1-10-14803/21 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Esmalt käsitleb kohtukolleegium apellatsioonis tõstatatud faktiliste asjaolude tõendatusega seotud küsimusi. Harju Maakohtu otsuses on märgitud, et XX kõigepealt tõukas kätega rinnapiirkonda ja „seejärel lõi temale käe ja jalaga lõua-kaela piirkonda, mille tulemusena RR kaotas tasakaalu ning kukkus selili asfaldile.“ Seega on maakohus lugenud tõendatuks, et XX lõi tõuklemise järel RR nii käega kui jalaga. Vaidlus puudub selles, et esialgne sõnelus kasvas üle vastastikuseks tõuklemiseks. Tõuklemist nägid oma ütluste kohaselt tunnistajad LL (kd II; tl 23 pöördel), QQ (kd II, tl 28), JJ (kd II; tl 33 pöördel) ja SS (kd II; tl 38), samuti möönis tõuklemist süüdistatav XX ise (kd II; tl 49/49 pöördel). Lisaks eelnevatele andis ütlusi selle kohta, et mõlema auto juhid „vehkisid“ vastastikku, tunnistaja LL, kuid nimetatud ütlused tuleb ses osas jätta tõendite kogumist välja, kuna prokurörile vastates mainis tunnistaja, et ise toimunut ses osas ei mäletanud, vaid tugines JJ räägitule (kd II; 30 pöördel). Nimetatud tunnistajatest QQ (kd II; tl 28/28 pöördel) ega LL (kd II; tl 31) konflikti lõppu ei näinud. Tunnistajad LL (kd II; tl 24) ja JJ (kd II; tl 34) väitsid, et XX lõi kannatanut jalaga ning selle tulemusel kannatanu kukkus. XX ise (kd II; tl 49 pöördel) ja tunnistaja SS (kd II; tl 38/38 pöördel) väitsid aga, et RR kukkus käelöögi tulemusel. Mitte ühegi isiku ütlustes ei ole mainitud, et XX oleks RR kaela või pea piirkonda löönud nii käega kui jalaga. Kuna ükski tunnistajatest, kes olid konflikti seisukohalt kõrvalseisjad, s.o ei kuulunud kummagi osapoole leeri, ei ole maininud, et XX lõi RR käega, XX ja temaga koos olnud SS väidavad aga, et käelöök oligi see löök, mille tulemusel RR kukkus, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud, et XX lõi RR näo-kaela piirkonda nii käega kui jalaga. Küll peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule tõendatuks seda, et XX lõi RR jalaga lõua-kaela piirkonda ning selle tulemusel kannatanu kukkus selili asfaldile. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, ei tundnud jalalöögist rääkinud tunnistajad teineteist ega ka konflikti osapooli, mistõttu pole neil põhjust anda kogetule mittevastavaid ütlusi. Usutav ei ole aga see, et tunnistajad eksisid –

nagu leiab apellant – ja pidasid käelööki jalalöögiks. Löömine toimus 18. augustil 2009. a kella 17.30 paiku, seega valgel ajal. Ka ei olnud tunnistaja LL konflikti osapooltest nii kaugel, et tal ei oleks olnud võimalik piisavalt hästi näha seda, kas lüüakse käega või jalaga. Nimelt parkis LL sõnul RR oma auto tema auto kõrvale (kd II; tl 23), kõigi tunnistajate ütluste kohaselt parkis XX oma auto risti RR auto taha. Kuigi ka tunnistaja LL ütluste kohaselt liikusid RR ja XX konflikti lõpu poole rohkem parkla keskele, ei nähtu ühegi tunnistaja ütlustest, et RR ja XX oleks tüli käigus oma autodest väga kaugele läinud. Ka ei saanud väga kaugel olla tunnistaja JJ, kuna ta oskas anda muuhulgas ütlusi sõneluse sisu kohta (kd II; tl 33 pöördel). Lisaks on mõlemad tunnistajad ülejäänud sündmuste käigu (autode saabumine, sõnelus, tõuklemine, RR kukkumisele järgnenu) andnud ütlusi, mis haakuvad nii omavahel kui teiste tunnistajate (TS, LL) ütlustega. Arvestades, et tunnistajad olid võimelised tajuma õigesti ülejäänud sündmustikku, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust, miks pidanuks tunnistajad eksima just löögi osas. Asjaolu, et kumbki tunnistajatest, kes väitsid, et XX lõi RR jalaga, ei osanud jalalööki kirjeldada, ei tähenda tingimata, et oleks alust kahelda jalalöögi toimumise faktis endas. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et tunnistajad ei oleks olnud kindlad väites, et just jalalöök oli see, mille tulemusel RR peaga vastu asfalti kukkus. JJ ütluste kohaselt teda veel üllatas, et on võimalik jalaga nii kõrgele lüüa (kd II; tl 35). On selge, et taolist mõtet poleks tekkinud, kui ta ei oleks näinud just jalaga löömist. Tunnistaja LL selgitas seda, miks ta ei oska lööki kirjeldada, sellega, et „see [löömine] käis ruttu“ (kd II; tl 24) Tunnistaja JJ aga vastas küsimusele, kuidas jalalöök täpselt toimus, et ta ei mäleta (kd II; tl 34/34 pöördel). Kohtukolleegiumi arvates on mõistetav, et kõrvalseisjad ei pruukinud pöörata sellele, kuidas löömine toimus, erilist tähelepanu ega oska seda hiljem kirjeldada. Ka oli maakohtu istungi ajaks sündmusest möödunud üle pooleteise aasta. Asjaolu, et ühe tunnistaja väitel kestis konflikt 1 minut, teise sõnul 5 minutit, ei ole aga selline vastuolu, mis seaks tunnistajate ütlused tervikuna kahtluse alla. Ilma kella vaatamata on mingi sündmuse ajalist kulgu raske täpselt hinnata ja kõik sellised väited on ilmselgelt umbkaudsed. Pigem kohtukolleegiumi hinnangul need väited kinnitavad teineteist, kuna mõlema tunnistajate ütluste kohaselt leidis sündmus aset lühikese aja jooksul. Seda kinnitavad ka teiste tunnistajate ütlused (TS – „5 minutit“, LL – „maksimaalselt 5 minutit“). Pigem just LL ja JJ kui XX ja SS väiteid kinnitab ka eksperdiarvamuse punktis 5 märgitu, mille kohaselt olid kannatanul huulte limaskestal põrutushaavad. Kuigi ekspert märgib, et vigastuste täpsem kirjeldus puudub ja nende lokalisatsiooni ning raskust pole seetõttu võimalik hinnata, väärib kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu, et nimetatud haavu on haigusloo kohaselt õmmeldud (kd I; tl 39). On üldteada, et kergete ja väikeste vigastuste õmblemiseks vajadust ei ole. Seega räägivad nimetatud vigastused vastu XX (kd II; tl 49 pöördel-50 pöördel) ja SS (kd II; tl 38) ütlustele selle kohta, et XX vaid riivas käega kannatanut lõua piirkonda ega tabanud teda tugevalt ning, et kannatanu kukkumise tingis komistamine, kui viimane tagasi astus. 5.1 Kohtukolleegium peab põhjendatuks ja õiguspäraseks maakohtu poolt mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkust vangistust. Kuna KarS § 117 lg 1 näebki ainsa karistusliigina ette vangistuse, oligi KarS § 63 lg 1 alusel ideaalkogumi eest karistust mõistes ainsaks võimalikuks karistusliigiks vangistus. Mõistetud pooleteiseaastane vangistus vastab KarS § 117 lg 1 keskmisele määrale, mistõttu ei ole toimepandud kuriteo asjaolusid arvestades mingit alust pidada mõistetud karistust ülemäära karmiks. Maakohus on toonud õigustatult välja selle, et kuigi RR surma põhjustas XX ettevaatamatusest, on tegu, mis nimetatud tagajärje kaasa tõi, pandud toime tahtlikult. S.t XX tahtlikult lõi RR, ei osanud aga ette näha, et RR selle tulemusena nii õnnetult kuklaga vastu asfalti kukub, et see toob kaasa tema surma. Kuigi ringkonnakohus jättis tuvastatud asjaolude hulgast välja käega näo-kaela piirkonda löömise, ei muuda see toimunu tervikpilti ega anna alust maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks.

5.2 Süü suurust mõjutab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et traagiliselt lõppenud tüli tekkis tühisel ajendil. Kuigi teisele isikule keskmise sõrme näitamine on solvav žest, kujutas sellele järgnenud XX käitumine (teisele autole järele sõitmine, selle kinni parkimine, vali selgituse nõudmine) endast ülereageerimist. Taoline käitumine on ilmselgelt tajutav ründavana, mitte aga olukorda lahendavana. Nii oli tunnistajate ütlustest tulenevalt XX konfliktis algusest peale agressiivsem pool. Tunnistaja LL kirjelduse kohaselt oli Volkswageni juht rahulikum, teised tulid aga konkreetselt tüli norima. Tunnistaja TS – kes hilisemat tõuklemist ja löömist ei näinud – sõnade kohaselt oli ühel Citroenist väljunud poistest juba sõneluse ajal käsi rusikas. 5.3 Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et ka süüdistatava käitumine vahetult pärast lööki ja kannatanu kukkumist ei räägi väikse süü kasuks. Kaitsja leiab, et sündmuskohalt lahkumise soov ei näita mitte isiku küünilisust või hoolimatust, vaid vastupidiselt seda, et ta ei osanud aimatagi, et kannatanul võib olla tekkinud mingi tõsisem vigastus. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab see aga ükskõiksust kannatanu saatuse suhtes – ka juhul, kui löök oli XX arvates kerge, oleks pidanud tekitama küsimusi, miks kannatanu pärast kukkumist lamama jäi. 5.4 Mis puutub puhtsüdamliku kahetsuse arvesse võtmisse, siis KarS § 57 ei sätesta mingisugust määra, kui palju kergendav asjaolu karistust kergendab. Kuivõrd kohus on olukorras, kus karistus on mõistetud kahe ideaalkonkurentsis oleva kuriteo eest, millest üks on pandud toime tahtlikult, mõistnud karistuse raskema sanktsiooni keskmises määras, leiab ringkonnakohus, et maakohus on avaldatud kahetsust arvestanud. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et süü maht, mida süüdistatav tunnistas, ei olnud faktiliselt täielik. Võrreldes kohtu poolt tõendatuks loetuga on XX näidanud oma süüd väiksemana, väites, et lõi pea-kaela piirkonda vaid käega ja sellegagi tabas vaid riivamisi. Loomulikult on süüdistataval õigus kirjeldada sündmust sellisena, nagu see tema hinnangul oli, kuid kui kohus loeb tõendatuks teistsugused asjaolud, tähendab süüdistatava teine versioon toimunust, et süüdistatav ei ole saanud avaldada kahetsust sellise teo pärast, milles ta süüdi mõisteti. 5.5 Ringkonnakohus leiab aga, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus määras, et mõistetud karistusest tuleb ära kanda kuus kuud vangistust. Selles osas tuleb teha uus otsustus ja määrata, et ära tuleb kanda 1 kuu ja 26 päeva vangistust. Ülejäänud osas jätta vangistus täitmisele pööramata, kui XX ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus jätta karistus osaliselt täitmisele pööramata, oli XX isikut ja teo asjaolusid arvestades iseenesest põhjendatud, kuid maakohtu otsustus tuleb tühistada ärakandmisele kuuluva karistuse pikkuse osas. Riigikohtu praktika kohaselt võib kohus määrata, et – lühike – osa vangistustest tuleb ära kanda, siis, kui ta, olles kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse ärakandmisele kuuluvat osa käsitada nn šokivangistusena. Käesoleval juhul ei ole XX isikut arvestades mõistlik vangistuse reaalne ärakandmine – XX-l puuduvad varasemad kriminaalkaristused, tal on üks kehtiv väärteokaristus. Tegemist on üliõpilasega. Samas on konkreetset tegu iseloomustavad asjaolud, eeskätt käesoleva otsuse punktides 5.2 ja 5.3 nimetatud, sellised, millest tulenevalt on vajalik šokivangistuse kohaldamine. Riigikohus on läbi aastate (Riigikohtu otsused asjades 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05; 3-1-1-99-06) oma lahendites korranud seisukohta, et eelmainitud šokivangistus peab olema lühiajaline, kuna selle eesmärk on anda süüdimõistetule aimu, mida reaalne vangistus endast kujutab, ning teda sel moel mõjutada uutest kuritegudest hoiduma. Lühiajalise all mõtleb Riigikohus „igal juhul vaid kuudes vältavat“ (Riigikohtu 20.02.2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 21) või ka „[mitte] enam