Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 14.06.2011.a otsusega tunnistati N.S süüdi KarS § 274 lg 1 järgi selles, et 15.10.2010.a viibis kinnipeetavana Tallinna Vangla kartseri kambris nr 83 hammustas ametikohustusi täitvat vanemvalvurit M Vt parema käe pöidlast, põhjustades valu ja veritsuse. Kohus mõistis N.S-ile karistuseks 2 kuud vangistust, mida 1/3 võrra KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas, kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 kuu ja 10 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, 10.09.2010.a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa 9 kuu ja 20 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 14.06.2011.a. 20.06.2011.a määrusega täpsustas kohus kohtuotsuse resolutiivosa ja luges KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuseks 11 kuud ja 15 päeva ning suurendas selle võrra mõistetud karistust, liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 25 päeva vangistust. Kohus leidis, et kohtuotsuses on tegemist ilmse ebatäpsusega ja viga tuleb parandada. Kohus luges kohtumääruse kohtuotsuse lahutamatuks osaks.

APELLATSIOONI SISU

Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas, taotleb uue otsusega leebema karistuse mõistmist. Esmalt märgib kaitsja, et karistuse pikendamine määrusega on ebaõige. Määruses on märgitud, et selles käsitletud ebatäpsus kohtuotsuse sisu ei muuda, kuid tegelikkuses on 1 aasta ja 25 päeva esmalt väljakuulutatud otsusest 1 kuu ja 25 päeva võrra pikem. Kaitsja leiab, et vaatamata N.S-i varasemale karistatusele on võimalik teda leebemalt karistada. Mõistetud karistus ei vasta tema teosüüle ja isikule. Apellatsioonis leitakse, et mitte kõik tõendid ei kinnita kannatanu käest hammustamist ning valu ja veritsuse põhjustamist. Seega ei ole tema süü niivõrd suur kui kohus tõendeid hinnates leidis. Kohus on käsitlenud tõendeid lk 3-10, millest lk 3-7 ja lk 10 ei ole üldse süüdistusaktis märgitud ning keegi ei ole nende tõendite avaldamist taotlenud. Prokurör ei ole tõenditena käsitlenud N.S-i esitatud kaebust ja edastatud vastust, kuid võimalik, et avaldamisele mittekuuluvaid tõendeid käsitlemata oleks kohus jõudnud teistsugusele järeldusele. Kaitsja leiab, et vastutust kergendava asjaoluna on jäänud arvestamata oma süü tunnistamine. Oleks tulnud arvestada, et N.S kinnitas, et enam kuritegusid toime ei pane ja suhtub oma tegudesse kriitiliselt. N.S-ile jääb arusaamatuks, et teda ei ole võimalik mõjutada edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest teisiti kui reaalse karistuse kohaldamisega.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ning leidis, et selles esitatud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. KarS §-s 274 lg 1 sätestatud süüteo toimepanemise eest, milles N.S süüdi tunnistati, on ette nähtud karistusena rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus. N.S-ile mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust. Rahalise karistuse mõistmine on N.S-i puhul välistatud, kuivõrd ta kannab vangistuslikku karistust ja tal puudub sissetulek. Kindlustamaks rahalise karistuse täitmisele pööramist peab kohus enne rahalise karistuse mõistmise võimalikkuse vaagimist siiski selgitama, kas süüdlasel on selle tasumine võimalik. N.S-i puhul puudub alus rahalise karistuse mõistmiseks. Nagu eelpool öeldud, karistati N.S-i 2-kuulise, s.o sanktsiooni miinimumilähedase karistusega, millest tuleb ära kanda üksnes 1 kuu ja 10 päeva. Arvestades seda, et N.S on ka varem analoogseid kuritegusid toime pannud, ei ole alust talle mõistetud karistust leevendada. Sellest karistusmäärast tuleneb iseenesest, et maakohus ei ole N.S-i süüd suureks pidanud. Mis puudutab asjaolu, et maakohus on oma 20.06.2011.a määrusega kohtuotsuse resolutsiooni täpsustanud ja lugenud eelmise kohtuotsusega kandmata karistuseks kohtuotsuses märgitud 9 kuud ja 20 päeva asemel 11 kuud ja 15 päeva vangistust, siis kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus oli õigustatud otsuses tehtud arvutusliku vea parandama. Selleks annab aluse KrMS § 306 lg 5, mille kohaselt võib kohus pärast kohtuotsuse allkirjastamist omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada kohtuotsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Toimiku materjalidest tuleneb üheselt, et tegemist on arvutusveaga. 10.09.2010.a otsusega mõisteti N.S-ile kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 6 kuud ja 20 päeva vangistust, mille alguseks loeti 09.11.2009.a. See otsus on seadusjõus. Seega oli 14.06.2011.a sellest karistusest N.S kantud 1 aasta 7 kuud ja 5 päeva, kandmata aga 11 kuud ja 15 päeva. Et Liitkaristus tuli moodustada KarS § 65 lg 2 alusel (kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra), tuli 11 kuud ja 15 päeva ning 1 kuu ja 10 päeva liita. Seega seadusest tuleneb otse, et N.S-i liitkaristuse moodustamisel tuli arvestada 10.09.2010.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (11 kuud ja 25 päeva) täies ulatuses. Kandmata karistuse suurust ei vaidlustanud N.S ka ise ringkonnakohtu istungil. Kohtukolleegium märgib sedagi, et juhul, kui maakohus oleks jätnud oma otsuse ise parandamata, oleks see ilmselgelt toimunud KrMS § 431 alusel kohtuotsuse täitmise käigus. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohus on oma otsuses viidanud toimiku materjalidele, milliseid kohtuliku uurimise käigus ei kontrollitud ja milliste avaldamist kohtumenetluse pooled ei taotlenud. Nii on kohus otsuse tegemisel muuhulgas aluseks võtnud M. V ja R. Sa ettekanded, N.S-i poolt esitatud kaebuse, vastuse tema kaebusele ning Tallinna Vangla tõendi, mis asuvad toimiku lehekülgedel 3-7 ja 10. Kohtuistungi protokolli kohaselt nende materjalide avaldamist ei ole taotletud /tl 56-57/. Kuivõrd nimetatud toimiku materjalid kohtuliku uurimise objektiks olnud ei ole, jätab kohtukolleegium need tõendite

hulgast välja. See asjaolu aga ei tingi N.S-i käitumisele antud hinnangu ümberhindamist ega kohtuotsuse tühistamist. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.06.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer

Julia Katškovskaja

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.