Kohtulahend

RESOLUTSIOON

KarS § 78 lg 1 alusel arvestada katseaja algust kohtuotsuse kuulutamise päevast. Tõkend - elukohast lahkumise keeld tühistada pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 15 päeva jooksul esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast apellatsiooniteate esitamist ning on kättesaadav kohtu kantseleis 15-ndal päeval pärast apellatsiooniteate saamist.

SÜÜDISTUS

V. Gitškin ja R. Junusov, eelneval kokkuleppel ja grupis, 15.10.2010.a kella 22:40 paiku, viibides Tallinnas Pae 70 asuva maja juures, panid toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil alljärgnevalt: olles R. Junusoviga eelnevalt kokku leppinud alaealise kannatanu EK röövimises, koputas V. Gitškin esmalt kannatanule õlale ning koheselt, kui kannatanu ümber pööras, lõi ta kannatanut rusikaga näkku vasaku kulmu piirkonda. Sel ajal seisis R. Junusov V. Gitškinist ja kannatanust mõned meetrid eemal valves ning pidi hoiatama kõrvaliste isikute ilmumisel V. Gitškinit. Seejärel, haarates EK riietest, lohistas V. Gitškin EK maja nurga taha, kus kannatanut uuesti rusikaga näkku lüües nõudis temalt raha, samuti üritas kannatanut mitmeid kordi lüüa rusikaga keha piirkonda, mis tal aga EK vastuseisu tõttu ei õnnestunud. Kui kannatanu teatas, et tal raha ei ole, nõudis V. Gitškin kannatanult mobiiltelefoni Nokia 5310, maksumusega 2500 krooni, üleandmist, mida kannatanu ka tegi. Seejärel otsis V. Gitškin läbi kannatanu taskud ja leides taskust rahakoti, võttis sealt ära 410 krooni sularaha. Rahakoti koos kaartidega tagastas V. Gitškin kannatanu EK ja lahkus sündmuskohalt koos R. Junusoviga, kes kogu selle aja seisis mõne meetri kaugusel ja valvas. EK saadud sularahast 410 kroonist andis V. Gitškin vastavalt eelneva kokkuleppe koheselt pärast sündmuskohalt lahkumist R. Junusovile 210 kooni . Seega V. Gitškin ja R. Junusov, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga ja grupis, panid toime KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava röövimise.

POOLTE SEISUOHAD

Prokurör leidis, et V. Gitškini ja R. Junusovi süü kannatanu röövimises isikute grupis on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7 järgi. Kannatanu ja süüdistatav V. Gitškin on kirjeldanud sündmuste kulgu ühtemoodi ning nende ütlustes pole alust kahelda. Nende ütlustega on ümber lükatud süüdistatava R. Junusovi ütlused selle kohta, et tema röövimises ei osalenud ning koguni püüdis V. Gitškinit kannatanu juurest eemale tirida. R. Junusovi ütlused on antud soovist vabaneda karistusest toimepandud kuriteo eest. Prokurör leidis, et Gitškin ja Junusov tegutsesid röövimist toime pannes kaastäideviijatena, sest nad tegutsesid ühtselt ja kooskõlastatult, neil kummalgi oli oma roll kuriteo toimepanemisel. Ei ole nõutav, et kuriteo täideviija paneks toime kõik objektiivsesse teokoosseisu kuuluvad teod. Nõutav on ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Süüdistatavatel oli ühise tegutsemise eesmärk, s.o. vara hõivamine koos kokkuleppega vara võrdsetes osades jagada, mis ka osaliselt realiseeriti. V. Gitškini puhul arvestas prokurör tema süü ülestunnistust ja puhtsüdamlikku kahetsust, samuti uurimisele kaasaaitamist, tema alaealisust, seda et röövimisega ei tekitatud kannatanule raskeid tagajärgi ning leidis võimaliku olevat karistus mõista alla sanktsiooni

alammäära, s.o. 2 aastat vangistust tingimisi 2-aastase katseajaga, andes ta katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. R.Junusovi puhul arvestas prokurör tema alaealisust ning väikest osa grupilises kuriteos ning leidis samuti võimaliku olevat karistada teda alla sanktsiooni alammäära, s.o. 1 aasta ja 6 kuud vangistust tingimisi katsejaks 1 aasta ja 6 kuud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Süüdistav V. Gitškin tunnistas end täielikult süüdi, kahetses toimepandut, palus vabandust kannatanu ees. Tema kaitsja R. Lumiste leidis, et röövimine on tõendamist leidnud, V. Gitškini tegu on õigesti kvalifitseeritud ja palus teda karistada alla sanktsiooni alammäära tingimisi vangistusega. KrMS § 180 alusel palus kaitsja osa menetluskuludest jätta riigi kanda, arvestades V. Gitškini resotsialiseerumisväljavaateid, samuti süüdistatava ja tema perekonna varalist seisundit. Süüdistatav R. Junusov ennast röövimises süüdi ei tunnistanud; samas kinnitas, et ta sai aru, et Gitškin jooksis kannatanule järele selleks, et viimast röövida; nägi kui Gitškin kannatanut näkku lõi, tiris Gitškinit küünarnukist, käskis järele jätta; nägi, et Gitškin pani endale taskusse kannatanu telefoni; oli pärast kannatanu peksmist minuti veel sündmuskohal, seejärel lahkus; kannatanult röövitud raha ta endale ei saanud. Tema kaitsja O. Nišajev leidis, et kannatanu ja V.Gitškini ütlused pole piisavalt usaldusväärsed R. Junusovi süüdimõistmiseks, need ei ole ka eluliselt usutavad. Objektiivsed tõendid nagu näiteks turvakaamerate salvestused, antud asjas puuduvad. Seetõttu palus ta R. Junusovi õigeks mõista. Kui kohus aga peab kannatanu ja teise süüdistatava ütlusi usaldusväärseiks ja langetab süüdimõistva otsuse, tuleks karistus KarS § 61 alusel mõista alla alammäära, arvestades süüdistatava positiivset iseloomustust, alaealisust ja eelnevate karistuste puudumist. Tingimisi vangituse mõistmisel palus kaitsja kohaldada KarS § 73 sätteid, kuna R. Junusovil on plaan välismaale tööle minna ning käitumiskontrolli nõuded takistaksid selliseid plaane.

TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED

Koju jõudes helistas kannatanu oma vanematele, kes olid maale sõitnud, rääkis neile röövimisest. Isa helistas siis politseisse ja ca tunni pärast tuli politsei talle koju. Tunnistaja J. J ütluste kohaselt ostis ta 2010.a. jaanuaris V. Gitškini käest 350 krooni eest mobiiltelefoni Nokia, ega teadnud, et see on röövitud. Kui politsei talle kooli järele tuli, andis ta telefoni vabatahtlikult välja. Kannatanu telefoni on asitõendina vaadeldud (tl. 34 - 37) ning kanatanu isa U. K on selle politseist kätte saanud (tl. 28). Alaealise kannatanu isa U. K ütlustest nähtub, et 15.10.10. Põlvamaal viibides helistas poeg vanematele hilja õhtul ning nad said teada, et poega oli Lasnamäe turu juures kaks isikut röövinud, ära oli võetud mobiiltelefon ja rahakotist raha, mobiiltelefonist oli ta tagasi saanud SIM-kaardi. Röövimisest teatas ta politseisse. Poja jutust sai ta aru, et Erkki oli automaadist välja võtnud 500 krooni ja kinos käinud, röövitud rahasumma oli 410 krooni. Raha tagastas talle V. Gitškini ema, kes juhtunu pärast ka vabandust palus. Kuna asjad on tagasi saadud, siis tsiviilhagi nad esitada ei soovi. Süüdistatava V. Gitškini ütluste kohaselt oli ta koos R. Junusovi ja teiste tuttavate-sõpradega 15.10.2010 viibinud Tallinna kesklinnas vesipiibu kohvikus. Koju sõites väljus ta koos R. Junusoviga Paesilla peatuses. Lasnamäe turu poole liikudes nägi ta ees kõndimas noormeest ja tal tekkis mõte teda röövida. Ütles seda ka R. Junusovile ja viimane ei olnud sellele vastu. Raha või asjad pidid nad pooleks jagama. Junusovi osaks oli valvata, et kui keegi tuleb, sellest talle teatada. Seejärel kiirendasid nad mõlemad sammu. Kannatanuni jõudes haaras ta kannatanut õlast ja kui viimane ümber keeras, lõi teda näkku ja seejärel suunas või tiris ta vahekäigust tupikusse. Seal lõi ta kannatanut veel paar korda kehasse. Kannatanu väitis, et tal raha ei ole ja andis talle telefoni, aga palus SIM-kaarti tagasi. Ta võttis telefonist SIM-kaardi ja tagastas selle kannatanule. Siis küsis veelkord raha. Kannatanu andis talle rahakoti ja ta võttis sealt raha 410 krooni, rahakoti aga tagastas. Junusov seisis kogu selle aja vahekäigus valves, neist natuke kaugemal ja koos läksid nad Swedpanga hoone taha, sealt edasi Junusovi kodu suunas. Röövitud rahast andis ta Junusovile 210 krooni. Telefoni pidi tema ise maha müüma ja saadud raha Junusoviga jagama. Pühapäeva hommikul müüs ta telefoni J. Jeršovile, kuid telefoni eest saadud raha 350 krooni jättis endale. Eelnevalt oli ta Junusoviga arvutis MSN-i kaudu suhelnud ja väitnud, et keegi ei taha seda telefoni ära osta. Pärast seda, kui ta oli politseis röövimise kohta oma ütlused andnud, helistas talle Junusovi advokaat (kohtus osutas ta O. Nišajevile) ja kui nad tema maja juures kohtusid, püüdis advokaat talle selgeks teha, et parem on tal kõik enda peale võtta ning pakkus talle materiaalset abi kokkuleppel advokaadi võtmiseks; selgitas talle, et kahtlustatav võib oma ütlusi muuta ja grupiviisilise tegevuse eest on ette nähtud raskem karistus. Sellest kohtumisest ja jutuajamisest rääkis ta oma emale ning nad otsustasid, et oma ütlusi ta kaitsja soovitusel muutma ei hakka ning ema helistas ja rääkis sellest kohtumisest -jutuajamisest ka uurijale. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava V. Gitškini ütlustes, sest need on teo toimepanemise asjaolude ja selles osalenud isikute osas kooskõlas kannatanu ütlustega ning ta ei ole oma ütlusi muutnud ka adv. O. Nišajevi mõjutusel. Kohtu arvates on V. Gitškin puhtsüdamlikult rääkinud asjadest nii nagu need aset leidsid.

Kohus ei näe ühtegi põhjust, miks oleks V. Gitškin pidanud andma oma kaasosalise kohta valeütlusi. Ta ei ole püüdnud oma osa toimepandud kuriteos vähendada: tema tegi ettepaneku röövida, tema tarvitas vägivalda, tema võttis telefoni ja raha ning R. Junusovi osaks oli valvata ja talle märku anda kui keegi läheneb. Süüdistatava R. Junusovi ütluste kohaselt väljus ta koos Gitškiniga Paesilla peatuses ja läksid koos kodu poole. Kui nad turuni jõudsid, liikus nende eest üks noormees. Ta ei eitanud, et Gitškin ütles talle, et läheb seda noormeest röövima. Tema ei olnud aga Gitškinile midagi vastanud. Kui ta neile nurga taha vahekäiku järele jõudis, siis nägi, et Gitškin lõi kannatanut näkku ja küsis, miks kannatanu on tema sõpra löönud. Ta ei kuulnud, mida kannatanu vastas, kuid Gitškin lõi kannatanut veel ja viimane hakkas nutma. Juhtunust oli ta šokis ja tahtis kannatanut aidata, mistõttu läks Gitškini juurde, võttis tal küünarnukist kinni, tahtis ära tirida ja ütles, et ta järele jätaks. Gitškin aga teda ei kuulanud. Löömine toimus vahekäigus olevas tupikus, paremas nurgas. Tema ise (Junusov) oli nendest 5-6 meetri kaugusel tupiku ees. Ta nägi, et Gitškin pani endale taskusse kannatanu telefoni. Pärast kannatanu löömist ja Gitškini äratirimist seisis ta veel ca minuti tupiku ees ja lahkus. Gitškin jooksis talle varsti järele ning koos jooksid edasi. Ta ei julgenud kannatanu juurde tagasi minna ega vaadata, mis olukorras ta on, sest kartis, et kannatanu hakkab siis teda peksmises süüdistama. Mingit raha ta Gitškinilt ei saanud. Süüdistatava R.Junusovi sellised ütlused on ümber lükatud teiste asjas kogutud tõenditega. Kannatanu E. Kink on mitte ainult kohtuistungil, vaid juba vahetult pärast röövimist oma vanematele telefonitsi teatanud, et teda röövis kaks isikut. Ka kohtus nii R. Junusovi kui tema kaitsja küsimustele vastates on kannatanu kinnitanud, et kogu röövimise aja seisis teine noormees neist ca 5-6 meetri kaugusel ja tema arvates jälgis ümbrust ning koos lahkusid mõlemad noormehed sündmuskohalt. R. Junusov ei ole V. Gitškinit temast eemale tirinud ega püüdnud takistada röövimist. Tunnistajana oli kohtuistungil üle kuulatud ka süüdistatava isa J. Junussov, kuid tema teadis sündmusi vaid oma poja selgituste järgi. Kuigi isa selgitas, et tal pojaga ei ole mingeid saladusi ja Ruslan on talle alati kõik täpselt ära rääkinud, ei teadnud isa näiteks sedagi, et enne kojusõitu ja röövimist oli poeg oma sõprade ja tuttavatega mitu tundi vesipiibu kohvikus aega veetnud. Kohus nõustub prokuröri väitega, et R. Junusov on andnud ülalkirjeldatud ütlusi soovist pääseda kriminaalvastutusest.

Kohtupraktikas on täideviija defineerimisel aluseks võetud teovalitsemise teooria, mille kohaselt loetakse täideviijaks isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastavat sündmust enda kontrolli all, olles süüteo keskseks figuuriks, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Täideviijaks tuleb lugeda isikut, kelle tahtest sõltub süüteo toimepanemine otsustavalt. Ülejäänud isikud, kelle tahtest süüteo toimepanemine otsustavalt ei sõltu, ei ole mitte täideviijad, vaid üksnes osavõtjad. KarS § 22 kohaselt on osavõtjateks kihutaja ja kaasaaitaja. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Alates kriminaalkoleegiumi täiskogu 18.01.2005.a. otsusest 3-1-1-97-04 (punkt 21) on riigikohtu praktika järjekindlalt sisustanud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest, mida iseloomustab asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimises. Riigikohus on rõhutanud, et süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, s.t. ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise seisukohast teisejärgulisest tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitletav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana, s.t. kas kihutajana või kaasaaitajana. Arutatavas kriminaalasjas otsustas V. Gitškin röövimise toime panna ning R. Junusov üksnes nõustus tema ettepanekuga. Just V. Gitškini tahtest sõltus röövimise toimepnemine otsustavalt. R. Junusovi ülesandeks jäi valvuriroll ja temast ei sõltunud näiteks see, kui intensiivset vägivalda kannatanu suhtes kasutada, millise asjad temalt ära võtta jmt. Jäädes tupiku ette valvama, kindlustas ta oma kohalolekuga V. Gitšiki tegevuse realiseerumise, toetas tema tegevust, ehk osutas V. Gitškinile röövimisel füüsilist kaasabi KarS § 22 lg 3 tähenduses. Kohus ei saa lugeda tema teopanust oluliseks, mis annaks aluse kvalifitseerida tema käitumist kaastäideviijana. Prokurör taotles R. Junusovile karistust mõistes minna alla sanktsiooni alammäära just tema väikest teopanust arvesse võttes, millega kohtu aravates on sisuliselt nõustutud, et tema osavõtt piirdus kaasaaitamisega, mitte kaastäideviimisega. Seega tuleb V. Gitškin süüdi tunnistada KarS § 200 lg 1 järgi ning R. Junusov KarS § 200 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

võimalus kaasaaitaja puhul kohaldada KarS § 60 sätteid ning antud juhul kohus seda R. Junusovi puhul ka kohaldab. Kergendatud karistuse alammäär on KarS § 60 lg 3 kohaselt vastava karistusliigi alammäär ning ülemmäär KarS § 60 lg 2 kohaselt ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast. Seega R. Junusovile kui röövimisele kaasaaitajale saab mõista karistuseks vangistuse ühest kuust kuni 6 aasta ja 8 kuuni. Raskendavad asjaolud mõlema süüdistatava osas puuduvad. Kergendavaks asjaoluks loeb kohus V. Gitškini süü puhtsüdamlikku kahetsust ja kahju vabatahtlikku hüvitamist. Kannatanu ja tema isa ees on ta oma käitumise pärast vabandust palunud. R. Junusovi osas karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestab ka seda, et mõlemad süüdistatavad on kuriteo toime pannud alaealisena ning varem on nad kriminaalkorras karistamata, neile on antud positiivsed iseloomustused kuid ka asjaolu, et kuritegu on toime pandud samuti alaealise suhtes. Kohus peab võimalikuks ja põhjendatuks karistada V. Gitškinit vangistusega sanktsiooni alammääras, s.o. 2-aastase vangistusega ning kohaldada tema suhtes KarS § 74 ja § 75 sätteid, andes ta katseajaks 1 aasta 6 kuud kriminaalhooldaja järelevalve alla. R. Junusovit peab kohus põhjendatuks karistada 8-kuulise vangistusega ning seda samuti tingimisi, kuid kohaldades tema suhtes KarS § 73 sätteid, määrates katseajaks 3 aastat. Kohtu arvates ei vaja ta kriminaalhooldaja järelvalvet. Vajalikku kontrolli tema edasise käitumise osas suudavad osutada tema vanemad.

Kohtunik Rahvakohtunikud

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.