Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

Selliselt pani Vjatšeslav Rjabõškin toime varalise kasu saamise arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, s.o KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Kohus on lugenud tuvastatuks V.Rjabõškini ja A.Konovalovi eelneva kokkuleppe, millisel viisil kuritegusid toime panema asutakse. Nimelt on kohtuotsuse kohaselt tõendamist leidnud asjaolu, et V.Rjabõškinil oli A.Konovaloviga kokkulepe, mille kohaselt V.Rjabõškini ülesandeks oli otsida inimesed, kellele kütust müüa ja Aleksandr Konovalovi ülesandeks oli kütusekaardi kasutamine (lk 15). Seejuures on kohus lugenud tuvastatuks, et V.Rjabõškini kaubik oli kohandatud spetsiaalselt kütuse vedamiseks ja V.Rjabõškinil olid sidemed - kuhu kütust müüa (lk 12). Samuti on kohus leidnud, et igal kohtumisel Aleksandr Konovaloviga lepiti kokku järgmine tankimine (lk 12). Prokurör leiab, et lugenud tuvastatuks Aleksandr Konovalovi süü KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel, tulnuks kohtul ülaltoodud tuvastatud asjaoludest lähtuvalt süüdi tunnistada ka Vjatšeslav Rjabõškin KarS § 213 lg 1 järgi, kuna tegemist oli kuriteo kaastäideviimisega. KarS § 21 lg 2 näeb ette, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. V.Rjabõškini ja A.Konovalovi tegevus oli ühtsest tahtest hõlmatud – eelnevalt oli kokkulepitud igaühe roll teo toimepanemisel. V.Rjabõskini ülesanne oli kasutada kütuse tankimiseks tema kasutuses olevat sõidukit koos selles olevate mahutitega, leida kütusele ostja ja võtta ostjalt vastu kütuse eest raha. A.Konovalovi tegevus seisnes tema valduses oleva kütusekaardi sisestamises kaardilugejasse ja pin-koodi sisestamises. Samuti lepiti koos eelnevalt kokku millal ja millises tanklas kütust tankida. Sündmuste kulgemine oli nende mõlema kontrolli all. Ilma kokkuleppeta kasutada A.Konovalovi valduses olevat kütusekaarti tankimisel V.Rjabõškini kasutuses olevas sõidukis asuvatesse mahutitesse ja kütuse toimetamine V.Rjabõškini poolt leitud ostjatele ei oleks sellisel viisil ja sellises koguses kütuse tankimist toimunud ning antud juhul oli kummalgi neist võimalus ühine tegutsemine lõpetada. A.Konovalovil oli võimalus kütusekaarti kasutades tankida väiksemas koguses, mida näitavad tema poolt üksi toimepandud episoodid, kuid sellises koguses kütust (korraga 2000 liitrit) sai ta tankida vaid koos V.Rjabõškiniga. Samuti oli oluline asjaolu, et kütuse ostjad, kellele oli võimalus sellises koguses kütust müüa, leidis V.Rjabõškin. See võimaldas võtta kütust välja oluliselt rohkem ja saada ka A.Konovalovil suuremat varalist kasu kui üksi tankides. Antud juhul olid nii V.Rjabõškin ja A.Konovalov teoplaani väljatöötajad ja omavahelise tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitsejad. Selliste tunnuste alusel kuriteo toimepanemine viitab üheselt ja otseselt kuriteo kaastäideviimisele. KarS § 213 lg 1 kirjeldab milliste konkreetsete tegudega on võimalik arvutikelmust toime panna. Selleks on andmetöötlusprotsessi sekkumine arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamisega, muutmisega, kustutamisega, rikkumisega, sulustamisega või muul viisil andmetöötlusprotsessi sekkumisega. Seega on KarS § 213 lg 1 puhul tegemist spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisuga ja isik, kes vahetult sekkub andmetöötlusprotsessi, sisestades näiteks kaardi pin-koodi, ei pane tegu toime üksiktäideviijana olukorras, kus isikute tegu tervikuna on alust käsitleda kaastäideviimisena.

KarS § 202 lg 1 kohaldamiseks puuduks alus antud juhul ka seetõttu, et KarS § 202 lg 1 kohaldamise eelduseks on toimepandud kuritegu. Kuritegu, mille toimepanemisega saadud vara teise isiku poolt omandatakse, seda vara hoitakse või turustatakse, peab olema lõpuleviidud (vara peab muutuma kuriteoga saadud varaks). Antud juhul on kohus tuvastanud, et V.Rjabõškin viis kütusevooliku kaubiku furgooni paigutatud mahuti juurde ja tankis mahutid kütust täis ning A.Konovalov ja V.Rjabõškin said varalist kasu tangitud kütuse näol. Seejuures ei olnud varalise kasu saamine ainult pin-koodi sisestamisega veel võimalik, vaid selleks tuli teostada täiendav toiming – kütusevooliku asetamine mahutisse ja kütuse tankimine. Seega saaks lugeda A.Konovalovi tegevust KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel lõpuleviiduks kütuse tankimise lõpetamisel ehk hetkel, mil kütust enam voolikust mahutisse ei lastud. Seega olukorras, kus on veel lõpetamata arvutikelmusena kvalifitseeritav tegu, ei saa asuda toime panema süüteoga saadud vara omandamist, hoidmist ja turustamist. Asjaolu, et Riigikohus on lugenud kelmuse puhul varalise kasu saamise asjaoluks, millest tulenevalt ei saa arvestada kelmuse (sealhulgas arvutikelmuse) lõpuleviimise hetke (Riigikohtu 27.09.2010 otsus nr 3-1-1-72-10), ei muuda antud asjas järeldust KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo lõpuleviimise osas, kuna antud juhul on kuriteo lõpuleviimine ja varalise kasu saamine ajas teineteisest praktiliselt lahutamatud – varalist kasu saadi kütuse tankimise lõpetamisel. Kohus on seega ebaõigesti V.Rjabõškini käitumist analüüsides kohaldanud KarS § 202 lg 1 sätet, jätnud kohaldamata kaastäideviimise eest vastutuse ettenägeva sätte, s.o KarS § 21 lg 2 ja seetõttu ebaõigesti jätnud V.Rjabõškini teo kvalifitseerimata KarS § 213 lg järgi. Prokurör leiab, et KrMS § 338 p 2 ja KrMS § 340 lg 1 ja lg 4 p 1 kohaselt on antud juhul alus Harju Maakohtu 11.05.2011 otsuse tühistamiseks V.Rjabõškini süüdimõistmist käsitlevas osas ja tema süüdimõistmine raskemas kuriteos, s.o KarS § 213 lg 1 järgi. Kuivõrd KarS § 213 lg 1 näeb ette rangema karistuse kui KarS § 202 lg 1, siis V.Rjabõškini süüdi mõistmisel kõigis temale inkrimineeritud episoodides ainult KarS § 213 lg 1 järgi on vajalik süü suurusele tuginevalt mõista V.Rjabõškinile ka rangem karistus. KarS § 202 lg 1 kohaselt on vangistuse puhul karistusmääraks kuni üks aasta vangistust ja KarS § 213 lg 1 kohaselt on vangistuse puhul karistusmääraks kuni 5 aastat vangistust. Prokurör leiab, et tulenevalt KarS § 58 p 10 on alust arvesse võtta V.Rjabõškinile karistuse mõistmisel karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist grupi poolt, kuna KarS § 213 lg 1 ei näe ette sellekohast kvalifitseerivat tunnust ja tõenditest tulenevalt on tuvastatud V.Rjabõškini ja A.Konovalovi kuriteo toimepanemine ühiselt ja kooskõlastatult. Kuivõrd KarS § 202 lg 1 järgi on V.Rjabõškinile mõistetud vangistus 8 kuud, s.o üle KarS § 202 lg 1 keskmise sanktsioonimäära ja arvesse tuleb võtta ka ülalmainitud karistust raskendavat asjaolu, on õigustatult alus mõista V.Rjabõškinile karistus suuremas

määras kui 8 kuud. Arvestades Aleksandr Konovalovile mõistetud karistust suuruses 1 aasta ja 6 kuud, on põhjendatud väiksemat episoodide arvu arvesse võttes V.Rjabõškinile karistus mõista vangistus väiksemas määras kui Aleksandr Konovalovile, s.o vangistus 1 aasta ja 4 kuud. Samuti leiab prokurör, et V.Rjabõškinile on alust kohaldada šokivangistust suuremas ulatuses kui seda kohaldas Harju Maakohus, kes nõustudes sisuliselt prokuröriga V.Rjabõškinile šokivangistuse kohaldamise vajaduses, kohaldas V.Rjabõškinile šokivangistust 1 kuu ulatuses, prokuröri poolt taotletud 4 kuu asemel. Antud juhul V.Rjabõškini süü suurusest tulenevalt ja kohtumenetlusest kõrvalehoiduvast käitumisest tulenevalt on alust kohaldada V.Rjabõškini suhtes šokivangistust suuremas ulatuses kui 1 kuu. V.Rjabõškinile 8 kuulist vangistust mõistes ei saanud esimese astme kohus talle šokivangistust suuremas ulatuses kohaldada kuna see oleks arvestades karistuse suurust ilmselgelt ebaproportsionaalne. Samas mõistes V.Rjabõškini süüdi KarS § 213 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 4 kuud, on šokivangistus põhjendatud suuremas ulatuses kui 1 kuu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20.02.2007 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 märkinud šokivangistuse kohta, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Antud juhul V.Rjabõškini hoolimatut suhtumist kohtulikku menetlusse arvesesse võttes, ei ole talle 1 kuulise šokivangistuse kohaldamine piisav. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p 2; § 340 lg 4 p-st 1, prokurör palub tühistada Harju Maakohtu 11.05.2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-13009 Vjatšeslav Rjabõškini süüdimõistmise osas KarS § 202 lg 1 järgi (resolutiivosas ekslikult märgitud KarS § 201 lg 1), Vjatšeslav Rjabõškini karistamise osas KarS § 213 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega ja liitkaristuse mõistmise osas KarS § 64 lg 1 alusel; tunnistada Vjatšeslav Rjabõškin süüdi KarS § 213 lg 1 järgi kõigis temale süüdistuses esitatud episoodides; mõista Vjatšeslav Rjabõškinile KarS § 213 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust; KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse hulka 2 päeva ulatuses eelvangistuses viibitud aeg, lugedes lõplikuks karistuseks 1 aasta 3 kuud 28 päeva; kohaldada Vjatšeslav Rjabõškini osas talle mõistetud karistusest osalist vabastamist tingimisi KarS § 73 sätete alusel ja määrata, et koheselt kuulub kandmisele 3 kuud vangistust ning ülejäänud karistus, s.o 1 aasta 3 kuud 28 päeva mitte pöörata täitmisele kui Vjatšeslav Rjabõškin ei pane määratud 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Vastavalt KrMS § 338 p.-le 3 on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. KrMS § 339 lg 1 p.-i 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine oluline, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kuna maakohus ei ole tuvastanud, et V.Rjabõškin oleks toime pannud võõra vara omastamise, on tema süüdimõistmine KarS § 201 lg-e 1 järgi ebaseaduslik. Vastavalt KrMS § 341 lg-le 1 peaks selline menetlusnormi rikkumine üksinda tooma kaasa kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Juhuks aga, kui ringkonnakohus peab võimalikuks KrMS § 340 lge 1 alusel menetlusnormi rikkumise kõrvaldada ja teha ise uue otsuse, esitab kaitsja apellandina ka muud etteheited kohtuotsusele. Kaitsja leiab, et maakohus on V.Rjabõškini suhtes otsuse tegemisel lähtunud lubamatust tõendist, olles seega oluliselt rikkunud menetlusnormi. Kohtukõlbmatuks tõendiks on kaitsja hinnangul kaassüüdistatava A.Konovalovi ütlused. A.Konovalov andis maakohtu istungil kardinaalselt teistsuguseid ütlusi kui kohtueelsel uurimisel, ja seda kõigis kuritegude toimepanemise aspektist olulistes asjaoludes. Sellises olukorras tulnuks A.Konovalovi ütlused kui ebausaldusväärsed täielikult kõrvale jätta, mitte aga valida nende hulgast välja ütlused, mis paremini sobisid süüdistuse versiooniga kuritegudest. Vastuolu ütlustes selgitas A.Konovalov kohtuistungil asjaoluga, et ta oli “vahistamisest šokis ja soovis politseist vabaneda“.Kaitsja hinnangul ei saa isiku ütluste usaldusväärsus sõltuda ütluste näilisest sobivusest süüdistuse versiooniga kuritegudest. Isiku ütluste usaldusväärsus saab sõltuda hinnangust, milline on isiku valmisolek anda valeütlusi. A.Konovalov ütluste andmisel ei eksinud, vaid valetas teadlikult. Kui ta valetas kohtueelsel uurimisel, võis ta samahästi valetada kohtuistungil. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt korduvalt väljendatuna on kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse isiku ütlustele käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg-e 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kohtulik uurimine on puutuvalt V.Rjabõškini toimunud ühekülgselt ja puudulikult KrMS § 338 p.-i 1 tähenduses. Kohus on rajanud V.Rjabõškini süüdimõistmise praktiliselt üksnes A.Konovalovi ütlustele. Isegi juhul, kui A.Konovalovi ütlused oleks arvestavad kohtukõlbuliku tõendina, piisaks nendest üksnes A.Konovalovi süüdimõistmiseks, mitte aga V.Rjabõškini süüdimõistmiseks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et V.Rjabõškin oleks olnud sidemetes A.Konovaloviga. Küll aga on uuritud ja fikseeritud paljud telefonikõned M.Kudrjavtsevi ja V.Rjabõškini vahel. M.Kudrjavtsevi suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 25.11.2009.a. prokuratuuri loal (II kd t.l.128-129). Sellele asjaolule ei ole kohus mingit tähelepanu pööranud. Kohus on kriminaalmenetluse lõpetamise määrust küll uurinud, kuid ei ole seda tõendit hinnanud.

V.Rjabõškini süüditunnistamine üksnes tema telefoni asukoha tõttu mastipiirkondades on põhjendamatu, sest põhineb oletusel. Muud kohtukõlbulikud tõendid tema süüdimõistmiseks puuduvad. Maakohus on otsuse põhjendavas osas asunud seisukohale, et süüdistusaktis kirjeldatud V.Rjabõškini tegevus on kvalifitseeritav kui süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine ja hoidmine. Sellise sammu korral pidanuks maakohus otsuses põhjendama, millele tuginedes saab väita, et V.Rjabõškin teadis kütuse võtmisel, et võtmine on süütegu ja Konovalovil puudub kütuse võtmiseks õigus. Konovalovi ütlustest selleks ei piisa, sest Konovalovi kui ühe süüdistatava ütlused ei ole aprioorselt usaldusväärsemad kui teise süüdistatava ütlused. Kohus mõistis A.Konovalovilt ning V.Rjabõškinilt solidaarselt välja AS-I Hansabuss tsiviilhagi katteks 28,333.93 € (443,329.69 krooni). Kaitsja hinnangul on V.Rjabõškinilt kahju välja mõistetud materiaalõigusnormi väära kohaldamise tulemusel. Isegi kui oleks seaduslikult tuvastatud V.Rjabõškini osavõtt kuriteo toimepanemisest, s.o. süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine ja hoidmine, puuduks alus V.Rjabõškinilt kahju väljamõistmiseks, sest puudub põhjuslik seos V.Rjabõškini teo ja kannatanul tekkinud kahjuliku tagajärje vahel. Kohtuotsuse kohaselt tegi õigusvastase varakäsutuse A.Konovalov üksinda. KarS § 213 näeb ette vastutuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel. Juriidiliselt alganuks V.Rjabõškini poolt süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine ja hoidmine alles alates hetkest, kui A.Konovalovi poolt arvutikelmus ja varalise kasu saamine olid juba lõppenud. V.Rjabõškini poolt vara omandamine ja hoidmine ei põhjustanud kannatanule kahju, vaid selle põhjustas A.Konovalovi ebaseaduslik varakäsutus. Seetõttu ei vastuta V.Rjabõškin kannatanu ees A.Konovalovi poolt tekitatud kahju eest, vaid selle eest vastutab A.Konovalov. Kaitsja hinnangul on V.Rjabõškinile mõistetud karistus mittevastav nii kuriteo raskusele kui süüdistatava isikule KrMS § 338 p.-i 4 tähenduses. KarS § 213 lg-s 1 sätestatu on teise astme kuritegu karistuse ülemmääraga 5 aastat. KarS § 202 lg-s 1 on teise astme kuritegu, mille eest võib karistuseks määrata rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Seega pole tegemist samaväärse kuriteoga kui näeb ette KarS § 213 lg 1. Sellele vaatamata karistas kohus nii Konovalovit kui Rjabõškinit sisuliselt sarnaste karistustega, seejuures Rjabõškinit KarS § 202 lg-s 1 ettenähtud maksimumilähedase karistusega. Erinevalt A.Konovalovist on V.Rjabõškin nii väärteo- kui kriminaalkorras karistamata. Sellele vaatamata pidas kohus vajalikuks Rjabõškinit karistada m.h. šokivangistusega, Konovalovit aga mitte. Kohus on jätnud täiesti põhjendamata, miks ei oleks võinud Rjabõškinit, kes on varem karistamata ja kellele on töökoht ja sissetulek, karistada rahalise karistusega. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et varem karistamata isiku karistamine vangistusega peab olema äärmuslik ja eelistada tuleb mittevangistuslikku karistust. V.Rjabõškin, kes soliidses eas isikuna on varem

karistamata, on oma elu jooksul näidanud, et elab seaduskuulekalt, ja tema sattumine kriminaalmenetluse alla on juhuslik. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 340 lg 2 p.-st 1kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 11.05.2011.a. otsus Vjatšeslav Rjabõskini süüdimõistmises KarS § 213 lg 1 ja 201 lg 1 järgi, samuti temalt solidaarselt 28,333.93 € ja menetluskulude väljamõistmise osas, ning teha uus otsus, millega Vjatšeslav Rjabõškin õigeks mõista; V.Rjabõškini süüdimõistmisel ja karistamisel vabastada ta tingimuslikult karistuse kandmiselt. Tsiviilhagi V.Rjabõškni vastu jäta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Seega pole antud juhul selline eksimus hinnatav KrMS § 339 lg 1 p 8 ettenähtud vastuoluga ega too endaga kaasa ka otsuse tühistamist ning apellatsioonide sisuliselt läbivaatamata jätmist. Kuigi kaitsja on leidnud, et tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mil kohaldub KrMS § 341 lg 2, on apellant siiski esitanud otsusele ka sisulise vastuväited ja taotlenud kriminaalasjas uue otsuse tegemist. 6.2 Kaitsja on leidnud, et maakohus on kaassüüdistatava A.Konovalovi poolt kohtuistungil antud ütluste tõendina arvestamisega rikkunud KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt menetlusnorme. Sisuliselt on kaitsja taotlenud kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõendi ümberhindamist ebausaldusväärseks ning A.Konovalovi poolt kohtuistungil antud ütluste tõendi kogumist väljajätmist. Vastavalt kohtuistungi protokollile on menetluspooled ristküsitluse käigus, vastuolude tõttu, taotletud A.Konovalovi kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kohus on otsuses tuvastanud, et ütlustes on vastuolud, kuid on leidnud, et süüdistatava selgitus sellest, et kohtueelsel uurimisel andis ta valeütlusi kuna need olid esimesed mõtted ja ta tahtis vabaks saada, on mõistusepärane ja loogiline. Seetõttu on kohus võtnud aluseks süüdistatava kohtuistungil antud ütlused, kusjuures on sidunud need teiste vahetult uuritud tõenditega, millised kaudselt annavad tema kohtulikul uurimisel antud ütlustele kinnituse. Kaitsja poolt väidetu, et ühel korral valetanud A.Konovalov võib ju kohtuistungil uuesti valetada pole iseenesest välistatud, kuna süüdistatav valib endale ise kaitsetaktika, kuid kohtul lasub kohustus tõendi, sh. süüdistatava kohtuistungil antud ütlusele usaldusväärsusele hinnangu andmine ning kohus ongi kõrvutades tema ütlusi teiste tõenditega, seda teinud. Kohtukolleegium leiab, et kohtuistungil A.Konovalovi poolt antud ütlused sellest, et ta käis koos V.Rjabõskiniga erinevatest tanklatest bensiini võtmas, kusjuures tangiti V.Rjabõškini kaubikutesse ekstra ehitatud mahutitesse on tõendamist leidnud ja maakohtu poolt otsuses seotud teiste kriminaalasja kogutud ja kontrollitud tõenditega. Kolleegium ei pea vajalikuks uuesti hakata kõiki tõendeid uuesti analüüsima, neid on selgelt ja piisava üksikasjalikkusega otsuses juba käsitatud. Kohtukolleegium mitte nõustudes kaitsja väitega, et V.Rjabõskini süüdimõistmine rajaneb peamiselt kaassüüdistatava ütlustele jagab prokuröri seisukohta, et otsusest nähtuvalt pole V.Rjabõskini süüdi mõistmisel võetud aluseks vaid kaassüüdistatava poolt antud ütlusi vaid V.Rjabõskini poolt kuriteo toimepanemise lugenud tõendatuks tuginevalt kriminaalasja kogutud ja kohtuistungil vahetult uuritud nii otseste kui kaudsete tõendite kogumiga. Kolleegium leiab, et maakohus on ütluste usaldusväärsuse hindamisel järginud Riigikohtu poolt korduvalt märgitut, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Maakohtus oli kaitsjal võimalik süüdistatavat A.Konovalovit küsitleda ning seega olid tagatud V.Rjabõskini kaitseõigus. V.Rjabõskin ise, teades, et maakohtu menetluses on

tema süüdistusasi, on hoidunud kohtusse ilmumisest kõrvale ning lahkunud Eesti Vabariigist ehk on ise loobunud selgitavate ütluste andmisest kohtuistungil. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole A.Konovalovi poolt kohtuistungil antud ütluste arvestamisel koos teiste kogutud ja kontrollitud tõenditega menetlusnorme rikkunud ning sellel põhistusel otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodud kohtu poolt tuvastatuks loetud V.Rjabõškini käitumise hindamisel KarS § 202 järgi on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuigi arvutikelmus kujutab endast nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisu ehk KarS § 213 täideviimine ei ole võimalik mistahes teoga, vaid ainult teatud kindla, spetsiifilise, dispositsioonis kirjeldatud või sealt tuletatava teoga, kohalduvad siiski KarS § 213 ettenähtud kuriteo inkrimineerimisel samuti karistusseadustiku üldosa normid. Seega süüteo inkrimineerimisel tuleb kohustuslikus korras tuvastada, millises toimepanemisvormis isik teo toime pani. Nii on Riigikohus sedastanud, et karistusseadustikus sisalduvad muuhulgas teokirjeldused kus seadusandja poolt on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratletud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Kui selliste süütegude toimepanemisel tõusetub grupi ehk kaastäideviimise küsimus, tuleb see lahendada vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooriale, s.t vaagida ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse/ otsus nr 3-1-1-108-06/. Maakohtu põhistuse kohaselt on ülalnimetatud kuritegu mitme isiku poolt kaastäideviimisena võimalik vaid juhul, kui mõlemad koos sekkuvad ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi, antud juhul mõlemad koos sisestavad kütusekaardi PIN koodi. Kolleegium leiab, et selline kitsas tõlgendus pole kooskõlas ei ülaltoodud Riigikohtu otsuses sedastatuga ega korduvalt osundatuga, et kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist / nt otsus nr 3-1-1-38-11/ Täideviijaks loetakse isikut, kes on süüteo keskne figuur, kellest sõltub olulisel määral kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, peavad siiski kõik täideviijad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline ja tema tahtest sõltub süüteo toimepanemine otsustavalt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb sellise olulise teopanusena hinnata ka V.Rjabõskini tegevust ja prokuröri apellatsioonis on õigesti leitud, et kuritegu oli toime pandud süüdistatavate poolt kaastäideviimise vormis. Faktiliselt on ka maakohus korduvalt otsuses märkinud, et tegutseti eelneval kokkuleppel, ühise tahtlusega ning ülesannete jaotuse alusel. Kuriteo kaastäideviijaks võib aga olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Maakohus on tuvastanud, et kuriteoplaani väljatöötamisest võtsid osa mõlemad süüdistatavad. Samuti on lugenud tõendatuks et vastavalt kokkulepitule ka mõlemad süüdistatavad tegutsesid, on ära näidanud millise plaani alusel tegutseti ja millised teod vastavalt tööjaotusele V.Rjabõskin toime pani.

V.Rjabõskin oli teadlik, et kütuse eest maksmisel kasutatakse AS Hansabuss kütusekaarti. Ta teadis, et selleks puudub kaardi omaniku luba. Tema roll süüteokoosseisu realiseerimisel: kütuse tankimine, ostjate leidmine, kütuse realiseerimine raha saamine, selle jagamine A.Konovaloviga, oli oluline, kuna sellest sõltus tegelik kasu saamine ka A.Konovalovil. Vaid V.Rjabõskinile ja A.Konovalovile etteheidetavate osategude koostoimes oli antud juhul võimalik süüteokoosseisu kui terviku realiseerumine. Vaid ainuüksi A.Konovalovi poolt PIN koodi sisestamine ilma kütuse võtmiseta, poleks kelmuse toimepanemine antud süüdistuse puhul olnud võimalik. Kuigi kolleegium ülaltoodu alusel leidis, et tegemist on kaastäideviimisega, peab kolleegium vajalikuks osutada, et kohus, välistades 16-l korral V.Rjabõskini käitumises andmetöötlusprotsesse ebaseadusliku sekkumise, pole vähimalgi määral kaalunud temale etteheidetavate tegude hindamist kuriteost osavõtuna. Samas, episoodis kus A.Konovalov samuti ise PIN koodi ei sisestanud ehk andmetöötlusprotsessi ei sekkunud, on kohus tema käitumise hinnanud V.Rjabõskini poolt vahetult toimepandud arvutikelmusele kaasaaitamisena. Ringkonnakohus nõustub ka prokuröri apellatsioonis märgituga, et KarS § 202 objektiivsesse koosseisu kuuluvad teod on võimalikud vaid vahetult karistatavast eelteost pärineva vara suhtes. Antud juhul aga V.Rjabõškini poolt vahetult kütuse tankimisel ei olnud KarS § 213 lg 1 ettenähtud kuritegu veel lõpule viidud. V.Rjabõskin oli ise isikuks kes karistatava eelteo, millega vara saadi, toime pani, seega ei vastuta ta KarS § 202 järgi. 6.4 Kaitsja on vaidlustanud kuriteoga tekitatud kahju solidaarset väljamõistmist. Eelpooltoodud põhistusel kohtukolleegium tuvastas süüdistatavate poolt KarS § 213 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise kaastäideviimise vormis. Seega on antud juhul tegemist kahe isiku poolt kuriteoga vahetu kahju tekitamisega ning kolleegium, juhindudes VÕS § 1043 § 1045 lg 1 p 5, ja § 127 lg 1 ning VÕS § 137 lg 1 leiab, et süüdlastelt, kahju tekitajatelt, kahju väljamõistmine solidaarselt on kooskõlas seadusega. Küll aga tuleb nõustuda apellandiga selles, et maakohus, kvalifitseerides V.Rjabõškini käitumise 16 episoodis KarS § 202 järgi on ebaseaduslikult nendes episoodides tekitatud kahju süüdistatavatelt solidaarselt välja mõistnud. Sellisel juhul tekitati kahju KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, millise maakohtu järelduste kohaselt pani toime A.Konovalov. 6.5 Prokuröri poolt on vaidlustatud V.Rjabõskinile mõistetud karistust, on taotletud karmima karistuse mõistmist. Maakohus on KarS § 213 lg 1 järgi 1 episoodi toimepanemise eest mõistnud V.Rjabõškinile karistuseks 6 kuud vangistust, KarS § 202 lg 1(otsuses ekslikult märgitud 201 lg 1 ) järgi 8 kuulise vangistusega, liitkaristuseks on mõistnud 1 aasta 2 kuud vangistust. Kohus kohaldas KarS 73 sätteid ja määras kohesele ärakandmisele 1 kuu vangistust.

Prokurör leiab, et mõistetud karistus on leebe ja taotleb 1 aasta 4 kuulise vangistuse mõistmist, samuti taotleb koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 kuud vangistust. Kohtukolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et KarS § 213 sanktsioon võimaldab mõista süüdlasele rangema karistuse võrreldes KarS § 202 sanktsiooniga. Samas aga peab kolleegium vajalikuks märkida, et toimepandu tehioludes ringkonnakohus võrreldes maakohtuga mingeid muudatusi ei sedastanud. Maakohus on juba ise tuvastanud, et süüdistuses esitatud ja V.Rjabõškinile etteheidetud teod on ta ka toime pannud. Grupis kuriteo toimepanemist pole maakohus raskendava asjaluna karistuse mõistmise põhistuses küll märkinud, kuid sisuliselt on ühise ja kooskõlastatud käitumise kohus juba tuvastanud ja sellest ka süü suuruse arvestamisel lähtunud. Kuna ringkonnakohus kvalifitseerib V.Rjabõskini poolt toimepandu kogu süüdistuse ulatuses KarS § 213 lg 1 järgi, tuleb tühistada maakohtu otsus ka mõistetud üksikkaristuse ja KarS § 64 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Antud juhul on prokuröri apellatsioonis taotletud karistuse karmistamist, seega on ringkonnakohtul seaduslik alus mõista KarS § 213 lg 1 järgi karistuseks 1 aasta ja 2 kuuline vangistus, mis faktiliselt on samas määras juba maakohtu poolt mõistetuga ja mis jääb prokuröri apellatsioonis taotletu piiridesse. Apellatsioonikohus lähtub põhimõtetest, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Apellatsioonikohtul on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtukolleegium leiab, et karistuse mõistmisel arvestatavad ja olulised asjaolud on maakohtule olnud kõik teada, nendest on karistuse otsustamisel lähtutud ning kolleegium ei tuvastanud KarS § 56 ettenähtud põhimõtete rikkumist, mis tooks endaga kaasa mõistetud karistuse osas otsuse tühistamise. Kaitsja alternatiivne taotlus V.Rjabõskini tingimisi vabastamisest kogu temale mõistetud karistusest rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on väga lühiajalise reaalse nn. šokivangistuse mõistmise vajadust põhistanud ning apellatsioonis viidatud asjaolud nagu karistatuse puudumine, töökoha ja sissetuleku omamine, on olnud maakohtule teada ning need pole aluseks põhistatud karistuse muutmiseks. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 213 lg 1 järgi tuleb V.Rjabõskinile mõista karistuseks 1 aasta ja 2 kuud vangistust, millest tuleb kantuks lugeda eelvangistuses viibitud 2 päeva. KarS § 73 kohaldamise, katseaja pikkuse ja koheselt ärakandmisele määratud karistuse tähtaja osas, tuleb jätta kohtuotsus muutmata.

IVI KESKÜLA

JULIA KATŠKOVSKAJA

STEN LIND

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.