Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 17.10.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-10-7794/31
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 17.10.2011
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 7070

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-10-7794/23Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja05.05.2011

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-10-7794

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2011. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-10-7794

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming V.Z-i süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi Harju Maakohtu 5. mai 2011. a otsus üldmenetluses

Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Süüdistatava V.Z-i kaitsja Sven Sillar ja kannatanu MTÜ Eesti Euroopa Liikumise esindaja Helmeri Indela Maria Sutt V.Z XXX elukoht xxxxxx xxxxxxx x-xx, töökoht xxxxxx xxxxxx, karistatus puudub Vandeadvokaat Sven Sillar

Kannatanu

Kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Prokurör Süüdistatav

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 5. mai 2011. a otsus V.Z-i suhtes osas, millega jäeti MTÜ Eesti Euroopa Liikumise tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju viiviste nõudes rahuldamata ja teha uus otsus, millega nõue rahuldada ning mõista V.Z-ilt välja 3. oktoobri 2011. a seisuga kuriteoga tekitatud kahju viivis 17 658,17 (seitseteist tuhat kuussada viiskümmend kaheksa eurot ja seitseteist senti) eurot MTÜ Eesti Euroopa Liikumise kasuks. Välja mõista TsMS § 367 alusel V.Z-ilt alates 4. oktoobrist 2011. a kuni põhinõude 47956,29 (nelikümmend seitse tuhat üheksasada viiskümmend kuus eurot ja kakskümmend üheksa senti) eurot täitmiseni MTÜ Eesti Euroopa Liikumise kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava A-M. V.Z-i kaitsja S. Sillar, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ning esitab veel kaks alternatiivset taotlust. 4.1 Taotlust süüdistatava õigeksmõistmiseks põhjendab kaitsja eelkõige asjaoluga, et millegagi ei ole ümber lükatud A-M. V.Z-i väited selle kohta, et tehtud kulutused olid seotud mittetulundusühingu tegevusega. A-M. V.Z oli MTÜ Eesti Euroopa Liikumise vara käsutamise õigus. Seega võib olla tegemist KarS § 2172 sätestatud usalduse kuritarvitamisega, mitte vara omastamisega. A-M. V.Z ise dokumente võltsinud ei ole ning puuduvad tõendid selle kohta, et A-M. V.Z teadis, et talle esitatud arved olid võltsitud. Kaitsja hinnangul ei ole kinkekaartide üleandmise-vastuvõtmise akt käsitletav dokumendina, millega saaks omandada mingeid õigusi või vabaneda kohustustest. 4.2 Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Harju Maakohtusse A-M. V.Z-i kohtu alla andmise otsustamiseks, sest kaitsja poolseid tunnistajaid kohtuistungile kutsumata jättes on maakohus rikkunud ausa kohtumenetluse põhimõtet. Kohus võttis süüdistatavalt võimaluse küsitleda endapoolseid tunnistajaid, millega on rikutud tema kaitseõigust. Nimelt jättis kohus kohtu alla andmise määruses kaitsja poolt taotletud tunnistajad kohtuistungile kutsumata, sest kaitsja oli esitanud vastavasisulise taotluse elektrooniliselt kell 17.48, so pärast tööpäeva lõppu. See väide ei ole aga asjakohane, sest KrMS § 171 lg 3 kohaselt lõpeb päevades (st nii kalendri- kui ka tööpäevades) arvutatav tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. Lisaks sellele on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks kohus leidis, et süüdistatav ei tegutsenud mittetulundusühingu huvides. Kohus ei ole tõendeid analüüsinud ning on jätnud kõikidele kaitsja poolt tõstatatud väidetele vastamata. Tegemist on kahe kriminaalmenetlusõiguse olulise sätte rikkumistega, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Kuna rikkumine sai alguse eelistungil, siis tuleb kohtuotsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks kohtu alla andmise staadiumis. 4.3 Teise alternatiivse taotlusena taotleb kaitsja jätta A-M. V.Z-ile mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata. Kriminaalasja sisuks on mittetulundusühingu juhataja tehingute otstarbekus. Reeglina kuuluvad sellised vaidlused lahendamisele tsiviilkorras. Seadusandja on sellise kuriteo eest 12(20)

5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka MTÜ Eesti Euroopa Liikumise esindaja H. Indela, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti MTÜ Eesti Euroopa Liikumise tsiviilhagi viiviste väljamõistmise osas rahuldamata. Apellatsiooni motiivide kohaselt on maakohus vääralt tõlgendanud KrMS § 37 lg 1 sätet, sest kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu ei sätestagi, milliseid nõudeid võib tsiviilhagi raames esitada. Samas on Riigikohus kohtulahendis nr 3-1-1-3-10 märkinud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Samuti on Riigikohus kohtulahendis nr 3-1-1-97-10 märkinud, et tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega. Seega võib Riigikohtu praktika kohaselt tsiviilhagis esitada ka viiviste tasumise nõude. Viivis on käsitletav ka kannatanu otsese varalise kahjuna, mis kannatanule tekib seonduvalt süüdistava poolt rahalise kohustuse mittetäitmisega. Viivis on oma olemuselt tsiviilõiguslik õiguskaitsevahend (nõue), mis on suunatud rahalise kohustusega täitmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamisele. Viivise eesmärgiks on hüvitada eelduslik kahju, mis tekib võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tagajärjel. Seega on viivis oma olemuselt kahjuhüvitise eriliik. Arvestades, et KrMS § 37 lg 1 alusel võib tsiviilhagis esitada kahju hüvitamise nõude, võib apellandi arvates tsiviilhagis esitada ka viiviste tasumise nõude. Kuriteoga teisele isikule kahju tekitades muutub kahjuhüvitis alates kahju tekitamisest sissenõutavaks, mistõttu alates kahju tekitamisest on ka teo toimepannud isikul kohustus tasuda kuriteoga tekitatud kahju. Käesoleval juhtumil on kuriteoga tekitatud kahju 2007. aastal. Apellant on seisukohal, et on oluline vahe, kas talle makstakse kuriteoga vahetult tekitatud kahju (põhinõue) ära kohe 2007. aastal või tehakse seda 2011. aastal või veelgi hiljem. Kui kuriteoga vahetult tekitatud kahju kannatanule koheselt ei hüvitata, on kannatanul õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist kui rahalise kohustusega täitmisega viivitamisest tekkinud kahju. Arvestades, et apellant nõuab viiviste tasumist seaduses sätestatud määras, on süüdistatavalt nõutavate viiviste puhul tegemist kahjuga, mida seadusandja automaatselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel eeldab. Praegusel juhtumil väljendab viivis kannatanu varalist kahju, mida ta on sunnitud kandma seoses asjaoludega, et süüdistatav on kannatanu suhtes toime pannud kuriteo ning ei ole soovinud vabatahtlikult hüvitada kogu kuriteoga tekitatud kahju. Arvestades, et tsiviilhagi menetletakse nii materiaal- kui ka menetlusõiguse osas eraõiguse sätete järgi, oleks igal juhul süüdistatava süüditunnistamisel otstarbekas ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas mõista süüdistatavalt välja lisaks põhinõudele ka viivis. Vastasel juhul peaks kannatanu pöörduma kohut koormates sama nõudega uuesti maakohtusse. Apellant on arvamusel, et kuivõrd tsiviilhagile kriminaalmenetluses kohaldatakse eraõiguse sätteid ning menetletakse TsMS-i järgi, ei saa esineda mingit loogilist selgitust, miks kriminaalmenetluses ei mõisteta viiviseid välja, kuigi tsiviilkohtumenetluses ei saa sellist küsimust tekkidagi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on märkinud kohtulahendis nr 3-4-1-6-09, et menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

tunnistajate ülekuulamise aegade planeerimist eelistungi protokoll ei kajasta. Eelistungi päeval, so 19. jaanuaril 2011. a on kohus teinud nõupidamistoas A-M. V.Z-i kohtu alla andmise määruse ja selle avalikult kuulutanud. Seega ei vasta tõele kaitsja väited selle kohta, et eelistungil on prokurör ja kohus tema taotlust tunnistajate ülekuulamiseks aktsepteeritud ning et kohtu seisukohast taotluse rahuldamata jätmise kohta sai ta teada alles nädala pärast. Maakohtu esimese, so 8. märtsi 2011. a kohtuistungi alguses on kaitsja korranud oma taotlust kaitsjapoolsete tunnistajate väljakutsumiseks. Kuna kaitsja oli taotluse esitamise tähtaja põhjendamatult mööda lasknud ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, siis palus kohus kaitsjal selgitada, mida tema poolt taotletud tunnistajad teavad käesolevas kriminaalasjas tõendada. Kaitsja keeldus selgitustest põhjendusel, et ta ei pea võimalikuks käesolevas menetlusetapis neid asjaolusid avaldada. Kuna kaitsja ei selgitanud, mida need tunnistajad peavad tõendama, siis jättis kohus kaitsja taotluse rahuldamata ning selgitas, et pärast tõendite uurimise lõpetamist võib kaitsja KrMS § 297 alusel oma taotlust korrata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09 märgitud seisukoha kohaselt on täiendavate tõendite esitamine lubatud ka kohtuliku uurimise ajal. Kaitsja seda võimalust ei kasutanud ning nõustus kohtuliku uurimise lõpetamisega. Oma rahulolematust temapoolsete tunnistajate kohtusse kutsumata jätmise osas avaldas kaitsja alles apellatsioonis. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on kaitsja poolt taotletud tunnistajate kohtuistungile kutsumata jätmise osas toiminud kriminaalmenetlusõiguse norme järgides, mistõttu ei ole alust süüdistada maakohut KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumises. 6.2 Teiseks vastab kohtukolleegium kaitsja kriitikale kohtuotsuses motiivide puudumise kohta, millega on samuti rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kaitsja heidab maakohtule ette KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises. Kohtukolleegium ei jaga seda seisukohta, sest apelleeritud kohtuotsuses on maakohus KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium leiab, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused veenvad. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A-M. V.Z-i talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kaitsja apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu nõustudes täies mahus maakohtuga A-M. V.Z-i süüditunnistamise, karistuse mõistmise ja tsiviilhagi rahuldamise osas ei pea kohtukolleegium maakohtu põhjendusi täies mahus vajalikuks korrata. Pigem on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Riigikohtu praktika kohtuotsuse motiveerituse küsimuses on olnud jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus nr 3-1-1-23-11 ja 22. juuni 2011. a otsus nr 3-1-1-40-11). Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 11-25 on maakohus episoodide kaupa tõendeid hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et A-M. V.Z-i poolt teostatud tehingud ei olnud sooritatud mittetulundusühingu huvides, mistõttu tema tegevuses on tuvastatud KarS § 201 lg 2 p 2 objektiivne ja subjektiivne koosseis. Ükski kohtuistungil üle kuulatud tunnistajatest ega uuritud kirjalikest tõenditest ei kinnitanud süüdistatava ja kaitsja väidet, et tehingud olid tehtud mittetulundusühingu huvides. A-M. V.Z on väitnud, et tal oli kokkulepe, et juhatuse liikmena on tal õigus selliseid kulutusi teha. Maakohus on suhtunud A-M. V.Z-i sellesisulisse väitesse põhjendatult kriitiliselt, sest ta ei ütle, kes oli see isik, kes talle sellise õiguse andis. Kooskõlas PS § 22 lg-s 2 ja KrMS § 7 lg-s 2 sätestatuga ei pea keegi kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Kuid nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (Lingens ja Leitgeb vs Austria, lahend 11. detsember 1981) kui ka Riigikohtu senises praktikas on siiski asutud seisukohale, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 199. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 ja 21. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-05). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kui A-M. V.Z-i poolt väidetu vastaks ka tegelikkusele, siis peaks see isik viibima koos A-M. V.Z-iga süüdistatavana kohtu all. Kohtukolleegiumi hinnangul on juba ainuüksi objektiivse kõrvalvaataja jaoks arusaadav, et mainekate firmade ehete, aksessuaaride, parfüümide, kosmeetikatoodete, jalatsite, rõivaste vm soetamine, iluprotseduuride tegemine, enese ajakirjas reklaamimine ja Kreeta turismireis koos lennujaamades tehtud kulutustega ei saa toimuda ühegi juriidilise isiku, sealhulgas mittetulundusühingu huvides, mistõttu süüdistatava sellesisulised väited on alusetud ja ennastõigustavad. 6.3 Kaitsja väidab, et A-M. V.Z-i tegevus mittetulundusühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramises tuleks kvalifitseerida mitte KarS § 201 lg 2 p 2 järgi omastamisena, vaid KarS 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamisena. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. KarS § 2172 lg 1 sätestab, et selle normi järgi on kuritegu võimalik kvalifitseerida üksnes juhul, kui süüdlase teos ei ilmne KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Seega tuleb juhul, kui isik, kellele on usaldatud võõras vara ja kes on seda õigust kuritarvitanud, esmalt kontrollida, kas esineb KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Alles siis, kui vastus on eitav, tuleb kontrollida, kas süüdlase tegevus vastab KarS § 2172 süüteokoosseisule. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 28. detsembri 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-11-100-09 märkinud, et nimetatud süüteokoosseisude piiritlemisel tuleb silmas pidada, et usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses. Riigikohtu hinnangul võib aga omastamisena vaadelda käitumist, mille korral teeb toimepanija õigusnäivuse tekitamise eesmärgil tehinguid tema õiguspädevusse usaldatud, kuid kannatanule kuuluva varaga, mille tulemina läheb vara üle süüdlase või kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et süüdlane teeb võõra vara pööramiseks enda või kolmanda isiku kasuks teatud tehinguid, millega luuakse vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, ei anna põhjust käsitada toimepanija tegu usalduse kuritarvitamisena KarS § 2172 lg 1 alternatiivi 1 mõttes. Apelleeritud kohtuotsuse 27-ndal leheküljel on maakohus põhjendatult tuvastanud, et A-M.V.Z pööras talle usaldatud mittetulundusühingu vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks, so pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ka maakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-100-09 avaldatud seisukohale, et usalduse kuritarvitamine ei ole põhiolemuselt omakasuline kuritegu, vaid tegemist on ärakasutamis- või usalduse murdmise koosseisuga.

6.4 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et isikut on võimalik süüdistada KarS § 345 järgi üksnes juhul, kui on tuvastatud eelnev dokumendi võltsimise koosseis tema tegevuses. Tegemist on kahe erineva kuriteokoosseisuga. KarS § 344 objektiivne koosseis näeb ette vastutuse dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. KarS § 345 lg 1 näeb ette vastutuse võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustusest. Seega KarS § 345 lg 1 objektiivne koosseis ei eelda, et süüdistatav on ise dokumendi võltsinud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et kuna A-M. V.Z-i eesmärk oli võltsitud dokumentide raamatupidamisele esitamisega varalise kasu saamise eesmärk ja enda poolt toimepandud omastamise varjamine, siis tegutses ta kavatsetult. Samuti ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kinkekaartide üleandmis-vastuvõtmisaktid ei ole dokumendid. KarS § 345 peab silmas kõiki dokumente, välja arvatud tähtsat isiklikku dokumenti, mille kasutamine on kriminaliseeritud eraldi KrMS §-des 348-350. Ei ole oluline, kas tegemist on ametliku dokumendi või eradokumendiga. Dokument on kirjalik akt, mis sisaldab inimese mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Käesolevas kriminaalasjas kinkekaardi üleandmis-vastuvõtmisakt on seega dokument, kus üks pool kinnitab kauba kättesaamist oma allkirjaga ja teine pool selle üleandmist. Seega on tegemist dokumendiga, mis loob õiguslikke tagajärgi. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 22-24 ja 26 on maakohus motiveeritult tuvastanud, et AM.V.Z oli dokumentide võltsitusest teadlik. Tunnistajate ütlustest ja A-M. V.Z-i kontoväljavõttest nähtub, et mittetulundusühingu raamatupidamisele esitatud võltsitud arvete summa kattub veebipoest ostetud riiete ostusummaga. Käekirjaekspertiis tuvastas, et kinkekaartide üleandmisvastuvõtmisaktidel on vastuvõtja allkirjad võltsitud, üleandja allkirja on aga kirjutanud tõenäoliselt AM. V.Z. Seetõttu ei teki kohtukolleegiumil vähimatki kahtlust sellest, et süüdistatav oli dokumentide võltsitusest teadlik. 6.5 Viimasena peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni teisel alternatiivsel taotlusel, mille kohaselt jätta A-M. V.Z-ile mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 4. juuni 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-41-05 ja 11. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-21-05 väljendatud seisukohta, et teatud osa vangistuse kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. A-M. V.Z on küll varem kohtu poolt karistamata, kuid kohe pärast mittetulundusühingu juhatuse liikmeks saamist ja rahalistele vahenditele juurdepääsu saamist, hakkas ta talle usaldatud vara enda või kolmandate isikute kasuks pöörama. Kolme kuuga jõudis ta tekitada mittetulundusühingule suure varalise kahju. Raha omastamist püüdis ta varjata võltsitud dokumentide kasutamisega, pannes omakorda toime iseseisva kuriteo. Tekitatud kahju on hüvitatud osaliselt. Oma süüd A-M. V.Z ei tunnista ja annab ennastõigustavaid ütlusi, mis on vastuolus kriminaalasjas kogutud tõenditega. Neid asjaolusid arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et A-M. V.Z peab talle

mõistetud vangistusest 5 kuud reaalselt ära kandma ning ülejäänud 1 aasta 5 kuud vangistust jääb kanda tingimisi 4 aastase katseajaga. 6.6 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni etteheitel, et maakohus jättis kannatanu tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju viiviste nõudes põhjendamatult rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 märkinud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium 11. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10 märkinud, et tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Nii kannatanu õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt on põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames. Seega see, et mitmes tsiviilhagiga seonduvas kriminaalmenetluse seadustiku sättes räägitakse kuriteoga tekitatud kahjust ja selle hüvitamisest, ei tähenda seda, nagu oleks kuriteo toimepanemine iseenesest kannatanu nõude alus ja nagu saaks kannatanu tsiviilhagis nõuda üksnes kahju hüvitamist. Tsiviilnõude alus ei ole mitte süüdistatava kuritegu, vaid tegu, mis täidab tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise eeldused. Seejuures võib kannatanu esitada tsiviilhagis süüdistatava vastu mis tahes tsiviilõigusliku nõude, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele ja mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Seega õiguspraktikas seni levinud arusaam, nagu saaks kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis taotleda üksnes kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures sellise nõudealusena käsitatakse kuriteo toimepanemist iseenesest, on tänaseks päevaks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt ühemõtteliselt tagasi lükatud. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KrMS § 364 lg 1 p 3 kohaselt on sellised Riigikohtu lahendid Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele kohustuslikud. Eeltoodut arvesse võttes jättis maakohus kannatanu tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju viiviste nõudes põhjendamatult rahuldamata. Seega kohtukolleegium nõustub kannatanu apellatsiooni väitega, et viivis on oma olemuselt kahjuhüvitise eriliik, mille hüvitamise nõude võib esitada ka kriminaalmenetluses. Vastasel juhul peaks kannatanu pöörduma sama nõudega uuesti maakohtusse. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates 1. juulist 2007. a intressi- ja viivisemääraks 11,0% aastas, alates

võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on 15. oktoobri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08 selgitanud, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses. Ebaõige on tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt. Eeltoodut arvesse võttes on käesolevas kriminaalasjas: 1) ajavahemikul 27.09.2007-31.10.2007 viivis 573,25 eurot (55 945,25 eurot * 11% aastas * 34 päeva, 365 päeva aastas), 2) Kuna 01.11.2007 tasus A-M. V.Z MTÜ Euroopa Eesti Euroopa Liikumisele 7988,96 eurot, siis ajavahemikul 01.11.2007- 31.12.2008 on viivis 6156,80 eurot (47 956,29 eurot * 11% aastas * 426 päeva, 365 päeva aastas), 3)ajavahemikul 01.01.2009-30.06.2009 on viivis 2246,72 eurot (47 956,29 eurot * 9,5% aastas * 180 päeva, 365 päeva aastas), 4) ajavahemikul 01.07.2009-30.06.2011 on viivis 766,50 eurot (47 956,29 eurot * 8% aastas * 729 päeva, 365 päeva aastas), 5) ajavahemikul 01.07.2009-03.10.2011 on viivis 1018,91 eurot (47 956,29 * 8,25% aastas * 94 päeva, 365 päeva aastas). Seega moodustab 3. oktoobri 2011. a seisuga kuriteoga tekitatud kahju viiviste summa 17 658,17 eurot, mis tuleb A-M. V.Z-ilt MTÜ eesti Euroopa Liikumise kasuks välja mõista. Lisaks sellele tuleb A-M. V.Z-ilt TsMS § 367 alusel välja mõista alates 4. oktoobrist 2011. a kuni põhinõude 47956,29 eurot täitmiseni MTÜ Eesti Euroopa Liikumise kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium