Kohtulahend

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast apellatsiooniteate saamist ning on kättesaadav kohtu kantseleis 15-ndal päeval pärast apellatsiooniteate saamist.

SÜÜDISTUS

Nasir Dadašovit süüdistatakse selles, et tema olles 02.06.2008.a Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-05-2467 kohustatud oma ebaseaduslikust valdusest MF’le välja andma järgneva vallasvara: 1 universaalajam, 1 lülituskilp, 4 seinakappi, 5 riiulit, 4 kondiitrilauda, 1 rataslaud, 11 lauda, 3 kaalu, 6 kaaluvihti, 1 taignasegaja, 1 taignatükeldaja, 1 taignakatel, 30 küpsetusplaati, 1 gaasiballoon, 1 kardinapuu, 1 peegel, 1 gaasiplaat, 2 kardinat, 2 lülituskilpi, 4 küpsetusahju käru, 2 riidekappi, 1 plastmasskauss, 1 vahustaja, 1 nõudepesuvann, 1 telefon, 1 leivarest, 1 kraapkamm, 1 tordikamm, 1 külmkapp, 1 külmkamber kxh 2-6, 1 kerkimiskapp, 1 kondiitriahi kep 400, 1 küpsetusahi, 2 vahustajat keripar 601, 1 vahustaja mb 75, 1 taignasegaja mtm 60m ja 1 kohviveski, kuid jättis nimetatud kohustuse täitmata, mille tõttu alustati MF täitmisavalduse alusel Nasir Dadašov’i suhtes täitemenetlust täiteasjas nr 025/2009/345, mille käigus teda 13.01.2010.a Harju Maakohtu kohtumäärusega nr 2-0946035 trahviti 3000.- krooniga kohustuse täitmata jätmise eest. Seega Nasir Dadašov isikuna, keda on tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga kohustatud välja andma asjad ja keda on selle kohustuse täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud, pani toime KarS § 3311 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

POOLTE SEISUKOHAD

Prokurör R. Amur leidis, et N. Dadašovi süü talle inkrimineeritud süüdistuses on tõendamist leidnud ning tema käitumine õigesti kvalifitseeritud KarS § 3311 järgi. Prokuröri arvates rahalist karistust ei ole N. Dadašovile võimalik kohaldada tema suurte rahaliste kohustuste tõttu ning taotles karistuseks 6 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga. Süüdistatav N. Dadašov ennast süüdi ei tunnistanud ja palus ennast õigeks mõista, kuna otsuses näidatud vara oli tema teadmata ja loata kondiitritsehhist ära viidud juba enne täitemenetluse alustamist.

Kaitsja L. Olovjanišnikov tegi kohtule kolm ettepanekut. Esiteks leidis kaitsja, et asja arutamine tuleks edasi lükata kuni N. Dadašovi advokatuurile esitatud kaebuse lahendamiseni. Kaebuses on N. Dadašov palunud võtta vastutusele tema eelmine kaitsja advokaat O. Nišajev ning tuvastada fakt, et tsiviilasjas, milles tagaseljaotsusega rahuldati M. F hagi tema vastu, mis on arutatava kriminaalasja aluseks, olid piiratud tema edasikaebeõigused (O.Nišajev jättis esitamata apellatsiooni). Kaebus on advokatuuri poolt vastu võetud 26.04.2011.a. O. Nišajevi kohustuste rikkumise tuvastamise juhul tekib reaalne võimalus ennistada apellatsioonitähtaeg ja esitada apellatsioon, mis võib viia tsiviilasjas tehtud tagaseljaotsuse tühistamisele, mille tagajärjel langeb ära ka antud kriminaalasja alus. Teiseks leidis kaitsja, et KarS § 2 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi mitu korda ühe ja sama süüteo eest karistada. N. Dadašovit on juba kahel korral karistatud kahe kohtumääruse alusel rahatrahvidega ja praegu on justkui ettepanek teda kolmandat korda karistada, mis on vastuolus menetlusnormide ja põhiseadusega. Kaitsja palus kohtul arvata KarS § 3311 põhiseadusega vastuolevaks ja esitada see küsimus lahendamiseks Riigikohtule. Kolmandaks leidis kaitsja, et tõendamata on asjaolu, et N. Dadašovil oli täitemenetluse alguseks võimalus neid otsuses nimetatud kohustusi täita, on tõendamata, et need asjad olid tõepoolest tema valduses. N. Dadašovi ütluste kohaselt ei olnud täitemenetluse alguseks neid asju või enamust neist temale kuuluva hoone territooriumil. Kuna ei saa väita, et täitemenetluse ajal oli see vara reaalselt olemas, siis isegi N. Dadašovile määratud trahvid täitemenetluses olid ebaseaduslikud. Ta ei saanudki kohtuotsust täita. Kui otsus tsiviilasjas ja trahvimäärused olid ebaseaduslikud, laguneb ära kogu § 3311 koosseis. Kaitsja arvates N. Dadašov ei ole süüdi kuriteo toimepanemises ja ta tuleb õigeks mõista.

TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kohtuliku uurimise käigus on kohus kontrollinud järgmisi kohtueelses menetluses kogutud tõendeid ja tuvastanud alljärgnevad asjaolud. N. Dadašovit süüdistatakse Harju Maakohtu 02.06.2008.a tsiviilasjas nr 2-05-2467 tehtud kohtuotsuse täitmata jätmises (otsuse p-s 4 nimetatud vallasasjade välja andmata jätmises) ka pärast seda, kui teda oli täitemenetluses 13.01.2010.a Harju Maakohtu kohtumäärusega nr 209-46035 trahvitud, s.o KarS § 3311 sätestatud kuriteo toimepanemises. Selle kuriteo objektiivne koosseis seisneb tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtulahendi, millega kohustatakse välja andma laps või asi või tegema asendamatut toimingut, täitmata jätmises. Harju Maakohtu otsusega 02.06.08.a. (I kd. tl. 7 - 11) mõisteti N. Dadašovilt välja rendilepinguga tekitatud kahju 100 000 krooni M. F kasuks ning lisaks sellele nõuti välja ebaseaduslikust valdusest vallasvara – need on kondiitritsehhi väikevahendid, mis on üksikasjalikult loetletud otsuse p-s 4. Kogu nimetatud vallasvara on esitatud ka süüdistuse tekstis, kuna M. F ei ole N. Dadašov välja andnud ühtegi loetelus toodud asja. Kriminaalvastutusele võtmise eelduseks KarS § 3311 järgi on asjaolu, et isikut oleks kohtulahendi täitmata jätmise eest eelnevalt täitemenetluses trahvitud või tema suhtes oleks kohaldatud aresti (käesoleval ajal küll arestimise võimalus täitemenetluses puudub). Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et täitemenetluses kohaldatud mõjutus- või sunnivahend

– antud juhul N. Dadašovile määratud trahv on karistus süüteo eest ning KarS § 3311 tuleks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kuna tegemist on isiku teistkordse karistamisega. KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Täitemenetluses kohaldatud mõjutus- või sunnivahend, antud juhul rahatrahv ei ole karistus süüteo eest. Sellise vahendi abil püütakse süüdlast mõjutada kohtuotsust täitma. Alles siis, kui kõik täitemenetluses sätestatud vahendid ei ole süüdlast mõjutanud kohtulahendit täitma, on seadusandja ette näinud karistusõigusliku vahendina vastutuse KarS § 3311 näol. Tegemist on õigusmõistmisvastase süüteoga ja kohtu arvates ei ole see vastuolus Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatuga „Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks“. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-57-08 punktis 10 märgitakse, et teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld ehk ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest. Kohus leiab, et antud kaasuse puhul ei ole tegemist riigi ülemäärase sekkumisega, sest kohtuotsuste täitmine on kohustuslik kõigile isikutele. Kui isik vaatamata täitemenetluses kohaldatud abinõudele jätab otsuse ikka veel täitmata, on põhjendatud tema karistamine kriminaalmenetluse kaudu. See ei tulnud talle üllatusena, sest juba 13.01.09.a. kohtumääruses talle selgitati korduva rahatrahvi määramise võimalusest ning kohtutäituri 29.12.09.a. teates hoiatati teda vastutusest KarS § 3311 järgi (I kd.tl. 12-13; 26-28). Harju Maakohtu määrusega 13.01.2010.a. (I kd. tl. 12 - 13) trahviti N. Dadašovit rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o. 3000 krooni ning kohustati täitma 23.01.09.a.täitmisteadet. Sellest kohtumäärusest nähtub, et trahv määrati kohtutäituri K. Põltsi ettepanekul, kuna N. Dadašov oli 06.02.09.a. Loksal vara asukohas Rohuaia 8 jätnud sissenõudjale vara üle andmata. Vastava täitmisteate oli N. Dadašov kätte saanud 28.01.09.a. Võlgnik oli põhjendamatult ja alusetult keeldunud vara üleandmise kohustuse täitmisest. Täituri avaldust menetlusse võttes oli kohus teinud võlgnikule ka trahvihoiatuse. Kohtuistungil 22.12.09.a.oli võlgnik palunud talle määrata trahv miinimummääras ning kohtutäitur nõustus sellega. Kohtumääruses on võlgnikule N. Dadašovile selgitatud, et kohus võib isikule määrata kohtutäituri ettepanekul korduvalt rahatrahvi kuni kohustus täidetakse või esitatakse määruse kohta vastuväide. Trahvi määramisel juhindus kohus TäiteMS §-st 183. Kohtumääruses märgitud asjaolusid kinnitab ka 23.01.09.a täitmisteade (I kd. tl. 16 -19); allkiri, selle täitmisteate kättesaamise kohta (tl.20), samuti akt 06.02.09.a. selle kohta, et N. Dadašov keeldus vallasvara üleandmisest, keeldus täiturile esitamast isikut tõendavat dokumenti ning käskis lahkuda kohtutäituril, tema abil ja sissenõudjal oma kinnisasjalt (tl. 21 – 23). Ka TäiteMS uus redaktsioon näeb ette võimaluse võlgnikku mõjutada teatud toimingu tegemiseks (s.h. asjade väljaandmiseks) rahalise sunnivahendi näol, kuigi rahatrahvi asemel räägitakse nüüd sunniraha määramisest. TäiteMS § 183 uus redaktsioon, mis jõustus 23.03.2011.a., näeb ette võimaluse kohtutäituril määrata võlgnikule sunniraha TäiteMS §-s 261 sätestatud korras. Sama seadustiku § 261 lg 4 kohaselt ei saa sunniraha esmakordselt määramisel olla väiksem kui 192 eurot (sisuliselt sama alammäär mis eelnevas seaduse redaktsioonis) ning suurem kui 1917 eurot. Nii nagu varem kohus, võib nüüd kohtutäitur

sunniraha määrata ka korduvalt kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus (§ 261 lg 9). Kuna 13.01.2010.a. kohtumääruse kohaselt on N. Dadašov ise osalenud kohtuistungil ja palunud trahv määrata miinimummääras, siis on ta tunnistanud asjaolu, et kohtulahendis nimetatud kohustuse – vara välja anda M. F – on ta jätnud täitmata. Tsiviilasjas tehtud kohtuotsus 02.06.08.a. ning kohtumäärus 13.01.2010.a. trahvimise ja täitmisteate täitmiseks olid talle teada. Ta ei ole kohtutäiturile ega kohtule teatanud, et tal puudub võimalus see vara välja anda, et see vara oleks varastatud talle kuuluvast hoonest või M. F poolt ära viidud juba enne täitemenetluse algust. Seetõttu peab kohus taolisi N. Dadašovi ütlusi kohtuistungil ebausaldusväärseiks ja need on vastuolus teiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Vastuväiteid N. Dadašov kohtumäärusele ei esitanud. Samuti ei esitanud ta kaebust adv. O. Nišajevi tegevuse peale seoses tsiviilkohtu- või täitemenetlusega. Kaebuse advokatuurile on ta esitanud alles kriminaalmenetluse käigus, pärast seda, kui ta ei ilmunud kohtu 24.03.2011.a. eelistungile ja talle oli kohus telefoni teel teatatud kohtuistungi toimumise aja. Kaitsja L. Olovjanišnikovi taotlust kriminaalasja arutamine edasi lükata, ära oodata advokatuuri aukohtu otsus ja võimalused 02.06.08.a. kohtuotsuse tühistamiseks, peab kohus põhjendamatuks ning vastuolus olevaks kriminaalmenetlusnormidega. Sellist edasilükkamise alust KrMS ette ei näe. N. Dadašovi süü kohtulahendi tahtlikus mittetäitmises on tõendamist leidnud ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustega: - tunnistaja MF ütluste kohaselt ei täitnud N. Dadašov kohtuotsust, millega rahuldati tema hagi N. Dadašovi vastu temale rendilepinguga tekitatud kahju väljamõistmiseks summas 100 000 krooni ja temale kuuluva vallasvara väljanõudmiseks, milleks oli Loksa turuhoone kondiitritsehhis (Rohiaia 8, Loksa) olev inventar. Näinud, et N. Dadašov kohtuotsust ei täida, pöördus ta kohtutäituri poole. Kohtutäituri või kohtutäituri abiga käisid nad kohapeal mitu korda, kuid turuhoonesse nad sisse ei pääsenud, oli võimalus käia vaid ümber maja. Aknast oli näha, et temale kuulunud inventar ehk kohtuotsuses märgitud asjad olid ruumides olemas. Kui N. Dadašov nägi kohtutäituri dokumente, käskis ta neil turult lahkuda. Teisel korral jättis N. Dadašov üldse kohale ilmumata. Iga kord, kui nad hoonesse sisse ei pääsenud ja vara jäi talle üle andmata, koostas täitur akti. Siis toimusid kohtuistungid ja Dadašov sai trahvida, kuid talle ikkagi vara üle ei andnud. Hiljem kutsus ta kondiitritsehhi juurde politsei, sest oli kuulnud, et kondiitritsehhitsehhi uksed olid lahti ning N. Dadašovi töömehed lõikasid metalli tükkideks ja viisid välja. Koos politseitöötajaga nägid nad, et välisukse juures olid suured metallitükid, katlad olid ära lõigatud ja teised metallasjad. Osa asju, mis neile ei kõlvanud, põletati hunnikus maja kõrval; - tunnistaja Kaire Põltsi (kohtutäitur) ütluste kohaselt M. F esitas 20.01.2009.a (tl 14) kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks täitmisavalduse Harju Maakohtu 02.06.08.a otsuse täitmiseks, mille kohaselt N. Dadašov on kohustatud M. F üle andma kohtuotsuses punktis 4 loetletud vara. Ta edastas 28.01.2009.a N. Dadašovile täitmisteate (tl 16-20) ja kohustas teda üle andma kohtuotsuses loetletud vara 06.02.2009.a kell 12:00 turu asukohas Loksal. Kohtutäitur tuli märgitud ajal turuhoone juurde kohtutäituri abi T. Kalaga. Nad käisid ümber maja, läbi akende oli näha, et asjad olid seal olemas. Samuti tulid kohale MF ja tema poeg IF. Ka N. Dadašov tuli kohale ja pärast telefonivestlust oma juristiga või advokaadiga teatas, et tema jaoks ei ole see kohtuotsus mitte midagi, vara on tema oma ja välja ta sealt midagi ei anna, käskis neil oma territooriumilt lahkuda. Seejärel K. Põlts esitas kohtuotsuse täitmiseks kohtule taotluse N. Dadašovi trahvimiseks. Kohus trahvis võlgnikku 13.01.2010.a.määrusega

3000 krooniga, kohtumäärus on siiani täitmata. Siis edastas ta N. Dadašovile 29.12.2009. uuesti täiteteate (tl 26 - 30) vara üleandmiseks M. F 22.01.2010.a kell 11:00. 22.01.2010 kell 11:00-11:50 viibisid turul Rohuaia tee 8 Loksa linnas kohtutäituri büroo töötajad T. Kala ja A. Rebenko, lisaks I. F ja M. F . N. Dadašov oli kutse kätte saanud, kuid kohale ta ei ilmunud, vara jäi üle andmata, mille kohta koostati uus akt (tl 31-34). Samasugune akt koostati ka esimesel korral (tl 21 - 22). 30.04.2010 tegi kohtutäitur ettepaneku N. Dadašovi teistkordseks trahvimiseks ja Harju Maakohtu 11.06.2010.a määrusega trahviti võlgnikku uuesti 3000 krooniga; - tunnistaja Elbe Kuuspalu (endine Kuusalu konstaabel) kinnitas M. F ütlusi asjade lõikamise ja väljaviimise kohta. Tunnistaja käis 2010.a kevadel M. F kutsel koos temaga Loksa turul, et fikseerida väidetavalt F kuuluvate varade rikkumine, mis antud hetkel ka aset leidis. Nägi seal, et töömehed vedasid endisest küpsetusruumist välja ehitusprahti ja lõigatud metallesemeid. Nägi metallkaste, reste, mille peale käisid küpsetusplaadid, kraanikausse need võisid olla kondiitritsehhist. Ruumis sees olid torud maa seest püsti, kraanikausid välja lõigatud, näha olid äravoolutorud. Töölised ütlesid, et nad teevad seda turu peremehe korraldusel. Ta soovitas M. F pöörduda avaldusega Ida- Harju politseijaoskonda. Meeles on see, et oli kulupõletamiskeeld, aga kohapeal põletati mingeid asju. Seega tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vähemalt 2010.a. kevadeni-suveni oli kondiitritsehhi inventar N. Dadašovile kuulunud turuhoones olemas ning vaatamata kohtutäituri täitmisteadetele, suuliselt esitatud nõuetele ja aktidele ning ka kohtu trahvimäärusele, keeldus süüdistatav kohtulahendi täitmisest, kohtuotsuses loetud asjade üleandmisest. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ning kohus ei näe ühtegi põhjust miks oleksid tunnistajad pidanud valetama. Enne ütluste andmist oli kohus neid hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. N. Dadašovi keeldumine kohtutäiturit turuhoonesse lubamast ning väide, et ta ei kavatsegi kohtuotsust täita, kinnitab süüdistatava otsest tahtlust. Süüdistatava N. Dadašov väited kohtuistungil, et juba 02.06.08.a. otsuse tegemisel ei olnud kondiitritsehhis mingeid asju ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad võivad olla omavahel kokku leppinud ja valetavad, et M. F viis ise kolmel erineval korral asjad minema ning ta ise lasi oma pojal ära põletada vaid 5 mädanenud tumbat sellest tsehhist, on paljasõnalised, vastuolus teiste tõenditega ning antud kohtu arvates soovist vabaneda vastutusest võimaliku kriminaalkaristuse ees. Süüdistatav ei osanud kohtule selgitada, miks ei võinud kohtutäiturit kondiitritsehhi sisse lasta, kui asju seal ei olnud või miks ta ei teatanud täiturile asjade äraviimisest või võimatusest seda otsust täita. Kohus kõiki tõendeid kogumis hinnates leiab, et N. Dadašovi süü on tõendamist leidnud, tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3311 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus isiku süüst, arvestab võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolude antud asjas puuduvad. N. Dadašov on toime pannud teise raskusastmega kuriteo, mille eest seadusandja on ette näinud rahalise karistuse või kuni ühe-aastase vangistuse.

Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et N. Dašovile pole võimalik karistuseks mõista rahalist karistust, sest tal on tasumata kahjusumma 100 000 krooni, maksmata on tal täitemenetluses määratud trahvid. Ta on pensinär ning oma ütluste kohaselt puuduvad tal teised regulaarsed sissetulekud. Samuti kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega menetluskulud. Seega ei oleks rahaline karistus tema puhul täidetav. Kohus leiab, et varem kriminaalkorras karistamata isikuna on N. Dadašovit võimalik ja otstarbekohane karistada 5-kuulise vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, kohaldades tema suhtes KarS § 73 sätteid. Menetluskulud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetul hüvitada ka menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks määratud kaitsjale määratud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Määratud kaitsjale on makstud tasu 153,41 eurot. KrMS § 179 kohaselt on sundraha suuruseks teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära , s.o. 417,03 eurot. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306, 311,313.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.