Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis D.I-le, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, s.o. 1 aastase vangistusega, liitkaristuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestas D.I kinnipidamisest, s.o alates 21.01.2011.a.

APELLATSIOON:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Maakohus on D.I karistanud KarS § 121 järgi seaduses ettenähtud minimaalse vangistusega ja KarS § 424 järgi 3 kuulise ehk seaduses ettenähtud vangistuse miinimummäärale ligilähedase vangistusega. KarS § 263 lg 1 alusel on süüdlasele mõistetud kahe kuriteoepisoodi eest 1 aastane vangistus, ehk alla sanktsiooni keskmisest määra. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel on kohus kohaldanud kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemise põhimõtet, ehk süüdlasele seaduses ettenähtud soodsaimat karistuse liitmise põhimõtet. 5.3 Apellatsioonis ei ole vaidlustatud ei mõistetud karistuse liiki ega vangistuse tähtaega, on taotletud karistusest tingimisi vabastamise kohaldamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Taotlusest tulenevalt märgib kohtukolleegium järgmist: Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul asja materjalide ega ka apellatsiooni alusel pole tuvastatavad teo toimepanemise erandlikud tehiolud ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisused mis tooks endaga kaasa süüdlase karistusest tingimisi vabastamise. KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 108- 109/ ei ole süüdistatav üles näidanud initsiatiivi karistuse asendamiseks ega ole sellekohast taotlust ega nõusolekut väljendanud. Seetõttu ei ole maakohus ka eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga on põhjendanud miks kohus leiab, et D.I peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka kuritegude toimepanemiste eest mõistetud vangistuse asendamise. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast alla kaheaastase vangistusega, apellatsioonis on süüdistatav väljendanud ka oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks. Seega käeoleval ajal on mõlemad KarS § 69 ettenähtud formaalsed eeldused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks.

D.I on toime pannud nii isikuvastase kuriteo, avaliku korra vastaseid kuritegusid kui ka liiklusalase kuriteo. Esimeste puhul oli kasutatud kannatanute suhtes vägivalda, kusjuures korduvalt naisterahva, abikaasa N. M. suhtes. Karistust kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega on maakohus juba arvestanud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud karistust kergendavaid asjaolusid apellatsioon ei kajasta, neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ega nendega ka arvestanud. Apellandi väited, et enam tuleks arvestada tema perekonnaseisu on asjakohatud kuna kahel korral on kannatanuks just abikaasa ja lapse ema N. M., keda süüdistatav küllaltki jõhkralt peksis. Süüdistatava isiku osas oli kohus õigustatud arvestama tema senise elukäiguga. Tegemist on isikuga, keda on varem 1 korral kriminaalkorras karistatud vangistusega, millest ta oli tingimisi vabastatud. Määratud ja hiljem pikendatud katseaeg lõppes 07.03.2010 aastal. Pärast katseaja lõppu, juba samal aastal jätkas D.I kuritegude toimepanemisi. Seega oli maakohtul seaduslik alus tõdeda, et selline karistusest vabastamine pole teda mõjutanud õiguskuulekusele. Apellatsioonikohtus süüdistatava poolt viidatud asjaolu, et ta läbis katseaja nii, et puudus alus karistuse täitmisele pööramiseks, pole antud juhul oluline, kuna maakohtule oli selline asjaolu teada ning kohus ongi arvestanud, et kuriteod olid toime pandud pool aastat pärast katseaja lõppu. Ka D.I küllaltki pikk väärtegude toimepanemise register annab alust järelduseks, et tegemist on isikuga, kes õiguskorda ei austa/ 1 kd. t.lk. 108-114/. Nagu maakohtul, puudub ka ringkonnakohtul D.I enda käitumisele tuginevalt vähimgi veendumus sellest, et D.I suhtes oleks võimalik karistuse eesmärkide täitumine vaid sotsiaaltööga. D.I pole isikuks kelle suhtes oleks võimalik kohaldada tingimisi karistusest vabastamist, vangistuse asendamist ja kriminaalhoolduse kohaldamist. Kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav nii katseaja edukas läbimine kui üldkasuliku töö edukas sooritamine. Seega apellatsioonis esitatud vastavasisulised taotlused rahuldamisele ei kuulu. 5.4 Süüdistatava poolt alles esmakordselt apellatsioonis taotletud kohtukulude tasumise tähtaja pikendamise osas märgib kolleegium, et menetluskulude tasumise pikendamine ning ajatamine on ette nähtud KrMS 18 peatükis, kus on reguleeritud jõustunud kohtulahendite täitmisele pööramine. Nimetatud peatüki § 423 kehtestab, et kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta ja § -s 424 nähakse ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.

Seega on D.I poolt esitatud taotluse lahendamine võimalik pärast kohtuotsuse jõustumist kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise menetluse korras täitmiskohtuniku poolt, mitte aga ringkonnakohtu poolt jõustumata otsuse apellatsiooni korras läbivaatamisel. Pealegi on täitmiskohtuniku poolt tehtav kohtumäärus määruskaebe korras vaidlustatav ning alles vastava määruskaebuse esitamisel on ringkonnakohtul kui teise astme kohtul, pädevus vaidlustatud küsimuses oma põhistus esitada ning maakohtu määruse seaduslikkust kontrollida.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

MALLE PREIMER

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.