1-10-11351/16 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava A. Pankratovi talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava A. Pankratovi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu M. F ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu M. F ütlustega, sest ta on kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil andnud samasisulisi ütlusi, mis on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kannatanu ütluste kohaselt lõi A. Pankratov talle korduvalt taburetiga pähe, mille tagajärjel kaks tabureti jalga lõpuks murdusid. Sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et elutoa põrandalt leitigi tumepruun taburet, millel kaks jalga olid küljest ära. Verekahtlast määrdumist leiti korteri kõikidest ruumidest. Kuna kannatanu M. F oli talle tekitatud vigastuste tõttu üleni verine ja A. Pankratovil kehavigastused puudusid, siis ei ole kahtlust selles, et tegemist on kannatanu M. F verejälgedega. Asitõendiks tunnistatud taburetilt ei ole M. F verejälgi otsitud, sest DNA ekspertiisi kriminaalasjas läbi viidud ei ole. Seega ei ole asjakohane apellatsiooni väide, et kuna taburetilt verejälgi ei leitud, siis on korduv taburetiga löömine välistatud. Kannatanut on politseis ja haiglas fotografeeritud ning tema suhtes on läbi viidud isiku kohtuarstlik ekspertiis. Neist tõenditest nähtub, et M. F on peas 5 haava, murdunud ninaluu ja üks roie, kogu nägu ja keha on kaetud verevalumitega ja on turses. Eksperdi arvamuse kohaselt on kirjeldatud vigastused saadud korduvatest löökidest rusikate ja jalgadega ning mitmetahulise eseme servaga pea, keha ja jäsemete piirkonda. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et A. Pankratovi ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on vastuolus teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05, 10. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, 9. märtsi

2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). A. Pankratov on varem karistatud oma venna tapmiskatse eest, mille käigus ta lõi vennale kirvega pähe. Seetõttu ei soostu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et A. Pankratov lõi kannatanu M. F vaid ühe korra taburetiga ning kannatanu sai kehavigastused vannis kukkudes. 5.3 KarS §-s 122 sätestatud piinamise objektiivne koosseis seisneb kehalises väärkohtlemises, mille all tuleb mõista KarS § 121 koosseisule vastavaid tegusid, so tervisekahjustuse tekitamist, löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Piinamiseks kvalifitseeruvad nimetatud teod aga kahel juhul – toime panduna järjepidevalt või suurt valu põhjustavatena. Käesolevas kriminaalasjas oli A. Pankratovile esitatud süüdistus ja ta mõisteti ka süüdi kannatanule suurt valu põhjustanud löömises ja peksmises. Kuna süüdistatavale ei olegi M. F järjepidevas väärkohtlemises süüdistust esitatud, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks apellatsiooni sellekohastel väidetel peatuda. 5.4 Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise (näiteks käe väänamise) tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Küsimus, milline valu on suur, tuleb lahendada kohtupraktikas. Riigikohus on näiteks pidanud tavalisest suuremat valu tekitavaks kannatanu korduvat juustest kiskumist kuni nende väljarebimiseni ja keha hammustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-97 ja 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanule tekitati löömise ja peksmise tagajärjel hulgaliselt kehavigastusi, mille tagajärjel ta pidi viibima haiglas. Haiglas vajas ta hingamisaparaati, talle tehti rohke verekaotuse tõttu vereülekanne ja õmmeldi peahaavad. Haiglasse toimetamisel ei suutnud ta minna kiirabiautosse, mistõttu oldi sunnitud kasutama ratastooli. Haiglas teostatud läbivaatuse käigus tuvastati, et kannatanu tundis tema keha kompamisel suurt valu. Lisaks sellele on A. Pankratovile inkrimineeritud teod (löömine ja peksmine) juba oma olemuselt piisava intensiivsuse juures suurt valu põhjustavad. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et kohtu järeldus suure valu põhjustamise kohta on alusetu.