1-11-1779/20 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

ebausaldusväärseks. Apellatsioonis märgitu kohaselt seab kohtuistungil antud ütlused kahtluse alla asjaolu, et kohtueelses menetluses kinnitas kannatanu, et ta ründajaid ära ei tunneks. Seoses esitatud väitega tuleb arvestada, et nii maa- kui ringkonnakohus saavad KrMS § 15 lg-st 1 ja 2 tulenevalt isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi arvesse võtta vaid juhul, kui need on kohtuistungil avaldatud. Ütluste avaldamist juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus ristküsitluse raames antud ütlustega, reguleerib KrMS § 289 lg 1, mis sätestab: „Tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega.“ KrMS § 37 lg-st 3 tulenevalt on nimetatud säte kohaldatav ka kannatanu ülekuulamise puhul. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et kannatanu ristküsitluse käigus oleks ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, sellist taotlust ei ole esitanud prokurör, kaitsja ega süüdistatav. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik võrrelda kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi ja kohtuistungil antud ütlusi. Kohtuistungil on aga ristküsitluse raames prokurör küsinud, kas kannatanu kohtueelses menetluses rääkis, et suudab teda rünnanud isikud ära tunda (kd II; tl 14 pöördel). Kannatanu vastuse kohaselt ütles ta kohtueelses menetluses tõepoolest, et piltidelt ära ei tunneks, kuid kui inimesed ritta panna, siis ta tunneks ära. Seega nimetatud ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks kohtueelses menetluses täielikult välistanud võimaluse, et ta tunneks ära teda rünnanud isikud. Kohtuistungil selgitas kannatanu ka, milliste tunnuste alusel ta süüdistatavas ühe teda rünnanud isiku ära tunneb („siilisoenguga, paksude huultega, ümmargune poiss“), ning selgitas, milline oli süüdistatava roll röövimise toimepanemisel (oli isik, kes rabas käest portfelli). Kohtukolleegium nendib, et süüdistatav vastab sellisele kirjeldusele. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kannatanu ütlused selle kohta, et M.J osales röövimises on usaldusväärsed ja alust nende kõrvale jätmiseks ei ole.

väljavõtmine sama päeva hilisõhtul ning kannatanule kuulunud telefoni valdamine ja käsutamine. Nimelt saadi röövitud mobiiltelefon tunnistaja V. Mihhailovi ütluste kohaselt kätte tema käest, tema oli omakorda saanud mobiiltelefoni M.J-ilt (kd II, tl 15). Jälitusprotokollist nähtub, et ka M.J ise on nimetatud telefoni kasutanud (kd I; tl 49). Sampo Panga 22.07.2010 poolt väljastatud Pae 80 pangaautomaadi turvakaamera videosalvestuse fotodelt (tl 37, fotod 38-40) on näha, et raha väljavõtjaks on M.J-iga sarnanev isik. Sarnaselt maakohtuga peab kohtukolleegium eluliselt mitteusutavateks M.J väiteid, et võttis pangaautomaadist sularaha välja juhututtava palvel ja sai mobiiltelefoni samalt isikult. M.J väite, et ta võttis pangakaardiga raha välja teise isiku soovil, seab kohtukolleegiumi arvates kahtluse alla see, et M.J sõnul ei tundnud ta üldse huvi, kelle nimi kaardil on. On raske uskuda, et kui isik sai enda kätte juhututtava pangakaardi, ei vaadanud ta üldse sellel olevat nime, kasvõi selleks, et saada teada uue tuttava täielikku nime. Ühtlasi pidi M.J kaarti kasutades seda ka vaatama, kasvõi selle kindlaks tegemiseks, mis pidi kaart pangaautomaati sisestada. Et kannatanu ja M.J kohatud isiku eesnimed on täiesti erinevad, oleks lühikesestki pilgust kaardile piisanud, märkamaks, et kaardil olev nimi ei klapi selle väidetava omaniku nimega. Nõustuda tuleb maakohtuga, et kuna pangaautomaatide kohad on valgustatud, oli M.J võimalus näha kaardil olnud nime. Ka oleks põhjendus, miks isik ise ei saanud automaadist raha välja võtta, pidanud tekitama mõistlikus isikus küsimusi: kui M.J poolt nimetatud Aleksei kartis, et naine võib teda taga otsida, takistamaks tal kasiinosse minna, siis miks pidas ta vajalikuks hoida eemale sularahaautomaatidest, aga mitte samas piirkonnas olevast kasiinost; ka tekitab hämmastust, miks pidi Aleksei oma hirmu trotsides jääma piirkonda, kus ta naine ta üles leida võib, ja nägema vaeva just sularahaautomaatidest eemale hoidumisega. Samuti on kummaline põhjendus telefoni ära kinkimiseks see, et telefoni aku on tühi ja kinkijal puudub telefoni laadija. Ühest küljest tekitab küsimusi, miks oli väidetaval kinkijal kaasas telefon, mida ta laadija puudumisel kasutada ei saanud. Teisest küljest ei muuda laadija puudumine telefoni kasutuks, kuna Nokia mobiiltelefonidele on võimalik laadijaid osta. Nimetatud asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtule, et mainitud Alekseid tegelikult ei eksisteerinudki ja tegemist oli üksnes M.J kaitseversiooniga.