholi (kd I; tl 25). 5.2 Tõendatud ei ole aga see, et G. K solvangute tõttu tema, tema ema ja tütre aadressil tekkis S.G 23.11.2009. a tugev hingelise erutuse seisund, mis viis G. K tapmiseni. Nõustuda tuleb maakohtuga, et S.G ütlused tuleb ses osas kõrvale jätta, sest need on vastuolus eksperdiarvamusega. S.G väitel võttis ta G. K hommikumantlist kinni, pani ta voodisse ja hoidis kinni, et G. K rahuneks (kd III; tl 56). Eksperdiarvamuse kohaselt oli aga G. Kt kägistatud käega (kd I; tl 24). Et S.G on üsnagi detailselt kirjeldanud 23.11.2009. a õhtul aset leidnud sündmusi, ei ole usutav väide, et ta lihtsalt ei mäleta, et ta oleks G. Kt käega kägistanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist tähtsusetu erinevusega. Nimelt nähtub S. T, J. Fi, K. Z, G. K ütlustest, et G. Koli neile rääkinud sellest, et S.G on teda varem kägistanud; ühtlasi oli G. K tunnistajate sõnade kohaselt kartnud seda, et S.G ta lõpuks tapab. Samuti väitsid J. F ja K. Z, et on näinud kannatanul sinikaid. Seega on tunnistajate ütluste kohaselt S.G tarvitanud G. K suhtes vägivalda, sealhulgas teda ka kägistanud – s.o pannud toime samasuguse teo, mis lõpuks tõi kaasa kannatanu surma. Kohtul pole alust nimetatud ütlusi mitte uskuda – nii kannatanu kui mitmed tunnistajad on andnud ühetaolisi ütlusi. Kuigi eelnimetatud tunnistajad olid G. K sõprussuhetes, pole infot, et nad ka omavahel läbi käisid, mistõttu pole ka alust arvata, et nad oleks oma ütlused kooskõlastanud. Erinevate tunnistajate sõprus G. Kga oli tekkinud erinevalt – K. Z töötas G. K koos, J. F tundis G. Kt viimase poja kaudu, G. K tundis G. K lapsepõlvest saadik. S.G ise kohtus antud ütlustes G. K suhtes varasema vägivalla tarvitamist eitas, kuid tema ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, milles ta on tunnistanud nii kõrvakiilu andmist kui seda, et ta võis mõnikord võtta kannatanul kõrist ja suruda kannatanu vastu seina, et viimane rahuneks. Maakohtu istungil ei ole S.G seda vastuolu mõistlikult põhjendanud, vaid on andnud erinevaid selgitusi kohtueelses menetluses antud ütluste kohta. Vahetult pärast kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist väitis S.G, et lihtsalt väljendas end nõnda, tegelikult hoidis lihtsalt kannatanut kinni (kd III; tl 53), hiljem kannatanu esindaja küsimustele vastates S.G möönis, et võis kannatanut käega suruda, ühel korral, kui G. K tahtis teda hammustada, siis hoidis küünarnukiga G. Kt kinni (kd III; tl 61). Seega haakuvad eksperdiarvamus ja eespool nimetatud tunnistajate ütlused omavahel – eksperdiarvamuse kohaselt põhjustas kannatanu surma kägistamine käega, tunnistajate ütluste kohaselt oli S.G varemgi G. K kägistanud. S.G on aga kohtus antud ütlustes püüdnud näidata oma süüd väiksemana, eitades nii varasemat G. K suhtes vägivalla tarvitamist kui seda, et ta 23.11.2009. a G. Kt käega kägistas – taoline käitumine viitab selgemalt tapmistahtlusele kui S.G poolt kirjeldatud hommikumantli kraest haaramine ja kannatanu kinnihoidmine. Et taolised ütlused lähevad vastuollu mitte üksnes tunnistajate ütluste ja ekspertiisiaktiga, vaid ka S.G enda kohtueelses menetluses antud ja maakohtus vastuolude väljaselgitamiseks avaldatud ütlustega, tulebki S.G ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. 5.3 Tunnistajate ütlustega tõendatud asjaolu, et S.G oli ka varem korduvalt kasutanud G. K suhtes vägivalda, sh G. Kt kägistanud, lükkab aga kohtukolleegiumi hinnangul ümber väite, et 23.11.2009. a tegutses S.G äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis. Nimelt nähtub sellest, et 23.11.2009. a ei esinenud mingit erandlikku olukorda, vaid tegemist oli samasuguse konfliktiga S.G ja G. K vahel, nagu seda oli juba korduvalt ette tulnud, ning kus S.G käitus G. Kt kägistades samal moel, nagu ta oli teinud varem.