1-11-723/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.T. Metsäär tunnistati süüdi selles, et tema 1. mail 2010. a kella 16:00 ajal juhtis Harjumaal Viimsi vallas Prangli saarel Kelnase sadama territooriumil, mis on ettenähtud nii jalakäijate kui sõidukite liiklemiseks, olles joobeseisundis /LE § 76 p 1/ ja omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust /LS § 22 lg 1/, mootorsõidukit Mitsubishi Pajero, millel puudusid registreerimismärgid ja mille taha oli pukseerimisköiega kinnitatud mootorsõiduk Ford Escort, millel samuti puudusid registreerimismärgid ja kus ei istunud kedagi roolis /LE § 123/, ei allunud teda kontrollinud politseiametniku J. Ti korraldustele mootorsõiduki juhtimine katkestada, jättes veendumata, et sõidu alustamine selles olukorras on ohutu /LE § 91/, keeras rooli vasakule, vajutas sõidukil gaasi ning sõitis koha pealt ära nii, et politseiametnik jäi poole kehaga sõiduki akna vahele, kuid ei suutnud kiirenduse ja 90 kraadise vasakpöörde teinud sõidukist kinni hoida, mille tulemusel kukkus liikuva sõiduki juhiukse juurest kõhuli maha. T. Metsäär, jätkates sündmuskohalt põgenemist, liikus sõidukiga sadama hoonete vahele, jättes kohandamata oma sõiduki kiiruse selliseks, millega oleks arvestanud oma sõidukogemustega /juhtimisõigus puudus/ ja muude liiklusoludega /pukseeritav sõiduk tema sõiduki taga/, et sõiduk peatada etteaimatava mistahes takistuse ees, milleks kindlasti oli teadmine, et tal on pukseeritav juhita sõiduk köiega kinnitatud tema sõiduki taha, mis hakkab samuti tema liikumise tulemusel liikuma /LE § 123/ ning ta pidi teadma, et selliselt ta seab ohtu kukkunud politseiametniku elu ja tervise /LE § 44/, kuid jätkas karistuse hirmus sellegipoolest sündmuskohalt põgenemist, mille tulemusel tõmbas pukseeritava sõiduki Ford Escorti kõhuli maas lebavast politseiametnikust J. Tist üle, tekitades talle eluohtlikud kehavigastused. Oma käitumisega rikkus T. Metsäär järgmisi liiklusnõudeid: LE § 44 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 76 p 1 /juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on vastavalt LS § 20 lg 3 alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/; § 91 /enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ega teel töötajaid/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/; § 213 /pukseeritavas mootorsõidukis ei pea olema juhti vaid pukseerimisel sellise jäiga ühenduslüliga, mis tagab pukseeritava mootorsõiduki juhitavuse/; LS § 22 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus/. Oma tegevusega pani T. Metsäär toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu J. T, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist T. Metsääre talle mõistetud karistusest KarS § 74 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega karistada teda 1 aasta 7 kuu 27 päeva reaalse vangistusega. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole põhjendatud T. Metsääre karistusest vabastamine, sest tema süü on suur. Süüdistatav rikkus mitmeid liikluseeskirja punkte, mille tagajärjel muutus kannatanu invaliidiks ja ei saa enam kunagi töötada oma endisel töökohal politseiametnikuga. Kannatanu oli pikka aega koomas ja pärast seda liikumisvõimetu ning pidi õppima uuesti rääkima. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et vaatamata mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumisele oli T. Metsäär ka varem mootorsõidukiga saarel ringi sõitnud ja liikluseeskirja sätteid rikkunud. Asjaolu, et tal karistusregistri kohaselt karistatus puudub, ei tähenda midagi, sest saarel käib politsei harva. T. Metsäär teadis, et J. Tomson on politseiametnik, sest ta näitas talle oma töötõendit, mida kaassõitja püüdis tema käest ära rebida ja T. Metsäär põgeneda. T. Metsäär oli joobeseisundis ja tal puudus juhtimisõigus. Lisaks sellele rikkus ta veel mitmeid olulisi liikluseeskirja sätteid. Apellant usub, et süüdistatav ei soovinud talle raskeid tagajärgi põhjustada, kuid pidi selliselt käitudes arvestama, et ta võib sellised tagajärjed põhjustada. T. Metsääre puhtsüdamlik kahetsus ei ole siiras, sest ta nägi süüdistatavat alles kohtusaalis. Enne seda ei ole T. Metsaäär kannatanuga ühendust võtnud ega tema elukäigu vastu huvi tundnud. Prokuröri kõnest nähtus, et analoogsete kuritegude eest on kohus mõistnud süüdistatavale reaalse vanglakaristuse, mistõttu apellandile jääb arusaamatuks, miks kohus käesoleval juhul süüdistatava praktiliselt karistamata jättis. Karistus peab näima ja ka olema õiglane. T. Metsäärele mõistetud karistus ei ole õiglane ega näi õiglasena.

sõnadega, et ta kahetseb väga toimepandut ja tunneb muret kannatanu tervise pärast. Maakohtu istungil tunnistas ta samuti end toimepandud kuriteos täielikult süüdi ja vabandas kohtuistungil viibinud kannatanu ees. Ta ei vaielnud vastu moraalse kahju nõudele ja lubas vanemate abiga asuda seda võimalikult kiiresti hüvitama. Maakohtu otsust ta apellatsiooni korras ei vaidlustanud. Ka ringkonnakohtu istungil tunnistas T. Metsäär end täielikult süüdi ja avaldas, et ta on pärast maakohtu istungit kannatanule kaks korda raha üle kandnud. Neid asjaolusid arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on T. Metsääre karistust kergendavaks asjaoluks lugenud põhjendatult KrMS § 57 lg p-s 3 loetletud puhtsüdamliku kahetsuse. 5.2 Asjaolu, et T. Metsaäär on tema enda sõnade kohaselt kannatanule saatnud ligi aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist ja pärast maakohtu otsuse tegemist tühise rahasumma, võrreldes temalt välja mõistetud 200 000 euroga, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul käsitletav KarS § 57 lg 1 p-s 2 loetletud kahju vabatahtliku hüvitamisena. Lisaks sellele ei tulene see asjaolu kriminaalasja materjalidest ega ole kohtukolleegiumi poolt kontrollitav. Küll aga kinnitab selline väide puhtsüdamliku kahetsuse olemasolu. 5.3 Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium T. Metsäärele mõistetud karistusliiki ja määra. KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. KarS § 422 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. KarS § 45 lg 1 kohaselt on vangistuse minimaalne määr kolmkümmend päeva. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud T. Metsääre süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest ning on mõistnud talle karistuse KarS § 422 lg 1 sanktsiooni keskmises määras, so 2 aastat 6 kuud vangistust. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis KrMS § 238 lg 2 alusel vähenati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud vangistust, millest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva. Kohtukolleegiumi hinnangul on T. Metsäärele mõistetud karistus vastavuses senise kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste põhjustamise eest. 5.4 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium apellatsiooni väidet, et T. Metsääre vangistusest tingimisi vabastamine on mittevastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga. KarS § 44 ja § 45 kohaselt on kuriteo eest kohaldatavateks põhikaristusteks rahaline karistus ja vangistus. KarS §-s 74 sätestatud karistusest tingimisi vabastamine asub karistusseadustiku 5-ndas peatükis, kuhu on koondatud karistusest vabastamise erinevad liigid. Seega ei ole karistusest tingimisi vabastamine iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike, mistõttu neid küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Esmalt peab kohus motiveerima süüdistatavale mõistetavat karistusliiki ja määra ning alles seejärel põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekust. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium senises praktikas ( 3-1-1-40-04, 3-1-199-06, 3-1-1-99) jätkuvalt rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise

ebaotstarbekaks. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas. Riigikohus on olnud oma praktikas aastate vältel kindlal seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-10-09). Kohtukolleegium on seisukohal, et T. Metsääre poolt toime pandud KarS § 422 lg 1 järgi sätestatud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest selle paragrahvi sanktsioon näeb karistusena ette vaid vangistuse ja seda kuni viie aastani. Apelleeritud kohtuotsuses põhjendatakse T. Metsääre suhtes KarS § 74 lg 1,3 sätete kohaldamist asjaoluga, et ta ei soovinud selliseid tagajärgi nagu tema mõtlematu käitumine kaasa tõi. Selline põhjendus ei ole aga asjakohane, sest teda ei süüdistatagi tahtlikus raske tervisekahjustuse tekitamises, vaid ettevaatamatuses. Maakohus on karistusest tingimisi vabastamist motiveerinud veel sellega, et isik on varem kohtu poolt karistamata ja vanglasse sattumine mõjub talle desotsialiseerivalt. Kohtukolleegium leiab, et kuritegude toimepanemisest hoidumine peaks olema loomulik nähtus, mitte asjaolu, mis isiku kuidagi eriliseks teeb. Kahtlemata on vanglas teatud piirangud, kuid sellepärast ta ju karistusasutus ongi. Kohtukolleegiumi hinnangul on juba ainuüksi käesoleva kuriteo asjaolud sellised, mis välistavad T. Metsääre suhtes vangistusest tingimisi vabastamise. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et T. Metsäär pani sel päeval toime kokku kuus mootorsõiduki liiklus- ja käitusnõuete rikkumist, mille tulemusel ettevaatamatusest põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse, mille tagajärjel oli kannatanu pikka aega koomas, mistõttu pidi õppima uuesti kõndima ja rääkima. Ta on kaotanud töökoha ja tunnistatud 80%-i osas töövõimetuks. T. Metsääre poolt toime pandud rikkumised ei olnud ootamatud või juhuslikku laadi, sest kohtueelsel uurimisel üle kuulatud tunnistajate E. Li, A. Mi ja H. Vu ütlustest nähtub, et T. Metsäär sõitis alkoholijoobes selle sõidukiga saarel ringi juba hommikust saadik. T. Metsäär ise ei eitagi seda, sest tema ütlustest nähtub, et ta jõi eelmisel õhtul õlut, džinni ja viina ning järgmise päeva hommikul jätkas alkoholi tarvitamist ja autoga sõitmist. Kinnipidamisel tuvastati tal joove 0,9 mg/l. Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-26-03 märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. KrMS § 2 punkt 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KrMS § 364 lg 1 p 3 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht sellisel juhul Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele kohustuslik. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei pea kohtukolleegium võimalikuks vangistusest tingimisi vabastada isikut, kes on rikkunud mitmeid olulisi mootorsõiduki liiklus- ja käitusnõudeid, sealhulgas juhtinud mootorsõidukit juhtimisõigust omamata ja joobeseisundis.