Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 22. septembril 2011 kell

Maakohus asus seisukohale, et just A.L-i tegevus oli liiklusõnnetuse otseseks põhjuseks. L.R. i ütlustest nähtub, et ta liikus jalakäijate ülekäigurajal ning jõudis astuda mõne sammu, kui jäi auto alla. Nimetatut kinnitas ka tunnistaja M.O. . Maakohus tuvastas L.R. i ja T.R. ütluste põhjal, et kannatanu liikus jalutuskepiga. Maakohus asus sellest tulenevalt seisukohale, et kannatanu ei liikunud kiiremini kui tavaline jalakäija (arvestades kannatanu vanust ning terviseseisundit liikus ta ilmselt aeglasemini kui tavaline jalakäija) ning A.L oli piisavalt aega, et märgata kannatanut ülekäigurajal, kui A.L oleks olnud piisavalt tähelepanelik ning oleks täitnud LE-s sätestatut. Maakohus viitas ka A.L-i ütlustele, milles ta end süüdi ei tunnistanud. A.L-i ütlustest nähtub samuti, et väljas oli valge, ilm oli päikseline, ta teadis, et ta läheneb jalakäijate ülekäigurajale ning oli teadlik juhi kohustustest sellises kohas. A.L väidab, et kannatanu ilmus auto ette ootamatult, aga maakohus pööras veelkord tähelepanu sellele, et kannatanu näol on tegemist vanuriga, kes käis jalutuskepi abil ning sellepärast ei oleks tal füüsiliselt olnud võimalik nii liikuda kiiresti, et tema ilmumine ülekäigurajale oleks olnud ootamatu. Maakohus asus seisukohale, et eelnimetatud tõendid kinnitavad, et A.L lihtsalt ei pööranud piisavalt tähelepanu olukorrale, ei täitnud juhi kohustust piisavalt vähendada kiirust või peatuda, mille tagajärjeks oligi liiklusõnnetus. Lisaks tugines maakohus Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohale kriminaalasjas nr 3-1-1-104-00. Seega on maakohtu hinnangul tuvastatud, et A.L rikkus LS § 44, § 46, § 64 ning § 123. Maakohus märkis, et A.L-i puhul on tegemist isikuga, kelle juhtimiskogemus ulatub 43 aastani, ta oli teadlik ülalnimetatud LE sätetest ning vaatamata sellele rikkus neid. Maakohus asus seisukohale, et eelnimetatud tõenditega kogumis on tõendatud, et A.L rikkus tahtlikult liiklusnõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse. Lisaks hindas maakohus ka liiklustehnilist ekspertiisiakti nr LL-162-09/2580, mille kohaselt võis liiklusohtliku olukorra tekitada jalakäija asudes reguleerimata ülekäigurajal teed ületama veendumata selles, et läheneva sõiduki juht on teda märganud ja asunud sõiduki kiirust vähendama; samuti märkis ekspert, et võimalust, et sõidukijuhil puudus tehniline võimalus jalakäijale pealesõitu vältida, ei saa välistada. Siinkohal asus maakohus seisukohale, et antud juhul väljus ekspert oma pädevuse piiridest ning püüdis vastata juriidiliste küsimustele, mis ei kuulu tema pädevusse ning tema arvamus ei saa olla kohtule siduvaks. Samuti pööras maakohus tähelepanu sellele, et eksperdi vastused on oletuslikud. Maakohus leidis, et kuna teiste menetluses kogutud tõenditega on tuvastatud, et just nimelt A.L-i tegevus põhjustas liiklusõnnetuse, ei saa antud eksperdiarvamus olla A.L-i õigeksmõistmise aluseks. Seega esinevad maakohtu arvates süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus leidis, et A.L-i suhtes karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esine. Lisaks arvestas maakohus, et süüdistatav pani toime tahtliku teise astme kuriteo, ta on varem kohtu poolt karistamata. Samuti arvestas maakohus tahtluse liiki ning süüdistatava süü astet kuriteo toimepanemisel, nagu ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Viimatinimetatust nähtub maakohtu arvates, et ta kahetseb toimepandut. Ühtlasi arvestas maakohus A.L-i vanust ning asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud juba rohkem kui 2 aastat. Eeltoodut arvestades pidas maakohus võimalikuks karistada A.L KarS § 422 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast leebema karistusega ning tingimisi mitte pöörata mõistetud vangistust täitmisele, määrates talle minimaalse katseaja. Vaatamata sellele, et A.L-i süü leidis kohtus tõendamist, ei tunnistanud A.L oma süüd ja püüdis maakohtu hinnangul õigustada enda lubamatut käitumist liikluses. Seoses sellega asus maakohus seisukohale, et A.L-i puhul eksisteerib tõenäoline risk uute samalaadsete

õigusvastaste liiklussüütegude toimepanemiseks tema poolt. Seoses sellega ja võttes arvesse, et tegemist on ohutu liiklemise eeskirjade rikkumisega seotud kuriteoga, mille tagajärjed on rasked, ning selleks, et aidata A.L paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, pidas maakohus vajalikuks kohaldada A.L-i suhtes ka lisakaristust. Maakohus, arvestades, et A.L on varem liiklussüütegude eest karistamata, leidis, et lisakaristuse pikkus võib olla alla keskmise määra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KarS § 422 lg 1 järgi ning uue otsuse tegemist, millega tema talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. A.L on arvamusel, et kohtueelne ja kohtulik uurimine on läbi viidud ühekülgselt ning süüdistava kallakuga. Nii näiteks viidi liiklustehniline ekspertiis läbi alles mitmekordset tungivat nõudmist. Ühtlasi viidi 2 aasta jooksul, kui uurimine kestis, läbi üksnes formaalsed uurimistoimingud. Süüdistuses süüdistatakse A.L LE § 44, § 46, § 64 ja § 123 rikkumises, kuid mitte ükski tõenditest ei sisalda kinnitusi eelnimetatud LE rikkumiste kohta, vaid ainult fakti toimumise kohta, jalakäijale otsasõidu aja ja koha ning talle tekitatud eluohtlike kehavigastuste kohta. A.L-i hinnangul on süüdistus pealiskaudne ja formaalne ning ei sisalda konkreetseid rikkumisi, vaid üldisi fraase LS-ist ja LE-st. Lisaks on A.L-i arvates kerkinud üles mitmeid küsimusi.

tähelepanu teele ja jalakäijate ülekäigu kohale, kus liiklusõnnetus toimus, ei kajastanud kohus seda asjaolu kohtuotsuses. A.L selgitab, et eelnimetatud fotod on tehtud kaitsja poolt 17.09.2010 kella 10.20 ajal äärmise parempoolse sõiduraja keskelt, tema sõidukist, so sõiduki liikumise suunast, 11 m, 22 m ja 33 m kauguselt jalakäijate ülekäigu kohast. Apellatsioonis põhjendab A.L, miks on fotod tehtud eelmärgitud kaugustelt. Esiteks selle tõttu, et kindlaks on tehtud asjaolu, mille kohaselt liigub sõiduk sõidukiirusel 40 km/h 11 m/s ja sellepärast on aluseks võetud 3 s, 2 s ja 1 s. See on sõiduki liikumise aeg jalakäijate ülekäigukohani. Teiseks on 3 sekundit aeg, mis on vajalik, et juht, nähes takistust mõistaks seda ja aju annaks signaali jalale. Pidurdamine kuni sõiduki täieliku peatumiseni on 40 km/h sõidukiiruse puhul kuival asfaldil 7 m. A.L-i hinnangul järeldub tehtud fotode analüüsist, et kui jalakäija asub enne astumist sõiduteele sõiduki vahetus läheduses, pole võimalik teda märgata. A.L märgib, et teada on asjaolu, et otsasõit toimus äärmise parempoolse sõiduraja keskel, so umbes 1,5 m kaugusel sõidutee parempoolsest servast (nähtub skeemilt ja sõiduki vigastustest ning kinnitavad ka tunnistaja M.O. ütlused). See tähendab, et kui sõiduk oli ajaliselt 3 s kaugusel ülekäigukohast, oli jalakäija mitte vähem kui 1,5 m kaugusel sõidutee äärest kõnniteel (otsasõidu kohast 3 meetri kaugusel). A.L märgib, et fotodel nähtub, et paremal pool haljasalal kasvavad puud, põõsas ja liiklusmärgi post, mis piiravad juhi nähtavust, eriti aga liikumisel. Selle tulemusena tekib pilt justkui katkematust seinast ja pole võimalik näha, mis selle taga toimub. Arvestada tuleb A.L-i hinnangul ka jalakäija tumeda riietusega, mille vaatlust pole millegipärast tehtud ja toimiku juurde kui asitõendit lisatud, kuigi riided olid politseis. Eelnevast järeldub A.L-i arvates, miks ta jalakäijat ei märganud. A.L-i arvates on ilmne, et jalakäija oli pidevas liikumises ja astus sõiduteele ilma peatumata, siis kui sõiduauto oli ülekäigukohast ajaliselt umbes 1 s kaugusel. Selle aja jooksul jõudis jalakäija läbida 1–1,5 meetrit. Samas ei jõudnud selle aja jooksul A.L aga isegi silma pilgutada, seda enam midagi füüsiliselt ette võtta. Ühtlasi selgitab A.L, et ettevaatuse mõttes ei hakanud ta peale otsasõitu järsult pidurdama, et vältida jalakäijale veel raskemate kehavigastuste põhjustamist (järsul pidurdamisel veerevad kapotil olevad esemed maha ja sattuvad rataste alla). A.L rõhutab veelkord, et eelkäsitletud asjaolud on leidnud kinnitust ka süüdistusaktis, kus tunnistatakse, et jalakäija viibis sellises füüsilises seisundis, mille tulemusena võis ta astuda sõiduteele veendumata selles, et juht on teda märganud ja alustanud kiiruse vähendamist. Nimetatut on käsitletud ka liiklustehnilises ekspertiisis, kus ekspert ei välista võimalust, et liiklusohtliku olukorra põhjustajaks võis olla jalakäija ja et juhil võis puududa tehniline võimalus otsasõitu vältida. Nimetatud tõendile ei ole kohus otsuses mingit tähelepanu pööranud. Kui kõik eeltoodu tegelikkusele ei vasta, siis ei saa A.L-i uskuda, et ta ei näinud jalakäijat. Kui A.L jalakäijat nägi, siis pidi ta väga hästi aru saama, et edasiliikumisel sooritab ta vältimatult jalakäijale otsasõidu ning soovima seda, mis tähendaks, et ta sooritas tahtliku otsasõidu. Sellisel juhul on vajalik mõista tema üle kohut KarS § 118 järgi, kuid A.L märgib, et ta ei ole suuteline sellisteks tegudeks. Nimetatut kinnitavad toimikus olevad dokumendid (iseloomustus ja tõend töökohast, tõend selle kohta, et A.L pole mingisuguseid liikluseeskirjade rikkumisi ja juhi tegutsemine peale liiklusõnnetust). A.L-i hinnangul sisaldavad kriminaalmenetluse materjalid tõendeid selle kohta, et vaadeldavas liiklusolukorras puudus tal võimalus otsasõitu vältida ja ta püüdis oma tegevusega väljuda olukorrast vähima kahju tekitamisega. A.L ei näinud jalakäijat, kuigi seda on väga raske uskuda ning alati on võimalik etteheiteid teha, et oleks pidanud olema veel tähelepanelikum ja ettevaatlikum, kuid mitte üle inimvõimete piiri ja mitte rohkem kui konkreetsed olud seda võimaldavad. A.L-i arvates kinnitavad toimiku materjalid seda, et selle liiklusõnnetuse põhjuseks oli LE jäme rikkumine jalakäija poolt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Kõik eelviidatud LS-ist (teo toimepanemise ajal kehtinud LE-st) tulenevad sätted reguleerivad juhi kohustusi olla tähelepanelik liikluses vähemkaitstud osalejate, sh jalakäijate, suhtes ja neile kahju tekitamises ning kohustust olla valmis reageerima reguleerimata ülekäigurajal vajadusel sõidukiiruse vähendamise või sõiduki peatamisega. Kuivõrd sõidukijuht on aktiivses liikluses võrreldes teiste liiklejatega suurema ohu allikaks, tuleb juhil olla äärmiselt tähelepanelik ja hoolikas ning võimaluse korral ennetada tema tegevusest tulenevat ohtu vähemkaitstud liiklejatele, sh jalakäijatele. Sealjuures on oluline, et mootorsõiduki juhist tulenev oht ei pruugi ulatuda ühe kannatanuni, vaid paljude inimesteni. Ringkonnakohtu hinnangul on A.L-ile süüdistuses etteheidetud normide puhul tegemist viidetega erinevatele juhi kohustustele, mida juhilt oodatakse hoolsa käitumise korral. Seega on tegemist hoolsuskohustusega, mille järgmist mootorsõiduki juhilt liikluses oodatakse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjakohaselt L.R. i, T.R. ja M.O. ütlustest järeldanud, et kannatanu ei liikunud kiiremini kui tavaline liikleja ning A.L oli piisavalt aega, märkamaks kannatanut ülekäigurajal, kui A.L oleks olnud piisavalt tähelepanelik ning oleks järginud LE-s (alates 01.07.2011 LS-is) sätestatut. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid kinnitavad, et A.L lihtsalt ei pööranud piisavalt tähelepanu olukorrale, ei täitnud juhi kohustust piisavalt vähendada kiirust või peatuda. Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohus sisuliselt jaatanud, et A.L on rikkunud liiklusnõudeid ettevaatamatusest, mitte tahtlikult, kuigi lõppjäreldustes vääralt lugenud tuvastatuks A.L-i poolt liiklusnõuete rikkumise tahtlikult. Hooletust on ringkonnakohtu arvates põhimõtteliselt jaatanud ka A.L ise, selgitades ringkonnakohtu istungil, et ta ei näinud jalakäijat enne kui viimane oli tema auto kapotil. Samas on A.L märkinud, et tema jaoks oli tegemist ohtliku ristmikuga halva nähtavuse tõttu. Nimetatud halba nähtavust kinnitavad A.L-i hinnangul ka maakohtu istungil esitatud A.L-i kaitsja poolt koostatud fototabelid (2 kd, tl 76–77). Lisaks on märkimisväärne, et maakohtu istungil on A.L möönnud, et võib-olla vaatas ta tol hetkel kõrvale (2 kd, tl 90). Sellest järeldub ringkonnakohtu hinnangul, et tõenäoliselt saanuks A.L , lähenedes ohtlikule, so halva nähtavusega, reguleerimata ülekäigurajale, tähelepaneliku ja ettenägeliku juhina vähendada kiirust veelgi, veendumaks, et ülekäigurajale ei ole astumas jalakäijaid või olema valmis kiiruse vähendamiseks või koguni sõiduki peatumiseks, selleks, et võimaluse korral vältida otsasõitu jalakäijast kannatanule. Vähetähtis ei ole ringkonnakohtu arvates tuvastatud asjaolu, et kannatanu on 74-aastane pensionär, kes liikus jalatuskepi abil, kuna nimetatud asjaolude tõttu on ebatõenäoline, et kannatanu saanuks ootamatult teele joosta või mingil viisil oodatust kiiremini reguleerimata ülekäigurada ületama hakata, üllatades tähelepanelikku ja hoolsat mootorsõiduki juhti enda ootamatu ilmumisega ülekäigurajale. Siinkohal on oluline rõhutada, et reguleerimata ülekäigurada on mootorsõiduki juhi jaoks koht, kus eesõigust juhi ees omab vaieldamatult jalakäija.

KrMS § 95 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab KrMS-is sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Liiklustehnilisest ekspertiisiaktist nr LL-16209/2580 nähtub, et eksperdile on esitatud järgmised küsimused: kumb liiklusõnnetuse osalistest lõi reaalse ohuolukorra, millisel ajahetkel ja kus kohal nad sellel ajal paiknesid; kui suur võis olla sõiduauto Hyundai Sonata kiirus ohu tekkimise momendil; kas sõiduauto juht võis selles olukorras kokkupõrget vältida (1 kd, tl 70). Ringkonnakohus leiab, et lähtudes ekspertiisiakti kirjeldavast osas ei ole ekspert, vastates eelnimetatud küsimustele, ületanud oma pädevuse piire ega andnud oma arvamuses juriidilist hinnangut, vaid eksperdina lähtunud talle esitatud andmetest, analüüsinud jalakäija ja mootorsõiduki vahel juhtunu asjaolusid ning selle võimalikku põhjustajat. Sealjuures ei ole ekspert arvamuses andnud hinnangut, kas ja kes ja milliseid kohustusi on rikkunud, vaid arvestanud lähteandmetest tulenevalt nii jalakäija kui ka sõiduki keskmise kiiruse (algkiirus), sõidukijuhi reageerimisaja, sõiduki pidurdusteekonna ning aeglustamiseks vajaliku aja. Saadud tulemuste pinnalt andnud arvamuse, kas sõidukijuhil oli võimalik pealesõitu jalakäijale vältida või mitte, st kas esitatud andmete pinnalt oli juhil aega reageerimiseks ja kiiruse vähendamiseks või sõiduki peatamiseks või mitte.

tunnistanud, ei ole ta kannatanule otsasõitmist eitanud. Vastupidi, A.L on kinnitanud kannatanule otsasõitmise asjaolu. Maakohus on asjakohaselt viidanud ka isiku ekspertiisiaktile nr 23, mille ekspertarvamuses on välja toodud L.R. i vigastused, mis põhjustasid vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr 266 tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 kohaselt ohu L.R. i elule (1 kd, tl 52). Ringkonnakohus leiab, et kannatanu L.R. ei oleks saanud ekspertarvamuses toodud raskeid tervisekahjustusi, kui A.L ei oleks mootorsõiduki juhina olnud 17.09.2008 kella 10.20 ajal hooletu ning eiranud süüdistuses toodud sätteid.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi A.L on ettevaatamatusest toime pannud liiklusnõuete rikkumise, mille tagajärjel on põhjustatud kannatanule raskeid tagajärgi, on lisakaristuse kohaldamisel esmatähtis sellegipoolest kaaluda selle põhjendatust ja otstarbekust, kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohtu jaoks obligatoorne. Ringkonnakohtu hinnangul ei täidaks käesoleval ajal lisakaristuse kohaldamine A.L-i suhtes eesmärki – ühiskonna turvalisuse tagamine – arvestades, et A.L puuduvad varasemad väärteokaristused, sh liiklusalaste süütegude eest, mistõttu puudub alus arvata, et temast lähtuks edaspidiselt aktiivses liikluses oht uute süütegude toimepanemiseks. Samuti ei täidaks lisakaristuse kohaldamine eripreventiivset eesmärki, kuna A.L on pikaajalise juhtimisstaažiga, so 43 aastat, mis tähendab, et A.L on olnud pikaajaline liikluses osaleja, kes on selle aja jooksul käitunud õiguspäraselt, kohusetundlikult ning arvestavalt teiste liikluses osalejatega. Vähetähtis ei ole ringkonnakohtu arvates asjaolu, et A.L on pikaajaline töökogemus kiirabi autojuhina, so alates 16.05.1995 kuni 26.07.2008 (2 kd, tl 74), milline ametikoht teadaolevalt eeldab efektiivset ja kiiret tegutsemist liikluses, tagades samal ajal teiste liiklejate turvalisuse. Lisaks on A.L talle etteheidetava teo toime pannud 17.09.2008, mistõttu on ringkonnakohtu arvates käesoleval ajal temalt juhtimisõiguse äravõtmine, arvestades, et A.L on alates sellest ajast osalenud liikluses õiguspäraselt, ka tarbetu.

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.