Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

F.G jätis sõlmimata autori õiguste valdajatega (so Lembi Laansalu, Helle Anniko, Silver Anniko (junior), Sirje Reinmets, Eveli Nikolajevski ja Tiiu Anniko) litsentsilepingu Silver Anniko romaani „Rusikad“ reprodutseerimiseks. Silver Anniko romaani „Rusikad“ reprodutseerimisega ilma autori õiguste valdajate vastava loata rikkus F.G AutÕS § 13 lg 1 p 1 ja § 46 lg 1 (teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel). Kuna teos oli reprodutseeritud ilma autori õiguste valdajate loata, siis vastavalt AutÕS §-le 801 on tegemist piraatkoopiaga. Pärast seda, kui Silver Anniko romaan „Rusikad“ oli reprodutseeritud ilma autori õiguste valdajate loata, oli F.G, kui Novo Grupp OÜ esindaja, poolt korraldatud piraatkoopiate müük erinevate poodide kaudu. Selleks oli 06.11.2009 sõlmitud Novo Grupp OÜ juhatuse liige F.G ja Elton Invest OÜ juhatuse liige Vello Purre vahel leping, mille järgi pidi Elton Invest OÜ korraldama reprodutseeritud Silver Anniko romaani „Rusikad“ jaemüüki. Samuti oli F.G poolt korraldatud novembris 2009 ebaseaduslikult reprodutseeritud romaani „Rusikad“ müük internetilehe www.rusikad.info vahendusel. Seega pani F.G teose reprodutseerimisega levitamise eesmärgil ilma teose autori õiguste valdajate loata toime KarS § 222 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so piraatkoopia valmistamise levitamise eesmärgil. Piraatkoopiate reprodutseerimise ja levitamise tagajärjel oleks pidanud OÜ Novo Grupp saama varalist kasumit. Seega F.G, olles OÜ Novo Grupp juhatuse liige ehk KarS § 14 lg 1 mõistes juhtivtöötaja, reprodutseeris teose levitamise eesmärgil ilma teose autori õiguste valdajate loata OÜ Novo Grupp huvides, mistõttu pani OÜ Novo Grupp toime KarS § 222 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so piraatkoopia valmistamise levitamise eesmärgil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(7)

või kohtusse ning kõigi talle teadaolevate süüteo asjaolude täielikku avaldamist. Kui aga süüteo toimepannud isik ise küll vabatahtlikult süü ülestunnistamisele ei ilmunud, kuid kriminaalmenetluse käigus andis ütlusi, milles tunnistas puhtsüdamlikult oma tegu ja vabandas kannatanute ees, on tegemist puhtsüdamliku kahetsusega, kuid mitte süü ülestunnistamisele ilmumisega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana ülekuulamisel ei ole F.G end kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. Ta on selgitanud, et süüdistuses kirjeldatud toimingud on ta teinud, kuid puudub kuriteokoosseis, sest enne toimingute tegemist püüdis ta Silver Anniko pärijaid välja selgitada. Ajaks, mil raamatu trükkimise protsess oli juba käivitunud, ta enam pärijaid ei otsinud. Ta lootis, et kui pärast raamatu ilmumist pärijad välja ilmuvad, siis on võimalik nendega alati kokku leppida. Maakohtu istungil tunnistas F.G end süüdi ja ülekuulamist ei soovinud. Kohtule on ta siiski vastanud, et kannatanute poolt esitatud tsiviilhagi on täielikult hüvitatud. Raamatu väljaandmiseks tegi ta kulutusi 300 000 krooni, kuid kasu sai ligi 30 000 krooni. Ringkonnakohtu istungil F.G tunnistas samuti, et ta on talle omistatud tegevused toime pannud, pärast reprodutseerimise algust ta enam pärijaid ei otsinud ja arvas, et kui pärast raamatu ilmumist pärijad välja ilmuvad, siis lootis ta nendega kokku leppida. Milles see kokkulepe täpsemalt pidi seisnema, seda ei osanud ta selgitada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olegi sellel asjaolul tähtsust, sest raamatu ilmumise ajaks oli kuritegu juba toime pandud. Seega ei ole F.G end kuriteo toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud, kahetsenud ega kannatanu ees vabandanud. Neid asjaolusid arvesse võttes nõustub kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et maakohus on F.G karistust kergendavaks asjaoluks lugenud põhjendamatult KrMS § 57 lg 1 p-s 3 loetletud puhtsüdamliku kahetsuse. 4.2 Teiseks käsitleb kohtukolleegium apellatsiooni väidet selle kohta, et maakohus on F.G karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 1 sätestatud omakasu motiivi põhjendamatult arvestamata jätnud. Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et süüdistatav reprodutseeris teost mitte lihtsalt levitamise eesmärgil, vaid ta soovis oma tegevuse tulemusel kasumit teenida. Eeldatav tulu pidi ulatuma 1,3 miljoni kroonini ehk umbes 83 000 eurot. Loodetud tulu jäi süüdistataval saamata üksnes õiguskaitseorganite sekkumise tõttu. Omakasu motiiv avaldub eriti ilmekalt süüdistatava käitumises kriminaalmenetluse käigus, kui enamik piraatkoopiaid olid juba kohtumääruse alusel arestitud ja müügilt kõrvaldatud. Pärast piraatkoopiate müügi peatamist poodides ilmus välireklaam tekstiga „ Lettidelt korjatud kultusromaan on tagasi“ viitega internetilehele ning piraatkoopiate müük jätkus Internetis. Seega kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohus on karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 1 sätestatud omakasu motiivi põhjendatult arvestamata jätnud. 4.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellandi kriitikal F.G-le mõistetud rahalise karistuse määra kohta. Süüdistatavale mõistetud karistusliigil ei pea kohtukolleegium vajalikuks peatuda, sest karistuse liiki ei ole ringkonnakohtus vaidlustatud. KarS § 222 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Seega mõisteti F.G-le rahaline karistus minimaalmääras. Siinjuures kohtukolleegium märgib, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ning kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega. F.G-le minimaalse rahalise karistuse mõistmist on maakohus põhjendanud sellega, et ta on varem kohtu poolt karistamata ning ta on ise kandnud seoses kuriteo toimepanemisega rahalisi kulutusi ligi 20 000 euro ulatuses. Kohtukolleegium nende põhjendustega ei nõustu, sest kriminaalasja materjalide kohaselt kandis kulutusi mitte F.G, vaid OÜ Novo Grupp.

5(7)

Lisaks sellele on alusetu arvesse võtta kuriteo toimepanemisega kaasnevaid kulusid. Süüdistatav võtab endale alati teadlikult riski, et tabamise korral jääb ta kuriteo toimepanemisele tehtud kulutustest ilma. F.G oli ka kuriteo toimepanemise ajal kohtu poolt karistamata isik, kuid vaatamata sellele ei takistanud see asjaolu teda kuritegu toime panemast. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium apellandi väidetega selles, et F.G süü ei ole väike, karistust raskendavaks asjaoluks on omakasu, karistust kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine, mistõttu talle tuleb mõista rahaline karistus 350 päevamäära summas 4161,50 eurot (päevamäär 11,89 eurot). Kuna kriminaalasja arutati lühimenetluses, siis KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 2774, 34 eurot. Sellise karistuse mõistmist oli taotlenud maakohtus ka prokurör ning ringkonnakohtus jätkas ta selle seisukoha toetamist. 4.4 Viimasena käsitleb kohtukolleegium apellatsiooni väidet, et OÜ Novo Gruppile mõistetud rahalisest karistusest KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi vabastamine on mittevastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. Riigikohus on olnud oma praktikas aastate vältel kindlal seisukohal, et karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6(7)

väitega, et reaalne rahalise karistuse kandmine võiks tekitada OÜ-le Novo Grupp majanduslikke raskusi. Eelnevaid põhjendusi arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse OÜ-le Novo Grupp ärakandmisele kuuluva rahalise karistuse KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata jätmise osas.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Urmas Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.