Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

toimepanemise tehioludes mingeid muudatusi võrreldes maakohtus tuvastatuga ja otsuses kajastatuga apellatsioon ei sisalda. Ka apellatsioonikohtu istungil selgitas süüdistatav, et selles osas tal otsusele pretensioone ei ole. Maakohus on põhjendanud süüdlasele reaalse vangistuse mõistmise vajalikkust ja seaduslikkust ning on põhistatult välistanud ka süüdistatavale mõistetud vangistuse asendamise üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium sellise maakohtu põhistatud järeldusega nõustub. Puhtsüdamlikku kahetsust on maakohus arvestanud ja selle enamaks arvestamiseks alused puuduvad. Teisi seaduses ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid, millised jäid maakohtul tähelepanuta, apellatsioon ei kajasta. Süüdlase isiku osas oli kohus õigustatud arvestama tema senise elukäigu ja käitumisega.

Nii on kohus õigesti märkinud, et J.U on varem korduvalt karistatud NPAS §15 ettenähtud narkootilise aine ebaseadusliku tarvitamise eest. Samas pole alust seada kahtluse alla süüdistatava väited vanglas vastava kursuse läbimise ning ka kahe aasta jooksul narkootikumide mittetarvitamise kohta. Selline käitumine on kindlasti positiivne, kuid ei muuda kehtetuks eelnevat karistatust. Arvestada tuleb ka faktiga, et enamus sellest ajast viibis J.U vanglas. Vabaduses sai ta viibida väga vähe aega. Apellatsioonis viidatud eriala ja elamisvõimalused Tallinnas pole aluseks karistuse leevendamiseks või vangistuse asendamiseks kuna ei vähenda süü suurust. Samuti pole need isikut iseloomustavaks eriliseks asjaoluks, mis annaks aluse lugeda vääraks maakohtu seisukoht, et varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kes vahetult mõni päev pärast eelmise pikaajalise vangistuse ärakandmist kohe alustab kuritegude toimepanemistega, ei sobi kriminaalhooldusele. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt J.U-le mõistetud 8 kuuline vangistus, millest siis seaduse kohaselt kuulub kandmisele 5 kuud ja 10 päeva, on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ja Riigikohtu poolt sedastatuga sellest, et KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke/ nt RKKKo nr 3-1-1-14-07/.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

MALLE PREIMER

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.