1-11-3507/19 - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

levitamise ettevalmistamist. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Suur Sõjamäe angaaris paiknenud ainetest eelduslikult sooviti valmistada narkootikume. Seega esmapilgul jääb mulje, et tegu võis olla KarS § 189 järgi kvalifitseeritava teoga. Üllatuslikult on maakohus aga kvalifitseerinud narkootilise aine levitamise ettevalmistamise KarS § 184 järgi. Tõenäoliselt on selline õiguslik lähenemine väär. Kohus jõudis ekslikult veendumusele, et kuriteo ettevalmistamine on jõudnud ettevalmistamise staadiumist katse staadiumi. Ei süüditusaktis ega ka vaidlustatud kohtuotsuses pole näidanud, millisest momendist muutus kuriteo ettevalmistamine kuriteokatseks. Jättes sellele asjaolule tählepanu pööramata, on prokurör süüdistsuaktis ning kohus kohtuotsuses valesti kohaldanud materiaalõigust. Riigikohus on lahendis 3-1-1-17-03 konkreetselt selgitanud, millisest ajamomendist on õiguslikus mõttes tegemist juba süüteokatsega. Selles lahendis on selgitatud piiri tõmbamist süüteo ettevalmistamise ja süüteokatse vahele. Senine ühetaoline kohtupraktika on käsitlenud KarS § 184 lg 2(1) p 1 järgse teona seda, kui isikul on valdus narkootikumide üle, mille maksumuse ületab ca 420 000 krooni. Käesoleval juhul on reaalselt olemasoleva narkootikumide maksumus tunduvalt alla nimetatud rahasumma. Samas KarS § 184 lg 2(1) p 1 tekst nõuab obligatoorselt, et narkootikumid oleks olemas - narkootilise aine suures koguses valmistamine, kui see on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Sõnaühend on toime pandud, räägib ühemõtteliselt lõpule viidud kuriteost. Järelikult, kui veel ei olegi toime pandud narkootilise aine suures koguses valmistamist, siis ei saa olla realiseerunud ka kirjeldatud kuriteo objektiivne koosseis. Süüdistusaktist ei nähtu, et süüdistatavale heidetuks üldse ette seda, et ta faktiliselt valmistanuks narkootikume. Küll aga heidetakse ette nende valmistamise katset. Kuid nagu juba öeldud, ei ole süüditusaktis avatud, millal muutus kirjeldatud kuriteo ettevalmistamine, kuriteo katse staadiumiks. Tõenäoliselt ei olnud süüdistusaktis see asjaolu üldse lõpuni läbimõeldud ning kuriteokatseks loeti ekslikult tegelikult kuriteo ettevalmistamist. Süüdistusaktis ei ole räägitud sellest, et süüdistatav alustanuks äravõetud komponentidest amfeatmiini valmistamist. Asjaolu, et mingi angaarist leitud ämbri seintelt kraabiti kokkku 4,79 grammi amfetamiini, ei tõenda, et süüdistatav valmistanuks selles ämbris narkootikume. Sama hästi võis tegemist olla laenatud ämbriga, mille omanik oli kunagi kuskil amfetamiini valmistanud. Tulenevalt sellest, et süüdistusaktist ei nähtu seda käitumisakti, millega süüdistatav alustanuks kuriteokoosseisu elluviimist, tuleb õiguslikult põhjendatult asuda seisukohale, et süütegu ei olnud ettevalmistamisstaadiumist katse staadiumisse jõudnudki. On ilmselge, et narkootikumide valmistamise lähteainete soetamisele peab veel järgnema nende valmistamise vahetu alustamine. Igal juhul pidanuks süüdistatav tegema veel vähemalt ühe käitumisakti - näiteks segama kogutud ained kokku. Seega ei olnud

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium leiab, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks A.Missuro’le esitatud süüdistus KarS § 189 lg 1 järgi pole eraldi kvalifitseeritav. Väga pikalt ja põhjalikult on kohus esitanud oma põhistuse ka sellest milliste tõendite alusel jõudis kohus veendumuseni, et talle inkrimineeritavad kuriteod on A.Missuro toime pannud ja on nendes ka süüdi. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. Piirdub apellatsioonides esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega. 6.2 Kohus on andnud hinnangu süüdistatava poolt antud ütluste usaldusväärsusele ja ristküsitluse käigus vastuolude ilmnemise tõttu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise kaudu on tuvastanud lahknevused A.Missuro poolt erinevates menetlusstaadiumites antud ütlustes. Otsuses on kohus neid erinevusi analüüsinud ning on seaduslikult jõudnud järeldusele, et süüdistatava poolt antud selgitused erinevate ütluste andmisele ei ole usutavad ega loogilised. Apellatsioonis uuesti esitatud väited sellest, et A.Missuro bioloogilist materjali sattus narkootikumidega seonduvatele esemetele juhuslikult, on maakohtu otsuses erinevate tõendite kõrvutamisega ja tõendite kogumile hinnangu andmisega, jälgitavalt ja loogiliselt juba kummutatud. KrMS § 7 lg 3 sätestatu kohaselt kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistusversiooni paikapidavust tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on otsuses sellisele põhimõttele ka viidanud ning on tõendite kogumi alusel kaitsja ja süüdistatava poolt vaidlustatud asjaoludele oma hinnangu andnud. Kolleegium ei tuvastanud, et oleks jäänud selliseid kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks ja mis annaks aluse otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks või apellatsioonides taotletud õigeksmõistva otsuse tegemiseks.

6.3 Kaitsja pole vaidlustanud maakohtu järeldust, et Suur-Sõjamäe 8a angaarist leiti suures koguses nii amfetamiini, marihuaanat kui amfetamiini valmistamise lähteaineid. On õigest leidnud, et sellises koguses narkootilise aine valdamine on sõltuvalt asjaoludest kvalifitseeritav KarS § 184 erinevate lõigete järgi. Samas on aga kaitsja ekslikult jõudnud järeldusele, et tuvastatav on vaid KarS § 184 sätestatud teo toimepanemiseks vajaliku lähteaine valdamine. Maakohus on tuvastanud KarS § 184 lg 21 p 1 ettenähtud koosseisulised objektiivsed asjaolud ning sisuliselt pole apellandid kohtu järeldusi kummutavat argumentatsiooni esitanud. Nii on kohus tuvastanud, et lisaks lähteainetele ja levitamisele viitavatele esemetele, leiti ja võeti ära suures koguses narkootilist ainet, amfetamiini ja asjaolusid arvestades ning konkreetsest narkootilise aine ja lähteainete kogusest tulenevalt on kohus põhjendatult tuvastanud süüdistatava tegevuses suure varalise kasu saamise eesmärgi subjektiivse külje teo objektiivse külje kaudu. Asjaolu, et angaarist leiti juba valmis amfetamiini sisaldav pulbriga ja ka minigrip kilekott amfetamiini sisaldava pulbriga on süüdistus kajastamist leidnud ja seega ka A.Missurile esitatud ning kaitsja vastupidised väited on ekslikud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul oli tegemist juba narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise objektiivse koosseisu realiseerumisega, seetõttu pole tegemist enam ettevalmistava teoga ja kohus on subsumeerinud toimepandu süüdistuse piiridest väljumata KarS § 184 lg 21 p 1-§ 25 lg 2 järgi. 6.4 Ekslik on kaitsja apellatsioonis esitatud tõlgendus ka KarS § 184 lg 21 p 1 ettenähtud seaduse tekstile. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et KarS § 184 lg 21 ettenähtud sõnaühend, on toime pandud, räägib ühemõtteliselt vaid lõpuleviidud kuriteost. Asjaolu, et tegu on toime pandud ei tähenda mingilgi määral kuriteo lõpuleviimist kuna toimepandud tegu saab jääda ka katsestaadiumisse. Selline sõnaühend ei võta kohtult ära kohustust esitada põhjendus tõendamiseseme asjaolude tuvastatuse osas, sh kuriteo toimepanemise viisi ja muude tehiolude kohta. Samuti põhistada kuriteokoosseisuliste tunnuste olemasolu ja anda hinnang kas toimepandu on kvalifitseeritav lõpuleviidud kuriteona või jäi tegu katsestaadiumisse. Ülaltoodud kaitsja tõlgenduse puhul poleks karistusõiguse eriosa erinevate paragrahvide kvalifitseerivate tunnuste tuvastamisel üldse võimalik isikuid süüdi tunnistada ega karistada KarS § 25 sätteid kohaldades ehk rikutud saaks PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue, mis eeldab, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. 6.5 Missuro on apellatsioonis väitnud, et tema pole kuritegelikku kasu saanud ja seega pole alust konfiskeerimise kohaldamiseks. Maakohus on avanud KarS § 832 ettenähtud mõjutusvahendi kohaldamise alused ning asjakohaselt viidanud ka Riigikohtu lahendis sedastatule. Nagu on kohus märkinud, põhineb KarS § 832 lg 1 kohaldamine asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme

võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb kuritegudest. Antud juhul on kohus sellisele veendumusele jõudnud ja apellatsioonis esitatu sellist järeldust ei kummuta. Apellandi poolt viidatud asjaolu, et vara arestimise määruses pole sularaha summas 237 229,40 krooni märgitud, ei oma antud juhul tähtsust kuna kohus on nimetatud summa konfiskeerimisel kohaldanud KarS § 84 sätteid. Kohus on leidnud, et nimetatud summa ulatuses kontole kantud raha osas on alust jõuda järeldusele, et see on saadud kuritegeliku käitumise tagajärjel, süüdistatav pole sellises summas sularaha legaalset päritolu kohtule usutavalt suutnud tõendada ning kuna nimetatud summa oli ära tarvitatud, konfiskeeris kohus sularaha samas väärtuses KarS § 84 alusel. 6.6 Maakohtu poolt mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 11 aastat vangistust. Kaitsja on sidunud A.Missurole leebema karistuse mõistmise tema tegevuse ümber kvalifitseerimisega kergema süüteo järgi. Kolleegium kvalifikatsiooni muutmiseks seaduslikke aluseid ei tuvastanud ning seega pole mõistetud karistuse tühistamiseks sellisel põhistusel alust. Karistuse mõistmise osas osundab kolleegium, et Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 3-11-10-09/ korduvalt sedastanud, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Apellatsioonikohtul on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohus on Riigikohtu erinevatele asjakohastele lahenditele viidates veenvalt põhistanud mõistetud karistusliiki samuti ka vangistuse reaalse kohaldamise seaduslikkust ja vajadust ning kolleegium täielikult selliste järeldustega nõustub. Apellandid pole toonud esile ainsatki kohtu poolt tähelepanuta jäetud aspekti, mis annaks ringkonnakohtule seadusliku aluse mõistetud karistuse muutmiseks.