Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja vii Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-58-11 12. september 2011 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Marek Tiiratsi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-6286 Marek Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross 3. august 2011, suuline menetlus Marek Tiiratsi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross
Politseiprefektuuri liiklustalituse väikelaeva tankimiseks. Selleks andis M. Tiirats prefektuuri töötajale J. S.-ile kütusekaardi, mis oli ette nähtud väikelaeva Buster tankimiseks, samuti kütusekaardi PIN-koodi ja ütles J. S.-ile, et ta tangiks kütusekaarti kasutades bensiini A. O. ametiautos olevatesse kanistritesse. Selle korralduse alusel tankis J. S. samal päeval kanistritesse kokku 195,28 liitrit bensiini hinnaga 3409 krooni 55 senti. Seejärel toimetas J. S. bensiini M. Tiiratsi korraldusel A. O. kasutuses oleva suvila kuuri ette. Selliselt saadud mootorikütust kasutas M. Tiirats koos A. O.-ga viimase kasutuses olnud mootorpaadi ja sõiduauto tankimiseks. 2.2 M. Tiirats aitas kaasa sellele, et Lõuna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna Tartu kriminaaltalituse komissar J. P. omastas talle usaldatud 120 liitrit bensiini (hinnaga 1567 krooni 80 senti), mis oli ette nähtud Lõuna Politseiprefektuuri sõidukite tankimiseks. Ajavahemikus 22.-29. aprillini 2009 käskis A. O. suvilas toimunud koosviibimisel M. Tiiratsil ja J. P.-l hankida tema kasutuses oleva mootorpaadi tankimiseks Lõuna Politseiprefektuuri bensiini. 2009. a 29. aprilli varahommikul võttis M. Tiirats oma alluvalt Lõuna Politseiprefektuuri väikelaeva tankimiseks ettenähtud kütusekaardi koos PIN-koodiga ning andis selle üle J. P.-le. Nii M. Tiiratsilt saadud kütusekaardiga kui ka kriminaaltalituse kasutuses olevatele sõidukitele väljastatud kütusekaartidega tankis J. P. alluvate kaasabil automaattanklatest kanistritesse kokku 120 liitrit bensiini, mis oli ette nähtud Lõuna Politseiprefektuuri ametisõidukite tankimiseks. Selle bensiini toimetas ta kanistritega A. O. suvilasse. Seal kasutasid M. Tiirats, J. P. ja A. O. bensiini tööväliste ühisürituste käigus A. O. mootorpaadi tankimiseks.
isikutega
kaaskahtlustatavateks.
O.
osas
lõpetati
kriminaalmenetlus
§ 294 p-st 1. M. Tiiratsi endisi kaaskahtlustatavaid tuleb käesolevas kriminaalmenetluses käsitada tunnistajatena, mitte süüdistatavatena. Samas on nende menetlusseisund eriline: keeldudes KrMS §des 71-73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest, ei vastuta nad KarS § 318 ega § 320 järgi. Nn eristaatuses tunnistajale tuleb tagada KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õigus ütluste andmisest keelduda. Nn eristaatuses tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei takista aga KrMS § 291 p-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt ei saa tunnistaja ütlusi avaldada, kui tunnistaja keeldub kohtus ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alustel. M. Tiiratsi endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajate õigus ütluste andmisest keelduda ei tulene KrMS § 71 lg-st 2 - sest nende isikute suhtes on juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus -, vaid KrMS § 34 lg 1 p-st 1. Seega tohtis maakohus nende tunnistajate ütlused KrMS § 291 p 2 alusel avaldada, s.t tunnistajate ütlused on avaldatud seaduslikul alusel. 6.2 Nõustuda ei saa kaitsja väitega, et 75 sileraudse jahipüssi padruni puhul on tegemist padrunite ebaolulise kogusega. Kaitsja taotlus tunnistada KarS § 418 osaliselt põhiseadusvastaseks on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KarS § 418 lg-s 1 sätestatud padrunite ebaolulise koguse mõiste ei ole õigusselgusetu.
kuna endiste kaaskahtlustatavate suhtes on jõustunud kohtuotsused või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, siis ei saa KrMS § 71 lg-s 2 sätestatud õigus nendele laieneda. Lisaks eeltoodule ei ole olukord, kus süüdistataval puudub võimalus tunnistajaid küsitleda, kooskõlas õiglase kohtupidamise põhimõttega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 punkti d kohaselt on süüdistataval õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid ja saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine. Kuna endistest kaaskahtlustatavatest tunnistajad keeldusid kohtus ütluste andmisest, ei saanud M. Tiirats ega kaitsja neid ka küsitleda. 7.2 Ühtlasi leiab kassaator, et tunnistades M. Tiiratsi süüdi KarS § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, kohaldasid kohtud vääralt relvaseadust. Muu hulgas märgib kaitsja, et KarS § 418 sätestab vastutuse tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses käitlemise eest. Seadus ei määratle, milline on padrunite ebaoluline kogus ja seega on süüteokoosseisu objektiivsed tunnused jäetud kohtupraktika kujundada. RelvS § 46 lg 5 p 4 annab füüsilisele isikule õiguse hoida kuni 300 padrunit iga sileraudse jahirelva kohta. Arvestades relvaseaduse mõtet, tuleks kuni 300 padrunit pidada ebaoluliseks koguseks. Vaidlustatud kohtuotsuses on ringkonnakohus asunud seiskohale, et 75 sileraudse tulirelva padrunit ei ole ebaoluline kogus. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-8-11 leiti, et ei saa lugeda oluliseks koguseks laskemoona, mille kogus jääb viis korda alla RelvS §-s 46 sätestatud piirmäära. M. Tiiratsi käideldud padrunikogus on aga neli korda väiksem RelvS § 46 lg 5 p-s 4 sätestatud kogusest.
tuvastamisel on kohtud olulises ulatuses tuginenud ütlustele, mille on kohtueelses menetluses kahtlustatavana andnud isikud, kes on teises kriminaalasjas samades kuritegudes osavõtjate või kaastäideviijatena süüdi tunnistatud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud (vt ka käesoleva otsuse p 4.1). 10.2.1 Nii on käesoleva otsuse punktides 2.1-2.2 osutatud tegude tuvastamisel tuginetud ka J. P., A. O. ja A. F.-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tartu Maakohtu 17. juuni 2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-9069 tunnistati A. O. süüdi käesoleva otsuse punktis 2.1 kirjeldatud omastamise kaastäideviimises ja punktis 2.2 toodud omastamisele kihutamises. Sama kohtuotsusega tunnistati J. P. süüdi otsuse punktis 2.2 kirjeldatud omastamise täideviimises ja A. F. sellele kaasaaitamises. 10.2.2 Tunnistades M. Tiiratsi süüdi Mauser 98-K ebaseaduslikus käitlemises (vt punkt 3.1), tuginesid kohtud sama relva ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistatud A. O. ja J. P., samuti sama relva käitlemises kahtlustatud, kuid otstarbekuse kaalutlusel kriminaalvastutusest vabastatud O. B.-G. kohtueelses menetluses antud ütlustele. 10.2.3 75 sileraudse jahipüssi padruni ebaseadusliku käitlemise (vt punkt 3.2) kindlakstegemisel tugines kohus muu hulgas O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlustele. M. Tiiratsile esitatud süüdistuse teksti kohaselt oli nii O. B.-G. kui ka J. P. seotud nende samade padrunite ebaseadusliku käitlemisega. 10.2.4 Vintpüssi CBC käitlemist puudutavas osas (vt punkt 3.3) tugineb M. Tiiratsi süüditunnistamine ja karistamine muu hulgas J. P. ja O. B.-G. kohtueelses menetluses antud ütlustele. J. P. tunnistati teises kriminaalasjas süüdi selle relva ebaseaduslikus käitlemises, O. B.-G.-d kahtlustati aga sama relva ebaseaduslikule käitlemisele kaasaaitamises. 10.3 Kõik punktides 10.2.1-10.2.4 nimetatud isikud keeldusid käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamisel tunnistajana ütlusi andmast, milleks neil oli ka õigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
vältimiseks). Punktis 10.2 nimetatud isikud keeldusid kohtulikul uurimisel tunnistajana ütluste andmisest seetõttu, et nad olid olnud eelnevalt süüdistatavad või kahtlustatavad nendes samades kuritegudes, milles ka M. Tiiratsit süüdistatakse, või nähtus nende puutumus nende kuritegudega käesolevas asjas esitatud süüdistuse tekstist. Ringkonnakohus leidis, et M. Tiiratsi endiste kaaskahtlustatavate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine on KrMS § 291 p 2 kohaselt lubatav, sest nende tunnistajate ütluste andmisest keeldumise menetlusõiguslikuks aluseks ei ole mitte KrMS § 71 lg 2, vaid KrMS § 34 lg 1 p 1 (vt käesoleva otsuse punkt 6.1). Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. 10.6 Sarnaselt KrMS § 71 lg-le 2 põhineb ka § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud ütluste andmisest keeldumise alus PS § 22 lg-st 3 tuleneval enese mittesüüstamise privileegil (nemo tenetur se ipsum accusare). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 14. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-119-09 väljendatud seisukoha järgi rajaneb ka endisest kaassüüdistatavast või -kahtlustatavast tunnistaja õigus ütluste andmisest keelduda enese mittesüüstamise privileegil (vt viidatud otsuse punkt 21). Muu hulgas märkis kolleegium osutatud lahendis järgmist: "Kolleegiumi arvates puudub seetõttu igasugune mõistlik põhjus, miks peaks kriminaalasjade formaalne eraldamine ja kohtuotsuse varasem tegemine mõne kaassüüdistatava suhtes endaga kaasa tooma tema menetlusseisundi sedavõrd olulise muutumise ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttest kõrvalekaldumise, et edasiselt tekib tal hilisemas menetluses tunnistajana sama kuriteo tehiolude osas ütluste andmise kohustus." Seejuures oli ka kohtuasjas nr 3-1-1-119-09 tegemist selliste endistest kaassüüdistatavatest tunnistajatega, kelle suhtes nende tunnistajana ülekuulamise ajaks oli seoses kriminaalmenetluse esemeks olevate tegudega juba jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (vt viidatud otsuse punkte 2 ja 22). Eeltoodust tulenevalt puudub KrMS § 291 p 2 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsiooni) kontekstis alus eristada endistest kaaskahtlustatavatest või -süüdistatavatest tunnistajaid n-ö tavalistest tunnistajatest, kes keelduvad kohtus ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 alusel. 10.7 Järelikult ei olnud KrMS § 291 p 2 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) kohaselt lubatav avaldada A. O., A. F.-i, O. B.-G. ja J. P. kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid M. Tiiratsile süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Selle keelu rikkumist maakohtu poolt käsitab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.
RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud madalaimast piirmäärast allapoole, ei vasta tema tegu KarS §-s 418 ette nähtud kuriteokoosseisule. Süüdistuses kirjeldatud tegu võiks selle tõendatuse korral olla karistatav väärteona RelvS § 8913 järgi. Seetõttu tuleb osas, mis puudutab käesoleva otsuse punktis 3.2 kirjeldatud tegu, kriminaalmenetlus M. Tiiratsi suhtes KrMS § 274 lg 1 esimese lause kolmandast alternatiivist juhindudes lõpetada ja seda sõltumata selle teo tõendatusest.
kriminaalkolleegium
nii
ringkonna-
kui
ka
maakohtu
otsused
M.
Tiiratsi
süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Käesoleva otsuse punktis 3.2 nimetatud teo osas lõpetab kolleegium KrMS § 274 lg 1 kolmandast alternatiivist lähtudes M. Tiiratsi suhtes kriminaalmenetluse, sest isegi kui eeldada süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust, vastaks see tegu väärteo-, mitte kuriteokoosseisule. Muude M. Tiiratsile KarS § 201 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning § 418 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ette heidetavate tegude osas saadab kolleegium kriminaalasja § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3 juhindudes uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.